Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

UUDISED
Ajalugu ränivetikate keeles

Mikroskoopilistele üherakulistele ränivetikatele ehk diatomeedele on omane räniühenditest kest, mis säilub setetes veel aastatuhandeid pärast selle kandja surma. Iga liigi kestal on oma iseloomulik kuju, suurus ja muster. Lisaks sellele reageerivad diatomeed kiiresti veekogu seisundi (happelisus, toitelisus, soolsus, temperatuur jne) muutustele ja paljud liigid elutsevad vaid väga kitsastes keskkonnatingimuste vahemikes. Nii on ränivetikate kestad setetes väga väärtuslik materjal, kirjeldamaks veekogude ajalugu ja hetkeseisundit. Kuidas täpselt, seda uuris Liisa Puusepp oma doktoritöös „Diatomeekoosluste ajalis-ruumilised jaotused järvesetetes”.

Otepääl asuvat Väike Juusa järve uurides leiti, et ränivetikate kooslused peegeldavad veetaseme muutusi viimase 10 000 aasta jooksul. Nimelt, mida sügavam on olnud veekogu, seda suurem on planktiliste ehk hõljuvate ränivetikaliikide osakaal selle ajajärgu settekihis. Ränivetikakestadest tühjad proovid viitavad kiirele veetaseme kõikumisele: setted on tugevasti liikunud ja kestad seetõttu lagunenud.

Kui aga järve veetase on küllaltki stabiilne, võib ränivetikate liigiline koosseis ometi muutuda, näiteks järve ümbritseva taimkatte muutuste või inimmõju tõttu. Just nõnda on toimunud Ķūži järves Kesk-Lätis. Perioodil 5300-2500 aastat tagasi elutsesid järves happelistele veekogudele omased diatomeeliigid. Sama ajajärgu setetes leidub ka suhteliselt palju kuuse õietolmu: ilmselt kuusemetsade domineerimise tõttu järve ümbruses muutus järve vesi happelisemaks. Leiti ka, et neis settekihtides, kus leidub rohkem rohttaimede õietolmu ja söeosakesi, mis viitavad inimtegevusele, esineb ka rohkem toitaineid vajavaid ränivetika liike. Samuti selliseid diatomeesid, kes raskema rakukesta tõttu vajavad turbulentsemat (liikuvamat) vett, mis on iseloomulik avatud kaldamaastikuga veekogule, kus tuulte mõju suurem. Leidude põhjal võib oletada, et aktiivne inimtegevus algas Ķūži järve ümbruses umbes 2000 aastat tagasi.

Suur ja madal piiriveekogu Peipsi järv on eri alade teadlasi paelunud juba aastakümneid. Doktoritöös kirjeldati ränivetikakooslusi Peipsi järve pindmistes settekihtides ja võrreldi neid 1970. aastate uurimustega. Liiginimekirjad oluliselt ei erine ning järves domineerivad samad liigid. Ent diatomeerakkude kontsentratsioonid settes ning nn. tuumikalad, kuhu on settinud rohkem rakke, on veerandsajandi jooksul muutunud.Tõenäoliselt peegeldab see muutusi Peipsi hoovustes, mis kuhjavad peeneterised setted koos ränivetika kestadega oma keerisealadele.

Liisa Puusepa doktoritöö valmis Tallinna Ülikooli Matemaatika ja Loodusteaduste Instituudis prof. Jaan-Mati Punningu, prof. Tiiu Koff´i ja dotsent Jan Risberg´i (Stockholmi Ülikool) juhendamisel. Töö koos eestikeelse kokkuvõttega leiab: http://e-ait.tlulib.ee/288
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet