Eesti Looduse fotov�istlus
05/2004



   Eesti Looduse
   viktoriin




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
intervjuu EL 05/2004
Liigikaitse peab põhinema looduskaitsebioloogial

Asko Lõhmus on sündinud 1974. aastal Tartus. Lõpetas 1998. aastal Tartu ülikooli cum laude bioloogina. 1999 kaitses samas magistriväitekirja ning 2003 filosoofiadoktori väitekirja loomaökoloogia erialal “Elupaigaeelistused ja elupaiga kvaliteet röövlindudel: printsiipidest rakendusteni”. Eesti ornitoloogiaühingu (EOÜ) liige 1991. aastast, kuulunud ühingu nõukokku, juhatanud linnukaitse töörühma ja toimetanud ajakirja Hirundo (1997–2002). Kotkaklubi asutajaliige, kuulub rahvusvahelisse röövlinnu-uurijate töörühma. Praegu Tartu ülikooli zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi teadur ning looduskaitsebioloogia töörühma juht. Avaldanud üle saja teadusliku ja aimeartikli.

Mõiste looduskaitsebioloogia on eesti keeles noor, vast umbes viis aastat vana. Kas see ongi uus teadusvaldkond või võeti mõiste kasutusele näiteks selleks, et edukamalt raha küsida?


Sünteesina on looduskaitsebioloogia uus. Paljud selle komponendid olid varem olemas: populatsioonigeneetika, jahiulukite majandamine, ohustatud liikide looduslugu ja paljud teised valdkonnad. Looduskaitsebioloogias need kohtuvad, eesmärgiks säilitada ja võimaluse korral taastada elustiku mitmekesisust. Terminina vajab “looduskaitsebioloogia” eesti keeles veel kohendamist, sest see on otse üle võetud ingliskeelsest conservation biology’st. Kõik selle termini kasutajad on rõhutanud, et tegemist pole üksnes bioloogiaga, vaid selles on palju muudki, kas või majandus- ja sotsiaalteaduste osi. Ehk sobiks näiteks „looduskaitseteadus“?

Mida looduskaitsebioloogia uut annab?


Uusi asju on päris palju. Üks puudutab näiteks mõisteid “väljasuremiskünnis” ja “väljasuremisvõlg”. Väljasuremiskünnis on elupaikade kriitiliselt väike hulk: kui elupaiku veel vähemaks jääb, siis liigi elujõulisus väheneb järsult.

Oluline on ka teadmine, et liigid ei sure välja kohe. Eestis vahel räägitakse, et pole midagi halvasti, liigid on ju alles. Kuid sageli nad hääbuvad, „surmav torge“ on juba tehtud. Kui mõnes Lõuna-Aafrika linnas elab viisteist eestlast, ei tähenda see, et nad seal kolmekümne aasta pärast samuti alles on. Praegu püütakse aru saada, kui suur on see liikide hulk, kellele surmav torge on juba tehtud. Seda kutsutakse väljasuremisvõlaks. Näiteks arvatakse, et Lõuna-Soomes on pooled vanade metsade liikidest elupaikade hävimise tõttu sisuliselt surnud. Väljakutse seisneb selles, et kui elupaiku kiiresti taastada, siis ilmselt on võimalik mingit osa neist liikidest säilitada.

Kolmas oluline teema on nende liikide valimine, kelle abil saaks võimalikult paljusid teisi säilitada: kõiki miljoneid liike ei jõua uurida, vähemalt mitte selle aja jooksul, et neid vajadusel aidata jõuaks.

Liigi bioloogia tundmine on looduskaitsebioloogia väga tähtis komponent, samas on liike uuritud ju sajandeid.


Seda muidugi, ent looduskaitsebioloogias on tasandeid rohkem: geneetikast koosluste ja biosfäärini. Kui maakeral elab mõni miljon kuni viiskümmend miljonit liiki, siis väga hästi tunneme neist ehk mõnda tuhandet. Seega on väga tähtis, et selle mõne tuhande kohta kogutud teabega õnnestuks ka teisi liike kaitsta.


Kuidas need uuritavad mõni tuhat liiki valitakse? Näiteks suurema osa Eesti kaitsealuste liikide bioloogia kohta pole midagi väga täpset teada.


Minevikust ei pääse ja praegune info on tõesti üsna tendentslik. Oleneb muidugi liigirühmast. Looduskaitsebioloogia raames on uurimisobjekte palju teadlikumalt valitud.

Kõige lihtsam valimisviis põhineb koosluste ohustatusel. Tuleb valida võimalikult erisuguseid organisme. Näiteks vajaliku vanade metsade üldpindala võiks arvestada mõne suurt territooriumi nõudva liigi järgi, nagu metsis või valgeselg-kirjurähn, kelle jaoks on piisav pindala kõige kriitilisem. Samas metsa sisestruktuuri võiks hinnata erilisi mikroelupaiku asustavate sammalde või putukate järgi. Samamoodi püütakse arvestada ka seda, kui kaugel need elupaigalaigud peavad üksteisest asuma – võttes arvesse kõige aeglasemalt levivaid liike. Nii kujuneb aja jooksul välja teatud süsteem, kuid ikka jääb häda, et osa liigirühmade jaoks pole häid eksperte. Seetõttu on väga vaja õppida ka teiste maade kogemustest.


Kuidas looduskaitsebioloogia andmetele tuginedes leitakse arv, kui palju peab Eestis metsi kaitse all olema? Kas see on eksperthinnang lähemate algandmeteta?


Looduskaitsega seotud uurimissuundadel on kaks komponenti. Üks asi on kokkulepped ehk eesmärgid. Kui oleme sihiks seadnud bioloogilise mitmekesisuse säilitamise, siis see ei ole iseenesest teaduslik küsimus. Sealt alates, kuidas seda tegema peaks, muutub asi teaduslikuks. Siis tulevad mängu mõned põhimõtted.

Näiteks kompromissiküsimus metsatööstusega on praegu lahendatud niimoodi, et räägime majandamise suhtes tundlikule elustikule minimaalsest vajalikust metsade pindalast. Me ei räägi elustiku jaoks optimaalsest: see hirmutaks metsatööstuse päris ära. Minimaalselt vajalikku pindala on võimalik arvutada, teades kõige tundlikumate organismide väljasuremiskünniseid.


Äsjase metsanädala loosung “Las jääda ükski mets” pole seega piisav?


Üks mets on ikka parem kui ei ühtegi. Sama hea loosung on muidugi ka “Las jääda ükski eestlane”.


Kas praegune kaitsealade võrk Eestis on looduskaitsebioloogi seisukohalt vaadates põhjendatud ja optimaalne ning mis suunas peaks seda kujundama?


Lihtne vastus: ei ole. Põhiline kaitsealade häda pole mitte pindalas, sest meil kaitstakse päris suuri maismaa- ja vee-alasid. Häda on selles, et kaitsealadeks on sageli valitud üksnes teatud tüüpi biotoope või kooslusi. Eelkõige selliseid, kus inimesel pole majanduslikke huve. Mis tähendab, et Eestis on viljakatel maadel looduslikke kooslusi niihästi säilinud kui ka kaitse all väga vähe.

Teine häda: ebapiisavate teadmiste tõttu organismide vajaduste kohta on kaitsealad üsna kaugel eesmärkide saavutamisest. Lihtne näide: hiljuti püüdsime aru saada, kuivõrd sarnanevad ühe tuntuma metsakaitseala Alam-Pedja metsad ideaalsete loodusmetsadega. Teatavate struktuuriomaduste põhjal võib öelda, et nad on suurusjärgus kümme korda vaesemad kui meie alale iseloomulikud looduslikud metsad. Võib arvata, et enamikul teistel kaitsealadel on asi veelgi halvem. Me pole harjunud Eesti kontekstis rääkima looduse taastamisest. Ehkki metsamehed kipuvad seda naeruvääristama, on looduslikkuse taastamine nii metsades kui ka mitmes teises ökosüsteemis meil täiesti aktuaalne.


Kui palju on taastamises välist ja kui palju tegelikku: kui ürgse ilme loomiseks jäetakse surnud puud püsti või hoopis langetatakse juurde, siis kas seda võib pidada tegelikult taastamiseks?


Võib öelda, et teame üsna hästi, mida peaks taastama, kuid me ei tea, kui palju seda teha tuleks. Mis puutub välisesse, siis tõepoolest – taastamistööde järgne seisund ei ole mitte taastatud kooslus, vaid üksnes samm selle suunas. Sedalaadi töödega õnnestub looduslikku taastumist märkimisväärselt kiirendada, mis ongi asja eesmärk.


Looduskaitsebioloogiale tuginedes tehakse tihti olulisi otsuseid, kuid miski ei välista, et teadmiste kogunedes hinnatakse praegune tegevus ebapiisavaks või hoopis valeks.


Kogu senine areng on näidanud, et parem on toimida seniste teadmiste valguses, kui jätta hoopis tegutsemata. Meie ülesanne on hoida end kogu aeg teadmiste eesliinil, et teha seda, mida praegu maailmas kõige paremaks peetakse. Oluline komponent on ka halduspool: seadusi korrigeerida, kaitsealade piire muuta, mingitele liikidele suuremat tähelepanu pöörata peab saama teha paindlikult ja kiiresti. Sageli kipuvad teadlased küll teadma, ent praktikasse jõuab see liiga suure hilinemisega.


Looduskaitsekuu teema on sel aastal liigikaitse. Kas lindude-imetajate kaitse, kellega Sa rohkem oled tegelenud, on Eestis heal järjel või leidub ka puudujääke?


Lindude ja imetajate osas on põhimõtteliselt seis hea, ehkki alati leidub kaduvaid liike, keda me ei oska kuigi hästi aidata. Eestis muutub asi paremaks ka teiste organismirühmade osas. Meie üks suurimaid eeliseid on riigi väiksusest tulenev paindlikkus: saame oma tegevusplaane vajadust mööda hõlpsasti muuta ja seda on viimasel ajal ka tehtud.


Tegevusplaanide muutmine pole vast eesmärk omaette. Meenutades siinkohal käimasolevat looduskaitsereformi: kas kaitsealade haldus oli jõudnud ummikseisu, et muutused on hädavajalikud?


Olen arvamusel, et peaks muutma, kuna probleeme on palju. Hea, et meil on tugevaid mehitatud kaitsealasid, kuid peaaegu pool kaitstavast maa-alast on vaid formaalse tähelepanu all. Teine häda: administratsiooniga kaitsealad kipuvad iseendasse sulguma. Nad korrastavad oma kaitsemeetmeid sageli iseendast ja mitte niivõrd Eestist kui tervikust lähtuvalt. Meil puudub üldisem kaitstavate alade hooldamise tegevuskava, mida ka ellu viidaks. Nii võib juhtuda, et ühel alal hooldatakse kolme säilinud niidukest meeleheitlikult ning teisal lastakse tuhandeid hektareid niite võssa kasvada. Sama kehtib liikide kohta: elujõulistele populatsioonidele tähelepanu ei pöörata, kuid tegeletakse sama liigi lootusetus seisus jäänukleiukohtadega.


Kas meil on ka selliseid jäänukliike, keda on küll väga vähe, kuid samas pole sügavat mõtet neid kaitsta?


Ülikoolis on tudengid kirjutanud juba mitu aastat esseid teemal: kas on vaja säilitada areaali piiril olevaid jäänukpopulatsioone? Üldiselt langeb tudengite ja maailma teadusavalikkuse arvamus ühte: jäänukitel võib eriti tulevikku silmas pidades olla suur väärtus. Võivad välja kujuneda uued kohastumused. Kliima soojenemise tõttu peavad liigid hakkama muutma oma areaale ning sellised äärmuslikud populatsioonid võivad seetõttu osutuda väga tähtsateks. Ka Euroopa Liidu poliitikasse on jõudnud arusaam, et tähtis pole säilitada mitte üksnes liike kui niisuguseid, vaid ka liikide areaale.


Samas võib jäänukpopulatsiooni kaitsmine olla juba algusest peale lootusetu ettevõte: sureb nagunii välja.


Looduskaitse ajalugu tunneb hämmastavaid taastumisi. Näiteks lindude seas on päästetud kaks nelja-viieisendilise arvukusega liiki (mauritiuse tuuletallaja ning Chathami saartel elav värvuline Petroica traversi), keda praegu elab maailmas juba sadu isendeid. Lootus sureb viimasena ning see sõltub palju kohapealsete entusiastide tegutsemisest. Riigimehelikult otsuseid langetades peab muidugi seadma prioriteete, kuna enamasti pole kõigeks piisavalt raha ega võimalusi. Mulle meeldib looduskaitse tegemisi võrrelda arstidega: millisel hetkel me ikkagi otsustame, et selle patsiendiga enam ei tegele ning kes on see otsustaja?


Kaitstavate lindude-loomade loend on Eestis võrreldes taimedega tunduvalt lühem. Tundub, et valik on siin tehtud või polegi teised elukad meil ohustatud?


Loomadest on vaid selgroogsete osa süsteemselt läbi töötatud. Kuid putukatel, ämblikulaadsetel ja muudel tuhandeid liike hõlmavatel rühmadel on ohustatuse andmed olemas vaid umbes kümnendiku kohta. Kindlasti on ohustatud ja seetõttu kaitset vajavaid loomaliike Eestis rohkem kui niisuguseid taime- või seeneliike.


Kes sadu ohustatud putukaid ikka tunneks: neid võidakse laiaks litsuda ju puht teadmatusest.


Isendikaitse tõepoolest sellistel juhtudel eriti arvesse ei tule. Meil on Eestiski olnud diskussioone, kas kollektsionäärid võivad koguda kaitsealuseid putukaid või mitte? Kuna enamik teabest putukate kohta tulebki kogujatelt, siis teeksid looduskaitsjad pigem karuteene, kui keelaksid ohustatud putukate püügi täiesti. Kaitse alla võtmine ja kaitsemeetmed on siiski erinevad asjad.


Mitmete kaitstavate taimeliikide kogujaid ootab rahatrahv, ent näiteks leiukoha suurust arvestades ei määra mõne taime korjamine tegelikult midagi.


Selle kohta on ühiskonnateadustes jõhkravõitu üldreegel: kõige tõhusam piirang on täielik keeld. Kui midagi natuke lubatakse ja piirid on ebamäärased, võivad tulemused olla ettearvamatud. Kui see ei põhjusta suuri sotsiaalseid rahutusi, siis olgu pigem mustvalgel keelatud.


Jahiloomade kaitse kipub tõesti tekitama ühiskondlikku pahameelt.


Jahiulukite ja ohustatud loomade kaitse strateegiad on erinevad. Ohustatud liikide puhul kõneldakse miinimumist, kuid jahiulukitest püütakse saada võimalikult suuri saake ehk siis hoida arvukust suhteliselt suurena. Kui kõneleda näiteks põdra miinimumpopulatsioonist, et liik Eestis säiliks, siis oleks vaja ehk mõnisada isendit. Samas on selline populatsioon jahinduslikult perspektiivitu.


Kas Euroopa Liitu jõudnuna ootavad meie liigikaitset ees head või halvad muutused?


Oleneb, kuidas oskame olukorda ära kasutada. Positiivne on kindlasti see, et avardame oma pilku: vaatame kooslusi ja liike laiemas mõõtkavas ning oskame ehk paremini paika panna prioriteete. Miks me peaksime just Eestis ilveseid või rabasid kaitsma, sellest saame Euroopa Liitu kuuludes kindlasti paremini aru.


Natura alade valik tekitas maaomanikes küll pigem paha- kui heameelt.


Ilmselt olid põhjused pigem protsessi korralduses. Samal ajal tuleb meenutada, et pidime seda tegema väga kiiresti ning inimeste meelsus ja hoiakud muutuvad aegamööda. Natura raames tehti siiski palju head tööd ja alad valiti parimate teadmiste põhjal. Tulevikus on neid tõenäoliselt vaja korrigeerida, nii nagu üldse looduskaitse tegevussuundi.


Kas rakenduslikke uurimusi viiakse piisavalt ellu: saab sõna ikka lihaks?


Paremini saab alati. Eesti pole selles mõttes erand: kus on aktiivseid inimesi, seal valdkonnas ka kaitsekorralduskavasid ellu viiakse. Meil on päris häid näiteid selle kohta, kuidas süvauuringud ja liigikaitse käivad käsikäes, näiteks euroopa naaritsa või suur-konnakotka puhul. Enamasti saadakse juba aru, et rakendusuuringud on vajalikud, küll on aga nii tellijatel kui ka uurijatel puudus kompetentsetest inimestest. Läheb aega, enne kui looduskaitsebioloogia meetodid ja teadmised levivad.


Looduskaitsebioloogia tundub üsna rakenduslik ala: kaitsekorralduskavade koostamist ei peeta ju teaduseks. Kas “tõsist” teadust annab selles vallas ka teha?


Annab küll ning kaitsekorralduskavad jt. praktilised tegevused on vajalikud igale looduskaitsebioloogile selleks, et tal jalad maa peal seisaks. See on üks oluline probleem nii meil kui ka mujal: kaldutakse teooriasse, uuritavat süsteemi põhjalikult tundmata, ning samas pole palju looduses viibijatel sageli head ülevaadet teooriast või teistest liikidest. Kui teoreetiline teadus käsitleb üldisemaid protsesse ja nähtusi, siis rakendusteadus keskendub kitsamatele küsimustele. Teadusajaloost nähtub, et kõige edukamad teadlased on need, kes saalivad mõlema suuna vahel ringi. Rakendusteadus pole kergem kui teoreetiline teadus. Teoreetikud püüavad seaduspärasusi tõestada või ümber lükata, samal ajal kui rakendusteaduses on tarvis rohkem arvandmeid.


Kas looduskaitsebioloogia on Tartu ülikoolis hinnatud eriala?


Huvi on suur ja suhtumine hea, seda niihästi Eesti rakenduste tellijate kui ka rahvusvahelise teadusüldsuse poolt. Suudame siin kogutud teadmisi mujal maailmas üsna hästi levitada. Eesti looduskaitses on seni olnud puudu süsteemsest haridusest. Piltlikult öeldes on haiget patsienti ravinud inimesed, kes on kunagi õppinud natuke anatoomiat või on hästi kursis inimkonna ajalooga, kuid pole õppinud tegelikku ravi. On tulnud õppida üksnes tegemise käigus, mis aga võtab palju aega ja võib kaasa tuua rohkem vigu.


Milline on olukord naabermaades?


Looduskaitsebioloogia tekkis sünteetilise suunana Ameerika Ühendriikides 1970-ndatel, järgmisena võeti see ette Lääne-Euroopas ja praegu on tugev koolkond kujunenud ka Fennoskandias. Need kõik täiendavad üksteist ja Eesti sobib sellesse süsteemi hästi. Ameerikas on kestnud intensiivne majandamine suhteliselt lühikest aega ning samas on säilinud suuri looduslikke laamu. Lääne-Euroopa küsimused on põllumajandusmaastikes ja Fennoskandias tegeletakse rohkem metsadega. Kuid nemad on alustanud positsioonist, kus põllumajandusmaastik ja metsad on tunduvalt rohkem vaesunud kui Eestis.


Kas looduskaitsebioloogilistes uuringutes saaksid ka harrastusvaatlejad kaasa lüüa?


Jah, loomulikult. Paljusid looma- ja taimepopulatsioone on pikka aega vaadelnud harrastajate võrgustikud ning seda ka Eestis. Looduskaitsebioloogi ülesanne peaks olema eri vaatlejate kogutud andmete põhjal sünteesida uus, looduskaitseliselt rakendatav kvaliteet. Loodetavasti annab tulemuste jõudmine praktikasse uut innustust ka harrastajatele.



Looduskaitsebioloog Asko Lõhmust küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012