Eesti Looduse fotovõistlus
07-08/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
ARTIKLID EL 07-08/2002
Hüdroenergia ulatuslik kasutamine ohustab meie loodust

Viimastel aastatel on meie vooluveekogudel taastatud kunagisi paisjärvi või rajatud uusi. Eesmärgid on ahvatlevad: odav elektrienergia, töötav vesiveski või lihtsalt silmailu ja ujumisvõimalusi pakkuva veepeegli loomine. Kuid paisjärved kätkevad endas tõsiseid ohte, mida alahinnates tekitame majandusliku kasu kõrval nii loodusele kui ka endale algul vähemärgatavat, kuid aja jooksul järjest enam hoomatavat kahju.

Enamasti soovitakse tulevase paisjärve abil saada keskkonnahoidlikku, rohelist elektrienergiat. Hüdroenergia tootmine vähendab fossiilsete kütuste – Eesti tingimustes põlevkivi – põletamist ja seega ka atmosfääri saastamist. Rohelist Energiat kui kaubamärki reklaamitakse laialdaselt nii meedias, Internetis kui ka selleteemalistel konverentsidel. Kahjuks käsitletakse hüdroenergiaga seonduvat liiga ühekülgselt: kasu kõrval ei mainita selle energia saamisega kaasnevaid negatiivseid tagajärgi. Rajatav paisjärv kui energiapotentsiaali vältimatu eeldus mõjutab tavaliselt kõige tugevamini vooluveekogu kalastikku, aga ka selgrootuid, näiteks ebapärlikarpi (Margaritifera margaritifera), paksuseinalist jõekarpi (Unio crassus), jõgihobu (Ophiogompus cecilia) jt. Sageli on see inimese jaoks jõe või oja kui ökosüsteemi kõige olulisem elusolendite rühm, nii majanduslikust kasust kui ka puhkeväärtusest lähtudes.

Kõige enam haavab elutingimuste muutmine kiirevoolulise jaheda ja puhta vee asukaid: lõhe, meri- ja jõeforelli ning harjust. Need kalad väärivad erilist tähelepanu mitmel põhjusel. Nad kõik on tähtsad spordikaladena, lõhi ja meriforell ka töönduskaladena. Keskkonnaindikaatoritena iseloomustavad nad ka inimeste elulaadi ja väärtushinnanguid. Nii harjus, lõhi kui ka meri- ja jõeforell on ohustatutena kantud Eesti punasesse raamatusse. Nende veel elujõulisi populatsioone saab säilitada üksnes koos sobivate elupaikadega.

Lõheliste väärtuslikud elupaigad on ka väikesed, püügivõimalustest lähtudes väheolulised vooluveekogud. Paisjärved rajatakse suure langusega jõgedele-ojadele, seega just lõheliste elualadele. Paisjärve ja selle ebaõige majandamise tõttu nõrgeneb või hävib terviklik ja tugev kalaasurkond paratamatult. Paisud siirdekalade kudejõgedel allpool kudemis- ja noorjärkude elupaiku lõikavad läbi kalade rändeteed ja põhjustavad seega looduslike populatsioonide hääbumist. Meie vooluveekogude umbes neljakümnest kalaliigist pooled sõltuvad kiirevoolulistest jõelõikudest.

Ökosüsteemi talitlusele mõjub eelkõige paisude kõrgus: kalad ei saa oma senist liikumisteed kasutada. Isegi jõulised forellid, harjused ja lõhed ei suuda tavaliselt ületada paise, mis killustavad veekogu isoleeritud lõikudeks ja takistavad kalade pääsu kudemis- ning toitumisaladele.

Paisutamine muudab elutingimusi veekogus. Paisjärvedes pole voolulembestel vääriskaladel sigimistingimusi: madalaid kiirevoolulisi kruusapõhjaga alasid. Paisjärves tõuseb vee temperatuur ja süveneb veekogu eutrofeerumine, sest enne sängist kiire vooluga läbi kantud reostuskomponendid lähevad aeglase vooluga ja päikesele avatud vees kergemini aineringesse. Lõhelistele ebasoodsad muutused on meeltmööda tema noorjärkude vaenlasele haugile, kes lepib halvenenud hapnikuoludega, saades samas juurde eluruumi ja enamasti ka uusi sigimiskohti. Samal põhjusel suureneb ka teiste tavaliste soojalembeste kalade (ahvena, särje jt.) arvukus ning paratamatult ka liikidevaheline konkurents eluruumi ja toidu pärast.

Paisutamine mõjutab ka tehisjärvest allavoolu jäävat veekogu lõiku: tõuseb vee temperatuur ja muutub kvaliteet. Paisude taha kogunenud liiv ja muda võivad tehisjärve puhastamise või paisu purunemise korral matta pärivoolu asetsevad vääriskalade koelmud. Kui paisjärve täidetakse, võib vooluhulk paisust allpool ohtlikult väheneda. Elektrienergia tootmisel on selle sagedaim põhjus inimese teadlik tegevus – aeg-ajalt suurendatakse paisutamisega tehisjärve veevarusid.

Mõnikord on paisu kõrgemaks ehitatud sel määral, et paisualune jõelõik jääb tundide kaupa täiesti kuivaks. Nii on juhtunud Ahja jõel Saesaare veehoidla juures, iseäranis drastiliselt aga Loobu jõel, kus 2001. aastal rekonstrueeritud Joaveski pais suunab põhilise vee elektrijaama kanalisse. Paisust allpool asuvad kärestikud paekiviastangutel olid varem turismiobjektina tuntud ja Eesti mõistes tähelepanuväärsed. Nüüd niriseb seal vaevu vett isegi aprillikuise suurvee ajal. See vaatepilt tekitab hämmingut ja küsimuse: kuidas on see kõigist seadustest ja keskkonnamõjude hindamise nõuetest hoolimata võimalik 21. sajandil, Põhja-Eesti ühes vaatamisväärsemas paigas Lahemaa rahvuspargis? Rääkimata kaladest, kes rändeinstinkti ajel tõusevad hoopis elektrijaama kanalisse. Kui “roheline” selliselt toodetud elektrienergia ikkagi on? Inimeste vähese keskkonnateadlikkuse, ükskõiksuse ja hoolimatuse tõttu pole säärased juhtumid edaspidigi välistatud. Isegi keskkonnakaitseametnike seisukohad on mõnikord ühekülgsed ja kampaaniast pimestunud: kuidas muidu on Joaveski elektrijaama renoveerinud firma koguni tänavuse veesäästu auhinna vääriliseks arvatud?

Paisutamisega kaasnevad soovimatud muutused puudutavad ka inimese eluolu. Kui lõheliste arvukus langeb, väheneb jõe või oja harrastuskalanduslik tähtsus. Suurematel jõgedel on raske korraldada süsta- ja kanuumatkasid ning kaob võimalus nautida ürgilmelist loodust. Väikesed, sageli vaid paari hektari suurused ning vähe liigestatud kaldajoonega tehisjärved ei suuda samavõrra kaunistada maastikupilti ja luua puhkevõimalusi kui kitsas sügavas orus looklevad tormakad vooluveekogud. Selliste jõgede või ojade ning nende lähiümbruse muutmine vähendab enamasti piirkonna puhkeväärtust ja turismipotentsiaali, mis oleks arvestatav sissetulekuallikas, kui seda läbimõeldult ellu viia.


Paisjärvede mõju leevendatakse arenenud maailmas kohustusega ehitada erilisi kalateid või -treppe. Kuigi meil hüdroenergeetikat propageerivad kirjutised [1, 2, 4, 6, 9] seda vajadust täiesti ei eita, pole selle abinõu tähtsust mõistetud. Näiteks infoleht Femopet Eesti [8] kinnitab, et õige vooluhulk paisu taga ja kalateed tagavad paisu minimaalse mõju veeloomastikule. Ometi ei näidata väikehüdroelektrijaama rajamise kulutuste tabelis ühtegi summat loodushoiu tarvis. On väidetud, et erinevalt suurtest hüdroelektrijaamadest ei avalda väikejaamad keskkonnale kahjulikku toimet, kuid ometi mõjutab vee kvaliteedi muutumine ja rändeteede katkemine oluliselt vääriskalade elutingimusi. Väikejaamad ehitatakse väikestele, madala energiapotentsiaaliga jõgedele, mis ongi valdavalt meie lõheliste elupaigad.

Enne kui rajada kalatee või -trepp, on vaja head projekti ja ehituskuludeks üsna palju raha. Näiteid projektide ebaõnnestumisest on küllaga nii meilt kui ka mujalt. Soome kalateadlased naljatavad, et neil on kõiki kalatreppe kaks korda ehitatud. Kulusid arvestades ei tohi unustada ka käituskulusid – valvet, amortisatsiooni jms. Ekslik on arvamus, et kalatrepi võib ehitada pärast elektrijaama rajamist, nagu väidetavasti Joaveskil juhtus: maastikul ei pruugi selleks enam sobivat kohtagi olla, kui seda pole elektrijaama projekti järgi jäetud.

Valesti ehitatud kalatrepi musternäide asub Pärnu jõel Sindis: kalad sealt üles ei saa ja tegelikult toimib rajatis kalalõksuna. Näiteks selle aasta aprillikuus tungles kevadisel kudemisrändel rohkesti kalu umbes kümne meetri ulatuses trepi alumistel astmetel, kust nad tagasi ei lähe, ent edasi ei pääse. Trepp asub erafirma suletud territooriumil ja vaevalt see kalu ebaseadusliku püügi eest kaitseb, eeskätt õhtuhämaruses. Võib ju pahauskselt ette kujutada üht meest kahva ja kalakotiga ning kudemisvaevas kalad ongi murest priid. Aga sügisesel kudemisrändel tulevad samale trepile punase raamatu kalad – siiad, meriforellid ja lõhed.

Isegi maastikukaitsealal pole paisjärvede rajamine kindlalt välistatud. Näiteks Piusa jõe 11 km pikkusel lõigul Vahtseliinast Saetammeni asus 1930. aastatel üheksa tehisjärve, millest 30 aastat hiljem oli säilinud viis [3] ja praegu kaks. Mitmeid endisi paisjärvi soovivad praegused maaomanikud taastada ja seda kehtivad kaitse-eeskirjad põhimõtteliselt ka võimaldavad. Piusa võimsaid liivakivipaljandeid paisutamine ei ohusta, kuid Eesti ühe suurema suhtelise languga (5,4 m/km) ja kohati õige metsiku jõelõigu voolusäng muutuks oluliselt. Kannataks ka meie suurim ja elujõulisim harjusepopulatsioon. Jõgede kalastiku uurija Rein Järvekülje hinnangul on Piusa jõgi Eesti neljateistkümne harjuseveekogude seas praegu ainuke, kus võiks lubada selle vähelevinud ja ohustatud kalaliigi sportlikku püüki, mis keelati meil kõikjal juba üle 20 aasta tagasi. Kuigi 1998. aastal ei pooldanud keskkonnaekspertiis paisjärvede taastamist, ei võimalda seaduste lüngad praegu jõge ja selle kalastikku kindlalt kaitsta. Samal ajal kulutatakse paljudes Euroopa riikides raha vooluveekogude algse ilme taastamiseks: jõed kaevatakse uuesti käänuliseks, tassitakse kive ja kruusa, et taastada kärestikke, kallastele istutatakse varjuandvaid puittaimi. Hävitada on paraku tunduvalt lihtsam kui taastada, kusjuures paljusid eluslooduse elemente ei saa mingi hinna eest tagasi.


Kurb näide on Soome lahe põhjarannikult, kus looduslikult arenenud meriforellide osakaal on vaid pool protsenti – ülejäänud 99,5% kasvatatakse haudemajades [7]. Analoogse olukorra kordumist Eesti lõhejõgedel väldiks nende eristaatus, mis reguleeriks kogu majandustegevust nii veekogul kui ka selle naabruses. Kas veekogude kvaliteeti muutvad ettevõtted on meil valmis tasuma kahjustatud kalavarude taastootmise kulusid, nii nagu Soomes ülaltoodud näite puhul nõutakse? Ka heade kalatreppide või -teede olemasolu ei tähenda, nagu oleks kogu kahju sellega heastatud. Vee kvaliteeti ja osa elupaiku muudab paisutamine ikkagi.

Maailmas juurdub üha enam ning ehk hakkab meilgi juurduma säästva arengu printsiip – saastaja/kasutaja maksab. Kui seda printsiipi praegu meil täiel määral rakendada, jääks mõnigi pais rajamata, sest kalavarude taastamine on kallis. Pealegi peab arvestama lisakuludega: paisjärv tehiselukeskkonnana vananeb ökoloogiliselt üsna kiiresti ning vajab seetõttu ka tavaolekus pidevat tähelepanu, eelkõige tuleb teda puhastada kogunenud setetest ja vohavast veetaimestikust.

Veekogu energiapotentsiaali hindamisel peab arvestama, et osa veest juhitakse kalatrepile ja paisualuses jõesängis tuleb kindlustada vähemasti minimaalne vooluhulk. Väikese või kõikuva vooluhulgaga veekogul ei pruugi sel juhul vett jätkudagi majanduslikult tasuva elektri tootmiseks.

Vee-energia ulatusliku tootmise kahjuks Eestis räägib veenvalt ka tõsiasi, et nüüdisaja elektritarbimise mahu puhul on meie vooluvete hüdroenergeetiline potentsiaal kaduvväike, vaid 1–2% Eesti elektrijaamade koguvõimsusest [4, 5]. Milleks küsitava tasuvusega võimalusi iga hinna eest täide viia? Vastutustundetu on rääkida säästetavatest põlevkivitonnidest ja atmosfääri vähem paisatavast saastest absoluutarvudes, kui saadav kasu on suhtarvudes tühine ja tuleb kätte unikaalse looduse hävimise hinnaga. Hüdroenergeetika võiks end õigustada vaid siis, kui elektri tootmisel kasutatakse seniseid paisjärvi ning jõe energiapotentsiaal on üsna suur, näiteks Linnamäe elektrijaama taastamine Jägala jõel.

Vooluveekogude paisutamisega kaasnevaid tõsiseid ohte alahinnates võime majandusliku kasu kõrval tekitada nii loodusele kui ka endale suurt kahju. Väheneks Eesti praegune oluline eelis enamiku arenenud lääneriikide ees, kel on meiega võrreldes metsikut loodust hoopis vähem säilinud. Kahjuks on ka Eesti tänapäeval selle hinnalise pärandi poolest tunduvalt vaesem kui möödunud sajandi esimesel poolel, peamiselt nõukogude perioodil looduse ümberkujundamise sildi all aset leidnud ulatusliku lagastamise tõttu. Keskkonnahoidliku elektrienergia tootmine iseenesest on igati progressiivne ja tervitatav, kuid see ei tohiks ohtu seada loodusväärtuste säilimist. Alles siis, kui suudame hoida oma väheseid looduslikuna säilinud vooluveekogusid koos nende elustikuga ka järeltulevatele põlvedele, on meil põhjust uhkustundega tõdeda, et toodame tõepoolest rohelist energiat.



1. Järvsoo, Marko 2000. Hüdroelektrijaamad rikastavad keskkonda. – Keskkonnatehnika 2: 15–16.

2. Kaar, Tiia 2000. Hüdroenergia kasutamisest Harjumaal. – Keskkonnatehnika 1: 4–5.

3. Nugin, Urmas; Järvekülg, Rein 1998. Veskipaisude taastamise võimalik mõju kalastikule Piusa jõel. – http://www.alten.ibs.ee/uus/www/kk/Piusa.html

4. Raesaar, Peeter 2001. Veejõud – keskkonnahoidliku energia allikas. – Eesti Loodus 52 (4, 5): 139–140, 188–189.

5. Roheline Energia. – http://roheline.energia.ee/

6. Saks, Ants; Velner, Harald-Adam 2000. Vee-energia ja vesiveskid. – Elektriala 2: 24–25.

7. Tietoa kalojensuojelusta. – http://www.luontoliitto.fi/taimen/html/tietoa.html

8. Veejõu kasutamine Eestis. 1999. – Femopet Eesti infoleht nr. 8. – http://www.eeri.ee/opet/femopet/infolehed/il8.html

9. Velner, Harald-Adam; Saks, Ants 2002. Majanduslikult tasuv ja keskkonnahoidlik hüdroenergeetika Eestis. – Keskkonnatehnika, 1: 24–26.



Raul Pihu (1964) töötab EPMÜ metsandusteaduskonna vanemlaborandina.

Ene Saadre (1947) on Põlula kalakasvatuskeskuse juhataja asetäitja.

Martin Kesler (1981) õpib Tartu ülikoolis bioloogiat.



Raul Pihu, Ene Saadre, Martin Kesler
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet