Juurepess on meie (ja mitte ainult meie) metsade kõige ohtlikum haigustekitaja, kes igal aastal mädandab ja tapab sadu tuhandeid puid, veel enamatel aga pidurdab kasvu. Tõhusaim vahend selle pahe vastu on bioregulaatorina toimiv preparaat Rotstop, mis põhineb teisel meilgi kasvaval seeneliigil – suurel korbikul.

Laialdaselt levinud juurepess vähendab tublisti puidutoodangu mahtu. Meie riigi jaoks (eriti tema praeguses majanduslikus situatsioonis) on see väga oluline kaotus. See, et puud metsas hulganisti surevad ja kiratsevad, pole aga mitte üksnes majandusinimeste probleem, see peaks murelikuks tegema ka neid, kelle põhieesmärk on ennekõike loodushoid.

Juurepess kui väga tavaline nähtus majandatavas metsas on meie loodusajakirjade temaatikast jälle pikka aega väljas olnud: lugejat köidavad ju pigem suured haruldused kui igapäevased asjad. Viimane artikkel, milles võeti vaatluse alla selle haigustekitaja eri vormid, ilmus Eesti Looduses aastal 1991 [3]. Arvame siiski, et selline majandusele ja riigile oluline teema võiks endiselt huvi pakkuda ka laiemale loodushuvilisele lugejaskonnale.

Juurepess levib metsas eeskätt kändude kaudu. Põhjala, sealhulgas ka Eesti metsade puidutoodang on juuremädanike tõttu tunduvalt väiksem, kui see olla võiks. Selle peamiseks põhjuseks peetakse juurepessu (Heterobasidion spp.) laialdast levikut. Patogeeni tekitatav majanduslik kahju ulatub ainuüksi Euroopas hinnanguliselt kuni 790 miljoni euroni aastas

Esmanakkus juurepessuga saadakse õhu kaudu levivate eoste abil. Need nakatavad kõige sagedamini värskeid kände, harvem juurekaelahaavandeid eluspuudel. Kännud nakatuvad hulgaliselt suviste raiete ajal. Naabritevaheliste juurekontaktide kaudu levib seenemütseel seejärel edasi lähedal seisvatele tervetele puudele. Tekivad üha laienevad haiguskolded. Pärast haige metsa raiumist hakkab istutamise järel või loodusliku uuenemise teel kasvama uus metsapõlvkond. Nüüd nakatab kändudes püsiv seen puid ka sirguvas noores metsas.

Juurepess on hakanud väga laialdaselt levima ning muutunud puistu haigusest lausa metsakasvukoha haiguseks sellest ajast, kui kasutusele tuli saag: inimene tekitas metsa kännud, s.t. suured, ristipidi lõigatud puidu pinnad. Kui piltlikult öelda, siis puit koosneb ju peamiselt piki puud kulgevate peente “torude” (ksüleemirakkude) kogumitest ja neid torusid pidi on mädanikutekitajail palju lihtsam puitu asustada kui radiaal- või tangentsiaalsuunas puitu tungides. Kännu pinnal avaneb seeneeostele ka eriti vastuvõtlik puu südamiku – lülipuidu piirkond.

Niisiis tulebki selleks, et vältida metsa nakatumist, pöörata kõigepealt tähelepanu kändudele, kust nakkus alguse saab. Seda eriti noores metsas, kus asutakse tegema esimesi hooldusraieid, seega tekitama esimesi kände. Juba nakatunud vanemas metsas on juurepessust lahti saada märksa raskem või peaaegu võimatu.

Bioregulatsioon toetub loodusele endale. Bioregulatsiooni (varem ka biotõrjeks nimetatu) all mõistetakse üldiselt inimese tegevust, mille eesmärk on pidurdada kahjurorganismide tegevust looduslähedaste vahenditega. Eesmärk saavutatakse teiste antud biotoobis looduslikult levinud organismide rohkust ajutiselt suurendades. Biopreparaati moodustava seene metaboliidid lagunevad looduses kergesti, seega on biotõrje ökoloogiline risk tunduvalt väiksem kui näiteks keemilise tõrje puhul. Samas kestab bioloogilise regulaatori mõju kauem: vastav kasulik organism, olles kord omandanud ülekaalu, võib seda vastavas biotoobis säilitada teatud aja, kuni keskkond ta jälle temale omasele esindatuse tasemele tagasi surub. Et tagada geneetiline mitmekesisus (teiste sõnadega: et takistada vastavat biotoopi moodustava elustiku genofondi vaesumist), on biotõrjes enamikul juhtudel kasutatud rohkem kui ühte väljavalitud kasuliku organismi geneetilist liini.

Tänapäeval võime väita, et Põhjala suurima metsakaitseprobleemi – juurepessu – metsamajanduslikust tegevusest tulenevat laiaulatuslikku levikut saab piirata-reguleerida looduslähedasel teel. Tõhusaim vahend selleks on biopreparaat, mida nimetatakse Rotstop-iks (“stopp mädanikule!”).

Rotstoppi valmistatakse Soomes meiegi metsades üldlevinud saprotroofsest puitulagundavast seenest – suurest korbikust (Phlebiopsis gigantea). See biopreparaat on osutunud väga tõhusaks vahendiks, mis vähendab värskete kändude nakatumist juurepessu eostega. Kännud töödeldakse Rotstopiga kohe pärast raiet. Eriti oluline on teha seda ajal, mil levivad patogeeni (juurepessu) eosed: vegetatsiooniperioodil, kui ööpäeva keskmine temperatuur ületab 5 oC [1].

Rotstopile tuginev bioregulatsioon on tänapäeval rahvusvaheliselt tunnustatud kui oluline meetod ennetamaks metsahaiguste majanduslikku kahju ja/või vähendamaks patogeene puistu looduslikes seenekooslustes.

Nii nagu igasugusel inimtegevusel metsas võib ka bioregulatsioonil ilmneda negatiivseid külgi. Kõigepealt, tegu on elusorganismidega, keda mõjutavad ilmastikuolud. Teiseks, eespool märgitud püüdlustest hoolimata mõjutab biotõrje ikkagi looduslikku mitmekesisust ning preparaadis kasutatava antagonisti looduslikke populatsioone. Sama teeb muidugi ka patogeen – juurepess. Senised kogemused on küll näidanud, et Rotstopist tulenev negatiivne efekt pole kuigi suur [5]. Sellegi poolest on igas riigis enne nimetatud bioregulaatori rakendamist tehtud uuringuid selgitamaks tema sobivust nii antud piirkonna loodusliku kui ka metsamajandusliku eripäraga.

Just selliseid uuringuid on Eestis alustanud EPMÜ metsateadlased-patoloogid, esitades küsimuse: kas Rotstop sobib meilegi?

Suur korbik – saprotroofne puidulagundaja. Suur korbik on põhjapoolkeral tavaline seen, kes asustab värsket okaspuupuitu. Seen põhjustab tüüpilist valgemädanikku metsamaterjalil, vajab aga kasvamiseks substraadi suurt niiskusesisaldust. Kõnealune seen võib oluliselt halvendada pikemat aega metsas hoitava ladustatud puitmaterjali kvaliteeti, see on ka üks tema võimalikest ebasoovitavatest kõrvalmõjudest.

Suur korbik on kergesti äratuntav. Tüüpilised kasvujärgus viljakehad on substraadile (paljastunud puidule, harvem puukoorele) liibunud, valkjashallid või kahvatu-tuhmkollased, kuni 0,5 mm paksused, täiskasvanud viljakehad sageli ka omavahel liitunud. Kuivades keerduvad viljakeha servad substraadi küljest lahti ja rulluvad üles. Hümeenium on niiskes olekus enam-vähem köbruline, kuivanult aga tavaliselt sile. Korbiku viljakehad kasvavad sageli kändudel, mahakukkunud okstel ja puiduvirnadel.

Suur korbik toodab õhkmütseelis piklikke kuni silindrilisi oiide – suguta arengujärgu eoseid, mis taluvad kuivamist ja kestvat säilitamist. Just oiidide massilise moodustamise võime tõttu valiti laborioludes juurepessu suhtes antagonistlikeks osutunud paljude seeneliikide hulgast tööstuslikuks paljundamiseks ja bioregulaatori valmistamiseks välja nimelt suur korbik. Teiste seas on selles uurimistöös osalenud ka eestlased [2, 4].

Juba üle poole sajandi tagasi leiti Inglismaal [8], et suur korbik suudab koloniseerida harvendusraie kände, vähendades seejuures nende asustamist juurepessuga. Järgnevates uuringutes selgitas David Meredith [7] juurepessu ja suure korbiku sesoonseid erinevusi kändude asustamisel. Peagi hakkas John Risbeth [9] välja arendama tehnoloogiat bioregulaatori valmistamiseks selle seeneliigi alusel. 1968. aastal toodeti Suurbritannias suure korbiku suspensiooni õliemulsioonis, alates 1970. aastast aga juba pulbrilist preparaati.

Suurbritannia metsamajanduses soovitati töödelda kände korbikupreparaadiga kõigis riigimetsade puhtmännikutes. Varsti jõudsid bioregulaatori välikatsed Soome, USA-sse, Kanadasse, Prantsusmaale, Saksamaale, Itaaliasse, Norrasse, Poolasse ja Bulgaariasse. Praegu kasutatakse kõnealust bioregulaatorit üsna laialt, mitmel maal soovitatakse seda juba ametlikult kõigis esimese raieringi puistutes, eriti männikändude töötlemiseks.

Suure korbiku antagonistlik toime avastati ning esimesed preparaadid valmistati, nagu eespool juttu oli, küll Inglismaal, ent Inglise päritolu preparaadi toime jäi kuusekändude kaitsel ebapiisavaks.

1991. aastal isoleeriti Soomes hariliku kuuse kännult suure korbiku heterokarüootne tüvi, vastavas tootmislaboris formuleeriti selle oiididest koos kandurainega pulber-preparaat, mida kasutati välikatsetel nii Soomes, Rootsis kui ka Norras [6]. Nendes katsetes tagas korbiku suspensioon peaaegu täieliku kaitse juurepessu vastu nii männi kui ka kuuse kändudel.

Seejärel patenteeris Kemira Agro Oy Soomes vastava bioregulaatori Rotstopi nime all. Seda bioregulaatorit kasutatakse tänapäeval juurepessunakkuse vähendamiseks nii männi- kui ka kuusekändudel.

“Juurepess liigub metsas inimese jalajälgedes,” on öelnud Kari Korhonen, üks Rotstopi väljaarendajaid Soomes. Üritagem siis neid jalajälgi metsas – kände – tema eest varjata-peita bioregulaatori abil.