Eesti Looduse fotov�istlus
2012/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

UUDISED
Kartuli-lehemdaniku uus, kohutav ngu

Kartuli-lehemdanik on juba le pooleteise sajandi ks kige enam kahju tekitav kartulihaigus nii Eestis kui mujal Euroopas. Hiljuti Eesti Maalikoolis kaitstud Eve Runno-Paursoni doktorit nitas, et Eestisse on judnud selle tve uus ja mrksa ohtlikum ning agressiivsem vorm.

Kartuli-lehemdanikku phjustab hallitusseen Phytophthora infestans, kes soodsate olude korral vib hvitada kogu taime maapealse osa ja phjustada seelbi suure saagikao. Haiguse keemiline trje on sna kulukas ning nuab ka palju teadmisi ja oskusi, et igesti ajastada esimene, haigust ennetav trje, ja jtkata edukalt kasvuaegse trjega.

Viimase kolmekmne aastaga on Euroopas haiguse iseloom ja levik tunduvalt muutunud: see lbib kartulipldudel ligi kuu aega varem (mais, juunis) ning areneb ja kandub edasi mrksa kiiremini.

Phjuseks on n.-. totaalne muutumine haigustekitaja eluviisis. Varem valitsenud populatsioonil oli see vga lihtne: haigustekitaja paljunes vaid sugutul teel, kandudes edasi tuulehoogude ja vihmapiiskadega, ning talvitus nakatunud seemnemugulates. 1970. aastate lpus aga toodi Mehhikost koos seemnekartulitega juhuslikult Euroopasse uus, nn. A2 paarumistp. Esimest korda tuvastati see Euroopas 1984. aastal, 1981. aastal kogutud proovidest. Varem oli siin leidunud vaid hte, nn. A1 paarumistpi.

Lehemdaniku paarumistbid on olemuselt justkui sood: he paarumistbi esindajad omavahel suguliselt sigida ei saa, seda saavad teha vaid erinevad paarumistbid vastastikku. Nii pani Mehhikost toodud uus paarumistp aluse lehemdaniku uuele, suguliselt sigivale, geneetiliselt mitmekesisele ja hea kohastumisvimega populatsioonile Euroopas.

Sugulisel sigimisel tekivad oospoorid: paksukestalised suikeolekus rakud, mis peavad hsti vastu ebasoodsatele ilmastiku- ja keskkonnaoludele. Oospoorid suudavad talvituda ka mullas, mitte ksnes kartuli mugulas, ning vivad phjustada lehemdaniku epideemiaid juba kartuli varajases kasvujrgus.

Uus, suguliselt sigiv populatsioon on vahetanud vana vlja vga kiiresti, kujunedes jrjest mitmekesisemaks ning sisaldades jrjest agressiivsemaid rasse. Esmakordselt theldati kartuli-lehemdanikul ka resistentsust fungitsiidide suhtes, st. lehemdanik ei allunud enam keemilisele trjele.

Eestis oli kartuli-lehemdaniku tekitaja geneetika kohta enne knealust doktoritd vga vhe teada. 1970.1980. aastatel uurisid seda Luna-Eestis leliidulise taimepatoloogia instituudi teadlased. Tulemusi aga ei avaldatud, sest Nukogude Liidus nhti kartuli-lehemdanikus vimalikku biorelva. Siiski on teada toona Eestis levinud P. infestans tvede rassiline koosseis.

Doktorits uuriti seitsme aasta vltel lehemdanikutekitaja Eesti populatsiooni. Geneetiliste srmejlgede jrgi selgus, et see on mitmekesine ja omaprane: enamikku siinsetest genotpidest ei ole mujal maailmas leitud.

Samas osutus Eesti populatsioon rasside ja paarumistpide koosseisu poolest pris sarnaseks Venemaa ja Phjamaade populatsioonidega. Vib jreldada, et haigust tekitava seene geenivoog Eesti ja naabermaade vahel on siiski kllaltki tugev. Seda hoolimata tsiasjast, et Eesti tootjad kasvatavad enamiku seemnekartulit ise, importides vaid 5% Hollandist.

Doktorit tulemused annavad esmakordselt alust vita, et P. infestans Eesti populatsioonis toimub suguline paljunemine: A2 paarumistp on meil laialt levinud ning samal pllul leiduvad enamasti koos mlemad paarumistbid (A1 ja A2). Varem on sugulist paljunemist kinnitatud juba enamikus meie naaberriikides.

Viljelusviise vrreldes selgus, et A2 paarumistpi leidus sagedamini mahepldudel ja viketootjate pldudel kui suurtootjate pldudel. Mahepllud olid ka tugevamini lehemdanikust nakatunud kui tavatootmispllud, ehkki viimastel kasvatati vastuvtlikumaid kartulisorte. Phjuseks vib olla, et mahepldudel ei kasutata fungitsiide, vimalik ka, et peetakse vhem rangelt kinni viljavahelduse phimttest, mistttu mulda kuhjuvad seene oospoorid. Fungitsiidi (metalaksli) resistentseid haiguse tvesid leiti ootuspraselt sagedamini neil pldudel, kus fungitsiide rohkem oli kasutatud, eelkige suurtootjate pldudel.

Aiapidajad on harjunud kasvatama kartulit mitu aastat jrjest samal aialapil. Just srane viljelusviis tekitab kige suurema riski, et mulda kogunevad lehemdaniku oospoorid, nakatades klvatud kartuleid juba varakult ning tuues kaasa suure saagikao. Et oospooridest mullas vabaneda, tuleks kartulikasvatusega konkreetsel maalapil pidada vahet vhemalt neli aastat: selle aja jooksul muutuvad oospoorid eluvimetuks.

Doktoritd juhendasid Marika Mnd Eesti Maalikoolist, Mati Koppel Jgeva Sordiaretuse Instituudist ja William E. Fry Cornelli likoolist USA-s, t koos eestikeelse kokkuvttega leiab veebiaadressilt: http://dspace.emu.ee/jspui/handle/10492/132
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012