Eesti Looduse fotovõistlus
2005/1



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Artiklid EL 2005/1
Haab, põlatud ja hinnatud metsapuu

Haab on meil tavaline ja tuntud. Tavaline küll, aga tuntuse üle võib vaielda: peale selle, et ta lehed värisevad ja et ta kipub jalal seistes mädanema, on tema kohta ajapikku kogunenud ka teavet, mis lubab pidada teda huvitavaks ja ka väärtuslikuks metsapuuks.

Haab on meil tavaline ja tuntud. Tavaline küll, aga tuntuse üle võib vaielda: peale selle, et ta lehed värisevad ja et ta kipub jalal seistes mädanema, on tema kohta ajapikku kogunenud ka teavet, mis lubab pidada teda huvitavaks ja ka väärtuslikuks metsapuuks.

Meie metsade tavaline lehtpuu – harilik haab – kuulub papli perekonda. Niisiis on haab meie ainuke kodumaine pappel, kõigi teiste siin kasvatatavate papliliikide (neid on umbes paarkümmend) looduslik levila asub väljaspool Eestit, need puud on meile sisse toodud.

Papli perekonna nimetuse (Populus) päritolu ei ole päris selge. Arvatakse, et see tuleneb kreekakeelsest sõnast paipallo – vabisema, värisema. Tõenäolisem tundub aga väide, et see pärineb väljendist arbor populi (lad.): arbor – puu , populus – rahvas, seega rahvapuud. Vana-Roomas peeti papleid suursugusteks puudeks ja neid istutati kõikjale avalikesse kohtadesse.

Paplid kuuluvad iidsete katteseemnetaimede hulka. Vanimad fossiilsed leiud Gröönimaalt pärinevad Alam-Kriidi ajastust, mis lubab väita, et paplite iga maakeral küünib vähemalt saja miljoni aastani.

Eri maade süstemaatikud on jaotanud papli perekonna mitmesugusteks alaühikuteks: alamperekondadeks, rühmadeks, sektsioonideks jm. Enamik paplite süstemaatika uurijaist pooldab perekonna jaotust viieks sektsiooniks, kusjuures üks neist jaguneb veel kaheks alamsektsiooniks: hõbepaplid (alamsektsioon Populus) ja haavad (alamsektsioon Trepidae). Sektsioonideks jaotamine toob paremini esile perekonda kuuluvate liikide morfoloogilised ja bioloogilised iseärasused, mistõttu seda on tunnustanud ja propageerinud ka rahvusvaheline paplikomisjon (International Poplar Commission) [10].


Tundrast troopikani. Harilik haab (Populus tremula) on väga laia levikuga liik, arvatakse isegi, et ta on kõige ulatuslikuma areaaliga puu maailmas[2]. Veidi liialdades võikski siis öelda, et haaba võib leida tundrast troopikani.

Tõepoolest, haava levila hõlmab peaaegu kogu Euraasia mandri (#1): 38º põhjalaiusest lõunas kuni 70º põhjas, kusjuures parem kasvuala jääb 53º–60º põhjalaiuse vahemikku [15]. Seetõttu võib igati nõustuda Paul Reimi väitega, et Eesti (kui mitte tervikuna, siis vähemalt Lõuna-Eesti) asub haavale soodsaimas piirkonnas[11]. Põhjas ulatub haava levila kuni metsade leviku põhjapiirini tundras, lõunas kasvab ta aga steppides, poolkõrbetes ja isegi soolakmuldadel. Mõnevõrra eriarvamustel ollakse Islandil levinud haava suhtes: ühed väidavad, et ta kasvab seal looduslikult, teised seevastu, et haab on Islandil eksootliik. Alpides ulatub haava kasvuala 1300–2000 meetri kõrgusele üle merepinna, Püreneedes 1600 meetrini, Kaukaasias ja Altais 1900 meetrini.

Aasias ulatub tema levila Siberist Amuurimaani (mõnede autorite andmetel isegi kuni Kamtšatkani), haab kasvab Mongoolias, Hiinas, Jaapani põhjaosas, kuid ka Põhja-Aafrikas. Ulatusliku areaali piires kasvab see puuliik erisugustel kasvukohtadel, ent eelistab siiski viljakamaid muldi.


Väriseb nagu haava leht, ütleb rahvasuu. Haava teaduslik liiginimetus tremula tuleneb kahtlemata temale omasest lehtede värinast (ld. tremula – värisev).

Sellest, miks üks metsapuu igavesti värisema ja lõdisema peab, jutustavad paljud rahvasuust pärinevad lood. Legendi järgi olevat rist, millel Kristus suri, olnud haavapuust. See on vaid üks näide, kirjandusmuuseumi rahvaluule arhiivis leidub rohkesti selleteemalisi üleskirjutusi.

Tegelikult tuleneb haavalehe lakkamatu liikumine tema ehituse eripärast: haaval on suur ja peaaegu ümmargune leht (lehelaba pindala on keskmiselt 38 cm², pikkus ja laius ligikaudu võrdsed, keskmiselt 6–7 cm). Et üsna suured lehed kinnituvad võrsele pika, keskmiselt viiesentimeetrise ja veidi lapiku rootsu abil, paneb iga väiksemgi õhuvool nad laperdama. Haavaleht liigub ka siis, kui teised puud tuulevaikuses puhkavad. Arvatakse, et lehtede asendi sage muutus võimaldab valgusnõudlikul haaval püüda rohkem päikesevalgust.

Lehtede mõõdud olenevad puu soost, puhkemisajast, kasvukoha viljakusest. Üldjuhul on lehelaba laius ja pindala ning leherootsu pikkus isaspuudel suurem kui emaspuudel. Need erinevused ei ole eriti silmatorkavad ja nende põhjal puude sugu eristada siiski ei saa. Samuti on selgitatud, et viljakamatel kasvukohtadel kasvatavad haavad suuremaid lehti kui vähem viljakatel, varasema puhkemisajaga puude lehed on väiksemad kui hiljem puhkevatel, kuid needki erinevused ei ole väga silmatorkavad.


Isas- ja emashaavad. Nagu juba eelnevast selgus, on haab kahekojaline: emas- ja isasõied asuvad eri puudel. Õied on koondunud paljuõielistesse rippuvatesse õisikutesse – urbadesse. Isas- ja emasõisi pole just kerge eristada, sest mõlema kattesoomused on hallide karvadega.

Haab on tuultolmleja. Õitseajal liiguvad tolmu puistavad isasurvad tuules tugevamalt, sest nende telg on painduvam. Emasurvad on jäigemad, seega ka vähem liikuvad. Ent tuules lehvivate urbade järgi suudab isas- ja emaspuid eristada siiski ainult kogenud silm. Enamik inimesi eri soost haavapuid õite (urbade) järgi ära ei tunne.

Palju on uuritud isas- ja emashaabade vahekorda puistutes. Selgub, et isaspuid on kaks korda rohkem kui emaspuid. Tavaliselt kasvavad kummastki soost puud rühmiti, kusjuures ühte sugu puuderühm võib hõivata isegi kuni hektarisuuruse ala.

Õitsemise algus oleneb ilmastikuoludest: enamasti õitseb haab aprilli teisel poolel, tolmlemine vältab keskmiselt kuus päeva. Seemnete valmimiseks kulub umbes viis nädalat. Lendkarvadega seemned arenevad kupras, mis valminult lõhkeb kaheks poolmeks. Seemned on pirnikujulised, väga väikesed: 1000 seemet kaalub keskmiselt 0,12 g. Rikkalikul seemneaastal on haab väga viljakas: saja-aastane puu võib toota 54 miljonit seemet [12], puistus võib aga viljakus väheneda: 400–500 miljonit seemet hektari kohta. Kuigi haava seemnete arv ületab mitu korda mõne teise metsapuu oma, näeme looduses siiski väga harva seemnest kasvanud noori haabu. Varem peeti selle põhjuseks haavaseemne halba idanevust.

Tegelikult idaneb värskelt valminud haavaseeme hästi (85–100%). Ent imepisikesed seemned annavad väga nõrku tõusmeid, kes võivad hävida isegi tugevas vihmavalingus. Eriti ohtlik on pisikestele tõusmetele aga lopsakas rohttaimestik: lendkarvakestega seemned ei jõua maapinnani. Seetõttu võib haavaseemikuid leida üksnes lõkkeasemetelt või mujalt, kus teisi rohttaimi pole.

Asjaolu, et raiestikud on sageli kattunud haavavõsaga, tuleneb selle liigi erakordselt heast võimest paljuneda juurevõsudest. Juurevõsu moodustub peamiselt peenematel ja noorematel maapinnalähedastel juurtel. Kõige rohkem võsusid tekib ühe-kahe sentimeetri sügavusel, harva aga juurtel, mis asuvad sügavamal kui kolm sentimeetrit. Võsu võivad anda juba aastased juured, kõige rohkem tekib neid kolme- kuni kuueaastastel juurtel läbimõõduga kuni kolm sentimeetrit. Võsumisvõimelised juured ulatuvad emapuust üsna kaugele: tavaliselt leidub võsundeid 20–25 m kaugusel emapuust, kuid üksikjuhtudel on neid täheldatud isegi kuni 55 meetrit eemal [12].Üks vana haab võib juurtega hõivata 1000–1200 m² suuruse maa-ala.


Meie oma haab ja haavikud. Oleme harjunud nägema haaba sirgetüvelise kõrge puuna. Eesti puukuulsuste hulgas märgitakse pikima haava kõrguseks 40 meetrit [13], ühel langetatud puul Järvseljal on tüve pikkuseks mõõdetud 39 meetrit. Soodsaimates oludes kasvab haab kiiresti ja tema puistud on suure produktiivsusega: Eesti tootlikumate haavikute hektaritagavara ulatub üle 600 m³, kuid nende üldtoodang (arvestades ka vahepeal puistust välja raiutud puitu) üle 800 m³.

Eesti metsades on pikka aega valitsenud männikud, kaasikud ja kuusikud. Kuigi kõigi puistute pindala on viimastel aastatel suurenenud, väheneb viimase aja suundumuse järgi okaspuistute pindala ja suureneb lehtpuude osatähtsus. Arvatakse, et seda põhjustab eelkõige põllumajandusele liigseks osutunud maade metsastamine (või metsastumine), osaliselt ka raiesmike jätmine looduse hooleks.

Niisiis on muutunud ka haavaenamusega puistute osatähtsus. Kui 1988. aasta metsafondi arvestuse [14] ja varasemate andmete alusel võis järeldada, et haavaenamusega puistute osatähtsus (pindala järgi) meie metsades mõnevõrra kahaneb, siis viimaste andmete järgi on asi hoopis vastupidi. Riigimetsades on haavaenamusega puistuid üldiselt rohkem Eesti mandriosa kirde-edelasuunalisest poolitusjoonest lõuna pool (#2). Erandina on haavikuid siiski vähe Kagu-Eestis ning suhteliselt palju Lääne-Eestis (Kullamaa ja Varbla metskonnas) ning Saaremaa lõunaosas.

Riigimetsade pindalast katavad haavikud vaid 2,1%, erametsades pisut rohkem – 2,7%. Seejuures on kõige rohkem eravalduses haavikuid Saaremaal (6,9% erametsade pindalast) ja Läänemaal (4,5% erametsade pindalast) ning õige vähe Hiiumaal (1,2%) ja Põlvamaal (1,5%).

Hoopis suurematel pindadel on haaba segametsades. Kõrvalpuuliigina kasvab ta peamiselt viljakamate kasvukohtade kuuse- ja kaseenamusega puistutes. Üldiselt ongi Eestis ühe liigi metsi (puhtpuistuid) üsna vähe. Märgitakse, et koguni kaks kolmandikku meie metsadest on segapuistud [8]. Haavapuidu (kõikide puistute koosseisus olevate haabade) tagavara on suurem Ida-Virumaa, Jõgeva-, Tartu- ja Viljandimaa riigimetsades. Haavapuidu osatähtsus on suur (üle 10% puistute üldtagavarast) ka Käru, Taagepera ja Orajõe metskonnas. Erametsades leidub haavapuitu rohkem mõnede Saaremaa (Kaarma, Pihtla, Valjala, Laimjala, Pöide) ja Läänemaa (Ridala, Taebla, Martna, Lihula, Hanila) valdade metsades [16].

Haab kasvab meil üldiselt parematel kasvukohtadel, peamiselt värsketel või niisketel viljakatel saviliiv- ja liivsavimuldadel, talle sobib kõige enam naadi kasvukohatüüp: ligi seitsmendik (13,5%) kõigist selle kasvukohatüübi metsadest on haavikud. Peale naadi kasvukohatüübi on haavikud levinud peaaegu võrdselt (ligikaudu 4% ulatuses) jänesekapsa, sõnajala ja angervaksa kasvukohatüübis [6]. Haava erakordselt head kasvuvõimet näitab haavikute aastane juurdekasv, mis riigimetsades on keskmiselt 6,8 m³ ja erametsades keskmiselt 6,1 m³ hektari kohta [17]. Meie kodumaistest puuliikidest ületab haaba vaid hall lepp, mille aastane juurdekasv riigimetsades on 6,1 m³/ha ja erametsades 7,3 m³/ha (#3).


Põõsana ja sambana. Ekstreemsetes oludes (metsade leviku põhjapiiril, mägedes, soolakmuldadel jm.) kasvab haab madala jändriku põõsana. Soome dendroloogid [9] on kirjeldanud eriti madalakasvulise haavavormi P. tremula f. sallensis. See on ühe-kahe meetri pikkuste okstega ja ainult kümne sentimeetri kõrgune põõsas, kelle lehed sarnanevad tavalise haava omadega. Niisugune leiti Värriö uurimisjaama lähedalt Sallast, samasugust maad ligi roomavat vaiphaaba on Soome üliõpilased leidnud veel õpperetkel Koola poolsaarele Tshuna tundrast.

Lehtede kuju ja suuruse järgi on haaval kirjeldatud mitu vormi (#4). Suur osa neist on haruldased, leitud vaid mõnest kohast. Enamik looduslikest vormidest on kirjeldatud esialgu Rootsis, hiljem aga leitud ka Soomest. Üks põnevamaid nende seas tundub olevat imeväikeste lehtedega (lehelaba läbimõõt vaid 1–1,5 cm) madal (5–10 m) puu f. microphylla. Omapärane on ka harva ette tulev f. flabellata, mille lehed on pikalt kiilja alusega (lehelaba 2–3,5 cm pikk), tipuosas tihedama hammastusega. Sellega sarnaneb f. freynii, kuid tema lehed ei ole nii pika kiilja alusega ja on ka kujult laiemad ja lainelisema servaga. Eesti metsades on leitud haavavormi f. villosa, mille lehed ja noored kasvud (kuni kahe aasta vanuseni) on viltjaskarvased. Eriti karvased on noored lehed varakevadel, hiljem karvad kaovad, kuid püsivad kauem lehtede allküljel.

Paljudest dekoratiivvormidest on praktilist kasutust leidnud kitsa püramiidja võraga 'Erecta'. See sammasjas haavavorm leiti Rootsist juba 1847. aastal ja teda kasutatakse Soomes ja Rootsis ohtralt linnade ning muude asulate haljastuses ka tänapäeval. Eemaltvaates on ta üsna sarnane meie püramiidtammega.

Korba paksuse ja vagude sügavuse järgi eristatakse haaval siledakorbalist ja rõmedakorbalist vormi. Siledakorbaline haab on meie metsades tavaline, rõmedakorbalist leidub aga harva. Kirjeldades haava koore värvuse suurt varieeruvust, on eristatud vorme koore värvuse alusel (hallikooreline, rohelisekooreline, heledakooreline ja tumedakooreline). Väärtuslikumaks nendest on peetud rohelisekoorelist haaba: see on hallikoorelisest kiirema kasvuga ning samas vastupidavam südamemädanikule. Uurimistel on kindlaks tehtud, et haava roheline koor sisaldab fotosünteetiliselt aktiivset klorofülli, mis võibki olla tema kiirema kasvu soodustaja. Siiski pole uurijad üksmeelel selles, kas tegemist on eri vormidega, mille omadused on päritavad, või põhjustavad koore erisugust värvust ökoloogilised tingimused.

Juba ammu on märgatud, et kõik haavad ei lehti kevaditi ühel ajal: eri aastatel kestab lehtimine ühest kuni kolme nädalani. Tõenäoliselt oleneb see mitme ilmastikuteguri koosmõjust, pealegi reageerivad eri puhkemisajaga haavad (ka eri isendid) ilmastikuoludele isemoodi. Vaatlusaastatel (1972–1983) selgus aga, et iga puu säilitab aastate jooksul oma isikupära: varapuhkevad lehtivad alati enne põhiosa, ka hiljem puhkevad alati samad puud. Kõigil vaatlusaastatel lehtis enamik (74%) puudest kolme-nelja päeva jooksul. Siiski pole eri puhkemisajaga haabade vahel selget piiri, seetõttu ei saa lehtimise aega käsitleda olulise taksonoomilise tunnusena.


Hiidhaab. Omaette suursündmus oli 1935. aastal, kui Helge Nilsson-Ehle avastas Rootsis triploidse haava [7]. Peale kiirema kasvu osutus triploidne haab (kromosoomide arv somaatilistes rakkudes 3n=57) tavalise diploidsega (kromosoomide arv 2n=38) võrreldes ka vastupidavamaks südamemädanikule. Triploidsele haavale on omane organite hiidsus: ta pungad, lehed, ja õhulõhede sulgrakud on suuremad kui diploidsel haaval. Sellest tuleneb ka tema nimetus – hiidhaab (P. tremula f. gigas). Ent haava ploidsuse üle saab siiski otsustada kromosoomide arvu järgi, sest kõik suurte lehtedega haavad ei ole osutunud triploidideks.

Hiidhaava suurepärased kasvuomadused õhutasid ka teiste maade metsateadlasi oma haavapuistuid tähelepanelikumalt uurima. Otsinguid kroonis edu ja esimesed triploidsed haavad leiti Venemaal juba 1938. aastal, hiljem Soomes, Lätis, Leedus, Valgevenes ja mujal. Eestis leiti esimesed hiidhaavad 1968. aastal Pikknurme metskonnast.

Anatoomilised uurimised on näidanud, et triploidse haava puidus on rohkem tugirakke, kuid vähem sooni ja säsikiiri kui diploidsel haaval. Südamemädanikku põhjustava haavataeliku seeneniidistiku arenemiseks on vaja õhku ja niiskust, mida puidu tugirakkudes on vähem kui soontes ja säsikiirtes. Seetõttu arvatakse, et puidu selline anatoomiline ehitus tagab kiirema kasvu kõrval ka suurema mädanikukindluse.

Et Eestis ei ole õnnestunud leida samasugusel kasvukohal enam-vähem sama vanusega diploidse ja triploidse haava puistut, esitame võrdlusandmed 90-aastaste haavikute kohta Venemaalt Novosibirski oblastist. Diploidse haavapuistu keskmine rinnasdiameeter oli 34 cm, keskmine kõrgus 27 m ja hektaritagavara 302 m³; triploidse haavapuistu vastavad näitajad olid aga 42 cm, 31 m ja 564 m³. Olulisi erinevusi oli ka nende haavikute südamemädanikust kahjustatuses. Kuigi viljakehadega puude protsent oli mõlemal peaaegu võrdne (diploididel 98,6% ja triploididel 98,9%), selgus, et diploididel oli südamemädanik haaranud 14%, kuid triploididel ainult 4,5% mudelpuude mahust [1].



Ajast aega tuntud tarbe- ja ehituspuu. Tetäs anomit, visklit, kühvlit, ruihi. Lehti pandas eläjille söödäs. Puid palotatas (Setu). Selles setu rahvapärimuses on kokku võetud haavapuidu igipõlised kasutusalad koduses majapidamises. Haavast valmistati künasid, kaste, karpe, pudeleid, haava okstest tehti jahiloomade püüniseid.

Õhukesest (7–12 mm) haavalauast painutati viljatuulamissarjade ja sõelte kered. Haavast tehti ka pulmatseremoonias tähtsal kohal olnud veime- ehk annivakad, mis olid kaanega suletavad ja põletuskirjadega rikkalikult kaunistatud. Samal viisil valmistati ka kohvrite eelkäijad, tugevasti rautatud ja lukustatavad reisivakad [18].

Haaba hinnatakse tänapäevalgi mitmesuguste elutarbeliste esemete toormaterjalina. Haavapuit on hele ega anna lisamaitset, mistõttu sobib puulusikate ja puunõude, taarakastide ja -tünnide valmistamiseks. Kergesti värvitavatest haavalaastudest tehakse mitmesuguseid punutisi. Palju on kasutatud haavalaaste ka pakkematerjaliks kergesti purunevate esemete (klaasnõud, portselan) transportimisel.

Vanad rahvapärased suusad (Põhja-Eestis suksed) valmistati enamasti haavatüvest lõhestatud laudadest. Suuskadel liikusid peamiselt metsavahid ja jahimehed sügava lume aegu. Kuid haavast tehti veel teine, olulisem liiklusvahend: haavatüvest õõnestatud paat ehk haabjas. See on soome-ugri traditsiooniline ühepuulootsik, mis Eestis on levinud ulatuslike kevadiste üleujutuste piirkondades Kasari jõel, Pärnu jõgikonnas ja Emajõe Suursoos. Soomaal on veel praegugi mehi, kes haavatüvest paadi raiumise kunsti õpetavad.

Noored haavad kõlbasid katusesarikateks ja -lattideks, neist sai ka mõne hea kerge reha- või hanguvarre.

Haava ümarpalke on edukalt kasutatud ehitisteks, eriti Venemaa sellistes piirkondades, kus okaspuid vähe. Haavapalkidest hooned on püsinud 100–150 aastat. Näiteks metsavahimaja Erastvere metskonnas Piigandis on ehitatud 1890. aastal. Kõrvalhooneid (näiteks aidad, saunad) on haavapalkidest ehitatud ka Soomes: ilmastikuolude ja ultraviolettkiirguse mõjul hallikaks värvunud haavapalgid kestavad senikaua, kuni katus vett peab.

Haavapuit ehitusmaterjalina ei ole tundmatu teisteski Põhjamaades, eriti Norras. Haavalaast oli põhiline katusematerjal vanavene puuarhitektuuris. Haavalaastudega on kaetud kõik Kiži kirikute kuplid, just haavalt pärineb nende kaunis hõbedane läige. Ka meie taluhoonete katusteks on sageli kasutatud haavalaastu, mida saadi laastumasinaga haavapakku hööveldades. Mõnda aega oli haavalaast Eestis kadunud, kuid viimasel ajal on mitu laastumasinat (näiteks AS-is Tarmets Tartus, AS-is Tammepakk Viljandimaal jt.) uuesti käivitatud, sest nende toodang leiab tarbijaid.

Haavapuit sobib ka saematerjali (lauad, prussid) tootmiseks. Eriti hinnatud on see saunade siseviimistlusel: halva soojusjuhtivuse tõttu ei tundu haavalaudadest saunalava kunagi liialt kõrvetav, hästi hööveldatud haavalauad on erakordselt siledad, mõnusalt pehmed ja istumiseks mugavad. Teatud perioodil võistles Soomes saunade viimistlusmaterjalina haavaga troopilisest Lääne-Aafrikast pärinev abachi, kuid viimasel ajal eelistatakse taas haaba.

Sellele on arvatavasti kaasa aidanud uus puidutöötlemise tehnoloogia. Nimelt rakendatakse alates 1990. aastast puidu termotöötlust: puitu kuumutatakse termokambris kuni 200 kraadini. Selline töötlus muudab puidu tehnilisi omadusi, suurendab vastupidavust mädanikele ja teeb meie pehmelehtpuude puidu sarnasemaks troopiliste liikide puiduga. Termotöötluse tulemusena muutub haavapuit pruunikaks, suureneb selle vastupidavus mädanikule sauna sisekliima keerulistes tingimustes.

Nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas on hakatud haavapuidust laastplaate tootma. Neist hinnatuimad on OSB-plaadid, mida toodetakse üha rohkem. Laastplaatide valmistamiseks kõlbavad hakkepuiduna peenemõõduline vähem kvaliteetne (näiteks kõver) haab, samuti sae- ja vineeritööstuse jäätmed.


Tuletikupuu. Alates tuletikkude tootmise algpäevadest on haavapuit olnud peamine tikutooraine: et haavapuidus pole vaikaineid, põleb see ühtlase leegiga ega anna tahma, on hästi immutatav; ka tehnilistelt omadustelt sobib haavapuit tikumaterjaliks, sest pole liialt rabe.

Esimesed sammud tuletiku loomisel kuuluvad prantsuse keemikutele. Umbes veerandsada aastat kulus selleks, et esimestest keemilistest süütevahenditest jõuda 1830. aastate alguseks tuletikuni.

Tikkude tööstuslikust tootmisest Venemaal on andmeid alates 1837. aastast, mil Peterburis asutati tuletikumanufaktuur. Teiseks selle ala ettevõtteks peetakse 1838. aastal Tallinnas G. Eggersi käivitatud tuletikumanufaktuuri.

Üsna väikesest puidukogusest saab valmistada väga suure hulga tuletikke: poolest kuupmeetrist puidust saab üle miljoni tuletiku [4]. 1920. aastatel töötas Eestis viis tuletikuvabrikut, mis tarvitasid umbes 12 000 m³ (või ka enam) haavapuitu aastas, 1970. aastatel vajas meie ainuke – Viljandi tuletikuvabrik – aastas umbes 14 000 m³ haavapuitu. Praegune tuletikkude tootja AS Estonian Match Viljandis kasutab tikuvineeriks vaid 2000 m³ aastas. Peale tuletikkude on haavapuidust hakatud tegema ka hambatikke ja jäätisepulki.

Tuletikkude tootmiseks hakati metsadest otsima paremaid, südamemädanikust kahjustamata haavapuid. On arvatud, et paremate puude väljaraiega tikutootmise tarbeks soodustati omal ajal halvema kvaliteediga haabade levikut metsades. Toona ei rakendatud ju mingeid meetmeid paremate haabade paljundamiseks.


Paberipuu. Teiste puuliikidega (kuusk, kask) võrreldes on haaval mõningad eelised paberi- ja tselluloositööstuses. Et haavapuit on hele, pleegib ta kasest ja kuusest kergemini ning seetõttu vajatakse paberi tootmisel tunduvalt vähem keskkonnaohtlikke kemikaale.

Tselluloosi tootmist haavast alustati Äänekoski tselluloositehases Soomes kümmekond aastat tagasi [4]. Haavapuidu lühikesed kiud koos okaspuu pikkade kiududega annavad paberile vastupidavuse, meeldiva läike ja läbipaistmatuse. Haava lühikiuline puidumass võib tehnilistelt omadustelt konkureerida akaatsia- ja eukalüptipuiduga. Haavapuit sobib nii keemiliseks kui ka mehhaaniliseks töötluseks.

Paberi tootmiseks sobib aga ainult kvaliteetne haab: sirgetüveline, hästi laasitud, mädanikuvaba (südameosa võib olla tumenenud kuni kolmandiku läbimõõdu ulatuses). Haavapuidu vajadus paberi toorainena on aasta-aastalt suurenenud seoses paberitootmise laienemisega Soomes. Juba üksnes Kirkniemis 1996. aastal käivitatud paberitehas vajab haavapuitu kuni 300 000 m³ aastas.

Lähiaastatel suureneb vajadus haavapuidu järele ka Eestis: Kundasse rajatakse puitmössi tehas. Selle (kemomehhaanilise) tehase aastavõimsuseks on planeeritud 140 000–180 000 tonni puitmössi (lehtpuutselluloosi), milleks kulub 350 000–400 000 m³ haavapuitu.


Miks ikkagi põlatud? Haaba iseloomustades on metsateadlane Oskar Daniel ligi 80 aastat tagasi [3: 197] kirjutanud: „Klassikalise metsateaduse esindajad, saksa metsamehed nimetavad teda sagedasti „metsa umbrohuks“ ja ka meil ei ole ta üldiselt suures aus ..“.

Sellisel hinnangul on mitu põhjust. Eelkõige arvatavasti asjaolu, et okaspuid kultiveerides ja kultuure hooldades tuli raiestikel sageli võidelda tüütu haavavõsaga: nagu teada, on haaval haruldane võime anda pärast raiet rohkesti juurevõsu. Juurevõsu kasvab kiiresti, juba üheaastased võsud võivad küündida üle kahe meetri, sealjuures võib nende hulk pinnaühikul olla üllatavalt suur. Niisiis moodustab haavavõsa tihniku, mille varjus teiste (eriti valgusnõudlikumate) puuliikide kasv pidurdub. Et viimaseid valguse kätte aidata, peabki metsakasvataja tegema lisatööd. Samas võib veidi hõredam haavavõsa pakkuda turvet varjusallivale kuusele, leevendades mõningal määral kevadiste hiliskülmade kahjustust.

Teine põhjus, mis haava ebasümpaatseks teeb, on tema äärmiselt nõrk vastupanu südamemädanikule. Seepärast näeb juba keskealistes puistutes üsna palju kahjustatud puid. Vanemates haavikutes on südamemädanikust kahjustatud puude protsent juba üsna suur, mõnes puistus leidub vaid üksikuid, kelle tüvel pole haavataeliku viljakehasid. Need ongi olulised puu tervisliku seisundi hindamisel. Haavataeliku kahjustuse tõttu on puidurakkude seinad tunduvalt õhenenud ja kohati lagunenud, seega puit pehmenenud. Niisugune haab on tarbepuiduks kõlbmatu ning küttekski vilets.

Kütteks läheb haaba siiski suurtes kogustes, seda nii Euroopas kui ka Põhja-Ameerikas. Viimastel aastatel, kui katlamajades on üha enam hakatud põletama hakkpuitu, on haavapuidu osatähtsus mõnevõrra suurenenud. Seda on soodustanud asjaolu, et hakkpuiduks kõlbab vähem kvaliteetne, südamemädanikuga haab, seda pole vaja korralikult laasida, oluline pole ka tüvede ühtlane jämedus. Seetõttu ei ole sugugi haruldane, kui mõne väikefirma territooriumil või selle läheduses seisavad suurte virnadena haavapakud, oodates puiduhakkurist läbilaskmist.


Hübriidhaavad. Vajadus kvaliteetse haavapuidu järele tootmaks tuletikke ja elutarbelisi esemeid (katuselaaste, tünne, taarakaste, lusikaid jm.) tekitas juba ammu vajaduse valida paremaid haabu, et neid paljundada. Paljudes riikides hakati haavapuistuid inventeerima ja töötati välja alused nende seisundi hindamiseks. Olulisemad näitajad olid seejuures tüve vorm, surnud okste puudumine ja loomulikult hea tervislik seisund, mida hinnati eelkõige selle järgi, kas ja kui palju oli tüvel haavataeliku viljakehi.

Suurenenud nõudluse tõttu haavapuidu järele, peamiselt tikutööstuse tarbeks, alustati ristamiskatseid kiirekasvuliste hübriidide saamiseks. Esimesed hariliku haava ja ameerika haava kiirekasvulised ristandid saadi Saksamaal 1920. aastatel, hiljem ka Rootsis ja Soomes. Aastatel 1950–1960 rajati Soomes sadu väikesepinnalisi hübriidhaava kultuure. 1990. aastatel hakati paremate tüve- ja kasvuomadustega haabasid hulgaliselt paljundama koekultuuride ehk mikropaljunduse meetodil.

Soomest toodud potitaimedega rajati 1999. aasta kevadel esimesed hübriidhaava kultuurid Eestis. Et tulevikus vajadus haavapuidu järele suureneb, on meil välja töötatud ka omamaise triploidse haava paljundamise meetodid. Juba on saadud esimesed taimed haavakultuuride tarvis. Nüüd on ees suur töö: võrrelda rajatud tootmiskultuuride kasvu. Veelgi olulisem on uurida hübriidhaava ja triploidse haava puidu omadusi, valida puistutest välja paremakasvulised puud ja paljundada neid.

Elu on näidanud, et metsa üsna pika ea jooksul võib eri liiki puude majanduslik väärtus muutuda: mingi puuliigi puit võib olla teatud ajahetkel väheväärtuslik, kuid puiduturu nõudluse muutudes osutuda väga väärtuslikuks.


Siin esitatu on vaid sissejuhatus seni vähe tähelepanu pälvinud haava tutvustusele. Ajakirja järgmistest numbritest saab lugeja ehk lähemalt teada papli perekonna eri liikidest laias maailmas, tema haigustest ja putukkahjureist, sellest, mida pajatab haava kohta rahvapärimus, tema osast looduse mitmekesisuse hoidmisel ja maastiku ilmestamisel. Aga juba siin kirja pandu alusel võib väita, et nagu igal taimeliigil on haavalgi oma asendamatu osa looduse mõõtmatus mitmekesisuses.



Ü. Tamm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet