Eesti Looduse fotov�istlus
07-08/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
ARTIKLID EL 07-08/2002
Liiva-Putla mnnik Saaremaal on kui loodud seenekaitsealaks

Euroopa seenekaitse nukogu on teinud ettepaneku vtta Berni konventsiooni lisasse teiste elusolendite krvale ka 33 Euroopas erilist kaitset vajavat seeneliiki. Neist 14 kasvab ka Eestis. 18,3 hektari suurusest Liiva-Putla mnnikust on seni leitud 12 haruldast seeneliiki.

Kui melda tagasi mdalinud sajandil loodud kaitsealadele, siis suurematega neist oli nii palju muret ja vitlemist, et pris pisikeste peale judu ja tahtmistki ei jtkunud. Ometi leidub meil rohkesti looduskooslusi, harulduste leiupaiku ja muud sellist, mille kaitseks kmneid ruutkilomeetreid eraldada poleks mistlik. Nukogude korra ajal tuli paraku looduskaitseski eeskuju vtta Moskvast, seal aga ei tahetud mikrokaitsealadest kuuldagi. Eestis asutati siiski vikesi nn. kohaliku thtsusega kaitsealasid, kuid nende staatus oli sna habras. Parem oli lugu ksikobjektidega: seda, et vanad puud ja kiviklvid vajavad kaitset, mistsid nii kohalikud kui ka suur osa krgeid lemusi.

Vriselupaik on vrt algatus. Eesti praegusele metsaseadusele on mndagi ette heidetud, ent selles leidub ka sgavalt lbimeldud stteid. ks neist on vimalus ja vajadus leida ning kaitsta vriselupaiku esialgse nimetusega vtmebiotoope (puine otsetlge ingliskeelsest key biotope ja rootsikeelsest nyckelbiotop). Seda mistet selgitas Eesti Looduse mdunud aasta novembrinumbris (lk. 414417) Riina Martverk.

Seni on Eestis leitud le kuue tuhande vriselupaiga. Neist paljude, riigimetsades asuvate asjakohane kaitse on keskkonnaministri ettekirjutustega tagatud juba praegu.

Alates 3. aprillist 2001 on Saaremaal, Kaali meteoriidikraatrite kaitsealast phja pool 18,3 ha suuruses vanas mnnikus keelatud metsa mis tahes moel majandada ja looduskeskkonda muuta. Sisuliselt viks seda pidada seenekaitsealaks, mis on htlasi esimene vi ks esimesi omataolisi Euroopas.

1994. aastal rajati otimaal 7,5 ha suurune nn. alamate taimede (s.t. seente, sammalde, samblike jt.) kaitse- ja seireala, millel regulaarsete muutusvaatluste tarbeks nummerdati kik puutved, tkad ja knnud. Siiani on seal leitud le kuuesaja seeneliigi. Mrkigem, et ka knesolevale Saaremaa kaitsealale sai moodustatud kaks seireruutu, nende olemasolu jb aga asjassephendamatule mrkamatuks. Euroopas on hsti uuritud mitme kaitseala seenestikku, mis on sageli osutunud vga liigirikkaks. See selgub aga ikka prast kaitseala moodustamist, mitte enne seda.

Iseralik mets. Mneti kummaline tundub meie Saaremaa seenemets juba maha vaatamatagi. Saja-aastased ja vanemadki mnnid on kidurad, mitutpidi kverad, ainult 1012 meetri krgused, tve lbimduga 1520 cm. Ei saaks siit ei tarbe- ega korralikku kttepuitugi just see ongi metsa seni kaitsnud. nneks pole siin juba aastakmneid koristatud ka lamapuitu: see loob soodsad tingimused surnud puidul kasvavatele seentele, pakkudes htlasi vaatajale imelisi looduslikke skulptuure. Inimktega seatult nimetaksid praegusaja kunstnikud neid installatsioonideks (vt. fotot).

Taksaatorid on siinse metsa veel hiljuti liigitanud liivapinnasele omaseks sambliku-, osalt ka pohlamnnikuks. Taimkate, veel enam seenestik viitab aga pinnase lubjasisaldusele. Seireruute thistavatele tulpadele auke kaevates sattusime juba mnekmne sentimeetri sgavusel luiteliiva all paesele rhale. Ega iga looduspuistu annagi ennast heselt metsakasvukohatpide lahterdusse mahutada, siingi hoiab tp rohkem leesika-loomnniku poole.

Muldkatte iserasus, Saaremaa eriline, suvel soe ja kuiv kliima ning metsa pidevus on koos juhusega toonud siia 12 seenharuldust. Kolm lehternahkiseliste hulka kuuluvat seent liiv-kampernarmik (Bankera fuligineoalba), must vtnarmik (Phellodon niger, vt. fotot) ja pruun kbarnarmik (Hydnellum ferrugineum) kuuluvad Eesti punasesse raamatusse, neist kaks esimest ka kaitse alla.

Erilist huvi pakub aga lilla pdramokk (Sarcodon fuligineoviolaceus), mida siin leidub sna rohkesti. Eestis leidis Anu Kollom seda mullu veel Kesk-Hiiumaalt; Soomest on teada kolm leidu, Rootsist neli, Norrast ja Taanist mitte htegi. Kesk-Euroopas on liik ilmselt hvinud, teatakse veel vaid ht leidu Prantsuse Alpidest.

Meile lhim idapoolne leiukoht on Sahhalinil. Euroopa seenekaitse nukogu tegi sel aastal ettepaneku vtta Berni konventsiooni lisasse teiste elusolendite krvale ka Euroopas erilist kaitset vajavad seeneliigid, kokku 33. Eestist teatakse neist neljateist, kige omaprasem ja ehk ilusamgi on lilla pdramokk. Meie punases raamatus ega kaitse all pole see liik ainult seeprast, et ta leiti siin alles kaks aastat tagasi.

Lilla pdramoka kuni 12 cm lbimduga kbarad on pealt pruunid, vanana tumesinist tooni. Allkljel ripuvad tihedalt kuni 4 mm pikkused purpurpruunid narmad. Tihke seeneliha on hoopis omaprane: noorelt tumeroosa, vanemalt sgav-tumesinine vi mustjaslilla (vt. fotosid). Lilla pdramokaga sarnanevad (samuti narmastega ning paiguti sinakad) ainult kaks kbarnarmiku liiki, ent need on sitkenahkjad, peaaegu puitunud sisuga.

Kuidas kaitsta vriselupaiga seenerikkust? Igatahes mitte okastraataia ega kurjade keelusiltidega. Tavaseenelisi kib siin igal aastal, kuid nemad on mittesdavaid, vintskete vi puitunud viljakehadega haruldusi kohelnud heatahtlikult. Jalaga mber ldud seeni neb mne suurema linna lhedastes metsades ja parkides, mitte aga siin. Hoopis thtsam on see, et vana mets saaks siin ka edaspidi kasvada omapi. Kik tema haruldased seened on mkoriisamoodustajad: ilma vanade mndideta nad hukkuksid.

Kirjeldatud vriselupaiga (VEP) ametlik nimi on nr. 131012. Ei midagi rohkemat. Omavahel oleme seda ligidase asustatud paiga jrgi hdnud Liiva-Putla seenekaitsealaks. Lpetaksingi oma jutu ettepanekuga: igale VEP-ile oma nimi! Ligi pooled leitud vriselupaikadest asuvad eramaadel. Kui maaomanikuga slmitakse kaitseleping, siis viks kokku leppida ka selle paberitesse kirja pandavas nimes. Olgu selleks siis Kase Jaani vriselupaik (maaomaniku nime jrgi), Tagametsa vriselupaik (talu nime kohaselt) vi midagi muud sndsat. Vriselupaiga olemasolu annab lisavrtuse krundile ja viks olla uhkuseasi maaomanikule olgu tal siis ka nimi.

Erast Parmasto (1928) on mkoloog, ttab vanemteadurina EPM zooloogia ja botaanika instituudis. Uurinud mitme nn. krgemate seente rhma sstemaatikat, levikut Eestis ja muus maailmas ning nende levimisviise.



Erast Parmasto
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012