Eesti Looduse fotov�istlus
2006/4



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2006/4
Looduskaitseteadlase neli hobust

Tunnen hobuseid viletsasti ja kodukoplis pean ainult nelja. Aga kui erisugused nad on!

Kõrb Unistaja (U) kipub vahel nälga jääma, sest rohu kasvamist vaadates näib ülekohtune seda süüa, pealegi polegi sugugi selge, kui kauaks on hobusel elu ja kuhu see suubub. Teinekord jälle, vaadates sinist taevast, tundub talle, et murepilved tulevad ja lähevad, ja ehkki neid saab kavala tehnikaga laiali ajada, on veelgi lihtsam nad ära unustada. Võib-olla pole üldse tarvis ei rohtu ega taevast, mida polnud ju ka päris alguses, ja vaevalt, et päris lõpuski on. U tahaks neid seostada õnnega, milleni tema arust ei vii üksikud vaatlused, arvutused või otsused, vaid õnn tuleb täiega tükkis ära tunda või välja mõelda. Nooruses loob U kaunikõlalisi värsse, vanaduses sapiseid pamflette, aga muutumatuks jääb tõdemus, et teised on valel teel ning põhjuseks on kurivaim, kes õnneraja jäljed on hoolega ära seganud.

Arvutihall Oletaja (O) juurdleb samuti, kuid tema on formalist. Ta võtab alati ette jõukohase mõtte, lõikab vajaduse korral ära asjasse mittepuutuvad detailid ning sõnastab selle „jah” ja „ei” vastusevariantidega oletuseks. „Jah” ja „ei” on laengud, mis ootavad lahendust. Kui T annab andmed, siis sätib O need numbriteks õigetes latrites ja tõmbab läbi mustade punktipilvede valgustava välgunoole. Taevas välguta on tema jaoks nagu aas rohuta, selgete laenguteta pilved üks asjatu udu. O on üsna kindel, et ta midagi päriselt teab, ja seetõttu erinevad tema loomepiinad U omadest: need on seotud murega selle üle, et õigeid pilvi on liiga vähe ja elu liiga üürike maailma jaotamiseks lihtsatesse küsimustesse. Noor O suunab jõu pigem välkudele, vana pilvedele, kuid mõlema meelest suudavad üksnes nemad eristada olulist ebaolulisest ning tuua ähmasesse maailmaparandamisse pisutki konkreetsust.

Kui O kujundab endale vaimse õhustiku meelsasti tallis, siis tuhkur Tõestaja (T), vastupidav ja erk, vajub latrisse suletuna norgu või lõhub väravad. T on aasade parim tundja ja pilvede täpseim liigitaja, moonakott alati kaasas ja tugevad rauad kapjade all. Iga tavapärasest erinev nähtus pälvib T tähelepanu ning tema appihüüete peale satub paanikasse kogu ülejäänud salk. Aja jooksul täitub T mälu musttuhande mulje ja vaatlusega, ent ta jätkab väsimatult nende kogumist ning tulistes vaidlustes õngitseb välja oma seisukohta toetava foto. Vanemana, muljetest lookas ja ümbritseva muutlikkusest segaduses, muutuvad T samm, silm ja keel töntsimaks, kuid teda jääb saatma terav valuvahk, et keegi teine ei tunne ega armasta loodust piisavalt.

Ametipostide nühkimisest võiguks kulunud Aednikul (A) pole aega süveneda mõtisklustesse ega ringi kapata – maa tuleb harida! Vahel lappab ta küll säästva niitmise või ikalduse vastu võitlemise käsiraamatut, kuid aeg ja aed, õigemini oodatav saak, sunnivad aina otsustama ja tegutsema. A peamine vaimne väljakutse on vajaduste ja võimaluste kokkumäng, kontsert, mitte ainult haritav, vaid ka harija ja tarbija. Seejuures lähtub A „tervest mõistusest”, mille ta varakult on avastanud omaenda peast ja mis vananedes aina terveneb. A on harjunud ise hakkama saama, sõdima vaenulike jõududega, ja tõtt-öelda tal peale karastumise või läbipõlemise teisi võimalusi polegi. Tema vastutustundlikku loomust ärritab teiste vaimne või füüsiline ulaelu, kabjad-maast-lahti-olek, ning lünk nende jutu ja tegelike vajaduste vahel.

Küllap taipasite, et mu kõige suurem mure on hobuste omavaheline läbisaamine. Mõelda vaid: rakendis võiks neist saada neljahobujõulise A-U-T-O, ent kui asi läheb käest, siis tõmbavad nad inimesi ja eesmärke neljaks. Poolik jõud, hõlmaku see pealegi A ja O, on ikkagi poolik. Ja kolmik tähendab puuduvat neljandat: näiteks tõsiteadmisteta tulevikku valida on tänapäevaks AUT ning muudatus, mida soovitab elukorralduses võhiklik OTU, jääb sündimata.

Nii et küsimus pole selles, millist pegasust peaks kasutama looduskaitseteadlase vaim, vaid kuidas paigutada vastuolulised sihid ühte inimesse, ühiskonda, maailma. Kuidas muuta väiklast arusaama, et üks ratsu on õigem kui teine, luues vajaduse korral ikkagi eelistingimusi – sellele, kes on puudu. Ja kui järele mõelda, siis ehkki eelnev on kirjutatud teadmiste loomise positsioonilt, arvan öeldu laienevat ka teadmiste kasutajatele. Ehk siis üldse looduskaitsja defineerimisele.

Võlgnen veel selgituse AUTO kohta. Selleks pole fossiilkütust kaaniv sõiduk, vaid miski, mis niihästi liigub kui ka on terviklik ise. Ise võib jääda püsima ka muutuvates oludes ja rasketel aegadel. Koguni muuta võib ta neid olusid ja aegu.


Koplis kõlab enamasti vastastikust süüdistamist, ...


Hindaja Hinnatav
Unistaja Oletaja Tõestaja Aednik
Unistaja X tegeleb pisiasjadega loodusetundmine piirdub liigitamise ja loendamisega põhjendab ebapädevust „terve mõistusega”
Oletaja püüab tuult väljal X korjab mugavaid infovaeseid andmeid, mis ei tõesta midagi vastuvõtmatu uuele infole
Tõestaja ümmargune edev jutt hoolib ainult teadmiste vormist X ei tunne loodust
Aednik aeglane ja süüdimatu linnaloom vandlitornis põgeneb probleemide eest metsa X

... kuid vahel siiski ka tunnustavaid sõnu.


Hindaja Hinnatav
Unistaja Oletaja Tõestaja Aednik
Unistaja X tunneb mõtlemistehnikat omab loodusekogemust tunneb inimesi
Oletaja oskab teadmised konteksti seada X tunneb objekti tunneb otsustamistehnikat
Tõestaja vaimne side loodusega oskab andmetest huvitavat leida X võtab „tule” enda peale
Aednik suudab mõjutada inimeste hoiakuid suudab põhjendada märkab looduse kahjustumist X



ASKO LÕHMUS
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012