Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

UUDISED
Mustikas leiab tee Eesti põldudele

Peale kodumaise loodusliku mustika on viimase aastakümne jooksul Eesti põldudele ja toidulaudadele tee leidnud ka võõramaist päritolu kultuurmustika liigid ja sordid. Hiljuti Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudis kaitstud Tairi Alberti doktoritöö uuris väetamise ja multšimise mõju ahtalehise ja poolkõrge mustika kasvule, saagikusele ning viljade koostisele.

Ahtalehine mustikas (Vaccinium angustifolium) kasvab looduslikult Põhja-Ameerikas. Kuna see liik on tervislik, kaunis ning saagikas, siis hakati koostöös Kanada teadlastega 1997. aastal katsetama tema kasvatamist ka Eestis.

Katsetulemused näitasid, et ahtalehise mustika kõrval on Eestis soodne kasvatada ka poolkõrge mustika sorte. Poolkõrge mustikas on ahtalehise ja kännasmustika (Vaccinium corymbosum; pärit samuti Ameerikast) ristand, mis kasvab kuni 60 cm kõrguseks ja kannab olenevalt sordist kuni 1 kg ilusaid suuri marju (1 vilja mass kuni 2,7 g) põõsa kohta.

Mustikakasvatus on üha populaarsem Lõuna-Eesti taludes, kus istandike suurused ulatuvad 10 hektarini. Ahtalehise mustika sortide hektarisaak on sõltuvalt istandiku vanusest 3,2–9,6 tonni, kuid marjad varieeruvad nii kuju, värvuse kui ka suuruse poolest. Poolkõrge mustika sordi ´Northblue´ istandikust võib hektarilt saada 2,2–3,6 tonni kauneid suuri marju.

Mustikasvatus võimaldab võtta taaskasutusse mahajäetud turbavälju, mille happelisel pinnasel teised kultuurid kasvada ei taha. Nii ahtalehised kui ka poolkõrged mustikad vajavad aga kasvuks just happelist mulda: pHKCL (mullareaktsiooni näitaja) võiks olla vahemikus 4,5–5,5. Samas on mustikate turbaväljadel kasvatamise võimalusi veel vähe uuritud ning enne siinkirjeldatud katseid puudusid ka väetussoovitused.

Mustikataimed ei nõua nii viljakat mulda kui teised aiakultuurid, seetõttu kulub väetist oluliselt vähem. Katsed näitasid aga, et noores istandikus on väetamine siiski oluline, et kujuneks välja elujõuline võra. Ammendatud freesturbaväljadel tehtud katsetes suurendas mineraalväetistega väetamine taimede saagikust kolm kuni isegi kaheksa korda, samuti suurenes ka marja mass. Seevastu ainult lehtede kaudu vedelväetisega väetamine ei osutunud otstarbekaks – ei olnud märgata põõsaste saagikuse olulist tõusu.

Oluline on ka multš: pinnakattematerjal, mis takistab istandikus umbrohtude levimist ning loob taimedele soodsama kasvukeskkonna. Uurimistöös katsetati eri väetiste kõrval ka kolme multšitüüpi: saepuru, turvast ja kilet. Ühes Eesti noores istandikus tehtud katse põhjal osutusid kõige viljakamaks need ´Northblue` taimed, mille kasvupinnas oli segatud turbaga ja kaetud kilemultšiga. Teisalt suurendas multšikasutus oluliselt mükoriisaseente hulka. Mükoriisaseened aitavad taimedel paremini omastada toitaineid. Mulda segatud turvas parandas mulla struktuuri ja muutis ka mullareaktsiooni mineraalmullal mustika jaoks oluliselt soodsamaks - happelisemaks.

Maailmas on kännasmustikatele üldiselt soovitatud rakendada nii harvenduslõikust, kus eemaldatakse vaid suuremad oksad, kui ka noorenduslõikust, mille puhul lõigatakse ära kõik oksad. Noorenduslõikus pärsib oluliselt haiguste levikut, ent samas võib suurendada külmakahjustuste ohtu, sest pärast lõikust võivad uued võrsed olla õrnad ja külmakartlikud. Eelmainitud külmakahjustusi aga doktoritöö katsetes ei täheldatud: seega võib ka Eesti karmides oludes poolkõrgetele mustikatele harvenduslõikuse kõrval noorenduslõikust soovitada. Taimede optimaalne saagikus taastus noorenduslõikuse järel juba kolmandal aastal.

Katsetes uuriti ka kasvukeskkonna mõju mustika vilja koostisele. Kuigi marjade maitset mõjutasid oluliselt ilmastikutingimused, näitasid katsete tulemused sõltumata ilmast ühtset tendentsi – vähese lämmastikusisaldusega väetise puhul olid mustikad magusama maitsega, samuti tervislike ainete antotsüaanide rikkamad.

Kokkuvõttes näitasid katsed, et multšide ja väetamisega mulla happesust ja teisi omadusi muutes saab mustikaistandikke edukalt rajada ka sinna, kus looduslik pinnas mustikakasvuks ei sobi. Samuti seda, et mustikatele on võimalik anda väetamisega lisaväärtust, mõjutades nii marjade maitset kui ka tervislikkust.

Väitekirja juhendaja oli Kadri Karp Eesti Maaülikoolist, väitekirja koos eestikeelse kokkuvõttega leiab veebiaadressilt http://dspace.emu.ee/jspui/handle/10492/134. Huvilistele on mustikateadlased välja töötanud ka Eesti oludele sobivad kasvatussoovitused, mis avaldati tootjatele mõeldud raamatus: “Kultuurmustikas ja selle kasvatamine Eestis”. Katsed jätkuvad: muuhulgas uuritakse võimalusi toota mustikaid mahedalt ja nii, et marjad sisaldaksid võimalikult palju kasulikke aineid.
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet