UUDISTAJA
15. veebruar 2008
Eks näis, kui pika eluea kingib ilm sel aastal Tartu Raekoja platsi traditsioonilisele jääskulptuurile. Tänavu on Mati karmini “Suudlevate tudengite” seltsis Kalle Pruudeni “Rott”, natuke ennasttäis näoga
Nende ridade kirjutamise aegu on jälle tuul tõusnud; meie ilm on üldse üpriski tormiseks muutunud. Nädalavahetuseks lubatakse korraks ka tõsisemat külma, küll vist vaid ajutist ja lühiaegset ning mitte nii suurte miinuskraadidega, kui pakuti veel nädala alguses. Õhuke lumekord tuli maha, aga uue nädala ilmaennustuse varal tundub, et ei too seegi pisuke külmalaine talve taevast alla. Suusa(teleri)spordisõbrad said oma rõõmu kätte – Otepää maailmkarikaetapp ikka toimus; suusasõbrad jäid enda omast ilma – Tartu maratoni tänavu sõita ei saa. Ja juba raporteeritakse kevadlillede puhkemisest ja lindude tagasitulekust. Kalendrikevadeni on siiski veel päev vähem kui viis nädalat.
UUDISTAJA SOOVITAB
Loodusesõber: Uuskasutuskeskus Prügikeskuseks?
Armsad mõmmikud, valendavad serviisid, tikitud diivanipadjad, tohutu valik põnevaid koduteemalisi vidinaid eristab Uuskasutuskeskust muudest kasutatud asjade kauplustest, kus saadaval kas ainult riided või vanakraam, viimane tihtipeale “antiigi” määrangu tõttu ülepaisutatud hindadega.
See on sõbralik paik kõigile, kel soov koju mõni puuduv asi osta ja kes ei otsi ilmtingimata seda õiget disaini, vaid pigem midagi kiiksuga ja kodust. Lisandub kosutav teadmine, et annad asjale teise elu.
2004. aastal avatud Uuskasutuskeskuse kontseptsioon on olnud võtta meie kodudest vastu vanad terved asjad, et anda neile uus elu. Ent praegu on keskusel rasked ajad: ehmatusega on selgeks saanud, et suurele osale toodavast kraamist ei õnnestu uut kasutust leida.
Sellel on kaks peapõhjust: esiteks võetakse Eestis liiga avasüli vastu prügi välismaalt humanitaarabi näol (riided!), millest ringlusse läheb vaid kümnendik, ning teiseks: riik ei jõua struktuuridega järgi, näiteks ei võimalda riideid põletada energiatootmise tarbeks.
Nõnda koguneb tonnide kaupa riideid, millest lahtisaamiseks peab Uuskasutuskeskus maksma üldprügi hinda. Ehk teisisõnu: Uuskasutuskeskuse inimeste ideed on jõudnud omast ajast ette. Kas sellele on lahendusi? Lugege lähemalt Loodusesõbra intervjuust, mis tehtud kesk Paide tänava Uuskasutuskeskuse kauplust.
Näpunäiteid jagub nii ametnikele kui ka eraisikuile.
Loodusesõbra veebruarinumbris loendame kokku ka Eesti hundid, kel võsavillemite uurija Marko Kübarsepa sõnul läheb tõusujoones. Jätkub Tallinna joogivee saaga, nimelt meie mahavaikitud põhjaveest. Jaanus Järvaga käime tiiru läbi Euroopa vihmametsade.
Helen Arusoo, Loodusesõbra toimetaja
EESTI UUDISEID
Üks tänavusi riigi teaduspreemia saajaid, sipelgauurija Ants-Johannes Martin
Valitsuse autasud teadlastele
7. jaanuaril kinnitas valitsus esitatud kandidaatide seast need teadlased, kes saavad vabariigi aastapäeval, 24. veebruaril tänavused riigi teaduspreemiad.
Pikaajalise tulemusliku teadus- ja arendustöö eest määrati 600 000 krooni suurused teaduspreemiad ehitusteadlasest Tallinna tehnikaülikooli emeriitprofessorile akadeemik Valdek Kulbachile ja meedikule, Tartu ülikooli emeriitprofessorile Tiina Talvikule.Eelmise nelja aasta jooksul valminud ja avaldatud parimate teadustööde eest saavad 300 000 krooni suurused riigi teaduspreemiad Tiit Kutser täppisteaduste alal (uurimuste tsükli “Optiline kaugseire veekeskkonna uuringutes” eest), keemias ja molekulaarbioloogias Maido Remm (“Inimgenoomi bioinformaatiline analüüs”); tehnikateaduste vallas Enn Lust (“Tahkeoksiidkütuseelementides ja elektrilise kaksikkihi kondensaatorites ning kompaktsete ja poorsete elektroodide ning elektrolüütide vahelisel piirpinnal toimuvate protsesside seaduspärasuste komplekssed uuringud”), arstiteadlaseist Tõnis Timmusk (“Närvisüsteemi haiguste molekulaarsetest mehhanismidest” ); geo- ja bioteaduste alal Valdur Saks, Jüri Engelbrecht, Enn Seppet ja Marko Vendelin (“Molekulaarne süsteemne bioenergeetika”), põllumajandusteaduses Marika Mänd, Ants-Johannes Martin (fotol) ja Reet Karise (“Tolmeldajaid ja kultuurtaimede tolmeldamist mõjutavad tegurid”), sotsiaalteaduses Vello Andres Pettai (“Poliitiliste institutsioonide mõjud poliitilisele kultuurile postkommunistlikes riikides”) ning humanitaarteaduste alal Linnart Mäll (“Ida mõtteloo humanistlikud baastekstid globaliseeruva tsivilisatsiooni kontekstis”). 750 000 krooni suurune riigi teaduspreemia teadusharu paradigmat ja maailmapilti mõjutava väljapaistva avastuse eest jäeti tänavu välja andmata: komisjon ei saanudki sellekohaseid ettepanekuid.
Eile, 14. veebruaril, kinnitas valitsus ka kultuuripreemiate saajad. Üks kolmest miljoni krooni suuruse kultuuri elutööpreemia saajast on loodusfilmide tegija Rein Maran.
Haridusministeerium/Uudistaja
Ajakiri Eesti Loodus peab sünnipäevi
Ajakiri Eesti Loodus tähistab täna Tartus esimese ajakirjanumbri ilmumise 75. ning Teisest maailmasõjast ja riigikorra muutusest tingitud pika pausi järel taasilmuma hakanud ajakirja 50. aastapäeva.
Tartu ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis ütleb avasõnu ajakirja praegune peatoimetaja botaanik Toomas Kukk, sõna saavad ka teised sõjajärgsed peatoimetajad Erast Parmasto, Linda Poots, Ants Paju ja Uno Siitan. Üks peatoimetaja, Ain Raitviir, on meie hulgast lahkunud.
Sünnipäevale on palutud ajakirja teenekamad autorid ja toetajad.
Uudistaja
Faunamargiseeria seitsmes mark maksikaardil
Nahkhiir margile
Eile, 14. veebruaril, laskis Eesti Post käibele seitsmenda margi sarjast „Eesti fauna“.
Tavapärase suure ruutformaadiga margil, mille nagu kõik eelmisedki seeria miniatuurid on kujundanud Sándor Stern ja mille nimiväärtus on sisemaisele lihtkirjale sobiv 5.50, on seekord suurkõrv (Plecotus auritus). Marki on trükitud 180 000. Välja on antud ka traditsiooniline esmasümbrik ning maksikaart.
Esimene selle seeria mark ilmus 2002. aastal ja sellel oli metssiga. Hiljem on lisandunud viigerhülge, hundi, kopra, põdra ja mägraga postimaksevahendid.
Eesti Post /Uudistaja
Sellise kõrvaltempli (http://viki.filateelia.ee/index.php?title=Eesti_Postimuuseum) saab sel aastal kirjale Eesti postimuuseumis
... ja rott templile
Eesti postimuuseumi (Tartu, Rüütli 15) filateelialetis on 7. veebruarist alates rotiaasta puhul kuni aasta lõpuni kasutusel kõrvaltempel rotiga.
Uudistaja
VVV veebikiri
Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutus on valmis saanud oma veebikuukirja tänavuse esimese numbri, mida saab vaadata võrgupaigast http://www.vvvs.ee/?426.
Juttu on rotiaasta alguspeost, aasta esimesest matkast ja loodusturismi koolitussarja algusest. Meenutatakse, et käimas on VVV matkamäng ja kutsutakse liitujaid, antakse teada, et algatatud on detailplaneering sihiga rajada loodusmaja Vapramäele, hakatakse tutvustama sihtasutuse fotovõistluse „Märka mind!“ parimaid töid. Ruumi on ka teadetele eelolevate ettevõtmiste kohta.
VVV SA
TASUB OSALEDA
Retk Sinimägedesse ja Ida-Virumaa kaunimatele jugadele
Looduse Omnibuss viib pühapäeval, 17. veebruaril, nii Tallinnast kui ka Tartust Ida-Virumaal Vaivara vallas asuvatele Sinimägedele, mis pole erakordsed mitte ainult looduse poolest, vaid neil on ka silmapaistev koht meie ajaloos.
Retkel saab teada, kuidas Sinimäed tekkisid ja miks seda paika kutsutakse Eestimaa lukuks; käiakse Pargimäel, Põrguaugu mäel ja Tornimäel. Vaatama minnakse ka talvises veerohkuses Ida-Virumaa ilusad jugasid Langevoja ja Aluoja joastikke ning Eesti kõrgeimaid Saka ja Valaste juga.
Retke juhendavad geoloog Kalle Suuroja ja ajaloolane Ivika Maidre.
Buss väljub kell 9 Tallinnast rahvusraamatukogu ja Tartust keskkonnahariduse keskuse (Kompanii 10) eest, lähtepunktidesse tagasi jõutakse kell 19. Sõidu hind täiskasvanutele (sealhulgas tudengid ja pensionärid) on 175, õpilastele 100 krooni; koolieelikuilt raha ei võeta.
Info ja registreerimine 648 1740, 5647 6297 või e-posti teel info@looduseomnibuss.ee.
Looduse Omnibuss
Muusikaline Neeruti – Alo Põldmäe õhtu
Esmaspäeva, 18. veebruari rahvusraamatukogu looduseõhtu idee tekkis nädal tagasi, kui Looduse Omnibuss matkas koos helilooja Alo Põldmäega Neerutis ja vaatas tema esimest loodusfotonäitust Sagadis. Kell 18 algaval Neeruti õhtul saab vaadata looduspilte ja kuulata Alo Põldmäe Neeruti süiti. Klavessiinil mängib Imbi Tarum.
Sissepääs maksab õpilastele, tudengitele ja pensionäridele 10, täiskasvanutele 25 krooni.
Looduse Omnibuss
Taas öeldakse „Tere, kevad!“
3. märtsil alustab taas oma tegevust loodusharidusprojekt „Tere, kevad!“.
See kutsub nagu paljudel eelnevatelgi aastatel lapsi koos õpetajate ja vanematega loodusesse kevadet otsima ja leidma ning oma tegemisi teistega jagama. Osalema on oodatud Eesti kõigi koolide 1.–9. klasside õpilased ning lasteaedade vanemate rühmade lapsed koos õpetajatega.
Õpetajad saavad rühmi projektis osalemiseks registreerida veebilehel http://tere.kevad.edu.ee viida 'Registreerumine' kaudu. Registreeruda palutakse hiljemalt 29. veebruariks. Enne projekti algust on 25. veebruaril Tallinnas ja 27. veebruaril Tartus infopäevad esmajoones neile õpetajatele, kes projektis varem osalenud ei ole. Infopäevadel tutvustatakse projekti tegevusi ning vaadeldavaid kevadekuulutajaid. Infopäevadele tuleks registreeruda hiljemalt 20. veebruariks projekti veebilehel viida 'Koolitus' kaudu.
Ühine kevadeotsimine toimub juba kaheteistkümnendat aastat. Eelmisel aastal avastasid üheskoos kevadet kokku umbes 4900 õpilast 190 koolist ja lasteaiast. Projekti toetab Tiigrihüppe sihtasutus, lisatuge on taotletud ka keskkonnainvesteeringute keskuselt.Lisainfo: http://tere.kevad.edu.ee/, e-post: kevad.org@irc.ee, Viktor Muuli 517 7697
.„Tere, kevad!“
Kuidas kasvada roheliseks
Tartu keskkonnahariduse keskuse keskkonnaõhtul (TKKHK, Kompanii 10) kolmapäeval, 20. veebruaril kell 18 tutvustab ajakirjanik Epp Petrone oma raamatut „Roheliseks kasvamine“.
Juttu tuleb suurtest ja väikestest keskkonnateemadest, mis raamatut kirjutades ette tulid: miks on Aafrikas näljahäda, miks on maailmameri reostunud, kuhu viia oma vana arvuti, mismoodi säästa oma kodus elektrit, kuidas teha loodushoidlikku remonti, kas keskkonnasäästlikkus on uus religioon, mida võiks õppida oma vanavanematelt ja mida ameeriklastelt, kas üks inimene suudab midagi muuta siin tarbijamaailmas.
Keskkonnaõhtu on kõigile huvilistele tasuta, seda toetab keskkonnainvesteeringute keskus.
TKKHK
Jäljed metsas
Tartu ülikooli loodusmuuseumi (TÜ LM) huvipäevad jätkuvad 23. veebruaril, teemaks seekord „Loomad ning nende tegevusjäljed talvel“.
Selleks sõidetakse kell 10 Tartust Vanemuise 46 eest Järvseljale; päev on plaanis lõpetada kell 15. Kavas on pikem jalgsiretk ürgses metsas, juhendajaks Harri Valdmann.Osalejatele tasuta huvipäeva toetab keskkonnainvesteeringute keskus. Eelregistreerimine ja info kylli@ut.ee või telefonil 5342 5101.
TÜ LM
GLOBE programm kutsub õpilasi keskkonda uurima
Haridus- ja teadusministeerium, riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus (REK) ja GLOBE programm Eestis kuulutavad välja traditsioonilise õpilaste keskkonnauurimistööde üleriigilise konkursi.
Osalema kutsutakse üldhariduskoolide 5.–12. klassi ja kutseõppeasutuste õpilasi. Oodatud on keskkonnaproblemaatikat tutvustavad õpilasuurimused, veebilehed, GLOBE programmi tegevust kajastavad tööd.
Töid võib esitada nii individuaalselt kui ka kollektiivselt. Kollektiivse töö puhul tuleb eristada nimeliselt kuni kaks õpilast, kes vajaduse korral uurimustööde konverentsil tööd esindavad. Töid hinnatakse kolmes vanusastmes: 5.–7., 8.–9. ning 10.–12. klassi ja kutseõppeasutuste õpilaste tööd. Tööde esitamise tähtaeg on 1. aprill 2008.
Paberkandjal ja elektroonsel kujul töö ning teesid tuleb saata aadressil Imbi Henno, Riiklik Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskus, Lõõtsa 4, 11415 Tallinn; e-posti aadress imbi.henno@ekk.edu.ee. Lisada märgusõna „keskkonnakonverents“.Þürii valib parimad tööd välja hiljemalt 10. maiks. Tööde autorid kutsutakse 19.–20. septembril Tallinna reaalkoolis peetavale üleriigilisele õpilaste keskkonnakonverentsile. Konverents lõpeb tublimate õpilaste autasustamisega.
Informatsiooni konkursi ning tööde ja teeside vormistamise kohta saab GLOBE Eesti koduleheküljelt http://www.fyysika.ee/GLOBE/. Küsimustega võib pöörduda Kaido Reivelti (Tartu ülikooli füüsika instituut, telefon 737 5623, kaido.reivelt@ut.ee) või Imbi Henno (REK, telefon 735 0635, Imbi.Henno@ekk.edu.ee) poole.
REK
Kevad ärkab
Euroopa ühel suurimal linnuvaatlusüritusel “Spring Alive” („Kevad ärkab“) osaleb tuhandeid linnusõpru.
Selleks on vaja vaadelda vaid nelja üldtuntud liigi, valge-toonekure, suitsupääsukese, käo ja piiritaja saabumist. 2007. aastal osalesid 24 Euroopa riigi linnusõbrad, kes tegid kokku üle 16 000 vaatluse. Esimest korda lõi kaasa ka Eesti. Vaatlus näitas, et kogu Euroopas saabusid linnud sooja talve ja lumeta kevade tõttu kaks nädalat varem kui 2006. aastal.Vaatlustes saab kaasa lüüa vaid Interneti kaudu veebil www.springalive.net; kontaktisik Eestis on Monika Laurits (monika.laurits@lk.ee), kes on valmis e-posti teel vastama küsimustele.
Eesti ornitoloogiaühing
Linnumääramisvõistlus
Tartu linnuklubi korraldab aasta lõpuni kestva linnumääramise võistluse (vt. http://www.tartulinnuklubi.pri.ee/quizz/).
Reeglid on lihtsad: iga kuu alguses pannakse klubi veebilehel üles viis pilti. Iga õigesti arvatud pilt annab 3 punkti, vale vastus 0 punkti ja vastamata jätmine 1 punkti. Kõik piltidel esitatud linnuliigid on ametlikult Eesti linnunimestikus.
Vastused tuleb saata veebist leitava vormi kaudu hiljemalt kuu viimasel päeval. Õiged vastused, uued pildid ja edetabel ilmuvad lehele järgmise kuu esimestel päevadel. Auhinnaks on ajakirja Eesti Loodus aastakäik, võimaluse korral täiendatakse auhinnafondi muugi meelepärasega.
Tartu linnuklubi
Fotovõistlus „Eesti – noorte objektiivis“
Tallinna noorsootöö keskus kuulutab Eesti vabariigi 90. aastapäeva puhul välja üleriigilise fotovõistluse „Eesti – noorte objektiivis”, millele oodatakse töid noortelt vanuses 13–26 aastat.
Oodatud on tööd, kus kajastub noorte nägemus Eestimaast: loodusest igapäevaste situatsioonideni. Iga osavõtja võib esitada kuni kolm fotot digitaalsel kujul, jpeg-formaadis. Fotode juurde tuleb lisada autori nimi, e-post, kontakttelefon ja pealkiri, samuti pildistamise aeg (kuu, aasta) ja koht.
Parimad tööd valib välja þürii, mille koosseisu kuuluvad Tallinna noorsootöö keskuse ja noortekeskuste aktiivide esindajad ning sponsorid. 7. märtsil avatakse näitus välja valitud töödest Tallinna linnakantselei teenindussaali akendel. Parimatele jagatakse muidugi ka auhindu.
Töid saab esitada 21. veebruarini aadressile noorteobjektiivis@gmail.com
Tallinna Kesklinna noortekeskus
MAAILMAST
Pestitsiidisõda Ameerikas
USA keskkonnakaitse amet EPA peab tõrjuma keemiatöösturite ja kongressiliikmete survet, mille siht on sundida ametit muutma augustis vastu võetud otsust mitte lubada pestitsiid karbofuraani kasutust Ühendriikides.
Teadlastest ekspertkomisjoni tegi 10. veebruaril karmi järelduse, mis üksnes kinnitas, et EPA on õigel teel: karbofuraan on üliohtlik, seda esmajoones lindudele, ja EPA-l pole vähimatki põhjust oma otsust muuta. Ehkki tema ohtlikkus nii loodusele kui ka põllumeestele on hästi teada juba 1980ndatest, on karbofuraan siiski üks laialdasemalt kasutatavaid pestitsiide maailmas. Muidugi on nüüd oodata omamoodi doominoefekti, sest teised riigid on varemgi sageli EPA tegevusest eeskuju leidnud.
Looduskaitsjaid teeb aga murelikuks, et EPA keeld ei laiene sisseveetavatele põllumajandussaadustele, mis sama mürki sisaldavad. Nii on karbofuraani jälgi leitud küll riisist, kohvist, banaanidest kui ka suhkrupeedist, nii et ühelt poolt on Ameerika tarbijad ohus, teiselt poolt on aga loodud välismaistele põllupidajatele USA kolleegide ees põhjendamatu konkurentsieelis. Sestap saatsid Ameerika linnukaitseorganisatsioon ABC ja loodusvarade kaitse nõukogu EPA-le petitsiooni ettepanekuga keelustada karbofuraanijälgedega saaduste sissevedu.
ABC presidendi George Fenwicki väitel on karbofuraan alates kasutuselevõtust 1967. aastal tapnud miljoneid linde, üksiti ka hulga haruldusi kuni Ameerika rahvuslinnu valgepea-merikotkani välja. EPA uuringuist selgus, et karbofuraaniga töödeldud lutsernipõllul toituvatest sinikaelpartidest sureb pärast üle 90 protsendi. Ometi teevad tootjad, esmajoones karbofuraani kaubamärki „Furadaan“ kasutav FMC-kompanii, kõik endast oleneva, et üliohtliku aine tootmist jätkata.
ABC
KIIRKOMMENTAAR
Pakendijäätmed soodsalt ära anda
Prügikired on jätkuvalt kuumad. Tartus peeti kolmapäeval lausa Raekoja platsil pakendijäätmete teemal veidravõitu miiting, kus kõlasid lausa kirglikud kaebed stiilis „Kas Emajõe Ateenast saab Emajõe Napoli!?“. Aga mitte ainult need retoorilised liialdused polnud põhjus, miks rahvavaene kogunemine jättis pigem paremparteide omavahelise kempluse kui sisulise asjaarutuse mulje.
Ent samas andis see kummaline ettevõtmine hoogu mõtteile, mis on juba ammu peas ringi käinud: et mis on siis ikka see põhjus, miks taaskasutusorganisatsioonid on nii saamatud oma ülesandeid täitma. Minu meelest saab sellel olla ainult üks loogiline seletus: neil on küll kohustus seda tööd teha, aga igasugune materiaalne huvi puudub. Või teisisõnu: nad ei tea, mida selle pakendilasuga peale hakata. Ise ka ei teaks.
Natuke keemiat õppinuna tean ma näiteks, et kui klaas, vähemalt pakendiklaas, on enamasti üks klaas puha ja päris hõlbus on teda valgeks ja värviliseks lahutada, siis sõna „plast“ alla mahub päratu hulk erisuguste omadustega ühendeid, millest mõned on termoreaktiivsed ja mõned termoplastilised, mõned põlevad enam-vähem ainult auruks ja süsihappegaasiks, teised muunduvad aga hullusti mürgisteks ollusteks jne. Ja ausalt öeldes on mul päris raske ette kujutada seda geenius-sortijat – olgu ta siis inimene või masin –, kes/mis eritüüpi plastid alati õigetesse hunnikutesse teab tõsta. Või kes/mis teab täpselt, milline kartongpakend koosnebki ainult kartongist, aga millisel on „naha all“ veel ka plastkile või metallfoolium. Nii on mul päris raske ära arvata, mida selle segapakendiga üldse mõistlikult ette saaks võtta.
Aga veel huvitab mind, et kui seda siiski tehakse, siis mis see kõik maksab. Et kui panna ühele kaalukausile kulud, mis kaasnevad lihtladestamisega (arvates kindlasti sisse ka keskkonnale tekitatava kahju), teisele näiteks eesrindlikul tehnoloogial põhinevate prügipõletustehnoologiate kogumaksumus ning kolmandale praeguse taaskasutusstrateegia hind, siis mina küll ei oska kindlalt arvata, milline kaalukauss kõige sügavamalt silmapiiri taha vajub või milline, vastupidi, kõrgustesse sööstab.
Kas sellist tasuvusuuringut on kusagil tehtud? Tundub, et pigem mitte. Näiteks ma ei saa mitte kuidagi päris tõsiselt võtta kõrgeima prügiametniku ja koguni ka rohelise riigikogulase väidet, et pideva peldikuloputusega võrreldes on pakendipesuga lisanduv veekulu vaata et kaduvväike. Suhtelises skaalas on ta seda ehk tõesti, aga absoluutskaalas tuleb siiski üldkogusele juurde ja ilmselt üldse mitte nii väga tühise kuupmeetrihulgana.Jällegi: mis on odavam, kas pesta ja sortida, ladestada või põletada – kas on keegi seda rehkendanud? Minu meelest peaks selline rehkendus olema üks tuleviku jäätmestrateegia põhialuseid. Kõnelemata muidugi sellest, et kõigi nende praeguste kempluste keskel on sootuks ära unustatud kõige olulisem: et kas on veel rohtu, mis suudaks veidigi pidurdada või takistada aiva eskaleeruvat mille iganes üha mitmekordsemat ja põhjalikumat pakendisse mähkimist.
Toomas Jüriado
Toimetanud ja pildistanud Toomas Jüriado
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil toomas1307@hot.ee
|
![[IN ENGLISH]](images/gb.gif)
![[SUMMARY]](images/gb_s.gif)
