Eesti Looduse fotovõistlus
2004/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 2004/12
Rohelist silda mööda üle lahe

Kasari jõe kaldapuudes seab viisivärsse ööbik, teine meisterlaulik esineb kusagil avara heinamaa taga. Niidu rohuvaiba varjus rääksuvad lõputult rukkiräägud, põõsastikus sirisevad äratuskelladena võsa-ritsiklinnud ja jõeluhas vutitab täpikhuik.

Õhtu on muutumas valgeks ööks, taevasina tuhmunud ja meie kohal vilgub kahvatult mõni täht. Koos päikesega on puhkama läinud ka tuul. See on hea, sest kõnnime helisalvestusseadmed õlal ning tuul oleks täna meile halvim kaaslane. Rohukõrred piitsutavad kummikusääri, kui marsime mööda avarat rannaniitu taamal ähmaselt paistvate madalate põõsaste poole. Aeg-ajalt peatume, et kuulata kevadöö kontserti. Püüame sellest eristada teatud laulikuid. Liigume hääletult nagu kiskjad jahiretkel. Taas aeglustame sammu, seisatame, kikitame kõrvu. Äkki mõlema ilmed selginevad, noogutame teineteisele – lõpuks ometi kandub meieni ihaldatud noote!

Jätkame retke kergema südamega: klõbisevad viisikatked valjenevad peaaegu igal sammul. Oleme leidnud selle, mida otsima tulime – liigi, keda me ei kohtaks kodu- Soomes ka siis mitte, kui käiksime kevade ja suve jooksul läbi kõik lopsakad rannaniidud. Rohukurvitsad ei klõbista-visista enam Soomes, sest neile sobiv elukeskkond on meie kodumaal hävinud. Nüüd asuvad meile lähimaid rohukurvitsa pesitsuspaigad Eestis.

Kirjeldatuga sarnaseid ilusaid elamusi ja esmakogemusi olen Eesti loodusest ammutanud kümmekonna viimase aasta jooksul, mil tee üle Soome lahe on olnud loodushuvilistele lahti. Seda “rohelist silda” hakkasime rajama aga hoopis varem.


Visa algus. Minu jaoks algas suhete loomine kahe hõimumaa vahel sügisel 1970, mil sattusin esimest korda Eestisse. Ja see esimene ei jäänud viimaseks. Tollastel lühivisiitidel tutvusime eestlastest mõttekaaslastega, kuulasime nende jutte Eesti mitmekülgsest loodusest ning nägime ka ühtteist uut ja huvitavat. See oli meile maiuspala, iga külaskäiguga kasvas isu aina suurema suutäie järele. Ihkasime minna Eesti maakohtadesse, loodusesse, kuid sel ajal oli enamasti kõik väljaspool Tallinna olev välismaalastele tabu. Mu soov kohtuda Eesti loodusega näost-näkku sai vahetevahel teoks sõprade toel ette võetud salaretkedel või Jaan Eilarti suhtetalendi najal, kuid tollaste võimude hoolika järelevalve all korraldatud käikudel.

Oma eestlastest sõpradelt olen saanud aastakümnete vältel palju Eesti loodust käsitlevat kirjandust. Eesti Looduse lugeja olen olnud aastast 1970, saan seda oma sõbralt Jaan Remmelilt Suomen Luonto vastu. Eesti keele õpinguid alustasin juba esimese külaskäigu järel ja rahuldavgi keeleoskus on mulle toonud palju rõõmu.


Loodusretkede uus sihtmärk soomlastele. Juba Eesti iseseisvuse esimesel sügisel sõitsime mõneks päevaks Matsalu looduskaitsealale, et näha valgepõsk-lagle tuhandelisi parvi. Siitpeale olen igal aastal, enamasti kas kevadel või sügisel, olnud nädala- või paari pikkusel töö- ja kosutusreisil Eestis.

Üheksakümnendate aastate algul matkasin koos mõttekaaslastega eeskätt Läänemaal, Muhus, Saaremaal, Hiiumaal ja Põhja-Eestis. Neil esimestel tõelistel loodusretkedel, võiks öelda linnuretkedel, saime muu hulgas osa suurtest linnuetendustest, vaadeldes rändel puhkavaid sookurgi, hanesid ja luikesid. Sellist vägevat pilti nagu võib näha kevaditi ja sügiseti Eesti läänerannikul, ei taba Soomes hõlpsasti. Pole siis ime, et just linnuharrastajad leidsid võimaluse avanedes kiiresti tee Eestisse ja õige pea oli Soomes loodud ka Eesti linnuselts. See sõlmis tihedad ülelahesuhted, hankis tugipunkti Saaremaal Sõrves ja alustas linnuvaatlusi Eestis.

Õnneks taipasin kevadetuhinas pöörata oma pilgu taevast ka maa peale, kus leidsin uhke lillesära, hoopis teistsuguse kui koduses Soomes. Innustusin Eesti lubjakivialade liigirikkast taimestikust, eriti käpalistest Saaremaal. Ühel mu paljudest retkedest oli meil tänu Mari Reitalule võimalus paari päeva jooksul imetleda üle kahekümne liigi õitsvaid käpalisi Kihelkonna nn. orhideekolmnurgas. Et näha nii suurt hulka orhideesid Soomes, tulnuks läbi matkata sadu kilomeetreid ning selleks kulunuks terve suvi.

Köitvad looduselamused ootasid mujalgi Eestis. Lahemaa rahvuspark avanes mulle täiesti uudsena siis, kui ei pidanud enam piirduma vaid Palmse mõisapargiga. Lõuna- ja Ida-Eestisse olen teinud seni pinnapealsemaid retki, ehkki matkapäevi on kogunenud juba sadu ja Eesti teedel oleme tolmu üles keerutanud tuhandetelt kilomeetritelt.


Matsalu – Põhja-Euroopa looduse säravaim pärl. Kõige sügavamalt olen kiindunud Matsalu looduskaitsealasse ja selle ümbrusesse: sealt leian tänini igal aastal midagi uut. Matsalu lahe ümbrus pakub aasta ringi looduselamusi, mida ei koge kuskil mujal kogu Euroopa Liidus.

Esimene habras kokkupuude siinse linnustikuga pärineb 1980. aastate algusest Fred Jüssi salvestatud heliplaadi “Matsalu hääled” kaudu. Loodus muutub ja nüüdseks on Fredi plaadil salvestatu osalt juba ajalugu ehkki leidub palju ka tänapäeva kandunut.

Matsalus olen ka ise teinud oma parimad salvestused linnu- ja muudest loodushäältest. Samuti oleme sealt kevaditi ja sügiseti lähetanud satelliidi kaudu soomlastest raadiokuulajate rõõmuks otsesaadetena oma vahetuid muljeid ja elamusi Matsalu looduse elust.

Lääne-Euroopas talvituvatele lindudele sobib Matsalu suurepäraselt kevadrände vahepeatuseks. Siin puhkavad ka sügiseti taigast ja tundrast Lääne-Euroopasse talvituma siirduvad tiivulised. Eesti madala lääneranniku ja saarte senini ehitisteta rannaniidud on oivalised toitumisalad hanedele, luikedele ja sookurgedele, madalad merelahed aga suurepärased ööbimispaigad.

Ehkki nõukogude ajal riigistatud maade tagastamine omanikele on vajalik, oleks siiski oluline, et nii Matsalu kui ka teised Eesti tähtsamad looduskaitsealad püsiksid terviklikena, et neid ei jahvatataks tagastamisveskis olematuks. Soomes on selle kohta palju näiteid: eramaid looduskaitsealadele lunastada on raske ja kulukas. Olen rõõmus, et Matsalu looduskaitseala Taivo Kastepõllu juhtimisel on suutnud hoida oma väärtusi maade tagastamisest ja väga suurest turistidevoolust hoolimata.


Lähedased, ent looduse poolest nii erinevad. Meie, soomlased, elame taiga ja tundra maal, kus Eestile tüüpilisest loodusest saab aimu vaid maa kõige edelapoolsemas nurgas. Soome metsad, niidud, sood ja tundrud elavad ja arenevad igivanal kaljualuspõhjal. Seevastu Põhja-Eesti loodus ammutab oma jõu palju nooremast lubjakivialuspõhjast.

Ainult 60–70 kilomeetri laiuse Soome lahe lõuna lõunakaldal leiame oma kodusest hoopis teistsuguse looduse. Eriti selgelt ilmneb see taimestiku liigilises koosseisus. Juba Eesti põhjarannikul tundub, nagu oleksid sattunud Kesk-Euroopasse. Selle ala tarbeks koostatud taimemääraja ongi tegelikult Eestis parem abivahend kui Põhjamaades väljaantu. Sama kehtib ka lindude kohta.

Soome laht on olnud ja on praegugi ületamatu tõke paljudele imetajatele ja kahepaiksetele, samal ajal kui nahkhiired ja rändavad liblikad suudavad üle mere lennata. Metssigadest on Eestis saanud kohati lausa nuhtlus, kuid Soome pürginud metsanotsudele on meie talv liiga karm: nad saavad siin söögipoolise kätte verise kärsa hinnaga.

Eestis leidub kaks korda rohkem eri liiki kahepaikseid kui Soomes ja ka nahkhiirte liike on selgelt rohkem. Just ülelahe nahkhiireuurijatega vesteldes jõudsin veendumusele, et nahkhiired, kes sooritavad aastaaegadega seotud rändeid, on võimelised ületama Soome lahte ja talvituvad Eesti lubjakivikoobastes.

Mulle meenub, kuidas 1970. aastatel mu Helsingisse saabunud eestlastest sõbrad, geograafid ja bioloogid, imetlesid sadama kõrval Soomele omast kaljuseina. Meie, soomlased, imetleme omakorda Eesti rahvuslikku uhkust – pankrannikut, mille olen nüüdseks peaaegu kogu selle ulatuses üle vaadanud, nautides klindipealset maastikku mitukümmend meetrit Soome lahest kõrgemal.

Sageli olen peatunud klindi all, et uurida murdunud ja murenevaid paelahmakaid, neis leiduvaid fossiile. Jääaeg pühkis Soome aluskalju puhtaks miljoneid aastaid tagasi elanud organismide kivistunud pärandist, seetõttu köidavadki meid Eestis leiduvad fossiilid. Küllap on neid ja muidki kive kilode kaupa meenetena Eesti-reisidelt kaasa viidud. Seevastu seisavad igipõlise tervitusena Soomest lahe lõunakaldal loodusmälestisteks tunnistatud rändrahnud, mis mandrijää on kunagi Soome kivisest rinnast lahti rebinud ja Eestisse kandnud.


Retk minevikumaale. Neil aastakümnetel, mil Eesti elas stagnatsiooniajas, sai Soome mõjutusi läänest ja idast. Majanduse kiire areng mõjutas meie loodust nii heas kui ka halvas mõttes. Innukalt raiuti metsi, kraavitati soid ja raadati märgalasid. Paraku kiirenes maaelanikkonna siirdumine linnadesse juba 1970. aastatel ning külade tühjenedes hakkasid kultuurmaastikud umbe kasvama.

Samal ajal jättis Eesti küladele püsiva jälje kolhoosimajandus: põllud ühendati laamadeks ja inimesed suunati elama küladesse ning kolhoosikeskustesse. Eesti maa-arhitektuuris ja külade planeeringus rakendati samasuguseid tüüpprojekte nagu näiteks Siberis. Õnneks sekkusid sellesse protsessi visalt eesti tavapärase ehitusstiili pooldajad. Suuremal osal ligikaudu tuhandest mõisast koos uhkete parkidega lasti laguneda või ehitati ümber sovhooside-kolhooside vajadust mööda. Põline talumajandus katkes Eestis pooleks aastasajaks.

Sundmuudatustest olenemata on Eesti maakohad võluvad ka nüüd. Vana võimu märgid, nagu olen harjunud nimetama juba lagunevaid nõukogudeaegseid ehitisi, kuuluvad ühe osana Eesti maakohtade ajalukku. Neistki võiks alal hoida näiteid tulevastele põlvedele.

Eesti maakohtadest olen leidnud ka oma lapsepõlve maamaastikke – paiku, kus tunnen, et aeg on peatunud. Need ärgitavad mõttematkadele minevikku, Soomes põhiliselt hävinud elukeskkonda. Eriti imetlen Eestis tänu pidevale hooldusele säilinud või taastatud loodusliku taimestikuga niite, puisniite ja sürjakinke, mis Soomes on peaaegu kadunud. Üks põhjusi, miks minu kodumaa pärandmaastik kipub umbe kasvama ja avarad vaated peaaegu olematuks närbuma, peitub selles, et loomi on juba aastaid karjatatud vaid lautade ümbruses. Minu lapsepõlves liikusid lehmad vabalt karjamaadel või suurtes aiaga piiratud koplites.

Tõsi küll, ka Eesti on hoogsalt võsastumas, sest kolhoosikorra lõppedes jäi tähelepandav hulk põlde sööti, vähenes kariloomade arv ning palju inimesi kolis linna. Eelolevatel kümnenditel kujuneb kultuurmaastiku hoid suureks proovikiviks kogu Euroopa Liidus. Soomes võib juba nüüd leida kultuurkeskkonna loomastikus ohustatud liike peaaegu niisama palju kui looduskeskkonnaski.

Eesti ajalugu on üpris kirju. Seda maad on rünnatud igast ilmakaarest, põhi välja arvatud. Vallutajadki on omal viisil Eesti loodust mõjutanud: nendega koos on rännanud sisse sellele alale võõraid taime- ja loomaliike ning kultuurmaastikku on kujundatud oma vajaduse järgi. Nii kümned korrastatud kui ka sajad umbe kasvanud, looduse hooles lokkavad vanad mõisapargid on omaette väärtus: nende loodustundlik ennistamine pole kaugeltki kerge ülesanne.


Vaba Eesti vabad rannad. Soome on tuhandete järvede maa ja vähemalt suviti tunnevad soomlased end vee ääres mõnusalt. Eks seepärast olegi ehitatud järvekallastele ja mereranda ligi pool miljonit suvemaja. Et meie järvekaldad ja mererannad on tükeldatud eravalduses olevateks kruntideks, pole paljudes kohtades vaba pääsu vee äärde. Seepärast rõõmustavad mind Eesti vabad, suuremas osas täis ehitamata rannad. Kuid märkan, et ajad ja tavad on siingi muutumas.

Eesti loodus võidaks, kui siinsed rannad püsiksid tulevikuski ehitustest vabana ning kõigile ligipääsetavatena. Tean, et soomlased ostavad meeleldi rannakrunte ka Eestist, kuid ma loodan, et eestlased ei müü oma randu maha ei meile, soomlastele, ega teistele Euroopa Liidu kodanikele. Nii mõru kui Vene aeg mitmes suhtes Eestile oligi, on siiski hea, et okupandid hoidsid Eesti rannad piiritsoonis tühjana. Kui vaid osataks seda olukorda nüüd õigel viisil ära kasutada: tark mees õpib naabri vigadest, rumal enda omadest!


Soomlastele ammendamatu Eesti, eestlastele vähe tuntud Soome. Ehkki Eesti on vaid Soome suure lääni mõõtu, ei jõua seda ühe inimea jooksul põhjalikult tundma õppida. Pealegi loodus muutub pidevalt: midagi kaotame, kuid õnneks saame midagi ka juurde. Vaevalt siis piisab minugi elueast, et leida üles kõik, mida tahaksin Eestis näha, rääkimata mulle tundmatutest väärtustest.

Eesti on meile, soome loodushuvilistele, tõotatud maa, kuid samas oleks Soome loodus eestlastele ammendamatu varamu. Soome sirutub kaugele põhja ja itta, siin on maailma ulatuseski ainulaadne järveloodus, põnev rannikulähedane saarestik, põhjala okaspuumetsad, avarad sood, omalaadsed kultuurikeskkonnad ja mõistagi Lapimaa.

Kogu elu võiks matkata üksnes ligi neljakümnes rahvuspargis, ent peale selle on veel üle kogu maa lugematul hulgal hästi varustatud matkaradasid. Mõistagi algab tõeline Luonto-Suomi sealt, kus lõpeb Helsingi. Hea, et kahesuunalise liiklusega roheline sild üle Soome lahe toimib juba kümmekond aastat.

Naabrit on hea tunda ja teineteisel külas käimine kuulub heade kommete hulka.



Veikko Neuvonen
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet