Eesti Looduse fotovõistlus
2004/07



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2004/07
Rukkirääk kardab niidumasinat

Maailmas ohustatud linnuliik – rukkirääk – on inimsõltlane. Oma asju ajades on inimene loonud talle sobivad elupaigad ning oma asju ajades ta seda lindu ka ohustab. Suurel ja tugevamal lasub kohustus mõelda ka nõrgemale.

Üle viiendiku Eesti põllumajandusmaast seisab praegu kasutuseta. Ent seniste põllumajandusmaastike hoidmine avatuna on oluline keskkonna, eriti loodusliku mitmekesisuse säilitamise huvides. Just seepärast toetataksegi maha jäetud, kuid veel võsastumata maade hooldamist: varem on talunikele makstud keskkonnatoetust ajutiselt kasutusest väljas oleva põllumajandusmaa kord aastas niitmise eest (ajavahemikus 1. juulist 31. juulini) servast-serva või keskelt-lahku meetodil. Sellest aastast on võimalik taotleda sama tegevuse eest pindalatoetust tingimusel, et niitmistööd oleks tehtud 31. juuliks. Siin püüame selgitada, miks oleks vaja jätta nende alade niitmine võimalikult hilisemale ajale.

Kui võsa pealetungi takistamist peavad vajalikuks kõik, siis niitmise tähtaja suhtes pole põllumajandus- ja looduskaitsespetsialistid ühel meelel. Põllumajanduse asjatundjad peavad varajast niitmisaega (alates 1. juulist) oluliseks, et vältida umbrohuseemnete levikut haritavatele maadele. Aga looduskaitsjate meelest tuleks niitmist alustada hiljem: siis häiritaks vähem linde ja säästetaks kahjustustest putukate (eelkõige liblikate) elupaiku. Maha jäetud, kuid veel võsastumata põldude linnustik on üsna mitmekesine, sest need maad on kaitstud väetiste ja pestitsiidide, samuti mehaanilise häirimise eest pesitsuse haripunktil.

Räägime siin lähemalt üleeuroopalise kaitseväärtusega liigist – rukkiräägust, kes kuulub linnudirektiivi I lisasse.

Pesitsusökoloogia. Rukkiräägu arvukus on vähenenud suuremal osal levilast [14], mistõttu ta kuulub globaalselt ohustatud liikide nimekirja [2]. Rukkirääk on avatud maastike haudelind, kes elab peamiselt niidetavatel rohumaadel [3]. Raadiovastuvõtjaga lindude uuringud näitavad, et rukkirääk vajab üsna kõrget taimestikku (üle 20 cm), mis ei ole liikumiseks liiga tihe [6]. Seetõttu valib ta elupaigaks pigem igal aastal niidetud põllud, vältides eelmisest hooajast jäänud kuluga alasid. See tähendab, et kasutusest välja jäänud toitainerikka mullaga alad kaotavad oma väärtuse elupaigana juba mõne aasta jooksul, samal ajal kui väheviljakate muldadega rohumaad püsivad rukkiräägule kõlblikena kauem [7].

Paljudes Euroopa riikides, sealhulgas Poolas (Eestile geograafiliselt lähim uuringuriik), on rukkiräägu pesitsustsükkel hästi teada. Normaalsetes oludes kasvatab rukkirääk suve jooksul üles kaks pesakonda [7]. Mehaanilisest kahjustamisest hoolimata suur osa pesitsustest õnnestub ja teine pesitsuskatse võib olla isegi edukam kui esimene: ellu jääb rohkem poegi [15].

Ohud. Kogu Euroopas ohustab rukkirääku kõige enam mehaaniline niitmine: palju poegi saab niidumasina all surma, ka pesad hävitatakse; kaudselt mõjub katva taimestiku kiire eemaldamine, mistõttu suve lõpuks jääb vähem sobivaid pesitsuselupaiku. Eriti suur on oht siis, kui niitmisel liigutakse väljastpoolt sissepoole, sest vanalinnud ja suuremad pojad ei põgene mööda niidetud ala teistele põldudele, vaid kogunevad tavaliselt viimasele niitmata ribale, kus nad surma saavad. Poegade suremust ühekordsel niitmisel hinnatakse isegi 40–86%-ni [1, 15], pesade hävitamist, olenemata niitmissuunast, isegi 100%-ni [7]. Enne juuni lõppu niites eemaldatakse kõrge taimestik, mis annaks võimaluse teiseks pesitsuskatseks.


Rukkirääk Eestis. 1995. aastal Eestis tehtud uuringu järgi [4] pesitseb põhiosa rukkirääke kultuurniitudel. Hiliseim siinsete põllumajandusmaastike linnustiku uuring (Irina Herzoni, Jaanus Eltsi ja Riho Marja avaldamata andmed) tõestab, et linnud elavad siiski peaaegu võrdväärselt kasutavatel rohumaadel ja hiljuti maha jäetud aladel. Rohumaade tõhusam majandamine – silo tehakse mehhaniseeritult ja heina niidetakse varakult – võib põhjustada rukkiräägu populatsiooni tõsise vähenemise. Seetõttu suureneb poollooduslike rohumaade ja mahajäetud põllumaade tähtsus populatsiooni toetamisel ning üksiti nõue arvestada majandamisel rukkiräägu vajadusi.


Rukkiräägu uuring mahajäetud põllumaadel. Uuringu eesmärk on selgitada, kas pärast 1. juulit keskelt väljapoole (K–V) niites suudame hoida rukkiräägu jätkusuutlikku populatsiooni mahajäetud põllumaadel. Eeskuju võeti uuringust Šotimaal, kus liikide pesitsemisfenoloogia sarnaneb Poola omaga [7].

Raadiosaatjaga varustatud linde jälgides [8] on jõutud selgusele, et põllul keskelt väljapoole liikudes säästame linde nii varem kui ka hiljem niites. K–V-niitmisviis vähendab tõhusalt poegade suremust isegi varajasel niitmisajal. Hoolimata sellest tõestati, et niitmise aeg mõjutab pesitsusedukust rohkem kui niitmissuund. Näiteks seal, kus niideti 10. juulil K–V-meetodil, suutis emalind üles kasvatada 2,82 poega, seal aga, kus niideti väljastpoolt keskele (V–K) oli see arv 2,46 [8]. Ent mõlemad arvud on liiga väikesed, et säilitada populatsiooni. Juuli lõpul niites oleksid need numbrid aga vastavalt 4,02 ja 3,53. Niisiis, selleks et hoida rukkiräägu populatsiooni, tuleb niita võimalikult hilja ning keskelt väljapoole.

Üks teine rukkiräägu arvukuse muutumisi ja vastavaid suundumusi võrdlev uuring [5] näitab, et rukkiräägu populatsioon püsib või isegi suureneb, kui lükkame niitmisaja augusti keskele. Igal juhul ei tohiks alustada niitmist enne juuli keskpaika.

Pärast niitmist võivad ellujäänud emaslinnud muneda järelkurna ja pojad edukalt üles kasvatada, kui niitmist ei korrata. Samas ei pruugi järelkurn õnnestuda, sest puudub varjav taimestik. Teine pesitsuskatse on tõenäoliselt takistatud ka taimede aeglase juurdekasvuga aladel [7].

Kas rukkiräägule oleks kasu sellest, kui niitmisel jäetakse üle 10 cm kõrgune taimestik, pole teada. Ent elupaiga valiku andmed näitavad, et pesitsema asumiseks vajavad emaslinnud vähemalt 20 cm kõrgust taimestikku [7]. Pealegi on tõenäoline, et kõrgem taimestik võib niitmisel ellu jäänud linde, eriti poegi, kaitsta vaenlaste – valge-toonekure ja kullide eest [7, 15].


Umbrohtude levikuoht. Kuidas lahendada lahkarvamusi, mida põhjustab kartus, et liiga hilise niitmise korral levivad umbrohud maha jäetud põldudelt kasutusel olevatele?

Paljude umbrohutaimede seemne levikut ja taastootmist ei ole piisavalt uuritud. Põlluservadelt levivaid tavalisemaid umbrohte uurides on jõutud selgusele, et enamik seemnetest ei levi kaugele: üle 2,5–4 meetri kaugusele satuvad vähesed [11, 16]. Sellele seaduspärasusele allub palju umbrohuliike, nagu mets-harakputk, roomav madar, harilik linnukapsas, kõrvenõges, harilik hiirekõrv, perekond oblikad jt. Samasuguseid tulemusi andis ka nimetatud umbrohuliikide uuring Saksamaal [16].

Probleem tekib pigem tuulega levivate valdavalt korvõieliste liikidega: mahajäetud põldudel levivad piiramatult ning levitavad oma seemneid teistele põldudele mitmeaastased taimed, eriti põld-piimohakas ja põldohakas [12]. Nende liikide seemned suudavad tuulega hõljuda pikki vahemaid. Teisalt väidetakse [9], et põldohaka lendkarvadega seemnetest levivad suure vahemaa taha vähesed: kümne meetri kaugusele jõuab 10%, 27 meetri kaugusele 3,4% ja kilomeetri kaugusele vaid 0,2% seemnetest. Lisaks ei saa alahinnata põld-piimohaka ja põldohaka vegetatiivse paljunemise osatähtsust.

Võilille seemnete levikut juuli algul niites ei takista, sest need lendavad laiali ammu enne heina- või silotegu: siin päästaks ainult väga varajane niitmine mais.

Uuringute alusel levivad kahara luste seemned looduslikult emataimest vaid meetri kaugusele. Hoopis kaugemale kantakse need pigem masinatega – maksimaalne täheldatud kaugus on 20 meetrit [10].


Suhtugem asjasse tasakaalukalt. Tõenäoliselt osalevad seemnete levikus olulisel määral ka inimesed ja loomad. Umbrohtude leviku võimalust mahajäetud aladelt ei saa eitada, aga seda ei tohiks ka üle hinnata: mõlemat seisukohta toetavad seni liiga vähesed uuringud. Umbrohuseemned levivad kasutuses olevatele põldudele ka hooldamata teeäärtest ja aedadest. Sealt pärinev “saastumisoht” võib olla niisama suur või tõenäoliselt isegi suurem kui söötis põldudelt tulev. Mahajäetud põllumaadelt lähtuvasse mitmeaastaste umbrohtude ohusse ei peaks suhtuma kui tõsisesse agronoomilisse probleemi, välja arvatud juhul, kui on kavas kõnesolevaid maid lähiajal uuesti kasutusele võtta.

Et valitsevaid mitmeaastasi umbrohte vähendada, on pärast niitmist kasulik niide kindlasti eemaldada: nii saab lämmastiku sisalduse vähendamisega umbrohtusid alla suruda ning vähem “saastava” taimestiku kujunemisele kaasa aidata. Rikkam taimekooslus on kasulik kogu elustikule, sealhulgas rukkiräägule, sest taimestik püsib hõre ning linnud pääsevad sealt hästi läbi.

Mahajäetud alade hooldamise toetamine on oluline, et suurendada bioloogilist mitmekesisust, parandada maastike esteetilist väärtust ning vähendada põlenguid ja umbrohtude levikut. Loodushoid põllumajandusmaastikel peaks nii vähe kui võimalik minema vastuollu agronoomiliste nõuetega. Siin kirjeldatud uuring näitab, et Eestis on teadaolev kasu mahajäetud põllumaade hilisemast niitmisajast palju suurem kui umbrohtude leviku võimalik oht lähikonna põldudele. Alternatiivina kogu ala varajasele niitmisele kesksuvel võiks kaaluda teisi võimalusi, näiteks niita ohtlikke umbrohtusid valikuliselt, eemaldada niidetud materjal jne.

Autorid tänavad abi eest dr. Rhys Greeni (Oxfordi ülikool) ja Terho Hyvöneni (MTT Agrifood Research Finland).


1. Broyer, J. 1996. Les “fenaisons centrifuges” une methode pour reduire la mortalite des jeunes râles de genets Crex crex et cailles des bles Coturnix coturnix. – Rev. Ecol. 51: 269–76.

2. Collar, Nigel. J. et al. 1994. Bird to Watch 2: The World List of Threatened Birds. – BirdLife Conservation Series No. 3. BirdLife International, Cambridge.

3. Cramp, Stanley; Simmons, K. E. L. (eds.) 1980. Birds of the Western Palearctic. Vol. II. Oxford University Press, Oxford.

4. Elts, Jaanus 1997. Studies of the Corncrake in Estonia in 1995. Vogelwelt 118: 236–238.

5. Green, Rhys E.; Williams, G. 1994. The ecology of the corncrake Crex crex and action for its conservation in Britain and Ireland. – Bignal, E. M. et al. (eds). Nature conservation and pastoralism in Europe. Joint Nature Conservation Committee, Peterborough: 69–74.

6. Green, Rhys E. 1996. Factors affecting the population density of the corncrake Crex crex in Britain and Ireland. J. Appl. Ecol. 30: 677–692.

7. Green, Rhys E. et al. 1997a. Population, ecology and threats to the Corncrake Crex crex in Europe. –Vogelwelt 118: 117–134.

8. Green, Rhys E et al. 1997b. A simulation model of the effect of mowing of agricultural grassland on the breeding success of the corncrake (Crex crex). – Journal of Zoology, London, 243: 81–115.

9. Heimann, B.; Cussans, G. W. 1996. The importance of seeds and sexual reproduction in the population biology of Cirsium arvense – a literature review. – Weed-Research-Oxford 36: 493–503

10. Howard, C. L. et al. 1991. The dispersal of weeds: seed movement in arable agriculture. – Proceedings of the Brighton Crop Protection Conference, Weeds. Vol. 2: 821–828.

11. Marshall, E. Jon. P. 1989. Distribution pattern of plants associated with arable field edges. – J. Appl. Ecol. 26: 247–257.

12. Salonen, Jukka. et al. 2001. Crop production conditions in the northern European region with a special reference to crop protection. DIAS report Plant Production, 59. Danish Institute of Agricultural Sciences, Denmark.

13. Semm, Maaria jt. 2003. Põllumajandusmaastike loodushoid. Soovitusi talunikele igapäevasteks töödeks. Eesti Loodusfoto, Tartu.

14. Tucker, Graham M.; Heath, Melanie F. 1994. Birds in Europe: their conservation status. BirdLife International, Cambridge.

15. Tyler, Glen. A et al. 1998. Survival and behaviour of Corncrake Crex crex chicks during the mowing of agricultural grassland. – Bird Study 45: 35–50.

16. Wilson, P. J.; Aebischer, Nicholas. J. 1995. The distribution of dicotyledonous arable weeds in relation to distance from the field edge. – J. Appl. Ecol. 32: 295–310.


Irina Herzon (1971) on Helsingi ülikooli rakendusbioloogia teaduskonna doktorant.

Maaria Semm (1980) töötab Eesti ornitoloogiaühingus põllumajandusmaastiku projektijuhina.




Irina Herzon, Maaria Semm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet