Eesti Looduse fotovõistlus
2004/07



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2004/07
Pärandkooslused: kas pärandame nad tulevikule?

Parasvöötme põhjaosa asustanud inimesed leidsid siit eest üksnes metsad ja sood. Aastatuhandete jooksul on nad kujundanud asulakohtade ümbruse lagendikest niidud. Alles nüüdisajal, mil inimpõlvi püsinud rohumaade pindala ja liigirikkus on väga tugevasti vähenenud, saadakse aru, et neid tuleks siiski hoida. Kas on veel lootust, ega pole hilja?

Pärand- ehk poollooduslike kooslustena mõistetakse eelkõige puudeta lagedaid, traditsiooniliselt majandatavaid niite või puude-põõsastega puisniite. Looduslikud kooslused, nagu metsad ja rabad, ei vaja püsimiseks inimese abi. Hoopis vastupidi – mida vähem inimene nende arengusse sekkub, seda parem. Poollooduslikud kooslused püsivad seevastu üksnes inimtegevuse kestes, niitmise ja karjatamise abil. Kui see lõpeb, kasvab niit varem või hiljem uuesti metsaks.

Niitmine ja karjatamine toimib kooslusele samamoodi nagu looduslikud tegurid, näiteks suured rohusööjad loomad või tuli. Seetõttu saavad poollooduslikes kooslustes hakkama paljud looduslikud taime- ja loomaliigid, kes kultuurkooslustes vastu ei peaks. Tugevam inimmõju, näiteks rohukamara ümberkündmine, väetamine või mürgitamine, kahandab liigirikkust tunduvalt.

Pärandkooslusi kirjeldab hulk mõisteid, mis sisuliselt tähistavad erisuguseid asju. Kõige üldisem termin on rohumaa, mis tähendab igasugust rohttaimestikuga kooslust, nii kultuurniite kui ka pärandkooslusi. Sõltuvalt majandamisviisist kõneldakse niitudest ja karjamaadest, kusjuures kasutusviis kajastub kohe ka koosluse liigilises koosseisus ja välimuses.

Loodusliku rohumaa mõiste on kasutusel maakatastri kõlvikutüübina ning põllumajanduses. Umbes pooled loodusliku rohumaana arvele võetud kõlvikud on pärandkooslused. Kuid teine pool koosneb mahajäetud kultuurrohumaadest, endistest põldudest või praeguseks juba metsastunud aladest. Viimase põllumajandusloenduse (2001) juhendi järgi võis loodusliku rohumaana kirja panna ka põllumaa, mida polnud neli aastat põlluna haritud. Tegelikult peaks sellist sööti niitma aastakümneid, enne kui selle võiks tinglikult poolloodusliku kooslusena kirja panna.

Kuidas pärand kujunes? Lähemalt on Eesti ala asustamisest ja pärandkoosluste tekkest juttu intervjuus Aivar Kriiskaga siinsamas numbris. Loomastiku arengust oleme Eesti Looduses kirjutanud kaks aastat tagasi [7]. Kujunemisloo ammendava käsitluseni on siit muidugi veel pikk tee.

Praegustel andmetel jõudsid esimesed kütid-korilased Eesti alale umbes 9000 aastat e.Kr. Mitu järgnevat aastatuhandet oli inimese mõju tollasele taimkattele üsna tühine, piirdudes väheldaste puisniiduilmeliste ja ruderaalaladega laagripaikade ümbruses ja ilmselt ka põlendike tekitamisega [3].

Tollases taimkattes valitsesid kaasikud ja männikud, mida ei saa võrrelda nüüdisaegsete metsadega: toonased olid märksa hõredamad. Taimkattes tekitasid lagendikke tormid ja tulekahjud, lagedaid kohti kujunes ka vanade puude ümberkukkumisel. Kuid metsi aitasid hõredamana hoida ka põtrade, hirvede, metshobuste, ürgveiste ehk tarvaste ja metskitsede karjad. Arvatavasti oli tollasel Eesti alal rohusööjaid suurimetajaid praegusest tunduvalt rohkem ning see väljendus kindlasti ka taimkattes. Suurte rohusööjate hüpoteesi [10] kohaselt valitsesid kogu tollases Euroopas pargisarnased maastikud, kus vaheldusid rohumaad, põõsastikud ja metsasalud.

Oluline tähis pärandkoosluste kujunemisel on umbes 6500 aastat e.Kr., mil algas atlantiline kliimaperiood. Tollases soojas ja niiskes kliimas valitsesid eelkõige laialehised puud, nagu praegu võib näha Saksamaal ja Poolas. Sellesse ajajärku jääb ka asustuse ja puisniiduilmelise maastiku laienemine. Ilmselt ei raiutud asulakohtade ümbrust päris lagedaks, vaid jäeti kasvama eri liiki puid, sest igaks otstarbeks kõlbab paremini teatud puuliik ning puude vedu kaugelt olnuks raske [5].

Esimesed koduloomad – veis, siga, kits ja lammas – jõudsid siia nöörkeraamika kultuuri ajal subboreaalsel kliimaperioodil, alates umbes 3000 aastat e.Kr. Tollane kliima oli nüüdisaegsest jahedam ja kontinentaalsem, seetõttu oli hädavajalik varuda loomadele talvist lisasööta – lehisvihtu. Vihtade tegemiseks sobivaid oksi saab paremini hõredalt kasvavatelt puudelt ja põõsastelt, see soodustas omakorda puisniiduilmeliste maastike laienemist.

Nüüdisaegse ilme omandasid niidud umbes 1500–2000 aastat tagasi, mil hakati kasutama vikatit: selle abil niideti koduloomadele talveks heina. Peaaegu kõigil tollastel niitudel kasvasid hõredamalt või tihedamalt puud. Ilmselt pandi juba siis tähele puisniitude viljakamat pinnast: puulehtedega satub sügiseti mulda toitaineid sügavamatest pinnasekihtidest, kuhu rohttaimede juured muidu ei ulatuks. Puudega niidud on põuale vastupidavamad ning ühtlasi pakuvad puud varju kariloomadele.

Tollasel “puiduajal” oli puit põhiline materjal talumajapidamises, seda kulus nii kütteks kui ka tarbeks. Karja- ja heinamaalt saadav puit oli veel 1930. aastatel põhiline küttematerjal puisniidurikkas Lääne-Eestis ja saartel [2].


Kuidas ja miks me osast pärandist ilma jäime? Pärandkoosluste, eriti puisniitude kõrgaeg oli umbes sajand tagasi, mil nende pindala küündis 18 000 ruutkilomeetrini ehk peaaegu pooleni Eesti maismaast. Puisniitusid võis sellest olla kuni 8000 km2. Teodor Lippmaa märgib näiteks Pärnumaa taimkatte ülevaates rohkem kui 50 000 hektari suurust puisniiduala Pärnu-Jaagupi lähedal. Kindlasti polnud need ühtlase tihedusega, nagu praeguseni säilinud näidispuisniidud, vaid lagedamad alad vaheldusid hõredate või tihedamate puudetukkadega.

Rohket käsitsitööd nõudva maakasutuse vormina jäid puisniidud arenevale ühiskonnale jalgu juba möödunud sajandi alguses. Sel ajal hakati rohkem tähelepanu pöörama piimakarjale, sest see tõi rohkem sisse kui teravili ja lina. Veiste arv suurenes 1920. aastatel kiiremini kui sööda tootmine. 1931. aastal loodud põllutöökoja algatusel hakati rajama ulatuslikke kultuurrohumaid, seda eeskätt seniste poollooduslike rohumaade arvel. 1934. aasta kuulutati näiteks kultuurrohumaade rajamise aastaks ja võeti suund intensiivsemale karjamajandusele odava karjamaarohu abil [2]. Nagu jooniselt näha, vähenes poollooduslike koosluste pindala enne Teist maailmasõda siiski üsna tühisel määral.

Esimese olulisema hoobi pärandkooslustele andis Teine maailmasõda, mil sõjategevuse tõttu vähenes loomapidamine ning hulk niidualasid võsastus. Sõjast saatuslikumaks osutus aga talude kollektiviseerimine. Ühismajapidamistes vajati rohkesti heina võimalikult vähese tööga, eravalduses lubati aga pidada vaid üksikuid koduloomi. 1950. aastatel hoogustus kultuurrohumaade rajamine veelgi. Tehti ka niitude pealtparandust: saaki suurendati väetiste abil ning kultuurkõrreliste seemneid juurde külvates. Nõnda muudeti tugevasti algset taimkatet ja kahandati liigilist mitmekesisust.

Põllumajandusest kõrvale jäänud rohumaid on püütud ka metsastada. Nii rajati 1950.–1960. aastatel loopealsetele männikultuure, millest paljud meenutavad tänapäeval väljanägemiselt kidurate mändidega puisraba. Lambakarjamaana oleksid loopealsed end rahaliselt kindlasti paremini tasunud kui aastakümnetega kasvanud kõver küttepuu.

Puisniitude, aga ka teiste pärandkoosluste kadumise peapõhjus oli käsitsitöö hülgamine suurtootmises ja intensiivne põllumajandus. Paljud pärandkooslused võeti 19. sajandil kasutusele eelkõige maapuuduse tõttu: kuskilt tuli ju talveks vajalik heinakogus teha ning kusagil loomi karjatada. Karjamaaks jäid kõige kehvemad kõlvikud, ka madalsood ning soised metsad. Suurtootmises polnud võimalust ega põhjust kasutada selliseid väheviljakaid ja raskesti majandatavaid rohumaid.


Kui palju pärandit on veel alles? Tuleb tõdeda, et hoolimata viimase kümnendi inventeerimistest on meie teadmised vähemasti osa niidutüüpide kohta puudulikud. Üsna hästi teame puisniitude, lammi-, ranna- ja looniitude paiknemist, pindala ja väärtust [2, 8, 9]. Kõige kasinamad on andmed puudeta aruniitude ning tihedate kadastike leviku ja seisundi kohta [4], aga ka karjatatavate metsaalade ja põõsastike ning puiskarjamaade kohta.

Teave nüüdisaegsest rohumaade levikust on koondatud põhiliselt kahte kohta: pärandkoosluste kaitse ühingu (PKÜ) rohumaade ning keskkonnaministeeriumi Natura 2000 eelvaliku alade andmebaasi. Nende kahe andmebaasi võrdlemisel selgus üllatuslikult, et need kattuvad väga vähe: PKÜ rohumaade kirjed (kokku 12 000, mis hõlmavad üle 70 000 hektari) pärinevad suuremas osas väljastpoolt kaitsealasid, seevastu Natura andmebaas koondab põhiosa seniste kaitsealade andmeid (umbes 45 000 hektari kohta).

Hinnangud poollooduslike koosluste ulatusele nii rohumaatüüpide kui ka maakondade kaupa erinevad sageli kordades. Peapõhjus on algandmete vähesuses ning andmestiku mitmeti tõlgendatavuses.

Senistele andmetele tuginedes hinnatakse Eestis säilinud poollooduslike rohumaade kogupindala 130 000 hektarile. Ligi 35 000 hektarit vajab veel inventeerimist. Et need üles leida, tuleb tegelikult inventeerida veel paar-kolm korda suurem pindala, ehk siis umbes 100 000 hektarit. Eesti põhikaardilt ning aerofotodelt pole paraku võimalik kindlaks teha niidu tüüpi ega seda, kui väärtuslik üks või teine maalapp on.

Andmebaasid on koostatud eri metoodikate alusel ja eri aegadel, vanimad kirjed pärinevad 1990. aastate keskelt. Seetõttu ei saa praeguse seisuga öelda, kui palju säilinud niidukooslusi on suure või keskmise väärtusega ning kui palju pärandit on oma väärtuse kaotanud. Olenevalt niidutüübist on siiski 60–70% rohumaadest püsinud hästi või rahuldavalt [4]. Seega võib julgelt väita, et säilitamist väärivat pärandit on kõigest hoolimata veel küllalt.


Millest pärand tegelikult koosneb? Poollooduslikke elupaigatüüpe on loodusdirektiivi järgi Eestis kolmteist. Eksperthinnangule tuginedes vaatame nende olukorda pisut lähemalt [3].

Rannaniite on Eestis veel ligikaudu 18 000 hektarit ning sellest ligikaudu 70% võiks olla väga väärtuslik. Suurim oht rannaniitudele seisneb roostumises: majandamata rannaniidul võib pilliroo kloon oma levikut laiendada mitme meetri võrra aastas. Matsalus, Häädemeestel, Saaremaal Laidevahe kaitsealal, Kihnu väina merepargis ja mitmel pool mujal on asutud taas rannaniite majandama. Kogemustele toetudes võib loota roostiku taandumist pärast 3–4 aastat kestnud niitmist või karjatamist.

Kuivad nõmmed kuuluvad poollooduslike koosluste hulka tinglikult ning neid pole viimasel kümnendil ka eriti inventeeritud. Nende pindala võiks ulatuda 500 hektarini. Paremaid näiteid nõmmedest leiab Põhja-Eesti väikestelt saartelt.

Kadastikud on loodusdirektiivi elupaik, kus kadakas katab vähemalt poole pindalast. Eesti oludes on need enamasti kinnikasvanud loopealsed, mida oleme seni puudulikult inventeerinud, pidades neid väikese looduskaitseväärtusega vaheastmeks looniidu ja loometsa vahel. Selliseid kadastikke võiks meil hinnanguliselt olla kuni 10 000 hektarit.

Kuivad niidud lubjarikkal mullal on üsna sarnased loopealsega. Elupaigatüüpi määrates on väga lihtne eksida, sest taimestiku poolest meenutavad õhema pinnakattega kuivemad-kivised pärisaruniidud tõepoolest loopealseid, kuid erinevalt viimastest ei paikne nad õhukese pinnakattega pael. Kuivade lubjarikaste niitude pindalaks on pakutud 9000 hektarit.

Liigirikkad niidud lubjavaesel mullal on tüpoloogiliselt keeruline niidutüüp. Neid leidub kõige rohkem kõrgustike piirkonnas. Suur osa sellistest rohumaadest on rohkem või vähem kultuuristatud: 12 000 hektarist võiks olla väga väärtuslik vaid pool.

Loopealsed katavad väga õhukese mullakihiga (mõnest kuni paarikümne sentimeetrini) ja tasase pinnamoega paepealseid alasid. Praegustes andmebaasides on nad osaliselt valesti määratud: loopealsete hulka on arvatud ka osa tüseda pinnakattega kuivi lubjarikkaid niite ning tihedamaid kadastikke. Loopealsete pindala ulatub 15 000 hektarini.

Sinihelmikaniidud ja serva-kõrgrohustud kajastuvad seni meie andmebaasides vaid vähesel määral, sest Eestis pole neid niidutüüpe väärtustatud. Sagedamini on tegemist kuivendatud sooniitudega või muul moel kultuuristatud aladega. Siia tuleks liigitada ka osa liigivaestest madalsoodest, mis enamikul juhtudest pole pärandkooslused. Sinihelmikaniite võiks olla 10 000 ja serva-kõrgrohustuid 4000 hektaril.

Lamminiite leidub Eestis ligikaudu 20 000 hektaril. Nende pindala on teiste pärandkooslustega võrreldes vähenenud üsna aeglaselt, sest hea heinasaagi tõttu on neid niidetud kuni viimase ajani. Siiski on ka suur osa lamminiitusid kiiresti võsastumas. Rohustu liigilist väärtust niitmata luhtadel kahandab tugevasti ka vohama pääsenud angervaks.

Aas-rebasesaba ja ürt-punanupuga rohumaad on jäänud senistes inventuurides tähelepanuta, sest meil pole säärastel kultuuristatud aladel kuigi olulist looduskaitseväärtust. Nende pindalaks pakutud 14 000 hektarist võiks siiski veerand olla väärtuslikud.

Puisniitude pindala teame ilmselt kõige paremini. Sama ei saa aga öelda nende seisundi kohta, sest niitmata puisniitude olukord muutub väga kiiresti. Hinnanguliselt on puisniitusid 8000 hektaril, millest 60% on väga väärtuslikud. Korrapäraselt niidetakse neid ligikaudu 2000 hektaril.

Plaatlood on meil seni paigutatud loopealsete alla, nende pindala Eestis ei tohiks ulatuda palju üle saja hektari.

Puiskarjamaad on sageli üsna sarnased puisniitudega ning neid kaht saamegi eristada vaid tinglikult. Puiskarjamaid võiks meil olla ligi 4000 hektaril.


Kas seda pärandit ongi üldse vaja hoida? Otsest rahalist kasu tuleb pärandkooslustest praegusajal ju vähe: loomasööda saab heinapõldudelt märksa odavamalt, mahepõllundus pole meil seni eriti levinud ning ka muud kasutusalad ei too kuigi palju raha sisse. Majandusteadlaste hinnangul ületab pärandkoosluste mitteutilitaarne ehk rahas otseselt mõõdetamatu tulu utilitaarse väärtuse kordades [1].

Vaid praktilist, tulutoovat külge silmas pidades peame pärandkooslusi säilitama küll ainult seetõttu, et neid väärtustab Euroopa Liit. Loodusdirektiivi elupaikadest saab pärandkooslusteks pidada 13, neist näiteks puisniidud ja loopealsed on määratletud esmatähtsate elupaikadena. Loopealseid leidub peale Eesti vaid Rootsi saartel ning üks Euroopa Liidu suurimaid niidetavaid puisniite asub Pärnumaal Nedremal, kus mullu tehti heina ligi sajal hektaril.

Pärandkooslused on liigirikkamad kui mis tahes teised kooslused väljaspool troopikat. Põhja-Euroopa kõige liigitihedaim taimekooslus asub Virtsu lähedal Laelatu puisniidul, kus ühel ruutmeetril on loendatud 76 liiki taimi. Sellele jääb napilt alla Vahenurme puisniit 74 liigiga ruutmeetril. Teiste Põhjamaade samad näitajad jäävad Eesti puisniitude omadest kaugelt maha, ulatudes heal juhul 50–60 liigini.

Pärandkoosluste, eriti aga puisniitude üks olulisemaid väärtusi peitub maastiku rikastamises. Eesti ilma avamaastikuta võiks tunduda üsna võõrana ning rohumaad on siin üks põhikomponente. Puisniitude, loopealsete või roostumata rannaniitude ilu on kujunemas ka arvestatavaks müügiobjektiks: et seda näha, ollakse valmis maksma.

Eesti maarahvale on aga pärandkooslused olnud igapäevaelu loomulik keskkond. Niitude kastesest sülest pärineb suur osa rahvalaule ja muistendeid, ainelisest rahvakultuurist rääkimata. Kuigi meie niitudel säilinud vähesed küünid on enamasti kehvas seisus ja üsna lagunenud, on ka siin häid näiteid: Nedrema puisniidule on viimastel aastatel ehitatud kaks uut küüni ja vana küün saanud uue katuse.


Kuidas pärandit hoida? Lihtne on ju öelda, et niida ja pea kariloomi, kui püsiasustus maal koos loomapidamisega on kohati külade kaupa kadunud. Pärandkoosluste majandamist ei saa Eestis üldjuhul tagada, ilma et niitmise ja karjatamise eest peale ei maksta.

Niitmine ja heinakoristus on hooajategevused, mis tingimata ei eelda kohapealset asustust. Vaja on vaid niidumasinaid, tööjõudu ja juurdepääsu niidetavale alale. Ent loomi talgukorras karjatada ei saa: loomad peavad elama paigal kuid, mis eeldab tarastamist ja loomadega mingilgi määral tegelemist [1].

Niitude tänapäevane kaitsekorraldus algas Eestis 1996. aastal, mil esimest korda eraldati Matsalu looduskaitsealale riigieelarvest raha niitude hoolduseks. Alates 2001. aastast kehtib üle Eesti ühtne niitude kaitse korralduse süsteem, mis vastab Euroopa Liidu maaelu arengu määrusele. Alates 2001. aastast on keskkonnaministeeriumi eelarvest makstud Eesti niitude hooldajatele 19 miljonit krooni toetust aastas. Hooldajad-lepingupartneid on olnud põllumajandusühingud, MTÜ-d, aga ka talunikud ja teised eraisikud.

Kaitsekorraldus toimib nii: keskkonnateenistus või kaitseala administratsioon sõlmib taluniku või mõne teise asjahuvilisega lepingu, milles on kirjas niidu tüüp, suurus ja asukoht ning hoolduse viis. Enamasti makstakse niitmise eest koos heinakoristusega või karjatamise eest, aga on toetatud ka võsaraiet ja tarade ehitust. Alates sellest aastast toetatakse ainult Natura 2000 eelvaliku alade majandajaid, kuid suurem osa väärtuslikumatest niitudest peaks kuuluma nagunii Natura-alade hulka.

Toetusega käivad kaasas mõningad ettekirjutused töömeetodite ja -aegade kohta. Niitmine peab algama pärast 1. juulit, mil suurem osa maas pesitsevatest lindudest on koos poegadega pesast lahkunud ning osa taimi juba viljunud. Niita tuleb keskelt lahku või servast-serva meetodil, et linnud ja muud loomad saaksid niiduki eest kõrvale tõmbuda. Niidetud hein tuleb riisuda ja alalt ära vedada. Karjatatavatel aladel peavad loomad viibima vähemalt 120 päeva aastas, nii et sügisel jääks karjamaa neist maha madalmurusana. Kindlasti ei tohi külvata väetisi ega mürkkemikaale, samuti ei või rajada maaparandussüsteeme [6].

Pärandkoosluste toetussummad pole viimasel kolmel aastal palju muutunud. Need erinevad koosluse tüübiti, näiteks puisniidu hektari niitmise eest makstakse 2000 kr, lamminiidul 650 kr, rannaniidul karjatamise eest 1000 kr/ha, loopealsel 470 kr/ha ja puiskarjmaal 500 kr/ha. Karjatamistoetus peaks kompenseerima loomapidajale saamata jäänud tulu: kultuurkarjamaal peetavad loomad annaksid suuremat liha- või piimatoodangut.


Mida annaks veel teha? Raskemaid ühekordseid töid on lihtsam korraldada talgutena. Pärandkoosluste kaitse ühing ja Eestimaa looduse fond, aga ka ornitoloogiaühing jt. mittetulundusühingud ja kaitsealad on viimasel kümnel aastal korraldanud rohkesti talguid eeskätt puisniitude ja rannaniitude hooldamiseks. Võsa ja puude raiumine, eriti aga okste kokkukandmine ja põletamine nõuavad palju tööjõudu; õnneks pole seni talgulistest puudu olnud.

Pärandkoosluste majandamiseks on saadud toetust Euroopa Liidu fondidest. Näiteks meie ühe suurema ja esinduslikuma, Häädemeeste rannaniidu taastamist ja hooldamist toetab Life-Nature fond.

Pärandkoosluste kaitse ühing ühendab inimesi, kes soovivad kaasa aidata poollooduslike koosluste püsimisele. PKÜ on peale rohumaade andmebaasi loomise ja talgute korraldanud veel õppepäevi, tutvustanud pärandkooslusi meedias, aga tegelenud ka näiteks meil laialdaselt levivate võõrkaruputkede tõrjega, sest needki ohustavad meie niitusid.

Peale eelnimetatud organisatsioonide tegutseb ka mitmeid kohalikke ühendusi. Pärnumaal näiteks hoiab Nedrema puisniitu korras Koonga looduse sihtasutus, Kihnu saare ja Tõstamaa ranniku pärandkooslustega tegeleb Kihnu väina merepark. Väinamere ranniku rohumaade eest kannab hoolt MTÜ Väinamere looduse hoidjad.

Tänu vabatahtlike ühenduste tegevusele ja riigi toetusele võib pärandkoosluste tulevikku pidada üsna lootusrikkaks. Vähemasti väärtuslikumate alade püsimine tundub olevat tagatud. Kuid pärandkoosluse olukord võib muutuda väga kiiresti, sest see oleneb paljudest asjaoludest, sageli kas või maaomaniku tahtest. Tuhandete aastate töö väärib kindlasti jätkamist.


1. Ehrlich, Üllas 2004. Pärandkoosluste majandusanalüüs. – Kukk, Toomas (toim.) Pärandkooslused. Õpik-käsiraamat. PKÜ, Tartu (trükis).

2. Kukk, Toomas; Kull, Kalevi 1997. Puisniidud. – Estonia Maritima 2: 1–249.

3. Kukk, Toomas jt. 2000. Eesti elustiku mitmekesisuse muutustest pärast jääaega. – Frey, Toomas (toim.) Kaasaegse ökoloogia probleemid. VIII: Loodusteaduslikud ülevaated Eesti Maa Päeval. Eesti Ökoloogiakogu, Tartu: 90–109.

4. Kukk, Toomas; Sammul, Marek 2003. Hinnang loodusdirektiivi 1. lisa poollooduslike koosluste pindaladele Eestis. Töövõtulepingu aruanne. Pärandkoosluste kaitse ühing, Tartu.

5. Kull, Kalevi et al. 2003. When culture supports biodiversity: The case of the wooded meadow. – Roepstrorff, Andreas et al. (Eds.) Imagining Nature. Practices of Cosmology and Identity. Aarhus University Press, Aarhus: 76–96.

6. Lotman, Aleksei 2004. Niitude kaitse korraldamine tänapäeval. – Kukk, Toomas (toim.) Pärandkooslused. Õpik-käsiraamat. PKÜ, Tartu (trükis).

7. Lõugas, Lembi 2002. Karvasest mammutist ameerika naaritsani ehk Eesti loomastiku arengulugu. – Eesti Loodus 53 (9): 6–13.

8. Luhamaa, Heikki jt. 2001. Läänemaa pärandkooslused. Seminatural Communities of Läänemaa County, Estonia. Pärandkoosluste kaitse ühing, Tartu–Turku.

9. Mägi, Matis; Lutsar, Lauri 2001. Final report on inventory of seminatural grasslands in Estonia 1999–2001. Estonian Fund for Nature, Tartu.

10. Vera, Frans W. M. 2000. Crazing Ecology and Forest History. CABI Publishing, Oxon.



Toomas Kukk (1971) töötab Eesti Looduse vastutava toimetajana ja EPMÜ zooloogia ja botaanika instituudi herbaariumi vanemkuraatorina. Pärandkoosluste kaitse ühingu asutajaliige ja juhatuse esimees 1997–2002.



Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet