Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

UUDISED
Tartu teadlased ja Seišellide seenestik

Seeni leiab maailmas peaaegu kõikjal ja paljudes eri vormides: hallitus moosil, viljakeha metsas, pärm saiataignas jne. Looduses täidavad seened väga mitmesuguseid rolle. Üks neist on mükoriisa: vastastikku kasulik kooseluvorm, kus seened elutsevad taime juurtel ja aitavad tal koguda mullast vett ja toitaineid, näiteks lämmastiku- ja fosforiühendeid. Taim annab omakorda seenele suhkruid, mida viimane pole võimeline ise sünteesima.

Peaagu kõik maismaataimed moodustavad üht või mitut mükoriisatüüpi, paljud neist ei ole ilma mükoriisata võimelised kasvama. Meie parasvöötme suured metsapuud moodustavad peamiselt nn. ektomükoriisat, mille puhul seeneniidid ümbritsevad taime juuretipud tihedalt nn. seenmantlina, ning tungivad sealt taimerakkude vahele moodustades Hartigi võrgustiku, mille kaudu seen ja taim vahetavad toitaineid ja vett (FOTO 1).

Viimase paarikümne aasta jooksul on mükoriisa uurimine muutunud maailmas väga populaarseks, mistõttu oleme teada saanud, et parasvöötme metsad on ektomükoriisat moodustavate seente poolest äärmiselt liigirikkad, vaatamata sellele, et peremeestaimede mitmekesisus võib siin olla üsnagi tagasihoidlik. Troopilised piirkonnad olid kuni viimase ajani jäänud uurimisest kõrvale, kuna seal on välitöid keerukam korraldada. Nüüdseks on ka troopika kaasatud ja leitud, et sageli on sealne ektomükoriisaseenestik tunduvalt vaesem kui parasvöötmes – hoolimata sellest, et taimede liigirikkus on seal märksa suurem. Tuleb rõhutada, et erinevalt parasvöötmest on troopikas ektomükoriisat moodustavate taimede levik ebaühtlane ning enamik metsapuid seda ei moodusta.

Troopilised alad said huviobjektiks ka Tartu Ülikooli mükoloogide töörühmale. Esimene ekspeditsioon viis meid Seišelli saarestikku India ookeanis. Need saared on olnud teistest suurtest saartest ja mandritest eraldatud ligikaudu 65 miljonit aastat, lubades elusloodusel areneda omasoodu. Inimesed saabusid saartele alles 18. sajandi lõpus, tuues kaasa taimestiku ja loomastiku laiaulatusliku hävingu. Näiteks elutsesid Seišellidel varem suured maismaakilpkonnad, kes praeguseks on säilinud vaid mõnel väikesel inimesele elamiskõlbmatul saarekesel (FOTO 2). Kilpkonnad hävitati nende kilpide ja liha pärast. Metsad võeti maha, et rajada kaneeli ja õlitaimede istandusi. Looduslik taimestik säilis vaid mägedes raskesti ligipääsetavates kohtades.

Kahekümnenda sajandi alguses hakati looma looduskaitsealasid ning soodustama loodusliku taimestiku taastumist. Seeneuurijale pakuvad Seišellid erilist huvi muuhulgas seepärast, et seal kasvavad koos nii pärismaised kui sisse toodud (üks männi ja üks eukalüpti liik) ektomükoriissed taimed. Meie eesmärk oli välja selgitada ektomükoriisaseente liigirikkus ja liigiline koosseis Seišellidel ning uurida, kas sissetoodud ja pärismaised taimed jagavad sümbiontseid seeni.

Selgus, et Seišellidel on ektomükoriisaseente liigirikkus tunduvalt väiksem kui parasvöötmes ja nii mõneski troopilises metsas. See võib tuleneda saarte aastamiljonite pikkusest eraldatusest, aga ka suureulatuslikust metsade mahavõtmisest, mistõttu enamus seente elupaiku saartel hävisid ja liigid kadusid.

Selgus ka, et saartele sissetoodud eukalüptiliik (Eucalyptus robusta) on seotud samade seeneliikidega, millega kohalikud puud. Männi võõrliik (Pinus caribea) moodustas mükoriisat aga seentega, mida ei leitud teiste kohalike puude juurtelt. Kuna mänd toodi saartele istikutena Keeniast, pärinevad tema seenedki sealt. See, et mänd ei ole võimeline mükoriisat moodustama kohalike seeneliikidega, ning et tema kaasatoodud seened ei asusta kohalike taimede juuri, muudab tema levimise saarel raskeks. Ent huvitaval kombel pole ka uuritud eukalüptiliik suutnud saartel iseseisvalt levida, hoolimata vabalt saadaolevaist mükoriisaseentest. Ometi on mujalt maailmast teada mitmeid männi ja elukalüpti liike, mis asustavad võõraid elupaiku ja ohustavad kohalikke taimekooslusi. Kuidas nad seda suudavad –sellele aitavad vastust leida muuhulgas ka mükoriisauuringud. On oluline mõista sümbiontsete seente rolli võõrliikide levikus, et seekaudu takistada kohalike taimekoosluste hävingut.

Uuringu tulemuste põhjal kaitses hiljuti Tartu ülikoolis doktoriväitekirja Triin Suvi.

Töö annotatsioon ja töö ise koos eestikeelse kokkuvõttega:
http://hdl.handle.net/10062/14622

FOTOD: http://www.geoeco.ut.ee/709176

FOTO 1 Ektomükoriisa, moodustatud riisika ning kase poolt. Oranž kiht juurel on juuretippu ümbritsev seenmantel. Autor Triin Suvi

FOTO 2 Hiidkilpkonn Dipsochelys on suurim maismaakilpkonn (kilbi läbimõõt ligikaudu meeter). Seišellidel võib neid vabas looduses kohata vaid mõnel üksikul väikesel saarekesel. Autor Triin Suvi/Leho Tedersoo

FOTO 3 Tartu mükoloogide proovivõtu ala Seišellidel. Autor Triin Suvi/Leho Tedersoo
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet