Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

MTÜ LOODUSAJAKIRI UUDISTAJA

NÄDALA ÜLEVAADE
13. aprill 2004


UUDISED





Ajakiri Loodus rändab Alutagusel, Eesti Siberis

Looduse aprillinumber on tavalisest tublisti paksem ja pühendab suure osa oma mahust Eesti ühe tundmatuma paikkonna, Alutaguse tutvustamisele.
Mai alul suundub sinna Roheliste Rattaretke paarituhandeline vägi, kelle tarbeks antakse retke päevakava. Kuid suur Alutaguse rattateede kaart ja reisijuhised tulevad kasuks ka omaette matkajatele.
Tutvustatakse Alutaguse kotkaid, põlispuid ja põlismetsa, vähemtuntud paiku. Loodus jagab kodukoerad omaette klassideks sedapuhku käitumise järgi. Alutaguse metsad on midagi erilist - nad kuuluvad Euraasia okasmetsade hiiglaslikku vööndisse, mis saab alguse Alutaguse mailt ja ulatub Siberini välja. Nii et Siber algab Alutaguselt.
Vt: http://www.loodusajakiri.ee/loodus/index.php?id=478&id_a=469

Loodus teeb tegemist ka kulupõletamise ja karuputkedega. Soovitab enne põletamist ikka mitu-mitu korda järele mõelda. Püüab kalu mõrraga ja uurib, mis kalu üldse saagiks saada võiks. Tutvustab Eesti ainsat jahu jahvatavat tuuleveskit ja selle veskimeest. Reisib Tšiilis maailma kuivemas paigas. Värvib puitu linaõliga ning männitõrvaga. Tagatipuks ehitab Looduslaps keefirist patarei ja Seenevana majavammist kivisöödiku.

Kulupõletamisest vt: http://www.loodusajakiri.ee/loodus/index.php?id=488&id_a=469
Karuputkedest vt: http://www.loodusajakiri.ee/loodus/index.php?id=501&id_a=469

Loodusajakiri







Uudistaja Arhiiv
Ime kesk päist päeva ja öist ööd


Vaata imet! Nüüd leiate meie Uudistaja pilgu alla jäänud sündmused ja uudised üles Uudistaja Arhiivist!



Loodusajakiri




Uus Cheese pildistab koos Hautalaga linde

Fotoalmanahhi Cheese värske number 7/2004 esitleb pikalt ja laialt "Sigade revolutsiooni" pildistamise tulemusi. Siit leiame, et auhind Rahvusvaheline Pressifoto 2004 kuulub vaid neile, kes on pildistanud häda ja viletsust, verd ja pisaraid. Isegi higi pole. Ja loodusfotodest võitis metsatulekahju kustutamine lennukilt! Soome loodusfotograaf Hannu Hautale kirjutab lindude pildistamisest, et see pole luule, mis ei tule tuulest. Tuleb küll, just tuult ongi vaja! Eks näpunäiteid ole teisigi. Ja põnevaid portreesid ning fotosid - tahtsin juba öelda, et meilt ja mujalt, kuid ütlen parem, et siit ja sealt. Ühesõnaga, Tiit Lepal, kes ka Eesti Looduse küljendaja, on ikka veel jaksu ja jõudu seda ainulaadset almanahhi välja anda. Tasub tutvuda nii looduse kui päevapildi sõbral. Ja pole kallis, 50 vaid. Ning seda siiani veel kroonides pealegi.
Eelmised numbrid vt http://www.cheese.ee

Loodusajakiri


SÜNDMUS

Tulge Leevre Hiietamme talgutele!

Tähelepanu ei vääri mitte ainult kuulus ja tähtis, suurim ja kõrgeim. Tähelepanu väärib iga elusolend. Ajakiri Loodus ühes oma lugejatega on võtnud hoole alla unarusse jäänud Leevre Hiietamme Raplamaal. Looduse iga üksikmüügi numbri ostja annetab ühtlasi ühe krooni Tamme Kassasse. Selle raha toel saame laupäevakud teoks teha.
Nii et tere tulemast Leevre Hiietamme juurde! Ja vana unustusse ning võssa vajunud hiietamm tänab Teid ka. Buss stardib Tallinnast 17. aprillil kell 9.00 Sakala keskuse parklast ja sõidab läbi Rapla. Teisest kandist tulijatele oleme värskesse Looduse numbrisse lisanud kaardi. Leevre tamme juures algab üritus kell 10.30. Kel on, võtku töökindad kaasa, liiast pole ka väike saekene. Et me eelnevalt oskaks arvestada, kui palju on tulijaid, andke meile oma osavõtust teada hiljemalt 15. aprillil aadressil lugeja@loodusajakiri.ee või telefonil 6115 320. Samuti märkige juurde, kas tuleksite bussi peale Tallinnast või Raplast.
Kohapeal pakume ka süüa-juua, esineb tuntud rännu- ja metsamees Hendrik Relve.

Loodusajakiri


Meenutatakse kuulsat Eesti astromehaanikut

Teisipäeval, 13. aprillil algusega kell 11.00 toimub Akadeemia majas Toompeal Kohtu 6 seminar, kus meenutatakse kuulsat Naissaarelt pärit optikut Bernhard Schmidti. Koloriitse tegelase elust ja tegutsemisest räägivad teadlased Tõnu Viik, Mihkel Jõeveer, Uno Veismann ja Vahur Mägi.
Bernhard Schmidt sündis 11. aprillil 1879. aastal Naissaarel, hiljem töötas Tallinnas, kus alustas ka oma taevavaatlusi. Siirdus siis Saksamaale, kus töötas surmani 1935. aastal Hamburgi observatooriumis. Kuigi Schmidtil polnud paremat käelaba, lihvis ta erakordselt täpselt teleskoobiläätsi ja -peegleid. Murrangu tõi tema 1930. aastal leiutatud teleskoobisüsteem, Schmidti kaamera. Tema nime kannab väikeplaneet nr 1743. Schmidti teleskoopide ehitamine jätkus ka pärast tema surma 1935. aastal, selliseid suuri teleskoope on ehitatud USA-s, Hiinas. Nendega vaadeldakse suuri taevaalasid. Hispaanias on kolm Schmidti teleskoopidega varustatud observatooriumi ühendatud ühtsesse automatiseeritud sünkroonselt töötavasse süsteemi. Schmidti elukäigust pajatab Jaan Krossi romaan "Vastutuulelaev".
Seminarile on oodatud kõik asjahuvilised.

Loodusajakiri









ASJATUNDJA

Kas on mõeldud sellele, et majakavaht on tihti ainus inimene saarel või väheasustatud paigas rannikul ja tal võiks olla mitu rolli, sealhulgas loodusvahi oma?


Ene Padrik, Regionaalarengu osakond, Siseministeerium:

Siseministeeriumi regionaalarengu meetmetest jaotatakse projektipõhiselt toetusi kohaliku arengu edendamiseks ja piirkondade konkurentsivõime tõstmiseks. Seega, kui esitatakse projekt, mille elluviimisel on majakavahtidel oma roll ning mille tegevused on mõne toetusskeemi raames abikõlblikud (näiteks turismiga seonduv), siis neid tegevusi on võimalik rahastada.

Regionaalarengu meetmetest ei maksta palkasid, küll on võimalik katta projektijuhi töötasu.

Kui inimene on saarel või väheasustatud paigas tihti ainus inimene, siis täidabki ta reeglina mitut rolli, kas siis formaalselt või mitteformaalselt. Kõige paremini haakub majakavahtide tegevus Teie poolt pakutud loodusvahi omaga. Kuna viimase puhul on tegemist Keskkonnaministeeriumi valitsemisala küsimusega, siis soovitan Teil pöörduda Keskkonnaministeeriumisse.


Andres Lipstok, Riigikogu liige, väikesaarte komisjoni liige:

Jah, on mõeldav. Väikesaarte komisjoni üks töörühm, milline tegeleb õiguslike küsimustega, just sellise saarevahi intstitutsiooni loomise välja pakkuski ja esitab selle komisjonile ning läbi komisjoni regionaalminister Õunapuule. See nn saarevaht ei peaks olema mitte ainult majakavaht, vaid peaks täitma mitut riiklikku järelevalvet nõudvat rolli. Milline on tema ametinimetus, kuidas ta finantseeritud saab ja milline on ülesannete täitmise juriidiline kate - need on küsimused edasiseks aruteluks.


KÜSIMUSED JA VASTUSED

Mis imeloom on infrapunasaun, mida mõnda aega usinalt reklaamitakse?

Kõige lühem ja otsesem vastus on, et kõige tavalisem soome saun. Kuid miks otse ja odavalt müüa, kui saab ümber nurga ja kallimalt.
Värskeim uudis on pärit 8. aprilli Postimehe lisast "Ilu ja tervis", kus leidub südantsoojendav lugu pealkirjaga "Salakaval infrapunakiirgus". Selgub, et Postimehe ajakirjanik on teinud maailmas originaalse uurimistöö ja avastanud, et "saunas infrapunakiired sügavale naha alla tungivad ja sealt mürgiseid jääkaineid välja utsitavad". Eriline, senitundmatu infrapunasaun "on ka tõhus tselluliidi vähendaja" ning "aitab kehast välja viia rasva ja vett". Siinkohal on tore Postimehe teadlastele meelde tuletada, et iga soome saun töötab infrapuna ehk maakeeli öeldult soojuskiirgusega. Ning kui palaval suvepäeval janu kätte tuleb, eks ole süüdi jällegi seesama müstiline infrapunakiirgus ehk lihtsalt suur soe, mis meie kehast vett välja kupatab.
Ega vist ilmaasjata pealkirjasta "Ilu ja tervis" oma kõnealuse leiutisekülje hüüdlausega "Igaühele oma". Väga laiahaardeline loosung. "Jedem das Seine!" hüüdis Göring oma koonduslaagrite armsatele asukatele. Ja eks kõlba hinne "igaühele oma" ka kooliteadmiste hindamisel.
Nii et ostke oma infrapunasauna kraadiklaasi asemele infrapunamõõtja - tuleb kallim kätte.

Tiit Kändler, füüsik, teadusajakirjanik


KIIRKOMMENTAAR

Õpi õues ja istu paigal!

Metsanädala üks tore ettevõtmine on üleskutse koolidele - õpetada lapsi vahel ka õues. Viia tund loodusesse, olgu see siis mets, pargijupp või kooliõue nurgataguse võsastik. Seal saab seletada nii loodust kui selle uurimist, nii ajalugu kui võõrkeelt.
Tore on. Kuid ega loodus siis tunne miskit uut. Uus on ikka hästi ja hoolsalt unustatud vana. Mäletan algkoolipoiseast, kuidas loodusloo tundide tarbeks käisin iga päev õues ilmastikuolusid mõõtmas, pidasin sellekohast päevikutki. Seda polnud õnneks vaja teha karjakaupa, sai üksi ja omadega rahulikult pilvi, tuult ja sademeid uurida.
Viimatine üle-eestiline õuesõppimisekohane eestvõtmine oli ju koostöö üleilmse GLOBE projektiga. Sealgi käiakse õues, mõõdetakse näiteks koolilähedaste veekogude olukorda ja muid keskkonnanäitajaid. Ja ega siis ekskursioonid mõnda ajaloolisse kodumaa paika, olgu linnamäele või mõisatesse kusagile kadunud ole. Küll aga tahaks näha seda niigi üle koormatud keeleõpetajat, kes suudab oma tunde õues läbi viia ja selle peale veel järgmisteks tundideks ellu jääda.
GLOBE jäeti haridusministeeriumi poolt toetamata ja varjusurmas ta püsibki. Nüüd on siis vaja miskit uut. Koolimetskondade idee on muidugi tore asi. Aga huvitav küll, kust neid õueõppeklasse ikka nii väga võtta, kui Eestit meie laste eest pidevalt lukku keeratakse? Või kuidas nimetada teisiti seda ladusat minnalaskmist, millega istuv valitsus pealt vaatab meie looduskaunite paikade tarastamist? Nii et õues õppimine on tore küll, kui vaid seda õuepealset klassiruumi laste eest pidevalt pisemaks ei tarastataks.
Pole siin muud, kui et õpi õues ja istu paigal - muidu tuleb uusomanik ja valab üle kurgi. Mis on teadupärast kah üks tore puuvili.

Vt http://ael.physic.ut.ee/globe/

Tiit Kändler





28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet