Eesti Looduse fotov�istlus
2011/03



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
artiklid EL 01/2004
Liustiku varjatud looming

Kilomeetrite pikkuselt vi paksuselt laiuva liustiku sinakad varjudemngud peegelduvad kaugele. Seistes silmitsi tohutu jmassiga, tunnetame kll tema jist vimsust ja ohtlikkust, kuid ngemata jb see, mis toimub tema sees ja all. Kunagiste liustike olemasolust ja tegevusest annavad tunnistust vaid kuhjatud setted, deformeeritud kihid vi siledaks kulutatud kaljupinnad.

Eestimaa on korduvalt olnud mandriliustike meelevallas, viimati umbes 13 00025 000 aastat tagasi, kui meie piirkonda kattis kuni 2,5 kilomeetri paksune liustik. Tenoliselt nhiti iga jtumisega maha kiht alusphjakivimeid ja kuhjus teatud hulk setteid. Iga jrgnev jkilp aga kandis ra suurem osa eelmise liustiku maha jetud setteist. Seeprast on meie andmed varasemate jaegade kohta sna lnklikud, phinedes vaid ksikutel setteleidudel. Teadmiste thimik tidetakse tavaliselt loogilise jreldusega: kui meist luna ja ida poole jvatel aladel on vanemate liustikusetete olemasolu testatud, siis pidi ka Eestimaad tol perioodil katma mandrij.

Liustiku ja aluspinna koost. Liustikuj liikumise phiolemus on lihtne: see toimub raskusju mjul. Jkupli keskmise ja paksema osa lemiste kihtide survel liiguvad j alumised kihid keskosast radiaalselt realade poole, moodustades laialivalguvaid jvoolusid ja -keeli. Jl vimaldavad liikuda libisemine alusphjal, liustikusisesed lhed ja aluspinna deformeerumine.

Just liustiku survel aluspinnale tekivadki mitmesugused liustikuj surverikked ehk glatsiotektoonilised deformatsioonid. Selle, kui laialdaselt ja kui suurelt on liustik setteid/kivimeid deformeerinud, mravad nii liustiku kui ka aluspinna omadused ning nende omavaheline vastastikune toime. Eestimaa on valdavalt peaaegu kikidel jaegadel olnud kulutusala. Seetttu on silinud glatsiotektoonilised deformatsioonid niteks Ltimaa vastavate struktuuridega vrreldes suhteliselt viksemamtmelised.


Liustikuj surverikked, nagu mitmesugused kurrud, painded, murrangud ja pealenihked, ei erine palju maakoore tektoonilisel liikumisel tekkivatest telistest tektoonilistest struktuuridest. Aktiivne liikuv liustik tekitab surverikkeid kas liustikuserva ees (proglatsiaalsed rikked) vi liustiku all (subglatsiaalsed rikked) [1]. Pealetungiva liustiku serv vib toimida buldooserina, lkates enda ees pudedat settematerjali ja kuhjates selle vallikujuliseks otsamoreeniks. Selle prast on setted lkatud kurdudesse vi ksteise peale, samuti vivad olla sinna surutud suured alusphjakivimite pangased. Nii on tekkinud niteks Saaremaa keskkrgustik, Kambja ja Misso otsamoreenid ning Sinimed. (JOONIS1)

Liikuva liustiku all deformeeruvad nii settematerjal kui ka liustiku alumised kihid. Iseloomulikud on mitmesugused liikumissuunalised venitusrikked, niteks peaaegu horisontaalseks venitatud painded ja lekallutatud kurrud. Sulava mitteliikuva ksikuteks pangasteks lagunenud liustiku ehk irdj tingimustes tekivad deformatsioonid philiselt jpangaste enda raskusju mjul vi j sulamisega kaasnevates settevooludes ja avalhede tidetes. Sellised ulatuslikud irdjvljad laiusid mandrij hbudes niteks Otep ja Haanja krgustikel.

Kui mattunud jpangased sulavad, deformeeruvad setted pinnase lbivajumise tttu. Niisugust nhtust nimetatakse glatsiokarstiks. Liustike moonutatud settekompleksi paksus vib ulatuda mnest sentimeetrist paarisaja meetrini, kusjuures liustikuesised surverikked on harilikult mitu korda suuremad kui liustikualused vi irdj tekitatud deformatsioonid.

Jtekkelised deformatsioonid Eesti kaardil. Eestis on glatsiotektoonilisi deformatsioone nii alusphjakivimite lemistes kihtides kui ka pudedas pinnakattes [6, 7]. Alusphja glatsiotektoonilisi lasumusrikkeid on hulganisti Phja-Eesti klindi piirkonnas ja Kirde-Eestis [2]. Klindiastang oli tsine takistus mandrij liikumisteel ning tenoliselt jid liustiku phjakihid selle vgeva seina ette pidama, seda osaliselt purustades ja muljudes. le klindi liikunud jlaamal oli lihtne haarata klindi servast mned lubjakivipangased ja kanda need luna poole.

Kirde-Eestis soodustas surverikete teket ka varem tektooniliselt lhenenud ja plokkideks jaotunud alusphi, mida liustikul oli sna kerge purustada ning liigutada. Puhuti polegi vimalik teha vahet tektoonilise ja glatsiotektoonilise tekkega struktuuride vahel.

Eesti silmapaistvaim glatsiotektooniline deformatsioon ja rndpangas on Vaivara Sinimed. Siiski on avaldatud ka kahtlust, kas tegemist on liustiku ktetga. Ulatusliku tasase reljeefiga paeplatoolt kerkib kolmest knkast koosnev viie kilomeetri pikkune ahelik, mille kunagist ajaloolis-strateegilist thtsust peaks teadma iga koolipoiss. Kngaste rida on tegelikult otsamoreen, mis koosneb hiiglaslikest, kohati vertikaalsesse asendisse surutud vi painutatud lubjakivi pangastest ning nende vahele surutud moreenist [3]. Liustik vis need pangased kaasa haarata niteks klindi servast ja lkata praegusesse asendisse vi hoopiski deformeerida oletatava tektoonilise rikke kohal les nihutatud lubjakiviplokke.

Kirde-Eestis levinud Kambriumi savidiapiirid (les surutud kuplikujulised kurrud) vivad samuti olla tekkinud liustiku raskuse ja surve mjul klindile ning klindieelsel alal paiknevatele Kambriumi savidele [5].

Alusphjaline rndpangas on ka Kunda Lammasme tuum ning selletaolisi rndpangaseid on Kaarel Orviku kirjeldanud veel Laagna, Puhkova ja Narva mbruses [4]. Hiljutise geoloogilise kaardistamise kigus avastati taas ks suurem rndpangas, Tapa Mnnikumgi (Kalle Suuroja ja Kuldev Ploomi suulised andmed). Selle phjanlv on ndseks, prast lubjakivi kaevandamise lpetamist silutud ja kasutusel suusarajana.

Pudedas pinnakattes vib glatsiotektoonilisi surverikkeid leida peaaegu kikjalt, eelkige aga liustiku servavndeid thistavates otsamoreenides ja radiaalsetes oosides. Silmapaistvad ja tuntud liustiku kujundatud pinnavormid on voored. Enamasti tekib voorte kujunemisprotsessis liikuva liustiku ja aluspinna vahele deformeerunud settekiht. Selle paksus vib olla vga kikuv: mnest sentimeetrist mne meetrini. Samas leidub ka voori, eriti meie lunanaabrite voorestikes (niteks Burtnieki), mille sisu on lbivalt vga tugevasti deformeerunud.

Viimased Vooremaa-uuringute jrgi on liustiku sulaveesetetest koosnevate voorte vanemate tuumikute ja voorte kujunemise kigus kuhjunud moreeni vaheline pind enamasti vga terav, kuigi deformeeritud on moreeni alumine osa, mis sisaldab liiva-kruusa pesasid ja ltsi alumisest settekompleksist.

Kuidas muutis mandrij Edela-Eestis Hdemeeste lhedal asuva Arumetsa savilasundi lemise nelja meetri paksuse kihi struktuuri, on veel esialgu mistatus.

Tegemist on settelasundiga, mis tidab sgavat liivakivisse likunud orundit ega avaldu reljeefis positiivse pinnavormina. Orundit titev savi erineb mbritsevast liivakivist geotehniliste omaduste poolest. Seetttu allusid pehmemad plastsemad savi-aleuriidikihid kergemini liustiku survele kui kvem ja jigem liivakivi. Esialgsed ietolmuanalsid nitavad, et savilasundi lemise osa vanus on umbes eelviimase ehk Holsteini jvaheaaja aegne (350 000430 000 aastat tagasi). Seega visid setteid deformeerida isegi viimase kahe mandrijtumise liustikud.

Uurida on veel palju. Mida detailsem on piirkonna geoloogiline uuritus, seda rohkem on ilmnenud ka glatsiotektoonilisi nhtusi. Niteks on arvukate puuraukude phjal selgunud, et paljusid jvaheaegseid setteid (Rngu, Karukla, Krvekla lbiligetes) on hilisem mandrij vga tugevalt ja ehk isegi korduvalt deformeerinud. Arvatavasti on praeguseks kaardistatud glatsiotektoonilised rikked vaid vike osa olemasolevaist ja olnuist. Kestvate loodusprotsesside, eelkige aga intensiivse maakasutuse tttu pole paljud neist enam nhtavad, samas aga vivad avaneda uued huvitavad lbiliked.

Palju huvipakkuva materjali vib ilmselt leida Otep ja Haanja krgustikelt vi Vooremaa voorte sisemusest. Leidub ju seal paksude kihtidena mitme jtumise setteid, mis on seni jnud meie silme eest peidetuks.



1. Hart, Jane K.; Boulton, Geoffrey S. 1991. The interpretation of glaciotectonic and glaciodepositional processes within the glacial environment. Quaternary Science Review 10: 335350.

2. Heinsalu, lo 1970. Alusphja glatsiotektoonilisi lasumusrikkeid Kirde-Eestis. Eesti Loodus 21 (2): 118120.

3. Мийдел, Аво и др. 1969. К вопросу о происхождении Вайвараских Синих гор (северо-восточная Эстония). Известия АН ЭССР. Химия. Геология 18 (4): 370376.

4. Orviku, Karl 1930. Die Glazialschollen von Kunda-Lammasmgi und Narva-Kalmistu (Eesti). LUS Aruanded 36: 112.

5. Орвику, Карл 1960. Некоторые вопросы геоморфологии Эстонии. АН СССР, Геоморфологическая комиссия, Москва: 117.

6. Rattas, Maris; Kalm, Volli 1999. Classification and areal distribution of glaciotectonic features in Estonia. Geological Quarterly 43 (2): 177182.

7. Rattas, Maris; Kalm, Volli 2004. Glaciotectonic deformation pattern in Estonia. Geological Quarterly 48 (1): xxxx.


Maris Rattas (1965) on Tartu likooli geoloogia instituudi teadur.

Volli Kalm (1953) on Tartu likooli geoloogia instituudi rakendusgeoloogia ppetooli professor.



Maris Rattas, Volli Kalm
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012