Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

MTÜ LOODUSAJAKIRI UUDISTAJA

UUDISTAJA
16. jaanuar  2009



Pakaselise 8. jaanuari keskpäeval Emajõel

 

Napilt üle keskpaiga jõudnud jaanuar on seni hiilanud väga muutliku ilmaga. Nii sündis 8. jaanuaril Jõgeval selle talve külmarekord –22,3°. Regulaarne EMHI lumekaardi jälgija märkas, et 7. jaanuariks oli kõikjal Eestis vähemalt paar sentimeetrit lund, rekordpaksus küündis peaaegu veerandi meetrini. Juba mõni päev hiljem oli valdav osa maast aga taas must.

Üleeilsel sombusel hommikul laulis Tähtvere pargis kevadise ennastunustavusega sinitihane, sama päeva lõunatunnil oli tööruumi akna taga samasuguses hoos rasvatihane. Ja künnivaresed asjatasid ajalooarhiivi taga pesadel just sellise näoga, et ongi juba lastesaamise mõtteis. Vaevalt see siiski küll juba kevadet tähendab; eile pöörduski tuul põhja ja asus meile taas külma õhku tooma. Suusasõbrad – ja ehk enamgi suusaVÕISTLUSEsõbrad – ootavad pikisilmi peatset külma ja lund, et Otepää oodatud maailmakarikaetapp sõna otseses mõttes vett vedama ei läheks ja ka ise koduseid suusamõnusid maitsta saaks …

 

 



UUDISTAJA SOOVITAB




      


Kuidas leida Uudistajat

Viimase Uudistaja ilmumisest möödunud nädala jooksul on kolm inimest ühel või teisel moel tundnud huvi Uudistaja vastu veebis. Olgu siis siinkohal mõned õpetussõnad.

Minge Loodusajakirja võrgupaika http://www.loodusajakiri.ee/. Sealt valige ükskõik milline meie ajakiri. “Horisondi” parempoolses menüüs on nupp “e-ajakiri Uudistaja”, millel klõpsates jõuate Uudistaja arhiivi. Ülejäänud kolme ajakirja veebidel on paremas menüüs read “Telli Loodusajakirja e-ajakiri Uudistaja/Mis see on?”; siin tuleb arhiivi jõudmiseks klõpsata teisena mainitud lausel. Samas on ka lahter, kuhu saab tippida e-posti aadressi, kuhu tahate e-ajakirja tellida või, vastupidi, mida tahate saaja-aadresside hulgast kustutada – tuleb vaid punktike õigesse rõngasse teha. Selle koha kaudu on kõige lihtsam ka näiteks aadressi muuta.

 




Horisont vaatab taevasse

Universumist on Horisont kirjutanud alati. Seda enam annab selleks põhjust aasta 2009, mis on kuulutatud rahvusvaheliseks astronoomia-aastaks. Sel puhul on toimetus palunud saatesõnad Tartu observatooriumi direktorilt Laurits Leedjärvelt. Lisaks pakub astronoomia-aasta esimene Horisont lugeda Universumi-uurija Jaan Peldi artiklit „Mis toimub Päikese sees?” alapealkirjaga „Kuidas me seda teame”. Loost selgub, millest õieti käib jutt, kui räägitakse Päikese moodidest. Ja kuidas üks mood võib anda teavet tähe siseehituse kohta. Tõnu Tuvikese teemaks on taas Pluuto, aga selgub ka, mis on plutoidid. Praktilisi näpunäiteid Orioni udu vaatlemiseks jagab Jüri Ivask “Observatooriumi” rubriigis, mis tänavu keskendub süvataeva objektidele.

Universumi asjade kõrvale on siiski mahtunud ka mõned maisemad teemad. Näiteks majanduskriis. Ajaloolane Jaak Valge kirjutab essees „Eesti kolm majanduskriisi” Eesti kogemustest 20. sajandi kriiside ületamisel ning analüüsib, kas ja mida oleks meil neist õppida. Arheoloog ja muinsuskaitsja Ants Kraut annab juba omamoodi traditsiooniliseks kujunenud ülevaate möödunud aastast arheoloogias. Tänavune ülevaade ulatub „Kiviaja kallastelt viikingiaja väinani” ning tõdeb, et arheoloogiasuvi 2008 tõi kaasa nii erakordseid leide kui ka erakordse meediahuvi.

Rännumees Hendrik Relve uitab maailma ürgseimas okaspuumetsas. Tallinna tehnikaülikooli professor Jüri Vain annab ülevaate, millega suudab tänapäeval hakkama saada robotist operatsiooniõde ning milline on olnud Eesti robotiehitajate panus niisuguse roboti loomisesse. Jüri Elken selgitab merehoovuste tekke ja muutumise mehhanisme, muu hulgas meie koduses Läänemeres. Mere teemale keskendub ka allveearheoloog Vello Mäss, kes alustab uues rubriigis uppunud laevade otsinguid. Ta jõuab esimeses loos Juminda miiniväljale, mis 1941. aastal laius keset Soome lahte ning sai saatuslikuks paljudele alustele ja meremeestele.

Horisondi intervjuus on küsitletud Tartu ülikooli teaduskooli kauaaegset direktorit Viire Seppa, kes kaitses mullu doktoritöö, mille peategelane on andekas õpilane. Üksainus küsimus vedelatest sooladest on esitatud Tallinna tehnikaülikooli juhtteadurile Mihkel Koelile. Kuidas on teadus mõjutanud tema elu, sellele otsib vastust maalikunstnik Tiit Pääsuke.

Andekate õpilaste tegemistest on vaatluse all nii rahvusvaheline füüsika- kui ka astronoomiaolümpiaad ning Eesti 2008. aasta keemiaolümpiaadi võitja käik Stockholmi nobelistide loenguid kuulama.

Indrek Rohtmets tutvustab raamatut, mis on otsekui retk looduseuurimise lätetele. “Elektropoli” rubriigis õpetab Veljo Sinivee võimendit meisterdama. Nuputamist pakuvad ka uuel aastal endistviisi “Enigma”, kus seekord teemaks pentamino- kujundid, ning ristsõna. Innustavate auhindade hulgas on tänavu nii traditsioonilisi kui ka uudseid.

Horisont

             


            
EESTI UUDISEID




  

Biomitmekesisuse tippkeskuse avaseminaril ütles tervitussõnu Tartu ülikooli rektor Alar Karis
(foto: Toomas Kukk)

 

Tartus avati elurikkuse tippkeskus

12. jaanuaril peeti Tartu ülikooli (TÜ) ajaloomuuseumi valges saalis bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse FIBIR (Frontiers in Biodiversity Science) avaseminar.

FIBIR eesmärk on uurida, miks erisuguse ajaloo ja inimmõjuga ökosüsteemide elurikkus varieerub. Keskus ühendab viit sihtfinantseeritud teemat täitvat uurimisrühma, mida juhivad professorid Martin Zobel, Meelis Pärtel, Urmas Kõljalg, Toomas Tammaru ja Raivo Mänd.

Tippkeskuse uurijaid huvitab mitu seni vastuseta küsimust: “Maailmas on ökosüsteeme, mille elurikkus erineb kümneid ja isegi sadu kordi – miks on see nii? Miks isegi nii väikesel territooriumil nagu Eesti erineb ökosüsteemide elurikkus mitmeid kordi? Mil määral on siin mängus loodus, mil määral inimmõju?”.

Üha tähtsamaks muutuvad ka kliimamuutuste mõju prognoosivad uuringud. Teadusele uusi seoseid kirjeldavate alusuuringute kõrval on nendel uuringutel ka rakenduslik väljund: soovitused, kuidas ökosüsteeme kaitsta ja majandada. Üks bioloogilise mitmekesisuse tippkeskuse tegevuse võtmesõna on koostöö ning teiseks haridus- ja teavitustegevus.

Avaseminaril esinesid ettekannetega Martin Zobel (“Bioloogilise mitmekesisuse tippkeskus ja tema programm”), Meelis Pärtel (“Bioloogilise mitmekesisuse mustrid”), Toomas Tammaru (“Võrdlev meetod evolutsioonilises ökoloogias”), Urmas Kõljalg (“Elurikkuse informaatika”) ja Asko Lõhmus (“Elurikkuse kaitse bioloogia”). FIBIR on aastail 2007–2013 üks seitsmest teaduse tippkeskusest, mille tegevust rahastatakse Euroopa Liidu tõukefondide toel.

TÜ/Uudistaja

 
  

Mis tapab merikotkaid

Sel kolmapäeval tuli järjekordne, viimase mõne nädala jooksul juba viies teade merikotka surma kohta; seekord leiti noor kotkas Võrtsjärve äärse Valma kandist.

Jõulude paiku leiti mürgitustunnustega noored merikotkad Nõvalt ja Hiiumaalt, hiljem järgnesid samalaadsed kurvad leiud Pärnumaalt Lindist ja Viljandimaalt Suislepast, seekord oli tegemist vanalindudega. Nigula loomade taastuskeskuse teatel oli kõigil juhtudel tegemist heas toitumuses lindudega. “Naftasaaduste jääke ei olnud ei sulgedel ega seedeelundkonnas. Küll olid seedeelundkond ja maks patoloogilised,” seisab LKK Pärnu-Viljandi regiooni veebilehel. Ühel linnul täheldati ka kopsupõletikku. Lindude eri kudedest on kogutud proove; viimastena leitud laibad on viidud lahkamiseks ja analüüside tegemiseks Tartusse.

LKK palub inimestel, kes leiavad nõrkenud või surnud kotka või mõne teise röövlinnu, sellest kiiresti teatada Nigula metsloomade taastuskeskuse telefonile 504 5891 või keskkonnainspektsioonile (1313): “Iga leid võib anda lisamaterjali, et selgitada merikotkaste hukkumise põhjused.”

LKK

 
  


Pildimälestus mullusest maikuust: Ahhaa asutaja ja hing Tiiu Sild keskuse nurgakivi panekul

 

Ahhaa kolib Lõunakeskusesse

Tartu Postimees (TPM) teatas eile, et Tartu ülikooli teaduskeskuse Ahhaa töötajatel tuleb ajutine kodu vanas tähetornis Toomel maha jätta ja kolida linna suurde ärikeskusesse: Lõunakeskusest lahkuva aktsiaseltsi Autoring autosalongi ruumesse.

1500-ruutmeetrine paik sobivat Ahhaa juhataja Tiiu Silla kinnitusel kenasti, kuna seal on helikindlad seinad, kõva põrand ja oma ventilatsioon. Tähetornist tuleb lahkuda seetõttu, et aasta pärast 200-aastaseks saav, kuulsa arhitekti Johan Wilhelm Krause kavandatud tähetorn läheb remonti.

Ahhaa sõlmib rendilepingu Lõunakeskusega kaheks aastaks; avapidu tahetakse koos Läti füüsikateatriga korraldada 28. veebruaril. Aprillis avatakse uutes ruumides aga interaktiivne autonäitus, mille peaeksponaat on tõeline vormelauto.

Muidugi pole Ahhaa maha matnud ka unistusi päris oma majast. Meenutame, et mullu 26. mail pandi nn. tigutorni ja Aura veekeskuse lähedal paika Ahhaa-maja nurgakivi (vt. näiteks http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/uudistaja228.html).

TPM/Uudistaja

 
  


Muuseumiaasta logo

 

Muuseumid tänavu suurema tähelepanu all

Kui rahvusvahelises ulatuses on 2009. aasta kuulutatud astronoomia-aastaks (http://www.astronomy2009.ee) ning loovuse- ja innovatsiooniaastaks (http://www.create2009.europa.eu), siis Eestis on tänavu veel ka muuseumiaasta (http://www.muuseum.ee).

Muuseumide infokeskuse veebilehe kinnitusel on aasta eesmärk “... pöörata tähelepanu meid ümbritsevale kultuuripärandile läbi muuseumide vaatenurga. Tutvustada meie ligi 250 muuseumi tegevusi, nendes tehtavat tööd kultuuripärandi säilitamisel, hoidmisel ja tutvustamisel, tuua nähtavale muuseumides oma igapäevast tööd tegevad inimesed, väärtustada enam kui 200 aasta jooksul tehtut”.

Võrdse tähelepanu all on nii meie suured kui ka väikesed, riiklikud ja eramuuseumid. Eesti on muuseumiaastal jagatud neljaks piirkonnaks, millele keskendatakse tähelepanu eri aastaaegadel. Talvel ehk detsembrist veebruarini on “peategelased” Lääne- ja Ida-Virumaa ning Jõgevamaa muuseumid (ürituste koordinaator on Virge Laaneste Narva muuseumist), kevadel Tartu-, Põlva-, Võru-, Valga- ja Viljandimaa (Saale Randaru, Eesti rahva muuseum), suvel Pärnu- ja Läänemaa, Hiiumaa ning Saaremaa (Helgi Põllo, Hiiumaa muuseum) ning sügisel Harju-, Järva- ja Raplamaa (Mariann Raisma, Eesti ajaloomuuseum).

Muuseumiaasta puhul on loodud juhtkomitee, ürituste kava ja üle-eestiliste tegevuse eest vastutab Eesti muuseumiühing. Muuseumiaasta projektijuht on Mariell Piispea.

Uudistaja/http://www.muuseum.ee

 
  

Saartel oodatakse-loodetakse jäätee tulekut

Kavandatavate jääteede rajamise tõttu peatab veeteede amet maanteeameti taotluse alusel ajutiselt alates 19. jaanuari keskööst Väinameres laevaliikluse.

Laevaliiklus peatatakse veeteede ameti teatel merealal, mis jääb Virtsu–Kuivastu laevateest põhja poole, Rohuküla–Heltermaa laevateest lõuna poole ja Sõru–Triigi laevateest ida poole. Eelmise nädala lõpus oli Väinameres tekkinud juba 2–10 sentimeetri paksune jääkate. Pärnu lahes oli jääkate 1–8 sentimeetri paksune, mujal Eesti rannikul arvestatavat jääd tekkinud ei olnud.

Veeteede amet peatas Väinamerel laevaliikluse ka mullu 21. jaanuarist 6. veebruarini, kuid sooja talve tõttu maanteeamet jääteid möödunud aastal ei avanud. 2007. aastal sai jääteedel sõita veidi üle kolme nädala, 14. veebruarist 9. märtsini.

Oma Saar



 


TASUB OSALEDA




Uhkeid suuri värvifotosid saab Rotermanni kvartalis näha veel pühapäeva õhtuni

 

Kirju maailm Rotermanni kaubamajas

Veel selle pühapäevani saab Tallinnas Rotermanni kaubamaja (Rotermanni 5) aatriumis vaadata ajakirja Geo fotonäitust “Kirju planeet – Maa”.

Välja on pandud 80 suurt mõõtu fotot, mille autorid – kokku 34 – on rahvusvaheliselt tunnustatud ja auhinnatud fotograafid. Näitus esitleb kogu ajakirja Geo teemaderingi. Alajaotused “Maastikud”, “Inimesed”, “Loomad”, “Teadus ja tehnoloogia” näitavad meie planeeti kogu tema mitmekesisuses.

7. jaanuaril avatud näitusele pääseb täna ja homme kell 10–20, pühapäeval 10–17.

Uudistaja

 
  

Omnibussiga linde vaatama ja Bonzot kuulama

Laupäevaks, 17. jaanuariks, lubab Looduse Omnibussi eestvedaja Jaan Riis “Päikeselist linnuretke Eesti sisemaale”.

On ju rahvusvahelise veelindude taliloenduse kesksed päevad. Koos harrastusornitoloog Peep Veedlaga minnakse talvituvaid linde vaatama ja loendama Kosel, Kehras, Jänedal, Moes ja Roosna-Allikul. Tublimatele loendajatele on kingituseks retkejuhi kena raamat „Lindudega sõbraks“. Kaasa tuleks võtta võileib ning võimaluse korral ka binokkel ja fotoaparaat.

Väljasõit rahvusraamatukogu eest on kell 9, tagasi Tallinnasse jõutakse kell 18 paiku. Sõidu hind täiskasvanutele, sealhulgas üliõpilastele ja pensionäridele on 150 ja õpilastele 100 krooni, koolieelikud saavad kaasa tasuta.

Pühapäevased, 18. jaanuari sõidud lähtuvad nii Tallinnast kui ka Tartust ning viivad Kolgale ja Kolgakülla. Retk algab Stenbockide Kolga mõisa juurest, käiakse vaatamas Tülivere tamme ja Muuksi linnamäge. Edasi jätkub retk piki Kolga ja Hara lahe randu, käiakse ka Kolgaküla muuseumis. Päev lõpeb Bonzo pärastlõunakontserdiga 2006. aastal maha põletatud ja möödunud suvel vana projekti järgi taas üles ehitatud Kolgaküla rahvamajas. Retke juhivad Ott Sandrak ning Kolgakülas rahvamaja taastamise eestvedaja Kunnar Vahtras. Oma võileivad kaasa. Rahvamajas on avatud puhvet.

Tallinnast on väljasõit ikka rahvusraamatukogu eest kell 10, naasmisajaks on plaanitud kell 18. Tartu keskkonnahariduse keskuse eest (Kompanii 10) läheb sõiduks kell 9 ja tagasi peaks saama kell 20. Sõidu hind koos kontserdi- ja muuseumipiletiga nii Tartust kui ka Tallinnast on 175, õpilastele 125 krooni. Koolieelikud saavad sõita tasuta.

Info ja registreerimine 648 1740, 5647 6297 või info@looduseomnibuss.ee.

Looduse Omnibuss

 
  

Sahara tungib peale

Rahvusraamatukogu loodusõhtul esmaspäeval, 19. jaanuaril kell 18 kuulevad huvilised olukorrast Malis ja Kambod˛as.

Loodusfilmide stuudio Vesilind filmid räägivad sellest, mida maailmas ette võetakse, et liik inimene kestma jääks. Malis ja Kambod˛as käisid Kadriann Kibus ja Riho Västrik. Aafrika ja Aasia pillidel musitseerivad Peeter Salmela, Arno Kalbus ja Kristjan Jõemägi ansamblist Romb. Sissepääs õpilastele, tudengitele ja pensionäridele maksab 10, täiskasvanutele 25 krooni.

Looduse Omnibuss

 
  



Juhuhelenduslaigud Tartu botaanikaaias

Jaanuari lõpuni on Tartu ülikooli botaanikaaia seminariruumis (Lai 38) üleval kolme bioloogi Diana Pärna, Sulev Kuuse ja Edgar Karofeldi fotod veidi teise nurga alt nähtud loodusest, ühendavaks pealkirjaks “Juhuhelenduslaigud”, mis võetud Artur Alliksaare luuletusest “Lahkusid, kui loojus kuu”.

““Juhuhelenduslaigud” on kolme bioloogi suhe ümbritsevaga,” selgitavad autorid näituse annotatsioonis. “Nad on õppinud enam-vähem ühel ajal ülikoolis, käinud koos nii mõnelgi matkal, neil on ääripidi ühine tutvusring ja nüüd teevad koos fotonäitust. Fotograafia juurde on nad jõudnud erineval ajal ning erinevaid teid pidi, neil on erinevad fotoaparaadid – Pentax, Canon, Nikon. Ka loodusega kokkupuute viisid on erinevad, kuid huvi näha ja tundatahtmine on ühine. Päris raske on arvata, kelle tehtud üks või teine pilt on. Samas on neil kõigil oma lähenemine loodusele.”

Näitus on lahti kõigil nädalapäevadel 10–17, sissepääs on tasuta.

Info telefonil 737 6180 või e-aadressil botaed@ut.ee.

Uudistaja

 
  

Georg Aher vestab Otepääl

Neljapäeval, 22. jaanuaril kell 18 toimub Otepää looduskeskuses (Kolga tee 28, Otepää aedlinn) loodusõhtu “Pisiloomad, kes kujundasid ajalugu”, millel osalevad Georg Aher ja Kadri G Laube.

Bioloog Georg Aher on tuntud looduslugude pajataja, kes küllap paljudele tuttav raadio- ja omaaegsetest telesaadetest looduse teemadel. Seekord teeb ta juttu loomadest, kes on oluliselt mõjutanud ajaloo kulgu nii Euroopas kui ka mujal maailmas. Muusikalisi vahepalasid esitab pärimusmuusik Kadri G Laube. Tasuta loodusõhtu on korraldanud riikliku looduskaitsekeskuse Põlva-Valga-Võru regioon ja Otepää kultuurikeskus keskkonnainvesteeringute keskuse toetusel.

LKK Põlva-Valga-Võru regioon

 
  

Tallinnas süüdatakse tuleskulptuurid

MTÜ Valgusfestival palub kõiki tallinlasi, et nad ei viskaks oma jõulukuuske prügikasti, vaid tooks need tuleskulptuuride jaoks ühte kolmest kogumispunktist: kas Artelli jäätmejaama Mustamäel (Artelli 1), Sääse parki Mustamäel või Kultuurikatla hoovi.

Tuleskulptuure ehitatakse 13.–17. jaanuaril Kalasadama basseini ääres. Kuuselõke ja tuleskulptuurid süüdatakse laupäeval, 17. jaanuaril kell 17 Kalasadama basseini juures ning pühapäeval, 18. jaanuaril kell 17 Mustamäel Sääse pargis. Skulptuure ehitavad koos professionaalsete kunstnikega tudengid ja gümnaasiumiõpilased. Ettevõtmine on välja kasvanud linnaosavalitsuste kuuselõkke põletamisest.

Raepress

 
  

Tartus saab teadmisi okaspuudest

Teisipäeval, 20. jaanuaril kell 18 on huvilised oodatud Tartu keskkonnahariduskeskuse (TKKHK, Kompanii 10) tasuta loenguõhtule “Okaspuud”.

Esineb Margit Reintal Tartu ülikooli loodusmuuseumist. Vastuse saab hulk küsimusi: Millised okaspuud kasvavad Eestis looduslikult? Millised on meil tavalisemad haljastuses? Kuidas eristada enim levinud okaspuude perekondi? Mis liikidest on maailma kõrgeimad okaspuud? Millised okaspuud elavad kõige vanemaks ja kui vanaks? Kui pikk on pikim käbi? Kas ja miks on okaspuud olulised meile kõigile?

Keskkonnaõhtut toetab keskkonnainvesteeringute keskus.

TKKHK

 
  

Jaanus Paal vestab Iisakus eksootikast

Teisipäeval, 20. jaanuaril kell 18 algab loodusõhtu riikliku looduskaitsekeskuse (LKK) Ida-Viru regiooni kontoris Iisakus (Aia 10): professor Jaanus Paal esineb teemal “Borneo saar – maailma loodusliku mitmekesisuse tähtsamaid tekkekeskusi”.

Umbes kolm tundi vältava õhtu jooksul saab näha ka filmi ja fotosid Borneost. Üritus on tasuta, seda toetab keskkonnainvesteeringute keskus.

LKK Ida-Viru regioon

 
  

Lugege üle ka kormoranid!

Nagu juba nädal tagasi kirjutasime, toimub sel aastal ühtaegu traditsioonilise kesktalvise veelinnuloendusega ka kormoraniloendus.

Kesksed loenduspäevad on nagu veelindudegi puhul 17. ja 18. jaanuar, kuid andmeid võib esitada ka ajavahemikust 15.–25 jaanuar. Erinevus veelindude loendusest on eelkõige see, et see palutakse teha kormoranide ööbimiskohas: kas sisselennu või väljalennu ajal. Eesti veelinnuloenduse koordinaator ornitoloog Leho Luigujõe soovitab siiski kirja panna ka kõik päevasel ajal toituvad linnud, kuna meil Eestis ei tohiks talvised toitumisalad ööbimisaladest väga suurel määral erineda; pealegi pole kormoran meil kuigi arvukas talvituja: tavaliselt on neid talviti kohal olnud 100–300 isendit.

Rahvusvahelist loendust koordineeriv kormoranide uurimise rühm (CRG), mis tegutseb keskkonnaorganisatsiooni Wetlands International juures, kinnitab, et kui kormoranide pesitsuskolooniate asukohad ja suurus, suur arvukuse kasv ning levila laienemine on paljudes Euroopa maades suhteliselt hästi teada, siis lindude paiknemist rände ja talvitumise ajal tuntakse veel puudulikult. Esimene üle-euroopaline talvine kormoraniloendus oli jaanuaris 2003. Kokku loendati toona ligi 676 000 kormorani, neist 346 500 Lääne- ja 214 400 Kesk- ja Ida-Euroopas (sh. Eestis). Nüüd on tekkinud uued vaidlused kormoranide arvukuse hetkeseisu üle ja tehtud otsus kormoranide loendusi nende ööbimispaikades sel talvel korrata.

Uudistaja/linnuhuviliste arvutilist/CRG

 

 


MAAILMAST 

 


Põhjamaad maailma riikide jätkusuutlikkuse pingerea tipus

Jätkusuutliku ühiskonna fondi (Sustainable Society Foundation) koostatud raport võttis vaatluse alla 151 riiki. Teist aastat on kõige jätkusuutlikumaks riigiks osutunud Rootsi. Esimese kümne hulgas on veel kolm Põhjamaad: Soome (4.), Norra (3.) ja Island (6.).

Riikide reastamisel on võetud arvesse 22 indikaatorit (nt. tervis, keskkond, sotsiaalne võrdsus, ressursside taaskasutus, rahvusvaheline koostöö, haridusvõimalused jne.). Kümnepallilisel skaalal on maailma jätkusuutlikkuse näitaja 5,7 punkti. Üldiselt olid murettekitavamad jäätmete vähene taaskasutus ja taastuvenergeetika harv kasutus. Balti riikidest pääses esikümnesse Läti (10.). Eesti 76. tabelikoha tingisid peamiselt kehv jäätmete taaskasutus, matsakas ökoloogiline ”jalajälg”, kasvuhoonegaaside suur maht ning taastuvenergeetika vähene kasutus.

Esikohariigil Rootsil olid kehvemad näitajad elurikkuse hoiu ja ökoloogilise jalajälje kohta. Esimene samalaadne uuring tehti 2006. aastal.

Lähemalt raportist vt. http://www.sustainablesocietyindex.com/ .

Põhjamaade ministrite nõukogu esindus Eestis

  



Jäälind on tänavuse aasta lind Saksamaal (foto: Manfred Delpho/BirdLife)

 

“Lendav kalliskivi”, sakslaste aasta lind

Kui Eestis on ornitoloogiaühing nimetanud 2009. aasta linnuks kodukaku, siis Saksamaa looduskaitseorganisatsioonide NABU (Naturschutzbund – looduskaitseliit) ja Baieri liidumaa linnukaitseühingu LBV (Landesbund für Vogelschutz) valik langes seekord jäälinnule.

Eestis hakati aasta linde valima mäletatavasti 1995. aastal ja esimene valitu oli rukkirääk. Saksamaal on see tava märksa vanem: 1971. aastal sai esimesena sellise tiitli rabapistrik. Algusest peale on selle väga populaarseks saanud kampaania eesmärk olnud pöörata avalikkuse tähelepanu ühele teatud liigile ja tema elupaikadele. Kindlasti mängis teiste kaitsemeetmete kõrval ka aasta linnuks valimine oma osa selles, et rabapistrik pole nüüd enam Saksamaal ohustatud liikide nimistus.

Jäälind oli ka sakslaste 1973. aasta lind; uuesti valiti ta põhjendusega, et veekaitse seadustest hoolimata on “lendavatel kalliskividel” ometi napilt elupaiku. Pealegi on jäälind üks neid liike, keda tuleb kaitsta EL linnudirektiivi alusel. Saksmaal on tema arvukus viimastel aastakümnetel kõikunud 5600–8000 pesitsuspaari vahel.

Jäälind on muide LBV logolind. Just Baierimaal on ta sattumas eriti suurde ohtu, kuna sealgi on rohkesti plaane ehitada veejõujaamu kiirevoolulistele jõgedele, mis teatavasti on ka selle linnu elukoht.

NABU kodulehel saab mängida jäälinnumängu (http://www.nabu.de/eisvogel/spiel/).

Soomes on aasta lind seekord kaldapääsuke, Rootsis kassikakk.

BirdLife/linnuhuviliste arvutilist/Uudistaja

  


Valguskardin aitab kasvuhooneis energiat säästa

Soome Tampere rakendusteaduste ülikool TAMK on kommertskasvuhoone jaoks välja töötanud unikaalse valgustusmeetodi: seniseid suure energiavajadusega kõrgsurvelampe asendavad LED- (ehk valgusdioodi-) tehnoloogial põhinevad valguskardinad taimeridade vahel.

Peale energiasäästu on uuel valgustusviisil teinegi oluline eelis: võimalik on muuta valguse temperatuuri ja värvi. Nimelt on uuema aja uuringud näidanud, et kasvuperioodil vajab taim teistsugust valgust kui näiteks viljade valmides. Samuti võimaldab LED-tehnoloogia projekteerida kogu kasvuhoone kütte-, valgustus- ja ventilatsioonisüsteemi lihtsama ja odavamana.

TAMK 



KOMMENTAAR



Perekond Webster on loobunud autosõidust ning liigub kas bussiga või jala (foto:
http://www.millenniumfilm.fi)

 

Kuidas liimida (peaaegu) läbisaetud oksa

Eelmise nädala kolmapäeva hilisõhtul näitas Eesti Televisioon mullu Soomes valminud keskkonnafilmi “Katastroofi retseptid” (originaalis “Katastrofin aineksia”, inglise variandis “Recipes for Disaster”), mis paraku, tundub, jäi Eesti meedias täiesti tähelepanuta. Just samamoodi, nagu meil tikuvad tähelepanuta jääma mis tahes üleskutsed püüda olla ressursisäästlik.

Mulle tõi film meelde ühe ammuse Loomingust loetud hoiatusartikli, mille on kirjutanud tunnustatud loodusteadlased Hans Trass ja Toomas Frey, pealkirjaks “Pooleni saetud oksal”. Väikese guugeldamise abil leidsin, et see lugu on ilmunud uskumatult ammu: aastal 1970. Tasub üle lugeda ja mõtelda, kas me oleme vahepeal ka millestki aru saanud või kas ja millises suunas oma eluviisi muutnud …

Soomes sündinud, õppinud ja töötav (aga perega oma vanemate, inglastest õpetajate emakeeles suhtlema tikkuv) re˛issöör John Webster nägi vaeva ja rehkendas välja, mida tema pere tavapärane eluviis loodusele maksma läheb. Seepeale otsustaski mees proovida, kas õnnestuks üle minna “naftavabale dieedile”, nii et kodune elujärg samas kuigivõrd ei muutuks.

Ei saa öelda, et mehe idee oleks tema soomlannast naise Anu vaimustusest kiljuma pannud. Ent filmimehest kaasale lojaalsena oli ta siiski nõus mängus kaasa lööma ja isegi ennast kaamera ees näitama, ehkki kohati ilmselge vastumeelsusega. Perepojad, pigem eelkooli- kui kooliealised jõmmid, olid ehk liiga väiksed, et sündmuste kogu “traagikast” aru saada; tõsisemaks läks olukord siis, kui jõulukuuske ehtides selgus, et kallis issi pole enam plastehetega nõus …

Just soovi täielikult vältida plasti oligi ehk kõige keerulisem täita; sedavõrd “(plast)pakendikeskseks” on valge maailma muutunud. Autoga liikumist asendas mõnda aega bussisõit; siis otsustas pereisa siiski hankida taimeõlimootoriga sõiduki ja hakkas koguni soovijaid selle kütusega varustama. Filmis on hulk rohkem või vähem ühelt poolt koomilisi, teiselt poolt lausa dramaatilisi hetki. John aerutab pere kolakal mootorpaadil suvilasse. Anu pakib peaaegu pisarsilmil jõulukinke robustsesse majapidamispaberisse. Nõutu müüjanna pakib tilkuva salati paberisse ja ütleb Johnile, et tema tagajärgede eest igatahes ei vastuta. Puhkusele Itaaliasse sõidetakse rongiga ja loetakse igavuse peletamiseks üle peaaegu kõik, mida aknast näha saab. Muidu väga vaoshoitud Anu jõuab Johni järjekordse “uuendusliku idee” peale ärrituse viimase piirini ja kasutab vägisõna. Ja nii edasi ja nii edasi.

Kui aasta on möödas, rehkendab John kokku, et pere kulutas tänu muudetud eluviisile 52 protsenti vähem naftat kui muidu. Mees on tulemuse üle vist lausa õnnelik ja teeb naisega ääri-veeri juttu võimalusest “naftavaba” elu jätkata. Naise reaktsioon on sedavõrd kindlalt eitav, et vaene eksperimentaator annab alla: see, et pereelu püsima jääks, on talle siiski olulisem, kui näidata kõigile eeskuju, kuidas päästa uppuvat maailma …

Film on kahtlemata suurepärane ja aus; nn. antropoloogilised filmid on mind sageli pannud küsima, kui palju on kõiges nähtavas tõesti ehedat, kui palju aga raha eest näitlemist. Antud juhul selliseid kahtlusi ei teki: filmimees näitab ju tõesti oma pereelu. Ja kahtlemata on film ka ääretult mõtlemapanev. Iseasi, kas mõte liigub selles suunas, et hea tahtmise korral on kõik veel võimalik, või pigem hoopis sinna, et võib ju küll proovida läbisaetud oksa kokku liimida, aga ta murdub niikuinii uuesti.

Toomas Jüriado


Toimetanud ja pildistanud Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet