Eesti Looduse fotov�istlus
2009/4



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artikkel EL 2009/4
Eesti aedu ähvardab kontvõõras

Mullu suvel levis Eestis kuuldus nn. hispaania mõrvarteost, tänavu on nende leide oodata ilmselt tunduvalt rohkem. Eesti malakoloogia ühing hoiab tulnukal silma peal ja palub seda teha teistelgi loodushuvilistel.

Lusitaania teetigu (Arion lusitanicus) on Eestisse jõudnud alles viimastel aastatel. Tegemist on suure eredavärvilise nälkja ehk kojata teoga teetiguliste (Arionidae) sugukonnast. Eestis elutseb veel kuus sama sugukonna liiki: hall, vööt-, võsa-, mets- ja kollane teetigu, kuid need jäävad täiskasvanud lusitaanlasele (7–15 cm) suuruselt kõvasti alla. Mõõtudelt sarnaneb viimane hoopis seatigude (Limacidae) sugukonda kuuluvate musta ja suure seateoga (# 1). Lusitaania teeteo värvus varieerub tumepruunist punakate, oranþide ja kollakate toonideni, noortel tigudel võib leiduda külgedel ka tumedamaid jooni.

Levik. Lusitaania teetigu kirjeldati esmalt Portugalis. Tema looduslik levila hõlmab Euroopa lõunaosa, peamiselt Ibeeria poolsaare ja Lõuna-Prantsusmaa. Ent nüüdseks on teda leitud ka mitmel pool mujal Euroopas: Rootsis, Norras, Hollandis, Soomes, Taanis, Poolas, Saksamaal, Islandil. Hiljuti registreeriti see liik ka meie naaberriigis Lätis.

Taanis ja Saksamaal on lusitaania teeteo arvukust praegu hinnatud juba “massiliseks”. Fääri saartel on see loom kujunenud kartulipõldude nuhtluseks. Rootsis ollakse temaga hädas maasikapõldudel ja viljahoidlates: selle limuse tõttu on kohati hävinud isegi kuni pool saagist.


Eluviis. Nagu teisedki nälkjad, eelistab lusitaania teetigu elupaigana niiskeid laialehiseid metsi, rohumaid, parke ja aedu. Võrreldes lähedaste liikidega leidub teda pigem kultuurmaastikus kui loodusmetsades. Lähedastest liikidest eristub ta veel selle poolest, et leidub pigem hulgana, isegi kuni 50 looma ruutmeetril, mitte üksikisenditena. Lusitaania teeteo liikumiskiirus on keskmiselt 5–9 meetrit tunnis.


Toit. Toidulaud on sel loomal väga lai: kõikvõimalikud köögiviljad, teravili, aiataimed. Ilmselt on säärane leplikkus ka põhjus, miks lusitaania teetigu suudab nii kiiresti levida võrreldes sugukonnakaaslastega, kelle toidueelistused on märksa kitsamad. Erandolukordades on lusitaania teetigu märgatud söömas ka liigikaaslasi, kuid ainult isendite väga suure tiheduse korral, ning rünnatakse üldjuhul üksnes surevaid loomi. Kutsuda lusitaania teetigu mõrvarteoks on siiski pigem liialdus.


Sigimine. Teistest liikidest eristab lusitaania teetigu väga suur viljakus: suve jooksul kuni 400 muna. Enamasti munetakse 20–30-munalised kobarad kõdukihi alla või kompostihunnikusse, kus need arenevad 3,5–5 nädalat. Täiskasvanud ja siginud nälkjas tavaliselt sureb sügisel, noorloomad ja munad talvituvad kõdus või kompostis.


Leiud Eestis. Lusitaania teeteo moodi tigude kohta on Eestist teateid tulnud päris palju: Viljandist, Saaremaalt, Narva-Jõesuust, Tartust, Pärnust, Tallinnast, Tallinna lähiümbrusest. Ent kindlalt saab liigi teada vaid kehaehitust uurides. Kindlaid leiukohti on seetõttu teada vaid neli: Viimsis, Kakumäel, Keila-Joal ja Pärnu linnas.

Paljud teatatud leiud on osutunud hoopis seatigudeks. Siinkohal tasub rõhutada, et lusitaania teetigu on värvuselt kollane, mitte must või kirju nagu seateod. Tõsi küll, ka seatigude leviku kohta on Eestis liiga vähe teada, seetõttu soovitab Eesti malakoloogia ühing nendegi loomade leiud märkida Eesti loodusvaatluste andmekogusse: http://loodusvaatlused.eelis.ee

Lusitaania teetigu on lähisugulane liikidega Arion ater ja Arion rufus. Neid kolme liiki saab eristada vaid läbilõigete järgi. Eestis ei ole senini looduslikult elutsenud ükski neist kolmest, seega tuleks kõiki neid käsitleda võõrliikidena. Liikide A. rufus ja A. ater isendeid pole Eestis kohatud, viimase kindlad leiud on teada Lätist.


Lusitaania teeteod levivad tihti inimese kaasabil: munad või noorloomad satuvad aedadesse lillesibulatega ja istikute juuri ümbritseva mullaga, samuti kompostimulla kottides (# 2). Tigu on hermafrodiit ehk mõlemasooline, seega piisab edukaks levikuks vaid ühest loomast. Ostes aianduskeskusest istiku või kompostimulda, peab olema väga tähelepanelik. Kui märkate mullapallis klaasjaid munakobaraid (# 3), tuleks need hävitada, muidu võite saada oma aeda äärmiselt tülikad ja kiiresti paljunevad naabrid.


Kui leiate kollase nälkja, võiks proovida teda määrata siinse tabeli abil. Kui tundub, et tegu on lusitaania teeteoga, siis saatke e-kiri aadressil teovaatlus@gmail.com, märkides leiu täpse asukoha ja enda kontaktandmed, et malakoloogia ühing saaks teiega vajaduse korral ühendust võtta. Soovitatav on lisada kirjale foto loomast koos mõõtjoonlauaga.

Tuleb rõhutada, et teeteod on Eestis põhjalikult uurimata loomarühm. Palju segadusi liikide määramisel on ette tulnud mitmel pool mujalgi Euroopas. Seda enam on teretulnud kõik panused, mis aitavad selgitada meile hiljuti ilmunud võõrliigi levikut.


Weidema, Inger 2006. Invasive Alien Species Fact Sheet: Arion lusitanicus. – Online Database of the North European and Baltic Network on Invasive Alien Species: NOBANIS: www.nobanis.org (02.03.2009).



Piret Kiristaja
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012