Eesti Looduse fotov�istlus
2004/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
euroharuldused EL 2004/10
Naarits koju tagasi

Euroopa naaritsa kui liigi hvingule on suudetud panna piir sna viimasel hetkel. ks ja vga kaalukas taastamiskeskus asub Eestis. Vib pris julgesti elda, et naaritsa kekik siin mjutab tema vljavaateid kogu Euroopas.

Sstemaatiliselt kuulub euroopa naarits (Mustela lutreola) pisikiskjana krplaste sugukonda. Talle on iseloomulik sile ja likiv pruunikasmust karvkate ning sellest kontrastselt eristuvad lumivalge ala- ja lahuul. Viimane on hea tunnus, mis aitab eristada teda vga sarnasest ameerika pritolu vrliigist mingist ehk ameerika naaritsast (Mustela vison), kel valge vib (aga alati ei pruugi) olla vaid alahuul. Teisest lhedasest sugulasest tuhkrust (Mustela putorius) eristub euroopa naarits oma htlaselt tumeda vrvusega, pealegi puudub naaritsal tuhkrule omane nomask.

Tihedale seosele veekeskkonnaga viitavad osalised ujulestad varvaste vahel. Isased on emastest suuremad ja raskemad: isaste tvepikkus on 3541 cm, emastel 3135 cm, kehakaal jb isastel vahemikku 6501100 g, emastel 448600 g. Sellises kaalu ja suuruse sna mrgatavas erinevuses vljendub sooline dimorfism, mis on omane paljudele krplastele. Nagu teistelgi krbi perekonna liikmetel, on naaritsal 34 hammast, mis hambavalemina vljendub jrgmiselt: 3/3, 1/1, 3/3, 1/2 = 34.

Elupaik ja toit. Naarits elab jgede-ojade kaldail, vaid harva liigub ta veekogust kaugemale kui paarsada meetrit [3]. Parimad on keskmise veehulgaga metsajed, aga ta ei plga ka suuri, le saja kilomeetri pikkusi jgesid, samuti vikesi ojasid philine, et jtkuks toitu ja varjepaiku. Naaritsat vib leida isegi maaparanduse peakraavidel ning suvel vib ta elada jrvekallastel. Asustustihedus on Valgevene uuringute jrgi kiirevoolulistel metsajgedel keskmiselt 8,6 isendit kmne kilomeetri kaldaligu kohta, vikestel ojadel 2,5 ja maaparanduse peakraavidel vaid kuni kaks looma kmnel kilomeetril. Positiivselt mjub naaritsale (nagu teistelegi veega tihedalt seotud liikidele) kopra tegevus [15].

Naarits sb peamiselt kahepaikseid, kalu ja pisiimetajaid, aga ei tle ra ka muust jukohasest, olgu need siis selgrootud (putukad ja vhk) vi linnud [3, 15, 9]. Suvel on toidulaud loomulikult liigirikkam, talvel aga sb naarits philiselt rohukonni, kes vooluveekogudes talvituvad. Toidu koostis oleneb suuresti elupaigast vikestel ojadel ja peakraavidel, kus vee-elustik on liigivaene, sakse peamiselt kahepaikseid ning sna palju ka pisiimetajaid. Suurtel jgedel vi jrvedel on kahepaiksete krval olulised kalad ja vhk [15].


Naaritsa ajalooline levila. Naarits on kunagi elanud suuremas osas Euroopast (joonis 1). ldise arvamuse jrgi on see liik levinud alates Uurali mgedest idas kuni Hispaania idapoolsete provintsideni lnes, Kesk-Soomest phjas kuni Kaspia ja Musta mere kallasteni lunas. Kui levila kesk- ja phjapoolses osas paistab kik enam-vhem selge olevat, siis selle kunagine ulatus itta ja lnde on siiani kaetud salapraga.

Alates 19. sajandi keskpaigast on naaritsat registreeritud ka ida pool Uurali mgesid. See on tstatanud ksimuse, kas ongi tegemist Euroopa endeemse liigiga. Mningates kirjandusallikates on arvatud, et naarits pole siiski Uurali idapoolsete alade plisasukas, vaid levinud sinna teadmata phjustel alles 19. sajandil. Seda seisukohta paistavad kinnitavat kronoloogilises jrgnevuses ida poole liikuvad teated naaritsa kohta nendel aladel. Teise seletuse kohaselt on naarits pline Uurali idapoolsete nlvade asukas, kuid mida ida poole, seda hredam asustus ja seetttu ka viksem tenosus teda kohata. Nii kogunesid andmed viisil, mis jttis eksliku pildi naaritsa invasioonist itta. Arvatakse, et Uuralist ida pool on naaritsa levikut takistanud jelammide suured kevadised leujutused, mis teevad selle loomakese eluspsimise keerukaks.

Olgu naaritsa ajaloolise idapoolse levila piiriga kuidas on, tnapeval on selge, et teda Uuralist ida pool ei ole. Vastus ksimusele, kas naarits on siis ikkagi Euroopa endeemne liik vi mitte, oleneb suuresti sellest, kuidas mistet endemism selles seoses mratleda.

Palju ebaselget on ka lnepoolse levilaga. Naarits registreeriti esimest korda Prantsusmaal alles 19. sajandi keskel ja Hispaanias 1951. aastal [1, 11]. Hispaanias nitavad selle liigi liikumist lnde ajaloolised andmed [11] ning tundub olevat sna kindel, et naaritsa asurkond on Prantsusmaa ja Hispaania aladel tekkinud suhteliselt hiljuti. Sama paistavad kinnitavat ka DNA-uuringud, mille phjal Prantsuse-Hispaania asurkonnas peaaegu puudub geneetiline mitmekesisus. Sealne asurkond on suure inbriidinguastmega, mis omakorda viitab sellele, et kogu lnepoolne asurkond on alguse saanud vga vikesest arvust rajajaisenditest, vimalik, et vaid he emalooma pesakonnast. Rajajaisendite pritolu jb aga saladuseks. Vimalikuks peetakse nii inimese kaasabi kui ka naaritsa enda jajajrgset levimist refuugiumidest.

Pildi teeb aga veel keerukamaks vaieldamatult tene naaritsa arheoloogiline leid praeguse Hollandi aladelt 2100 aastat e. Kr. Tundub, et seniste andmete parim seletus on selle liigi lausaline vara-ajalooline levik Prantsusmaal ja selle mbruskonnas (vimalik ka Hispaania idapoolsetel aladel), seejrel hbumine teadmata phjustel ning hilisem nende alade taaskoloniseerimine kas looduslikul teel vi inimese toel.


Naarits Eestis. Eestis on ajaloolisi andmeid naaritsa levila kohta peaaegu kogu mandriosas. Segaseks jb aga pilt Hiiumaal ja Saaremaal: mlema saare loomastiku koosseisu kohta on limalt vhe ajaloolisi andmeid. Saaremaalt on prit teade naaritsa naha ostmise kohta Pide turult 1910. aastal. Samas pole selge, kas tegemist oli ikka Saaremaalt prit nahaga vi hoopis mandrilt mgiks tooduga. Viimane on kll vheusutav, sest naaritsa naha vrtus oli sel ajal sna vike (kindlasti mitte suurem kui niteks tuhkru nahal) nii Eestis kui ka Venemaal. Philine osa ktitud naaritsate nahku leidis ostja Lne-Euroopas [5].


Naaritsa hving Euroopas. 19. sajandi keskelt prinevad esimesed kirjalikud andmed naaritsa kohatise hvimise kohta praeguse Saksamaa aladelt. 1930.50. aastatel kadus naarits Tehhist, Slovakkiast ja Ungarist, samuti Poolast. 20. sajandi lpul jid naaritsata Leedu, Lti ja Soome. Venemaal theldati naaritsa taandumist juba 1950. aastatel, 1970. aastatel kajastas vaidlusi phjuste le laialdaselt Vene selleaegne teadus- ja ajakirjandus. Praeguseks on naarits suuremal osal Venemaast tielikult hvinud. Oletada vib tema elujulise asurkonna olemasolu Vologda ja Astrahani oblastis ning hbuvaid koldeid veel mitmes paigas. Ukrainas, Moldovas ja Gruusias on mrgatud naaritsate arvukuse jrsku kahanemist juba 20. sajandi esimesel poolel. Uuemaid andmeid selle liigi psimise kohta peaaegu pole ning vhesed teated sisaldavad palju vasturkivusi. Tundub, et naarits on neis maades tiesti hvinud vi hvimise piiril.

Prantsusmaal psib naarits siiani ligi 978 km pikkusel jeligul maa edelaosas (umbes 300 looma). Asurkond kahaneb kiiresti [4]. Hispaanias psib kolme enklaavi vahel jaotatuna 9001100-isendiline asurkond [11]. Aastail 19992000 on arvukus vhenenud le 30% [2].

Naaritsa olukorra tagasivaatav uuring Eestis nitas, et 19. sajandil oli ta laialt levinud kogu Eesti mandrialal [5]. Kirjalikud allikad on teatanud tema kohatisest kadumisest 1920. ja 1930. aastatel. Jrsk muutus on aga toimunud sajandi kahe viimase aastakmne jooksul: veel 1980. aastate keskpaiku elas rohkesti naaritsaid Phja- ja Kirde-Eesti jgedel ning ojadel, 1990. aastate esimese poole jooksul aga asendus sealne naaritsaasurkond kiiresti mingiga. Viimane teadaolev ning teseks osutunud teade naaritsa tabamise kohta prineb 1996. aastast Tallinna lhedalt Aruklast. Seda aastat vib pidada ka naaritsa loodusliku asurkonna vljasuremise ajaks Eestis (joonis 2). Praegu vib meil naaritsaid loodusest leida vaid Hiiumaal: need on liigi saarelise asurkonna taastamiseks sinna lahti lastud loomad ja nende jrglased.


Miks naarits kaob? Naaritsa arvukuse kiire kahanemine ja levila killustumine on paratamatult kaasa toonud vaidlused selle le, mis viksid olla kadumise phjused. Keskustelud kajastavad sna hsti tavaprast pet seletada liigi kadumist he konkreetse, universaalse ja kikjal toimiva teguriga. Paraku pole aga muutused looduslikes ssteemides nii lihtsad ja heselt mratud. Vastupidi, enamasti on tegemist paljude mjuritega, mis ksteisele eelnedes, jrgnedes vi koosmjus ning sel moel iga ksikut mju tugevdades phjustavadki liigi hvingu. kski mjur ei pruugi olla sellise ulatusega, et viks liigi hvitada, aga nende kigi koosmjul asurkond ometi hbub. Selguse annab eri mjurite anals eri paikades kogu protsessi kestel.

Naaritsat on eri paigus ja aegadel negatiivselt mjutanud palju tegureid. Ajalooliselt on philine olnud vooluvee-elupaikade armutu hvitamine kogu Euroopas ning kohati, eriti Euroopa idaaladel, ka naaritsa liintensiivne kttimine [8, 10]. Mlemad koosmjus on phjustanud asurkondade killustumise, mistttu silinud populatsioonid on eriti haavatavad: neile vivad saada saatuslikuks nii keskkonna kui ka asurkondade demograafilise ja geneetilise koosseisu juhukikumised. Juba nrgestatud naaritsaasurkonnale on aga osutunud hukatuslikuks mingi ehk ameerika naaritsa farmikasvatus oma mitmepalgelise mjuga.

Esiteks suurendas mingi naha moodiminek paratamatult jahisurvet ka kodumaisele looduslikule naaritsale, teiseks tekkisid peaaegu kikjal Euroopa mandril mingikasvandused, kust pgenenud loomad panid aluse selle liigi metsistunud asurkondadele. Et euroopa naaritsa kui karuslooma looduslik asurkond oli nrgenenud, siis vallandas see mitmetes Euroopa maades mttearenduse, et kodumaist loomastikku viks rikastada ameerika pritolu vrliigiga. Nii niteks oli Nukogude Liidus fauna rikastamiseks lastud 1971. aastaks loodusesse 20 400 minki 250 eri paigas [12]. Siiski peab tunnistama, et uue liigi tahtliku loodusesse laskmise krval oli vrliigi levikule mrksa suurem mju mingifarmide pgenikehordidel: 100 000-pealisest farmist pseb igal aastal hinnangute jrgi plehku 100200 looma.


Miks on mink ohtlik? koloogilises mttes on mink euroopa naaritsast mrksa plastilisem. Tal on naaritsast suurem pesakond, tema tiinusperiood vib hilinenud implantatsiooni tttu varieeruda olenevalt sellest, kuivrd soodsad on tingimused pesakonna ilmaletoomiseks. Ta on tunduvalt leplikum nii elupaiga kui ka toidu suhtes. Peale selle annavad mingi suuremad mtmed talle eelise sama gilda liikide vahelistes agressiivsetes kontaktides (nn. gilda-sisene agressioon) [10].

Bioloogiliselt mjub mink naaritsale peamiselt kahel viisil. Esiteks on ta ressursikasutajana edukam konkurentsisuhetes. Teiseks, omavahelistes kokkuprgetes trjub naaritsa temale sobivatest elupaikadest vlja. Seda aitab kiirendada mingi reproduktiivne plastilisus: uutesse elupaikadesse liikuv asurkond vib sigida mrksa edukamalt kui tavaolukorras (kui tavaliselt on mingi pesakonnas neli kuni kuus poega, siis uusi alasid haaravas asurkonnas on neid heksa kuni kmme) [14].

Peale selle kahjustab mink naaritsa silitamise vi taastamise pdlusi Lne-Euroopas veel oma vrliigist kahjuri mainega, mida kiputakse le kandma ka hbumisohus olevale prismaisele loomale. Seetttu ei suuda otsustajad sageli mista liigi kaitse probleemi.


Eesti jagab vastutust. Naaritsa kaitse ja/vi taastamine tekitab ksimuse, mis viks olla meie tegevuse eesmrk globaalsel ja Eesti tasandil. Ehk teisisnu, milline peaks olema selle liigi seisund, et viksime olla rahul. On ilmne, et euroopa naaritsat kogu tema endise levila piires taastada ei nnestu. Seetttu rgime, lhtudes demograafiliste, geneetiliste ja keskkonnaprotsesside muutlikkuse mju analsist, naaritsa kui liigi seisundist, mis tagaks tema psimise pikema aja jooksul [7]:

* leeuroopaline eri paljunduskeskustes peetav tehisasurkond, kus on vhemalt 200 edukalt sigivat looma (kogu asurkonna suurus vhemalt 500 looma).

* Kmme looduslikku (vi taastatud) asurkonda kohtades, kus on kllaldaselt naaritsale sobivaid elupaiku ning, mis on mingile ligipsmatud. Looduskaitsepiirangud neil aladel peavad vlistama ka teiste vimalike vljasuremist tingivate tegurite mju (keelatud on jaht, tagatud vooluvee-elupaikade kaitse jne.).

* Need asurkonnad koosnevad kokku vhemalt 1500 sigimises edukalt osalevast naaritsast. Igas ksikus asurkonnas on selliseid loomi vhemalt 3040.

* Knealused ksikasurkonnad on vimalikult htlaselt jaotunud kogu liigi ajaloolise areaali piires.

Eelnevast on tuletatud Eesti vimalik panus vltimaks selle liigi vljasuremist [6]:

* 200 naaritsast tehisasurkond Tallinna loomaaia ohustatud liikide paljunduskeskuses ning selle ohjamine vastavuses leeuroopalise EEP-i programmiga (EEP Euroopa ohustatud liikide programm; selle kohta vt. lhemalt www.eaza.net).

* Saareliste asurkondade loomine Saaremaal ja Hiiumaal.



Tehisasurkond kui psterngas. Esimesed sammud naaritsa tehisasurkonna loomisel tegi Tallinna loomaaed 1980. aastatel. Esimesed rajajaisendid (asurkonnale alguse panevad loomad) pti siinsest loodusest. Samasse aastakmnesse jid ka uuringud naaritsa asurkonna seisundi kohta Eestis. 1986. aastal saadi tehistingimustes esimesed naaritsapojad. Regulaarselt on nnestunud naaritsat tehisoludes paljundada alates 1990. aastate keskpaigast.

1998. aastast on Tallinna loomaaed koosts sihtasutusega Lutreola naaritsa jaoks vlja ehitanud erilise paljunduskeskuse, mis on loomaaias kijatele suletud. Terve tehisasurkonna suurus Eestis on kikunud saja looma mber (109 looma 2003. aasta lpus; vt. joonis 4).

Alates 1992. aastast on Tallinna loomaaed koordineerinud ka leeuroopalist naaritsa EEP-i programmi, mis ohjab ligi 200-isendilist asurkonda (2003. aasta lpu seis). Seega on Tallinna loomaaias leidnud koha le poole naaritsa maailma tehisasurkonnast. EEP-i programmi raames peetakse ka naaritsa tehisoludes paljunemise andmebaasi (nn. suguregistrit), kus praegu on andmed ligi 1500 tehistingimustes elava isendi ja nendega toimunu kohta (snnid, surmad, sigimised jne.) alates 1930. aastatest. Need andmebaasi alusel tehtud analsid annavad vimaluse otsustada, kuidas paremini silitada tehisasurkonna iget demograafilist struktuuri ja geneetilist mitmekesisust.


Jrgmine samm: saarelised asurkonnad. Prast seda, kui naaritsa tehisasurkonnas oli tagatud regulaarne sigimine, seega geneetilise materjali silimine, tuli hakata mtlema saareliste asurkondade loomisele. Liik saab ju looduslikuna psida vaid oma loomulikus kossteemis, kus toimib looduslik valik. Tehistingimustes kinnistab valik ka ilma inimese otsese sekkumiseta neid omadusi, mis tagavad psimise just neis oludes. Paraku need omadused ei pruugi olla ja tavaliselt ei olegi liigile kasulikud looduskeskkonnas. Seega jb tehisasurkond vaid liigi geneetilise materjali silitamise tagatiseks.

Looduslik valik saab aga toimida isoleeritud aladel, niteks saartel. Eesti kaks suuremat saart Hiiumaa ja Saaremaa tundusid esmapilgul selleks otstarbeks sobivat. Tegelikult selgus, et sobivamaid saari on raske leida kogu Euroopas. Juba pgus anals nitas, et naaritsa ajaloolisel asustusalal lihtsalt pole saari, kus on kllaldaselt hid elupaiku naaritsale ja mis pole asustatud mingiga (vi kus minki on sel mral, et teda oleks vimalik vlja pda).

Hiiumaal 1997. aastal tehtud eeluuringud nitasid, et saarele saaks napilt mahutada elujulise asurkonna. Paraku olid sellel saarel naaritsafarmist pagenud minkide jreltulijad moodustanud looduses metsistunud asurkonna. Seetttu oli esimene lesanne sealsete minkide vljapk mral, et jrelejnud ksikisendid ei suudaks elujulist asurkonda taastada, vaid hbuksid iseenesest.


Minkide vljapk Hiiumaal 19982000. Mis tahes liigi vljapgisse suhtuvad inimesed alati teatud umbusuga: kui selle tegevuse sisu ja vajadust rahvale piisavalt ei selgitata vi koguni vralt kajastatakse, siis vivad tegijad plvida avalikkuse hukkamistu. Seetttu otsustati juba algul, et kik see peab toimuma vimalikult lbipaistvalt, eesmrke tuleb selgitada eelkige ajakirjanikele ja nende kaudu kigile. Selgituse peateljeks kujunes mttekik, mis on lhidalt kokku vetud jrgmises tsitaadis: Probleem pole surm, probleem on sndide jada katkemine. [16] Ehk siis he vrliigi isendite tielik vljapk (surm) piiratud alalt on eetiliselt igustud, kui see tagab teise liigi psimise (vltides nii sndide jada katkemise).

1998. aastal alustas sihtasutus Lutreola minkide vljapki Hiiumaal. Seda tegid esialgu Hiiumaa jahimehed, aga kui siiski selgus, et operatsioon kogu oma keerukuses pole neile jukohane, kutsuti appi ks selle ala parimaid asjatundjaid dr. Vadim Sidorovit Valgevenest. Koost Valgevene eksperdi ja kohalike jahimeeste vahel sujus hsti, ilmselt suuresti tnu sellele, et jahimehed mistsid operatsiooni keerukust.

Minki pti neljal kahe- kuni neljandalasel pgiperioodil ajavahemikus 19982000. Enamik loomi tabati paaril esimesel pgiperioodil, kolmas ja neljas jid peamiselt kontrolliks, tabati vaid ksikuid isendeid. Minkide hiljutisele farmipritolule viitas heleda vrvusvariatsiooni suur osakaal nendel. Kokku tabati 51 minki. Seda oli vhem, kui esialgse hinnangu jrgi saarel pidi olema, nii et tabamata isendid pidid hvima looduslike tegurite toimel.

Prast vljapgi ametlikku lppu saadi ktte veel kaks minki ks 2000. ja teine 2001. aastal. Hoolimata iga-aastastest intensiivsetest vlitdest ja loomade pgist eluspgi lksudega, pole sellest ajast alates saarel rohkem minke tabatud. See on kllaldane testus mingi asurkonna hbumise kohta Hiiumaal.

Minkide pgiks kasutati keskkonnaministeeriumi eriloa alusel taldrikraudu. Need on keelatud nn. ebahumaansuse tttu, sest loom vib kppapidi rauas olles seal kaua piinelda. Minkide vljapgi kiku jlgides tekkis aga kindel veendumus, et mitte pgiriist iseenesest pole ebahumaanne, vaid seda vib olla pgivahendit kasutav inimene. Nii lubatud eluspgi kastlkse kui ka taldrikraudu saab kasutada loomale vga vhe piina tekitades, aga ka vastupidi: kik oleneb pdja suhtumisest ja oskustest.


Kuidas naaritsaid loodusesse lasta? Kui Hiiumaal tegevust alustades tundus, et keerukaim on mingi vljapk, siis nd vime oma kogemuse phjal vita, et eksisime: ht liiki loodusest eemaldada on tunduvalt lihtsam kui hbuvat liiki sinna tagasi viia.

Tehisoludes sndinud loomi loodusesse viia on vga raske, siin vib varitseda rohkesti karisid. Suremus suureneb esialgu juba loomi mber asustades, sest uues kohas ei tunne loom mbrust ja vib seetttu kergesti hukka saada. Tehisoludes sndinute puhul lisandub veel loomade oskamatus looduses hakkama saada: nad ei leia saaklooma, ei oska kasutada elupaiga eeliseid, ei taipa teiste kiskjate eest varjuda. Seetttu oli oluline loomaaias sndinud loomi looduses toimetulekuks ette valmistada. Vljavalitud loomi treeniti: sgiks anti neid elusaid saakloomi, kellega naaritsal tuli kokku puutuda Hiiumaal; naaritsatel pti tekitada kiskja- ja inimesekartlikkust ning paljudele petati selgeks ujumise ja kalapgi kunst, mis tehisoludes oli kadunud.

Loomade loodusesse laskmisel on oluline, kuidas seda teha. Eristatakse kahte vastandlikku metoodikat: karm (ingl. hard) ja pehme (ingl. soft) lahtilaskmine. Esimesel juhul saadetakse loom uude keskkonda ilma igasuguse toetuseta, teisel juhul vabastatakse ta looduslikus elupaigas olevast aedikust jrk-jrgult ning sellega kaasneb sageli ka tugihoole. Mlemal meetodil on omad plussid ja miinused. Et naaritsate lahtilaskmise kunsti polnud kusagilt ppida, siis otsustasime tegutseda katse korras, see thendab proovida eri meetodeid ja tulemuste phjal oma tegevust korrigeerida.


Esimesed katsetused ja tulemused aastal 2000. Sobivaima meetodi vljaselgitamiseks lasime loomi lahti kahes etapis: tiskasvanud isendid varasuvel ning sama-aastased suve lpus ajal, mil pesakonnad looduses lagunevad. Kikidele naaritsatele oli varem kaela pandud raadiosaatja, mis vimaldas saada teavet nende kohanemisedukuse kohta.

28. juunil lasti Tihu jrvede lhedal lahti esimesed heksa naaritsat ning asuti neid hoolega jlgima. Kohe sai selgeks, et vastupidi meie ootustele ei kitu tehistingimustes les kasvanud loomad nii, nagu naaritsatele kohane: enamik neist ei psinud veekogude res, vaid liikusid laialt ringi eri elupaikades. Kahele neist ei lppenud ringirndamine nnelikult: he emaslooma tappis salaktt, teise suurem kiskja (tenoliselt metsnugis). ldiselt olid esimesed tulemused siiski lootustandvad, sest prast lhemat vi pikemat ringirndamist jid kolm jlgitavat veekogu rde pidama ning vtsid selle omaks kodupiirkonnana.

Septembris lahti lastud naaritsatest (kaheksa looma) elasid kohanemisaja le vhemalt kaks, seega ji 17 lahtilastud loomast prast saja peva pikkust jlgimisperioodi ellu vhemalt viis (nende liikumisest ja elualadest annab ettekujutuse joonis 3). Kohanemisaja le elanud naaritsad kitusid juba metsiku looma kohaselt ja said looduses suurepraselt hakkama: kik elasid talve le ja mni vttis kaalus isegi juurde.

2001. aasta suur ettevtmine. Saadud tulemused julgustasid meid 2001. aastal lahti laskma juba palju rohkem loomi: 41 naaritsat, kellest 23 olid raadiosaatjaga, lasti lahti suve alguses. Juba enne oli selge, et nii suurt rhma loomi ei suuda ks-kaks inimest jlgida: appi tulid vabatahtlikud tudengid ja magistrandid Inglismaalt, moodustus kuueliikmeline rahvusvaheline jlgimisrhm. Selline hulk inimesi sai raadiojlgimise teel tita mitut eesmrki, niteks selgitada pevast aktiivsust ja liikumisteekonna pikkust. Ellu ji siiski oodatust vhem naaritsaid: kahe kuu jooksul vhemalt 22%. Phiosa loomadest murdsid kiskjad naaritsale sobimatutes elupaikades, s.t. veekogudest eemal. Talvine looduslik suremus vttis veel oma osa ja kevadeks jid saarele vaid ksikud naaritsad. Nii kesised tulemused sundisid otsima uusi vimalusi.


2002 ja 2003 uued tuuled. Ndseks oli selge, et mnekmne isendi kaupa loodusesse viidud naaritsaid jb uueks sigimisajaks alles liialt vhe. Ji kaks vimalust: kas lasta loodusesse korraga nii palju loomi, et jrgmiseks kevadeks jb kllaldane hulk sigijaid, vi proovida leida asurkonna loomiseks hoopis thusam viis. Esimene vimalus ei sobinud meile juba seeprast, et loomaaia tehisasurkonda kahjustamata ei saa sealt vga palju loomi korraga ra vtta. Rkimata siis juba ebaefektiivse meetodi eetilistest aspektidest.

Seetttu tuli lbi ajada sama arvu loomadega, kuid leida vimalusi suurendada tenosust, et nad osalevad sigimises jrgmise aasta kevadel. he sellise uue meetodi kohaselt tuleb loodusesse lasta tehistingimustes paaritatud tiined emased. Siin peitus ka vastuolu: vis oletada, et tiinete loomade suurema energiatarviduse tttu on neil ka suurem tenosus hukka saada. Et selgitada, kas uus lhenemine tasub, otsustasime loodusesse lasta vrdses koguses tiineid ja mittetiineid emaseid.

Teine mure oli loomade lahkumine neile sobivaist vooluvee-elupaikadest, mis thendas neile suurt tenosust hukka saada. Otsustasime loomi le kavaldada, viies nad sobivasse elupaika koos oma pesakastiga, mille kaevasime oja kaldasse. Vis loota, et oma lhnadega pesa hoiab loomi paigal vhemalt kohanemise kige raskema esimese kuu. Uus moodus paistis end igustavat: vlitdel suve keskpaigas vis nha vhemalt kolme pesakonna tegutsemisjlgi. Paraku nullis hea tulemuse katastroofiliselt kuiv suvi, mis tegi pesakonna leskasvatamise vga raskeks. Palju jgesid kuivas sootuks ning toidubaas sai paiguti oluliselt kannatada. Sgisel htegi looduses sndinud isendit tabada ei nnestunud. Tiinete emasloomade loodusesse asustamist korrati 2003. aastal ja talve hakul nnestus seirel kastlksu saada esimene looduses les kasvanud naarits.

2003. aasta sgistalvel vis Hiiumaal ellu jnud naaritsate arvukust hinnata vhemalt 1415 isendile, aga arvestades seire metoodikast tulenevat viga, oli neid tenoliselt rohkem.


2004 pehmem lahtilaskmise metoodika. Varasemate aastate kogemusi analsides hakkas meile silma, et loomaaia suurtest (le saja ruutmeetri) ja loodusliku ilmega aedikutest lahti lastud loomi ji ellu tunduvalt rohkem kui neid, kes olid enne elanud standardpuurides, ja seda treeningust olenemata. Peale selle paistis, et tehisoludes vahendab emaloom talitajat ja poegi ning mingi aeg prast pesakonna eraldamist kituvad kik pojad sna metsikute naaritsate moodi. Seetttu tekkis mte, et metoodikat tuleb tiustada: lasta loodusesse vaid suurtest loodusliku sisustusega aedikutest prit pesakondi, tehes seda pesakonna normaalse lagunemise ajal. Selleks et suurendada emasloomade letalve elamise tenosust ning tagada nende tiinestumine, otsustasime 2003.2004. aasta heale kogemusele toetudes pda sgisel osa loodusega kohanenud emasloomi kinni, pidada neid letalve loomaaias ning siis prast loomaaias paaritamist lasta kevadel uuesti loodusesse tpselt seal, kust nad olid vlja ptud.

Rajasime Hiiumaale sobivatesse elupaikadesse veel kolm looduslikku aedikut, kus emaloomad saaksid oma pojad les kasvatada ning siis loomuliku perelagunemise ajal Hiiumaa loodusesse rnnata. Ndseks on neis (ja loomaaia suurtes aedikutes) les kasvanud pesakonnad loodusesse linud ning alustamas oma iseseisvat elu. Kui hsti neil lheb, saab elda alles hilissgisese ja kevadise seire tulemuste phjal. Praegu kll tundub, et edu on kega katsutav.


Kas Hiiumaa on ikka naaritsale sobiv koht? Naaritsale sobivaid vooluveekogusid jgesid, ojasid ja suuremad peakraave leidub Hiiumaal kokku le 300 km. Arvestades selle liigi asustustihedust arvukuse madalseisu aegu talvel, viks Valgevene sarnastes elupaikades tehtud uuringuile toetudes elda, et minimaalne arvukus Hiiumaal peaks jma 5092 isendi piiresse, olles suvel palju suurem [13]. Selline asurkond suudab suure tenosusega juba iseseisvalt psima jda.

Kuigi praegu on naaritsaid Hiiumaal veel vhe, vib elda, et sealsed elupaigad suudavad pakkuda neile kike eluks vajalikku. Iga-aastase seire tulemused nitavad, et naaritsad on heas konditsioonis ja talvine suremus on olnud vga vike.

Uuringute andmeil on Hiiumaa naaritsad toitunud sna samamoodi kui teised meie vndis elavad naaritsad: olulisi erinevusi, mis seaksid kahtluse alla Hiiumaa toidubaasi sobivuse, ei ole. 2000.2003. aastal kogutud ekskrementide anals (kokku 564) nitas, et naarits sb peamiselt kahepaikseid (49,6% biomassi jrgi), aga ka kala (27,9%), vhke (10,8%) ja pisiimetajaid (9,3%). Juhuslikuna oli toidulaual putukaid, linde ja roomajaid (Madis Pdra jt. avaldamata andmed; vt joonis 5). Nukogude ajal tehtud ulatuslikud maaparandustd on jtnud oma jlje saare vooluvee-elupaikadele, suur osa jgedest ja nende valgaladest on kraavitatud ning elustik neis veekogudes sna vaene. Naaritsa Hiiumaa asurkonna kaitsekorralduskava (20042008) neb he tegevusena ette taastada vooluvee-elupaiku, mis ei ole oluline mitte ainult naaritsa, vaid kogu Hiiumaa elustiku ja inimese enda seisukohast. Nii ilmneb naaritsa ja inimese hishuvi, mille viks kokku vtta lausega: naaritsale on oluline, et jgedes ja ojades oleks kala ja vhki ning selle vastu ei ole ka inimestel mitte midagi.


Mida arvavad hiidlased naaritsa taastamise projektist? Hiiumaa elanikud on suhtunud naaritsa asurkonna taastajaisse ldjoontes soosivalt. Seda nitas 2003. aastal tehtud ksitlus sellest ettevtmisest mjutatud huvirhmade seas (jahindus, kalandus, metsandus, keskkonnakaitse, turism, talupidajad). Projektist olid rohkem huvitatud need, kelle tegevusala on hel vi teisel viisil naaritsaga seotud: keskkonnakaitse, metsanduse, jahinduse ja talumajapidamisega tegelevad inimesed.

Peaaegu kik vastajad (97%) olid kuulnud naaritsaprojektist, saades teavet eesktt isiklike kontaktide vi vestluste kaudu projekti teostajatega ja vastavalt Interneti-lehekljelt (eriti krgema haridusega inimesed, kel ka sgavam huvi asja vastu). Hinnangud projektile erinesid olenevalt ksitletu soost ja haridustasemest. Naised, samuti krgharidusega ja nooremad inimesed teavad ldjuhul naaritsaprojektist rohkem ning peavad seda ka olulisemaks. Vanemaealiste hulgas on aga sagedasem arusaam, et naarits on ohtlik vikekiskja. Neid inimesi, kes ilmutasid mingitki vastumeelsust, oli vhe (kuni 15%) ning vastuseis seostus peamiselt hirmuga, et tekivad mitmesugused uued piirangud ja probleemid [17].


Milline on naaritsa tulevik? Kaugemale tulevikule meldes ei ole naaritsa psimajmine nii siin Eestis kui ka kogu Euroopas veel kindlalt tagatud ja oleneb suuresti sellest, mil mral suudetakse rakendada kaitsemeetmeid. Kaks philist maad, kus selle liigiga aktiivselt tegeldakse, on Hispaania ja Eesti.

Hispaanias proovitakse tekitada minkide invasiooni teele lksudest kaitseliine, mis vldiksid vrliigi sattumist naaritsa elualadele. Kuigi meie oludest vaadatuna tundub see ettevte tiesti jabur, siis Hispaanias ei pruugi see nii olla: sealsed jed voolavad kitsastes ja sgavates sngides ja neil on vhe krvalharusid. Samas on selle ettevtte suurim miinus, et seda tuleks siis teha igavesti, kandes lputult ka kaitseliiniga seonduvaid kulusid. Parakupole kindlust, et mingi asurkond kastlksudest kskord ikkagi lbi ei lhe. Seda teavad ka hispaanlased ise ning plaanivad lhitulevikus rajada ka naaritsate paljunduskeskusi, et niiviisi silitada selle liigi geneetilist materjali juhuks, kui looduses tehtav ei nnestu.

Eestis on suur tenosus juda viimaste aastate jooksul kogetu ja katsetatu toel sinnamaani, et Hiiumaale tekib naaritsa looduslik asurkond. Ometi sellega naaritsa kaitsetegevus ei lpe.

Esmalt on vimalik naaritsatele sobivaid elupaiku lihtsate tdega laiendada: nii suureneks asurkond, seega ka tema elujulisus. Pealegi on selge, et asurkonna loob ainult teatud hulk isendeid ja edasi kanduvad vaid nende geenid. Et psiks liigi geneetiline mitmekesisus ja tema kohanemisvime, on oluline kanda kik lhteasurkonna geenid uude saarelisse asurkonda. Selleks tuleb saarelist asurkonda geneetiliselt ohjata.

Loomulikult vajavad kaitset naaritsa elupaigad Hiiumaal. Paraku on ks saareline asurkond haavatav pelgalt juba seetttu, et ta on ainus. Selle vib hvitada juhuslik katastroof ja siis oleks Hiiumaal tehtu thi t. See oleks eriti kahetsusvrne juhul, kui liigi kaitseks tehtu ebannestuks ka mujal Euroopas. Niisiis on lioluline luua vhemalt kaks naaritsa asurkonda, sest mlema hvimise tenosus on poole viksem. Jrgmine oluline samm ongi rajada naaritsa asurkond Eesti teisel suurel saarel Saaremaal.

Nii vi teisiti oleneb Eestis tehtavast suurel mral naaritsa kekik kogu Euroopas.



Tiit Maran, Madis Pdra
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012