Eesti Looduse fotovõistlus
07-08/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
ARTIKLID EL 07-08/2002
Kohus kopra üle

Kobras on Eesti põlisasukas, kes poolteist sajandit tagasi liigse küttimise tagajärjel siit kadus – viimased andmed aastast 1841 – ja sajandi jagu hiljem (1957) taas meie jõgedele asustati ning samal ajal ka ise kagu poolt sisse rändas. Ta on jõudsasti levinud ja paiguti väga arvukas, ning seetõttu sattunud pahuksisse nii metsa- kui ka põllumeestega: tema hingele pannakse rohkesti pahandusi. Ent looduses on just kobras see, kes loob soodsaid elutingimusi paljudele teistele.

KOPRA PATUD
Pahandused tekivad peamiselt sellest, et kopra ja inimese huvid metsa- ja põllumajandusmaadel ristuvad. Seda eriti seal, kus inimene oma tahtmist mööda loodust ümber on kujundanud: õgvendanud jõgesid ja ojasid ning rajanud kuivendussüsteeme. Inimene kaevab kraave, et tema jaoks liigset vett ära juhtida; kobras, vastupidi, paisutab vee üles, et oma elu paremini korraldada.

Uputatud metsad ja heinamaad. Pahandus ei pruugi igal pool olla ühtmoodi suur, see sõltub paiga looduslikest tingimustest. Seal, kus paisutatud vesi mahub veel voolusängi ja säng on suure langusega, pole kobraste mõju kaldakooslustele eriti suur või jääb koguni märkamatuks. Ulatuslikud üleujutused tekivad enamasti madalate kallaste ja väikese langusega veekogudel, näiteks Peipsi-äärsetel aladel ja Alutagusel ning mõne jõe väiksemate lisajõgede ümbruses. Mõju on suur ka voore- ja kuppelmaastike sulglohkudes ja järvekestes. Oma osa mängib siin veel ilmastik: vihmastel suvedel laiutab kobraste paisutatud vesi tunduvalt suurematel aladel kui põua-aastatel.

Kõige kurjemad ollakse kopra vastu kuivenduskraavidega metsa- ja põllumajanduspiirkondades: eri aegadel tehtud uuringud näitavad, et kobraste kahjustused on kuivendatud maadel oluliselt suuremad kui looduslikel. Asustustiheduse suurenedes, kui looduslikud veekogud on hõivatud, tungivad nad üha enam maaparanduskraavidele ja -kanalitele. Viimastel aastatel registreeritud koprakahjustustest paikneb 71% parandatud maadel ja ainult 29% looduslikel [3, 5] (1. joonis).

Kogu Eestis on kobraste paisutatud vee mõjuala suurenenud mõnekümnest hektarist 1970. aastal kuni 6000 hektarini 2000. aastaks (2. joonis). Mõju on üsna väike suurte jõgede ja järvede ning vanajõgede piirkonnas, kus kobrastel pole vajadust ega ka võimalust vett väga tugevasti paisutada. Tagasihoidlikud on üleujutused ka keskmistel suure langusega veekogudel ning tehisveekogudel. Enamik koprakahjustusi ilmnevadki kraavidel (45%) ja väikestel, alla viie meetri laiustel jõgedel ja ojadel (39%). Ühe pesakonna paisutatud vesi võib mõjustada eri aegadel 2,5 kuni 4,5 hektari suurust veekogu kaldaala (3. joonis).

Koprapaisude tõttu on üle ujutatud või liigniiskeks muutunud valdavalt looduslikud ja võsastunud heinamaad, sood ning harvikud ja soometsad (moodustavad kokku ligi 4/5 mõjutatud maadest). Kõik need kooslused ei ole majanduslikult olulised ega ole neil ka erilist metsa- ja põllumajanduslikku tähtsust. Seetõttu pole kobraste tekitatav majanduslik kahju seal kuigi suur. Suurim kahju tekib kuivendatud metsades, mis moodustavad siiski vaid 14% kõigist kobraste mõjutatud aladest. Väike osa (4%) kahjustusi on registreeritud ka kõrgema boniteediga puistutes looduslike veekogude kallastel, samuti kultuurheinamaadel ja teistes kaldabiotoopides [5] (4. joonis).

Neist arvudest järeldub, et märkimisväärsed kahjustused põllu- ja metsamajandusele ilmnevad vaid kuni viiendikul kopra elupaikadest. Kõige kriitilisematest piirkondadest oleks otstarbekas loomad välja püüda.

Langetatud ja liigvee tõttu hukkunud puud. Üks kobras kasutab aastas keskmiselt ühe tihumeeteri puid ja põõsaid. Sellest kulutab loom umbes poole elulisteks vajadusteks – toiduks ja ehitisteks –, teine pool jääb vette ja kallastele kõdunema.

Siingi täheldatakse majanduslikku kahju eriti kuivendatud aladel. Kõige suurem on kahju seal, kus mets hukkub paisutatud vee mõjul. Sellised piirkonnad peaksid olema pideva kontrolli all ja vajaduse korral tuleks neistki loomad välja püüda.

Koprad hakkasid varasemast tunduvalt rohkem pahandust tegema kaheksakümnendate aastate esimese poole veerohketel aastatel: siis registreeriti ühe pesakonna territooriumil keskmiselt 50–60 tihumeetrit kuivanud või langetatud puid [2, 4]. Muidugi tuleb arvestada, et enamasti oli see kobraste viie kuni kümne aasta tegevuse tagajärg.

Praeguste hinnangute järgi teevad koprad Eesti metsades igal aastal kahju ligikaudu kolme miljoni krooni väärtuses [5]. Samas aga ei tohiks me ka unustada, et kasvav puit ei tähenda veel rahalist tulu: enamasti ei ole kopra elupaigad looduslike tingimuste tõttu metsaraieks soodsad, sest ülestöötamise kulutused kujunevad nendes piirkondades enamasti suuremaks kui puidust saadav kasum. Seetõttu polegi suur osa kopra elupaikadest köitnud inimese tähelepanu ning sealsed biotoobid on jäänud looduse meelevalda ja kobraste valitseda.

Peipsi- ja Võrtsjärve-äärsetes sookaasikutes on veerohkete aastatega kaasnenud loodusliku kõrgvee mõju olnud metsale kümneid kordi suurem, kui seda täheldati kopra uputatud aladel samas piirkonnas. Ärgem vaadakem mööda sellestki, et ka raietöödel kasutult vedelema jäänud puidu kogused on mitu korda suuremad kui kopraasunduste mõjualadel.

Läbiuuristatud kaldaalad. Kobras kaevab rohkesti urgusid ja kanaleid, tekitades nii paratamatult muutusi veekogude kaldaalal.

Kopraurud, mis kipuvad osalt sisse varisema, häirivad nii inimese kui ka mehhanismide liikumist kaldavalli teedel. Veekogu kaldal paiknevad heinamaad on sageli kopra urgudest uuristatud: heinakoristusmasinad võivad sisse vajuda ning töö seiskuda. Ka rikutud teede remont läheb kulukaks. Seetõttu ei kasutata enam mitmel pool kopra asualasid põllumajandusmaana.

Probleeme tekitavad kopraurud veel kalamajandite ja tehisveekogude piirdepaisudes: läbi urgude voolav vesi võib paisu minema uhtuda, kahjustades kala- või veemajandust. Kobraste tegevuse tõttu uhuti 1979. aastal ära Konsu järve veetaseme reguleerimiseks ehitatud pais, mille tagajärjel oli pikka aega häiritud Kiviõli keemiakombinaadi töö.

Langetatud puud risustavad veekogude kaldaid. Nende koristamine on töömahukas: looduslikud tingimused ei lase seal kasutada masinaid, töö tuleb teha käsitsi. Vähemalt puhkeväärtusega veekogude kallastel, kus kulgevad ka teed, on puhastustöö ometi vajalik. Ühe koprapesakonna risustatud kaldaala puhastamine võib arvestuste järgi nõuda kaugelt üle tuhande krooni [5].

Surnud puit on tavamajanduslikust seisukohast kadunud varandus – sobib vaid kütteks või paberitööstusele –, kuid looduskaitse mõttes mitmeti kasulik: väheneb vajadus kulutada raha elupaikade loomiseks surnud puudest sõltuvatele ohustatud liikidele (näiteks valgeselg-kirjurähnile), nagu seda Põhjamaades tehakse. Siin ongi paras koht jätkata kopramõjude vaatlemist teisest aspektist – looduse poolelt.

LOODUSES ON KOBRAS PIGEM LOOJA
Ükski teine meie alal elav loomaliik pole võimeline muutma oma elukeskkonda nii suures ulatuses, kui seda teeb kobras, ehitades paise, kuhikpesi, urge ja kanaleid, langetades puid ja põõsaid. Koprapaisude tõttu muutub veekogu ja selle kaldaala taimkate, tekivad uued elupaigad.

Paisjärved, kanalid ja rohked urusüsteemid muudavad nii veevahetust, pinnast ja kaldavalli kui ka vee kvaliteeti. Urge kaevates kraabivad koprad vette rohkesti pinnast, mis kandub allavoolu, samal ajal kuhjub suur osa setetest urusuudmete piirkonda. Nõnda suurendab kobras kallaste erosiooni ning muudab settekoormust veekogus. See on soodus mitte ainult temale endale, vaid ka saarmale ja mitmele teisele veekogu kaldavöös elavale loomaliigile. Samas on setete kuhjumine kahjulik veekogu põhjas elavatele karpidele. Kopraurud ja -kanalid võivad panna kääruliste ojakeste vee voolama otse. Hiljem, suurvee aegu laienedes võib neist voolukohtadest või kanalitest tekkida uus jõesäng. Eriline mõju on koprakanalitel ja -urgudel vanajõgede piirkonnas, kus nad parandavad ühendust peajõega. Seda võib näha peaaegu kõikidel Suure Emajõe vanajõgedel Alam-Pedja looduskaitsealal. Madala veetaseme korral võimaldavad just koprakanalid kaladel pääseda vanajõgedest välja, parandades samas ka veevahetust.

Hõlbustamaks liikumist, süvendatakse kaldaaluseid ja hoitakse urusuudmed risust puhtad. Nii muutuvad oluliselt elutingimused väikestes vooluveekogudes: vooluhulgad jaotuvad voolusängis ümber, suureneb põhjareljeefi liigestatus.

Suurimat mõju veekogule ja vee kvaliteedile avaldavad paisud. Üle paisu voolav ja kaldavalli uuristav vesi võib uhtuda ära kaldaalasid ja muuta voolusängi. Aja jooksul kuhjuvad paisjärves setted, mis omakorda tõstavad selle põhja, nii et veekogu võib seetõttu siirduda uude sängi.

Koprapaisutaguses veekogus muutub tunduvalt vee kvaliteet: üle tammi voolates rikastub vesi hapnikuga, mis omakorda põhjustab teisigi muutusi. Eriti suurt kasu toovad nende loomade rajatised saastunud veekogudes. Milliseks kujuneb kopra paisutatud veekogude mõju vee kvaliteedile eri maastikes, tuleb veel uurida. Ent igal juhul loob kobras oma tegevusega soodsaid elutingimusi mitte ainult endale, vaid ka teistele.

Vee- ja kaldataimestik teiseneb. Kobraste mõju veekogule pole pesakonna arengu eri etappidel samasugune, kuid muutused kulgevad siiski ühes suunas. Langetades puid, avab kobras kaldavöö valgusele ja annab võimaluse täiesti uue kaldapuistu ja rohttaimestiku arenguks. Enamasti kaldapuistu lihtsalt nooreneb, kuid langetades eelkõige toiduks sobivaid puuliike (pajud, haab, kased jt.), kujundab kobras kallastele ajapikku okaspuude ja lepa ülekaaluga puistud. Avatud aladel hakkavad kasvama valgusnõudlikumad rohttaimed, mis rikastavad nii kopra enda kui ka teiste liikide toiduvalikut.

Madalate kallastega veekogude ääres ujutavad koprad kaldapuistud (lammi- ja lodumetsad) üle, nii et enamik puid hukkub. Kuivanud puude võra pudeneb ja mädanenud tüved kukuvad ümber. Valgustingimuste paranedes hakkavad hoogsalt arenema fütoplankton ja vee- ning kaldataimestik (makrofüüdid), mis omakorda loovad eeldusi plankton- ja taimtoidulistele liikidele.

Üleujutatud kaldaaladele kandub veega rohkesti peent setet ja orgaanilist hõljumit. Surnud roht- ja puittaimede kõdunedes suureneb nendel aladel pudemesööjate (detritofaagide) osa, see omapuhku soodustab põhjaloomastiku arengut.

Kui koprad mingipärast lahkuvad või välja püütakse, lagunevad paisud ja langeb veetase. Nüüd vee alt vabanenud pinnas on soodne pioneerkooslustele: sentimeetrine kiht viljakat muda loob soodsad tingimused sajaks kuni neljasajaks aastaks [1]. Mudaga kaetud kaldaaladel hakkab kõigepealt arenema noor paju-, kase-, lepa- ja haavavõsa. Moodustub uus rinne lehtpuudest, millest saab juba viie või kümne aasta möödudes suurepärane toidubaas uutele kobrastele.

Kalastik rikastub
Kopra mõju kalastikule pole tema üleujutatud aladel senini põhjalikult uuritud, kuid selge on, et oma elutegevusega mõjustab ta märkimisväärselt kalavarude taastootmist. Senised uuringud Eestis on kinnitanud paisutuse mõjuala ning sellega piirnevate veekogulõikude kalastiku selget erinevust: 32 proovipüügi andmete võrdluse alusel on kalade saagikus ja ka liikide arv kopra paisjärvedes ja -tiikides märksa suuremad. Paljudel juhtudel kalu all- ja ülalpool paisjärvi polnudki, sest vesi oli liiga madal. Võis leida vaid veekogule omaste liikide üksikuid väiksemaid isendeid. Eriti elustikurikkad olid veekogud paisudest allavoolu: parema õhustatuse tõttu leidub seal rohkem jõevähke ning hapniku suhtes nõudlikumaid kalaliike – võldast, trullingut, hinku, ojasilma ja forelli, juhul kui neid liike antud veekogus üldse on –, ja mitmeid veeselgrootuid.

Eriti tuntav on paisjärvede eelis põuastel aastatel, kui suur osa veekogudest kuivale jääb. Sellist olukorda täheldati 1996–1998 Lääne-Eestis: rohkem kui 60% väiksemaid vooluveekogusid kuivas täielikult, suuremates säilis küll minimaalne vool, kuid kaladele jagus vett üksnes jõe sügavamates kohtades ja koprapaisutuste piirkonnas. Nendel aastatel hukkus või langes madalas vees teiste loomade saagiks suurem osa veeloomastikust, jäädes osaliselt püsima üksnes kobraste paisutatud aladel. Niisiis võib koprapaise vaadelda veekogude kaitseks vajalike puhversüsteemidena, mis leevendavad ilmastikust tingitud negatiivseid tagajärgi, seda esmajoones inimtegevusest mõjustatud veekogudel.

Vähe on uuritud ka koprapaisude mõju siirdekalade kudemisrändele. Tõkke moodustavad nad väikestel ja vähese vooluhulgaga ojadel, kus kõrged tammid sulgevad kaladele tee vastuvoolu. Rein Järvekülje andmeil ilmneb koprapaisude negatiivne mõju kalastiku liigilisele koosseisule forelli ja harjuse elupaikades Piusa jõe teatud lõikudel: tõkestades kalade pääsu kudemispaikadesse, piiravad koprapaisud forelli ja harjuse ning teiste siirdekalade taastootmist. Ent enamik forelli- ja harjusejõgesid oma suure languse ja vooluhulga tõttu kobrastele ei sobi. Sedagi tuleb üksikasjalikumalt uurida, esmajoones jõeforelli, harjuse ja teiste siirdekalade kudejõgedel.

Soodustingimused kahepaiksete järelkasvule. Looduslikke veekogusid süvendades ja neid kanaliteks muutes, luhaheinamaid ja -niite ning sealseid vanajõgesid ning jäänuklohke kultuurheina- ja põllumaadeks planeerides ning tasandades on inimene tunduvalt kitsendanud kahepaiksete elutingimusi. Inimtegevuse ulatuslik mõju on jõudnud ka metsadesse ja soodesse. Kraavitatud aladel piirab konnade levikut kudemiseks ja vastsete arenguks sobivate madalate veekogude (lompide, vanajõgede, üleujutatud lohkude ja süvendite) vähesus. Kahepaiksete kadumine või arvukuse langus sellistel aladel on inimtegevuse otsene tagajärg.

Kopra paistiigid leevendavad tublisti seda negatiivset mõju. Paisutatud aladel on veepind enamasti päikesele avatud, vesi soojeneb kiiresti: sellised soojad ja püsiva veetasemega lombid pakuvad ideaalseid tingimusi kudemiseks ja vastsete arenguks rohukonnale, harilikule kärnkonnale, rabakonnale ja rohelistele konnadele (tiigi-, järve- ja veekonn).

Lõuna-Eestis Karula kuppelmaastikus on kobraste paisutatud soostunud järvekesed ja endised sooalad kujunenud oluliseks kudemis- ja kasvukohaks mudakonnale. Suurenenud on ka roheliste konnade arvukus. Nende hoogsat levimist Ida-, Kesk- ja Lõuna-Eestis võibki seostada kobraste rohkusega neis piirkondades. Kopraurud ja paisude alused sobivad aga kahepaiksetele talvitumiskohaks.

Tegime mitmel aastal vaatlusi ühe kuivendussüsteemi kraavidel Tartu ligidal. Suviti neis kraavides varem vett peaaegu polnud, kuid pärast kobraste paisutust kujunesid seal suurepärased tingimused konnadele, kaladele ja ka nendest toituvatele liikidele. Kümmekonna aasta jooksul suurenes rohukonna arvukus kudemisperioodil mõnekümnest isendist kahe ja poole tuhandeni (5. joonis). Siia on tulnud kudema veel kärnkonn, rabakonn ja viimastel aastatel ka rohelised konnad. Nii konnade kui ka teiste imetajaile toiduks olevate liikide rohkus on meelitanud kohale mingi, tuhkru ja saarma, kes elavad siin talviti püsivalt. Varem võis neid sel alal märgata vaid juhuslikult. Toitumas käib ka sookure paar ning selle ala on üles leidnud isegi must toonekurg.

Valgusrohketes madalates veekogudes arenevad kiiresti fütoplankton, veetaimestik ja sellest toituv loomastik, mis omakorda soodustab kogu vee-elustiku üldist arengut. Veeloomastiku ja kahepaiksete rohkus loob eeldusi paljude teiste loomaliikide eluks. Kui kala- ja vähivarud vähenevad, on konnad väga oluline saarma, must-toonekure ja isegi mitme kalaliigi (haugi, forelli, lutsu, angerja jt.) toit. Talvel moodustavad konnad kindla osa saarma, tuhkru ja mingi toidus.

Varje- ja elupaigad roomajatele. Esmapilgul on roomajatel küll kopraga vähe seost, ometi osutuvad kuhikpesad ja elustikurikkad paisjärved eelistatud elupaigaks nastikule. Pesakuhilad pakuvad talle varjet ning sobivad hästi munade hautamiseks: niiske materjal soojeneb päikesepaistelistel päevadel ja annab kõdunedes lisasoojust ka pilves ilmaga. Nastikuid on leitud koprakuhilatel ja paisutatud kohtades eelkõige Lääne-Eestis, kus see liik on laialt levinud.

Omanäoliste mikrobiotoopidena meelitavad kuhikpesad ligi teisigi roomajaid. Siin võib sageli kohata arusisalikke ja rästikuid. Võimalik, et nad pesakuhilates ka talvituvad: ühel Naha oja pesal nähti sügisel kolme rästikut päikesevanni võtmas. kuhikpesad on head varjumis- ja oleskelu kohad ja siin leidub roomajaile rohkesti toitu.


Soodsad elupaigad ja toidubaas lindudele. Kopra paistiigid meelitavad eelkõige veega tihedalt seotud linnuliike, kes on ilmunud nendele aladele kopra järel: sinikael-part, viupart, rägapart ja sõtkas, vähemal määral teised. Kopra elupaikadega seostuvad ka valgeselg-kirjurähn, must-toonekurg ja väike-konnakotkas.

Kõdunevat puitu söövad putukad ja nende vastsed. Seepärast moodustub sobiv toidubaas rähnidele, eriti valgeselg-kirjurähnile, kes toitub lehtpuude (paju, lepa, kase) kõdunevas puidus ja koores elavatest putukate vastsetest. Konnarohkus meelitab nendesse paikadesse elama must-toonekure ja väike-konnakotka. Ka nende haruldaste linnuliikide arvukuse suurenemist Eestis võib seostada kopra laialdase levikuga ja tema mõju suure ulatusega. Mahalangenud ja kuivanud puudel leiavad peatuspaiga värvulised, keda meelitab rikkalik toit.

Üleujutatud alad pakuvad häid pesitsus- ja toitumispaiku partlastele. Näiteks sinikael-pardi asustustihedus on suurenenud kõikjal koprapaisude taha moodustunud üleujutusaladel. Sealt leiab ta rikkalikult toitu ja kaitset vaenlaste eest.


Toitumis- ja varjekohad imetajatele. Imetajate liigiline koosseis kopraasunduste piirkonnas on enam-vähem sama, mis teisteski kaldabiotoopides, kuid siin elab loomi palju rohkem. Erilist tähelepanu väärib siiski saarma ja teiste poolveeliste imetajate koondumine koprapaisjärvedele. Just talvel leiavad nad siin märksa paremaid toitumis- ja varjetingimusi, suvel pole enamasti toidupuudust ka mujal. Paisude ülevoolukohad ja kopraurud on karmidel talvedel poolveelistele loomadele sageli ainus võimalus pääseda vee alla toituma.

Rikkalikum kalastik ja talvituvate amfiibide suurem kontsentratsioon, pisiimetajate (mügri, kaelushiire, niidu-uruhiire, juttselg-hiire, ondatra) ja veelindude rohkus meelitavad siia toituma saarma, mingi, naaritsa, tuhkru ja kärbi. Paraku murrab saarmas ka kopra poegi, kui muud toitu ei jätku. Saarmaste arvukuse tõusu pärast madalseisu aastail 1970–1985 võibki vähemalt osaliselt seostada kopra levila laienemise ja tema asustustiheduse suurenemisega Eestis.

Koprapesakonna territooriumide tavalised asukad on ka kährik ja rebane. Sagenevad ilvese ja hundi käigud kopra asundustesse, sest kobras ise on neile ihaldatud ja jõukohane saak. Lõuna-Eestis ja mitmel pool Ida-Eestis on leitud jälgi ilvese ja hundi kopravaritsusest, kusjuures kahes kohas oli kobras ka tabatud. Nende kiskjate surve on ilmselt suurem soojal aastapoolel, kui kobrast on lihtsam kätte saada. Kobraste üsna väikest arvukust Pedja jõel võibki seostada hundi ja ilvese mõjuga, Võrtsjärve suubuvalt Leie kraavilt leiti aga rebase murtud ja osaliselt söödud noor kobras. Võib oletada, et kobraste arvukuse tõustes hakkab see liik etendama üha suuremat osa kiskjate toidulaual.

Kopra elutegevus, eriti tema paisutatud vesi võib osutuda teistele imetajatele väga vajalikuks põua-aastatel: 1996. ja 1997. aasta põuasuvel olid kopratiigid mitmel pool Lääne-Eestis ainsad joogikohad metsloomadele. Loomad, kes ei taha oma kasukat märjaks teha, kasutavad koprapaise veekogude ületamiseks. Kopra elupaikades on täheldatud põtrade, metskitsede ja valge- ning halljäneste koondumist, põhjuseks kobraste langetatud puud. Eriti suur toidukonkurents kipub tekkima langetatud haabade juures: sageli koorivad põdrad haavad enne puhtaks, kui kobras ise jaole saab.


KAITSJA LÕPPSÕNA


Kobraste arvukus on Eestis paiguti üsna suur, sellega kaasneb ka märgatav mõju keskkonnale, eriti inimese kujundatule. Kopra mõjul on omad positiivsed ja negatiivsed küljed.

Inimene, kelle huve kobras riivab, on valmis ta hävitama, vähemalt oma maadelt. Jahimeestel lasub kohustus hoida ulukikahjustused lubatud piirides. Millised on need piirid? Kus me võime kopraid hoida, kus peaksime nende elutegevust piirama ja kust nad välja püüdma? Seda on üsna põhjalikult seletatud kopra kaitseks ja kasutamiseks 2001. aastal valminud tegevuskavas [5].

Koprakahjustuste ulatust võib hinnata umbes kolmele miljonile kroonile aastas. Ent milline on kopra loodud väärtuste hind? Mis maksavad need krooksujad, valge- ja must-toonekured, saarmad ja paljudele eluvõimalusi andvad vääriselupaigad? Sellele kõigele ei saa paraku riputada hinnasilti, sest sel polegi hinda.

Nüüdne jahikorraldus määratleb vaid koprajahi aja, kuid ei reguleeri küttimist arvuliselt ega piirkonniti. Meil ei ole selget ülevaadet selle väärtusliku looma seisundist eri paikades. Me ei ole hinnanud nende elupaikade kvaliteeti ega korraldanud varude kasutamist ja kaitset teaduslikel alustel. Tegevuskavas antud juhised alles ootavad ellu rakendamist.

Juhul kui kobrast hakatakse hindama taas rahvameditsiinis, karusloomana ja tema lihas “avastatakse” palju vitamiine ja asendamatuid toidukomponente, kui kuulutatakse õige hind tema rasvale ja nõrele, siis võib kopra elutegevuse ja inimeste huvide konflikt võtta hoopis uue pöörde.

Muidugi, inimese muudetud keskkonnas elavale liigile on ohtlik ka populatsiooni alaekspluateerimine: asurkond võib järsult kahaneda haiguste või elupaikade ja toidubaasi halvenemise tagajärjel.

Oleme armetud looduse ja keskkonna kaitsjad, kui ei suuda korraldada seda kujundavate liikide säästlikku kasutamist ja kaitset. Me ei oska (võimalik, et ei tahagi) mõista süsteemselt mis tahes liigi tähendust keskkonnas. Silmapaistvate, haruldaste ja kaduvate liikide pärast häirekella lüües kulutame miljoneid, märkamata seda, et samas võivad hääbuda ja kaduda mitmed veelgi tähtsamad liigid.

Üks selliseid ongi kobras, kes õpetab meid nägema mingi piirkonna kogu elustikku süsteemselt: vastastikuses sõltuvuses, ühtse tervikuna. Ent ühekülgne ja vähestele teadmistele tuginev arusaam ei võimalda majandada kobrast säästlikult. Me tegutseme küll õigusaktide, ametnike oskuste ning tegelike vajaduste ja võimaluste piires, kuid sellest on vähe. Meie kõik, kes me puutume kokku loodusega, peaksime hoopis täpsemalt teadma iga selle elemendi – liigi – sisulist tähendust tervikule.

Sageli hakkame hindama väärtusi alles siis, kui oleme neist ilma jäänud, või kui midagi on vähe või kvaliteet kehv. Me ei oska hinnata keskkonna puhtust enne, kui hakkame lausa köhima ja “inimese hais” lööb vastu igast lombist ja tuulepuhangust, kui piiramatuna näivad loodusvarad on kokku kuivanud. Mitte selles mõttes, et neid ei jätku, vaid hoopis sellepärast, et nad ei kõlba: õhk, vesi ja pinnas ning neist sõltuvad teised loodusvarad ei taga meile enam seda, mis võimaldaks tunda rõõmu elust enda ümber, sellest sagivast liigirohkusest, mis on olnud esialgu omane meie veekogudele, soodele, metsadele ja niitudele.

Materialiseeruv maailm ei taga elukvaliteeti, see tagab üksnes üleoleku teistest – inimestest, kultuuridest, ka moraalist. Aga mitte kunagi ei taga ta üleolekut elust endast.

Te võite vihata kobrast, sest te armastate oma kaske, õunapuud ja kõike väärtuslikku, mille Looja on teile andnud ja mida te nüüd enda omaks peate.

Ent te saate rikkamaks, kui suudate armastada ka kobrast ja kõike muud, mis teid ümbritseb, sest seesama Looja on andnud selle teile kasutada ja hoida. Ta on andnud teile arukuse seda mõista ja armastada: te imetlete kopra ehitisi, töökust ja inimese omale sarnast elulaadi, ja ehk mõistate sedagi, kui suur varandus on liigirikkus teie ümber. Kobras loob seda, laske tal elada. Ta teeb sageli oluliselt rohkem meie kõigi elukeskkonna parandamiseks kui arvatagi oskame, ta õpetab meid elama säästlikult, õpetab meile ka arukust, mida üha suurenev tarkustetulv tapma kipub.

Loodusrahvastel on uskumus, et kobrastes elavad edasi lahkunud inimeste hinged. Võib-olla ongi nii, miks muidu on nad nii arukad!




1. Kurt, Friz 1982. Naturschutz – Illusion und Wirklichkeit. Hamburg–Berlin.

2. Laanetu, Nikolai 1995. The status of European Beaver (Castor fiber L.) population in Estonia and its influence on habitats. – Ermala, A.; Lahti, S. (eds.). Proceedings of the 3. Nordic Beaver Symposium. Finnish Game and Fisheries Research Institute, Helsinki: 34–40.

3. Laanetu, Nikolai. 2000a. Kobras metsas. Eesti Mets, 4: 16–18.

4. Laanetu, Nikolai. 2000b. Influence of Beaver (Castor fiber L.) on natural and ameliorated lands. – Folia Theriologica Estonia, 5. Proceedings of the fourth Baltic Theriological Conference. Tartu–Tallinn: 66–74.

5. Laanetu, Nikolai 2001. Tegevuskava kopra kaitseks ja kasutamiseks Eestis. (Action plan for the protection and management of the European Beaver (Castor fiber L.) in Estonia) Tartu.

Nikolai Laanetu (1946) on zooloog, uurib eeskätt veeliste ja poolveeliste imetajate bioloogiat ja ökoloogiat.



Nikolai Laanetu
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet