Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

MTÜ LOODUSAJAKIRI UUDISTAJA

UUDISTAJA
14. november  2008



Ülisooja oktoobri järel üritas november küll otsekohe tõestada, et kannab rahvakalendris täie õigusega talvekuu nime. Aga miinuskraadijaksu jätkus ilmavabriku külmamasinistidel õige napilt. Teisel novembri kümmepäevakul tikkusid soojakraadid kohati taas vaata et kahekohalisteks. Mis viga siis õitel õilmitseda! Need lumeroosid on pildistatud 13. novembril Tartus.

 


Järjekordseid jõudemonstratsioone esitasid tuulepoisid. Seekord jätkus jaksu enamakski, kui puid langetada ja elektriga harjunud inimestele õpetada, kuidas vooluta elada. Kundas võeti ette koguni majakatuste lennutusvõistlus. Ja sademed asusid kergitama jõgede pinda; mõnel pool ka üle kallaste. Näiteks Alam-Pedja Kirna matkrajale pole praegu mõtet tükkida. Emajõgi (fotol) püsis vähemalt Tartus sel nädala siiski sündsalt kaldakindlustuste vahel.

 

 



UUDISTAJA SOOVITAB



      

             

Õhus on teadust

Sügis kipub ikka olema aeg, kus räägitakse rohkem teadusest. Üks põhjus peitub kindlasti selles, et just sügiseti jagatakse välja Nobeli auhinnad. Novembrikuu Horisondis kirjutavad põhjalikumalt tänavustest nobelistidest molekulaarbioloog Alar Karis ülevaates “Helenduvad nobelistid”, mikrobioloog Tõnis Karki ülevaates “Viiruste vägi” ning füüsikud Ilmar Ots ja Hannes Liivat ülevaates “Standardmudeli ehitusmeistrid”.

Füüsik Kristjan Kannike ei selgita artiklis “Boltzmanni ajude tagasitulek” mitte ainult nende “tagasituleku” asjaolusid, vaid ka seda, mida kosmoloogid õigupoolest Boltzmanni ajude all mõistavad. Ka Horisondi intervjuu-persoon on füüsik – Peeter Saari. Toimetaja Rein Veskimäe on intervjuu pealkirjastanud “Akadeemik, kes lõi esimese naela kolmeaastase poisina”.

Sõjaajaloolane Toe Nõmm kirjutab artiklis “Keemiarelvane Eesti”, kuidas me 1920.–1930. aastail oma keemiarelva arendada püüdsime. Ka Eesti Vabadussõja esimesel päeval, novembris 90 aastat tagasi, ei jäänud keemiarelv kasutamata. Teoloog Toomas Paulilt oleme aga palunud loo teemal “Inglid läbi aja”. Praeguse inglitehullustuse taustal on ehk huvitav lugeda tema tõdemust, et tänapäeva vaoshoitud usuteaduses on kogu teema täiesti marginaalne.

Rahvusvahelisele planeet Maa aastale pühendatud kirjutises “Maapõuerikkused: ühiskonna delikaatne arengumootor?” järeldab geoloog Alvar Soesoo, et lõppkokkuvõttes otsustame ikka ise, missugust elustandardit soovime ja mis mahus oma maavarasid kaevandame. Ja et tänavune aasta on veel ka rahvusvaheline kartuliaasta, käsitleb seda teemat “Üksainus küsimus”. Kartuliteadlane Aide Tsahkna annab ülevaate sellest, kuidas on ülemaailmsel kartuliaastal käinud Eesti kartuli käsi.

Hendrik Relvega rändame maailma võimsaima sisemaise jõedelta, Okavango delta soises elurikkuses ja saame üht-teist teada jõehobudest. Tõnu Tuvikene kirjutab kosmosetehnikarubriigis loomadest – põhiliselt koertest ja ahvidest – kosmoses. Jüri Ivask arutleb “Observatooriumis”, miks Kuul vahel sähvatusi märgatakse ja milliste teooriatega neid sähvatusi seletada püütakse.

Ahto Truu kirjutab informaatikaolümpiaadidest kodus ja võõrsil, Härmel Nestra rahvusvahelisest matemaatikaolümpiaadist. Liivi Aarma on lugenud Tallinna linnaarhiivi raamatut, kus juttu … raamatutest. Täpsemalt – käsikirjalistest raamatutest.

Rubriigis “Mina ja teadus” mõtiskleb teaduse mõju üle oma elus tõlkija Mati Sirkel.

Peamurdmist ja näputöövõimalusi pakuvad endiselt rubriigid “Enigma”, “Elektropol” ja “Ristsõna”, lõpetab “Oma programmid”, kus kuulutatakse välja, kes on võitnud sülearvuti.

Tänu haridus- ja teadusministeeriumi toetusele on Horisont saanud edasi arendada ka oma veebilehte, kus sügise jooksul on üllitatud tavapärasest enam teadusuudiseid, mille kirjutamiseks on kaasatud senisest enam tegijaid. Niisiis soovitame peale Horisondi paberväljaande hoida iga päeva silm peal ka Horisondi teadusblogil www.horisont.ee.

Horisont

    

 

            
EESTI UUDISEID




  


Aasta keskkonnateo konkursil osaleb 29 kandidaati

Kui keskkonnaministeeriumi “Aasta keskkonnateo”, “Aasta keskkonnateokese” ja “Aasta keskkonnategija” tiitli kandidaatide arvud kokku liita, siis on neid 29: just nii mitme töö ja projekti esiletõstuks tuli tänavu esildisi ja seda peaaegu kõikidest Eesti maakondadest.

Tavapäraselt enim nominente – kokku üksteist – esitati “Aasta keskkonnateo” preemiale, kandidaatide seas oli esimest korda ka kaks eraisikut. Valdavalt on tegu projektidega, mille käigus korrastati jõgesid, puhastati metsa, rajati matka- ja terviseradasid või korraldati ühiselt jäätmejaamade ehitamist.

Üheksa tööd esitati laste ja koolinoorte keskkonnahariduse vallas antavale “Aasta keskkonnateokese” auhinnale. Siin kandideerivad lasteaiad ja põhikoolid õuesõppe projektidega, aga ka gümnaasiuminoored mitmesuguste keskkonnahoiuprojektidega.

“Aasta keskkonnategija” tiitlile kandideerib üheksa ettevõtet, mille tegevuses või tootmises lähtutakse keskkonna- ja loodushoiust ning säästva arengu põhimõtetest. “Aasta keskkonnategija” konkursi võitjad saavad osaleda Euroopa keskkonnakonkursil “European Business Awards for the Environment”, mille nominendid ja võitjad kuulutatakse välja kevadel Brüsselis nn. rohelise nädala ajal ning kus Eesti aktsiaselts Triip jõudis tänavu nominentide sekka.

Töid hindavad kaks komisjoni: üks tegusid ja teokesi ning teine tegijaid. Otsused on selged juba 18. novembril, aga välja kuulutatakse need preemiate pidulikul üleandmisel 1. detsembril Estonia talveaias.

Viimase 12 kuu parimate keskkonnategude ja -teokeste tegijate vahel jagatakse 80 000 krooni suurune auhinnafond. Keskkonnahoidlikke ettevõtjaid tunnustatakse aasta keskkonnamärgisega, mida selle saajal on õigus kasutada oma toodetel ja teenustel.

Tänavune “Aasta keskkonnateo” konkurss on juba viies omalaadne. Lähemalt teavet leiab võrgupaigast http://www.envir.ee/keskkonnategu.

Keskkonnaministeerium/Uudistaja

  

 

Eesti ametlik linnuliiginimistu on pikenenud kahe rea võrra

8. novembril pidas Eesti linnuharulduste komisjon (HK) Matsalu rahvuspargi keskuses Penijõel järjekordse koosoleku.

Eesti linnuliikide nimekirja lisati kaks uut liiki. Üks neist oli suurpiiritaja (Apus melba), keda Birdwatch’i ajal nägi 4. oktoobril Roostal Läänemaal mitu linnuvaatlejat. Tegemist on lõuna pool peamiselt mägialadel levinud liigiga, kes Põhja-Euroopasse satub harva. Teine kinnitatud uus liik on mullu 20. augustil Põõsaspea neemel kohatud lõuna-hõbekajakas (Larus michahellis). See meil hästi tuntud hõbekajaka sugulane elab Vahemere rannikul. Kuna hõbekajaka rühma liike on väga raske eristada, telliti sedapuhku ka ekspertarvamus Visa Raustelt.

Eesti linnuliikide arv on nüüd suurenenud 371-ni (sh. 366 A-C kategooria ja 5 D-kategooria liiki).

HK 


 

MTZ-82 (Foto: www.zemesukis.com)

 

RMK automüük läks korda

Riigimetsa majandamise keskuse (RMK) sõidukitele korraldatud avaliku enampakkumise esimeses voorus osta.ee keskkonnas tegid 292 osalejat pakkumisi kõigi 56 oksjonile pandud sõiduki kohta.

Oksjoni käigus tehti kokku 4147 pakkumist, kusjuures enim pakkumisi – 233 – tehti ratastraktori MTZ-82 eest. Väikseim pakkujate arv ühe sõiduki eest oli kaks.

Järgmine oksjon osta.ee keskkonnas algas eile, 13. novembril, kui müüki pandi veel 90 eri kategooria sõidukit ja haagist.

Lõppenud oksjonil kujunes kümne Lada Niva keskmiseks müügihinnaks umbes 17 000 krooni ja 11 Suzuki Jimny puhul 37 000 krooni. Suuremate maasturite keskmine hind tuli 36 000 krooni ja sõiduautodel 17 000 krooni.

RMK sõidukipark väheneb korraldatavate oksjonitega ligikaudu kolmandiku võrra.

RMK

 



TASUB OSALEDA



Omnibuss viib Tõraverre, Tartusse ja Koeru-maile

Homme, 15. novembril sõidab Looduse Omnibuss Tõraverre, kus Tartu observatooriumi teadlaste töid tutvustab Mare Ruusalepp. Pärastlõunal põigatakse Tartu ülikooli botaanikaaeda; kollektsioone nii õues kui ka kasvuhoonetes näitab Jüri Sild.

Väljasõit rahvusraamatukogu eest on kell 9, tagasi saab kella 20-ks. Sõidu hind täiskasvanutele, sealhulgas üliõpilastele ja pensionäridele on 200, õpilastele 150 krooni; koolieelikud saavad Omnibussi-reisidele ikka tasuta.

Pühapäeval, 16. novembril tutvustavad Koeru kihelkonna kultuurilugu ja vaatamisväärsusi Ott Sandrak ja Enrico Talvistu ning sellele retkele lähtub Omnibuss nii Tallinnast kui ka Tartust.

Väljasõit kummastki linnast ja saabuminegi on samadel aegadel: kell 9 ja 19. Tallinnast lähtutakse ikka rahvusraamatukogu ja Tartust keskkonnahariduskeskuse eest. Sõidu hinnad on 150 ja 100 krooni.

Info ja registreerimine 648 1740, 5647 6297 või info@looduseomnibuss.ee.

Looduse Omnibuss

 
  

Lodjaga tähistaeva alla

Teaduskeskus Ahhaa ja Emajõe lodjaselts kutsuvad 15. ja 16. novembril lodi Jõmmu pardale astronoomiahuvilisi. Kahetunnise sõidu jooksul piki Emajõge õpetavad Ahhaa astronoomid tähtkujusid, räägivad taevastest asjadest ja vastavad asjakohastele küsimustele. Kuu on juba paar päeva kahanenud, aga ikka veel väga suur ja hele. Saab vaadata, milline ta näeb välja binoklis.

Kui ilm on pilves, kõneldakse ikkagi taevastest asjadest; lodja trümmis näeb põnevaid pilte Kuust ja planeetidest, saab tundma õppida mõnd planetaariumiprogrammi ning rännata seejärel selle abil taevas.

Külma peletab kuum tee.

Tähesõidud toimuvad kummalgi päeval kell 18–20 ja 20–22. Väljumiskoht on Väikese lodjakoja sadam, Ujula 98 (kaart võrgupaigas http://www.lodi.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=2&Itemid=2.)

Vajalik on enne registreeruda Ahhaa numbril 5197 7667; pileti hind on 50 krooni (selle eest saab ka sooja jooki).

Teaduskeskus Ahhaa

 
  

Ohud joogiveest

18. novembril kell 17.15 jätkub Tartu ülikooli (TÜ) ajaloo muuseumi populaarteaduslike teeõhtute sari „Huvitavat teadusest ja elust“. Seekord on vaatluse all Eesti joogivesi ning sellest tuleneda võivad ohud meie tervisele: teemal „Joogiveelähtesed terviseohud Eestis“ kõneleb TÜ arstiteaduskonna emeriitprofessor Astrid Saava.

 
  

Õpetajad saavad loodusmuuseumis õppida

Tartu ülikooli (TÜ) loodusmuuseumi zooloogiamuuseumi õppepäev õpetajatele on 26. novembril muuseumi ruumes Vanemuise 46.

Kell 10 räägib Andrei Miljutin imetajate mitmekesisusest, kell 11 uuritakse Aivo Tamme juhendusel närilisi ja õpitakse neid määrama. Kohvipausi järel kell 12.30 võtab juhtimise üle Külli Kalamees. Tema teemad on zooloogiamuuseumi töölehed, praktiline töö muuseumitöölehtedega ja arutelu, muuseumiprogrammide tagasiside.

Info ja registreerimine: Külli Kalamees (kulli.kalamees-pani@ut.ee, telefonid 5342 5101, 737 6077). Õppepäev on tasuta; seda toetab keskkonnainvesteeringute keskus.

TÜ loodusmuuseum

 
  

Taaskasutuse töötuba Keilas

Harjumaa muuseumis Keilas saab 16. novembril ja 7. detsembril kell 12–14 osaleda taaskasutuse moetöötoas „Soodsalt moodsaks“.

Töötoa eesmärk on anda nõu, kuidas vanadest riideesemetest valmistada uus, huvitav ja kantav rõivas. Ühtlasi saab ideid erisuguste faktuuride ja kaunistusvõimaluste loomise kohta. Töötuba juhendab moekunstnik Anu Hint.

Huvilistel tuleb kaasa võtta niit, nõel, nööpnõelad, joonlaud, kriit, käärid ning vanu riideesemeid, mida soovitakse ringi teha. Osalustasu on 50 krooni.

Lisaüritusena korraldatakse 16. novembril muuseumi fuajees vanade riiete vahetuslaat. Laadal on võimalik vahetada ja ära anda koju kappi kogunenud riideid, mis enam selga ei lähe või silma ei rõõmusta.

Info ja registreerimine: Harjumaa muuseum, Linnuse 9, Keila 76608; telefon 678 1668.

Harjumaa muuseum

 
  

Pühapaikade näitus

Läinud nädalal avati Tartus Toomel Lõuna-Eesti keele- ja kultuuriuuringute keskuses pildinäitus „Maavalla looduslikud pühapaigad“.

Välja on pandud 35 fotot, mis koos allkirjadega tutvustavad hiisi ja teisi ajaloolisi looduslikke pühapaiku, nendega seotud pärimust, tavasid ja pühapaikade alleshoidmise muresid.

Fotod on teinud Auli Kütt, Ahto Kaasik ja Ahto Raudoja. Allkirjad on koostanud Ahto Kaasik. Näituse on kokku seadnud Elo Liiv Maavalla kojast. Näitus on vanas anatoomikumis (Lossi 38) lahti aasta lõpuni tööpäevadel 10–16. Sissepääs on tasuta.

Maavalla koda

 


VASTUKAJA 



 




Veel kord mustadest kottidest

Eelmises Uudistajas alanud pisike mõttevahetus tänavaservi „kaunistavatest“ mustadest lehekottidest ja sellise lehekoristusviisi mõttekusest või mõttetusest tõi meile veel paar e-kirja.

Kolleeg Ann Marvet on arutlejaga ühte meelt, aga lisab, et tammelehtede puhul purustamine ei aita: „ .. need, sindrinahad, ei kõdune ilmselt ka siis, kui nad peeneks jahvatataks – parkaineid tugevasti täis. Kahjuks pole Loodus loonud seent, kes tammelehti sööks... /---/ Igasugused muud lehed on ju väärt kompostikraam.“ Mida siia muud lisada, kui et hea veel seegi, et pööke kasvab meie parkides üsna harva: nende lehed lagunevad vist veel vaevalisemalt...

Aga „törisevate torude“ kohta arvab Ann Marvet, et neid peaks pruukima küll vaid seal, kust muidu lehti kätte ei saa: „Vabas õhus murureha liigutada peaks olema tervislik ja jõukohane igaühele, see töristaja aga rikub õhku ja närve nii töristajail endil kui ka möödakäijail.“

Pika kirja saatnud Jaan Vahtla aga pakub paar kompromissvarianti:

„1) lehekotid tühjendatakse prügipressi ja see viib lehed juba kompostiväljaku(te)le, kus on ka nende õige koht. Kotid aga las minna pakendiringluse süsteemi kaudu taaskasutusse. Sel juhul ei satu prügilasse lõppladestusse mitte midagi. Purustamine selle variandi puhul on ebaotstarbekas, kuna tõstab käitluskulu (purusti ressurss pluss tööjõud).

2) kombineeritud variant, st mingi osa lehtedest purustada ja multšida sealsamas, ülejääk aga käidelda eelmises ettepanekus pakutud viisil. Seda juhul, kui lehemass on meeletult suur. Suur on see siis, kui mitmel aastal järjest sel viisil toimides tõstaks see haljasala pinna lõpuks nii kõrgele, et tekivad sadevete äravooluprobleemid.“

Siia tuleb paraku lisada, et sugugi mitte kõigis linnades – ärme konkreetseid näiteid praegu toome – pole selliseid kompostimisväljakuid veel olemaski. Ja kes on ajalehtedest tänavusi mustakotilugusid jälginud, see küllap teab, et jälle on välja löönud eestlaste „leidlikkus“: küll on tasuta veetavate kottide hulka toodud ka selliseid, mille veo eest ikka ise tuleks maksta, või siis koguni lehtede vahele hoopis muud sodi sokutatud. Nii et ilmselt on mõnedki linnaisad nii või teisiti sunnitud järgmistel aastatel kogu selle mustakotinduse üle vaatama.

Uudistaja


 


MAAILMAST 

 



Surtsey näitus Reykjavíki ajaloolises kultuurikeskuses Þjóðmenningarhúsið’is

 

Surtseyl on sünnipäev

Mõnede allikate põhjal täpselt täna, teiste andmeil homme 45 aastat tagasi – ehk siis kas 14. või 15. novembril 1963 – ilmus Euroopa kaardile uus saar, Islandi lõunapoolseim maalapp Surtsey.

Dramaatiline vulkaanipurse kergitas 130 meetri sügavuse mere põhjast lõpuks 300-meetrise laava- ja tefrakoonuse. Kui purske jõud alles 1967. aasta juunis lõpuks rauges, oli moodustunud 170 meetrit kõrge, 2,6 ruutkilomeetrilise pindalaga saar. Kolm ja pool aastat väldanud purse on ajaliselt Islandi asustamisjärgse ajaloo pikim.

Praeguseks on tormine ookean saarest pehmema osa minema uhtnud, nii et pindalast on alles veel napp 1,4 ruutkilomeetrit ja teadlased ennustavad Surtsey nö. lõpppindalaks – kahanemine võiks praktiliselt lõppeda 2130. aasta paiku, kui alles on vaid püstloodsed kõvad kaljud – 0,4 ruutkilomeetrit. Saar on nüüd unikaalne looduslabor, kus teadlased saavad jälgida, kui kiiresti ja mis järjekorras eluvormid algul täiesti viljatut pinnast koloniseerivad. Pole ime, et selle aasta juulis aktsepteeris UNESCO maailmapärandi komitee maailma looduskaitseliidu IUCN ettepaneku kanda Islandi unikaalne loodusime maailmapärandi loendisse.

Reykjavíki ajaloolises kultuurikeskuses Þjóðmenningarhúsið’is on vaadata põnev interaktiivne näitus Surtsey tekkest ja arengust. Kui Vestmanni saarestiku ainsas linnas Heimaey saarel valmib Surtsey keskus, leiab see väljapanek seal endale päriskodu.

Uudistaja

 
  

Britid kavandavad loodete jõul töötavat hiigeljõujaama

Kaks paika Šotimaa ja üks Põhja-Iirimaa ranniku lähedal on välja valitud võimalikeks ehitustandriteks, kuhu paigutada 60 tõusu ja mõõna jõul töötavat allveegeneraatorit, millel võimsust 60 megavatti. Toodetavast elektrist piisaks selleks, et varustada 40 000 majapidamist.

Generaatorite tiivikud paikneksid 10 meetrit allpool merepinda, et mitte jääda ette laevadele. Plaanide taga olev energiafirma ScottishPower kinnitab, et selline rajatis teeks nad maailma tõusu-mõõnajõujaamade turuliidriks.

Planeeringuloa taotlus kavatsetakse esitada järgmisel aastal. Ehkki ScottishPower toonitab, et mereelustikule poleks mingit ohtu, ei jaga mereelustiku kaitse organisatsioon Marine Conservation Society seda optimismi ning nõuab ranget ja igakülgset keskkonnamõjude uuringut.

IEMA

 
  


See väike-laukhani elab poollooduslikes oludes Helsingi külje all

 

Lootuskiir väike-laukhane kurvas saatuses

Aafrika-Euraasia rändveelindude kaitse rahvusvaheline kokkulepe AEWA, mille täieõiguslik liige on alates 1. novembrist ka Eesti, kuulutas oma hiljutisel osalisriikide kohtumisel Madagaskari pealinnas Antananarivos välja väike-laukhane päästmise tegevuskava.

AEWA-ga seotud liikidest on kõige kiiremini vähenenud just väike-laukhani arvukus: tema kadumiskiirus on viimasel kümnendil olnud 30–49 protsenti. Selle traagilise suundumuse põhipõhjused on jaht rände- ja talvitusaladel, aga ka kliimamuutus ja surve Põhjalas asuvatele pesitsusaladele.

Lind pesitseb põhiliselt Venemaa tundrates, lendab rändel teiste riikide seas ka läbi Kasahstani ja muude Kesk-Aasia riikide ning talvitab näiteks Aserbaidžaanis, Turkmenistanis, Iraagis ja Iraanis. Kokku jääb liigi rändeteele 22 riiki, mistõttu väike-laukhani on lausa rahvusvahelise linnukaitse sümbolliik. Suurim õnnetus on see, et hulgas rändeteeriikides pole tõhusaid jahiseadusi.

Uue tegevuskavaga loodetakse edendada rahvusvahelist koostööd ja aidata kehvemal looduskaitsejärjel riikidel tõhustada kaitsemeetmeid, sealhulgas märgalade kaitset. Seda tüüpi rahvusvahelised lepingud on sageli ka sunnivahend, mille mõjul riikide valitsused peavad aktiivsemalt tegutsema – nõnda on kohalikel looduskaitsjatel hõlpsam oma ülesandeid täita. Kui väike-laukhanele vajalikud alad ja elupaigad saavad parema kaitstuse, on sellest kasu teistelgi veelinnuliikidel.

AEWA/Uudistaja

 
  

Vaikses orus tikub ärevaks

Ka Slovakkia looduskaitsjatel on murelik aeg: riigi ühel kõige ürgsema loodusega kaitsealal Ticha Dolina (tõlkes ´vaikne org´), mida tuntakse ka Slovakkia Alaska või Karude Paradiisina, tahab puidutöösturite mõju all olev valitsus lennukite abil piserdada üle kogu maa-ala kemikaale, mis hävitaksid kuuse-kooreüraski, kuid ka olulise osa muust elusloodusest, ning reostaksid vett ja pinnast. Samuti tahetakse alalt välja vedada tormiga langenud puud, mis mõistagi muudaks kogu ökosüsteemi.

Kaitseala päästmiseks alustatud projekti kodulehte saab uurida võrgupaigast http://www.tichawilderness.com.

TÜLKR



KOMMENTAAR


 


„Issi, miks sul kuulipritsi ei ole?!“

 

„Mul karmanis on parabellum...

ja karmanis ka aatompomm.“ Läinud nädala lõpus tabasin ennast ikka ja jälle seda Juhan Viidingu värsside põhjal loodud Rein Rannapi laulu ümisemas: siis, kui olin uuesti ja uuesti kuulnud riigiraadiot hõiskamas, mida kõike toredat isadepäeval Eestis ette võetakse.

Suhtun neisse võõrsilt toodud pühadesse enamasti natuke skeptiliselt. No milleks meile halloween (või hälloveen nagu mõned arvutiinimesed kirjutavad), kui meil on oma kadri- ja mardipäev? Või kuidas sai ilmselgelt armunuile mõeldud Valentini päevast meil äkki hoopis sõbrapäev, olgu selline päev ju tore pealegi.

Ka isadepäeva vastu pole mul põhimõtteliselt midagi, ehkki sellega on ju see segane lugu, et ise paigus peetakse teda hoopis eri aegadel. Sel aastal polnud mul üldse mitte midagi selle maitsva koogi vastu, mille küpsetas mulle ammu täiskasvanud ja omaette elav tütar või selle e-kaardi ja selle SMS-i vastu, mille läkitasid need, kes elavad kaugemal.

Aga minu vanasse pähe ei mahu see, miks kipub meie isadepäev aina enam sarnanema selle päevaga, mida eelmise riigikorra ajal tähistati minu mäletamist mööda 23. veebruaril ja mida siinmail sageli eufemistlikult meestepäevaks tikuti tituleerima? Sest just seda raadioreklaam isadepäeva tähtsaimat sündmust esitelles aina pasundas: „meie kõigi jõustruktuuride korraldatav tasuta kogupereüritus, millel jätkub tegevust nii suurtele kui väikestele ja kus saab oma käega katsuda võimsat sõjatehnikat.“

Mul on siiralt hea meel, et vähemalt sellesama riigiraadio isadepäeva hommiku jutusaates oli Margit Kilumetsa soe ja südamlik intervjuu Ahto Kaasikuga, keda siiani olen hästi teadnud kui põhimõttekindlat ja aatelist hiiekaitsjat ja kellest nüüd sain teada, et ta on ka tubli ja hooliv isa, kes on pidanud oma kaht last üksi kasvatama. Aitäh, Margit, et sinagi ei otsinud sel päeval üles mõnd kaitseliidu aktivisti, ükskõik kui tubli mees see ka olnuks!

Toomas Jüriado



Toimetanud ja pildistanud Toomas Jüriado
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil
toomas1307@hot.ee

28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet