UUDISTAJA
05. juuni 2009

Uudistaja toimetaja palub vabandust

JUUNIHAKU ÕIEPIDU 

---

  

Varane veigela lõpetab Tartus õitsemist, …

 

… kikkapuu …

 

… ja mõned viirpuuliigid ja –sordid aga just alustasid.

 

UUDISTAJA SOOVITAB

---

     




EESTI UUDISEID

---

Värske eluteaduse hoidja tiitli laureaat Kuulo Kalamees õpetab kevadkoolirahvale seeni (foto: Toomas Kukk).

 

Eluteaduste hoidja auhinna sai Kuulo Kalamees

29.–31. maini toimus Põlvamaal Karilatsi külas Mesikamäe puhkemajas 35. teoreetilise bioloogia kevadkool, seekord teemal „Põlvnemise teooria”.

Tegemist on sisuliselt teoreetilise bioloogia aastakonverentsiga ning see on Eesti üks olulisemaid pikaajalise traditsiooniga interdistsiplinaarseid teadusüritusi. Kevadkool haarab nii professoreid kui ka tudengeid, nii teadlasi kui ka amatööre, kes püüavad lahti mõtestada eluslooduse protsesse. Seekord arutleti põlvnemisküsimuste üle ühtaegu ja võrdlevalt bioloogia, kultuuriteaduste ja keeleteaduse vaatepunktist. Kohal olid Eesti nende erialade tipud, samuti huvilised õppurid. Kevadkooli toetas keskkonnainvesteeringute keskus.

Samal üritusel anti üle rahvusliku bioloogia kõrgeim auhind, graafiline leht „Eesti eluteaduse hoidja” (vt. EL nr. 8, 2007, lk. 16–18). Kõrge tiitli kuueteistkümnes laureaat on Eesti üks silmapaistvamaid seente uurijaid ja tutvustajaid, peamine eestikeelsete seenemäärajate autor Kuulo Kalamees.

Teoreetilise bioloogia kevadkooli üks traditsioon on rõhutada sügavate teoreetiliste teadmiste olulisuse kõrval ka hea loodusetundmise tähtust: igal varahommikul tehakse käik vaatlema ümbruskonna kooslusi. Seekord oli üks teejuht Kuulo Kalamees.

Eesti Loodus

 

---

  

Loodusajakiri vanalinna päevadel

MTÜ Loodusajakiri andis oma panuse 28. Tallinna vanalinna päevade raames 30. ja 31. mail peetud Rohelise turu läbiviimisesse – saatsime heategevuslikule laadale meie ajakirjade Horisont, Eesti Loodus ja Loodusesõber numbreid ning looduse ja teaduse aastaraamatuid sarjast “Lehed ja tähed”.

Ürituse “Roheline mõte Rohelisel turul” korraldasid asjade uuskasutust edendavad inimesed, kelle laadal pakuti soodsa hinnaga mitmesugust kraami: raamatuid, CD-sid, postkaarte ja märke, kunstitooteid ja suveniire, nõusid, vaase ja pudeleid, ehteid, kingi ja kotte, vöösid ja salle, mänguasju ja riidekraami.

Korraldaja Epp Eelmaa sõnul leidsid kõik “Lehed ja tähed” raamatud uue omaniku ning ka ajakirju võeti rõõmuga. Laadal kogunes heategevuseks 5 krooni kaupa kogudes kokku ligi 1000 krooni, mis läheb liikumisroboti toetuseks.

Järgmisel aastal vanalinna päevade ajal loodetakse sama üritust korrata.

Loodusajakiri

 

---

  

Teaduskeskuse Ahhaa lipul oli 2. juunil põhjust uhkelt lehvida.

 

Ahhaa koduhoone ehituse alguspäeva auks lendas taevasse mütsuv, särtsuv ja paukuv ilutulestik. Taamal seisva Tigutorni kõrgeimas suures ümaraknas valvab toimuvat kaamerasilm.

 

Ahhaa-keskuse asutaja ja hinge Tiiu Silla õnnitlejate seas oli ka füüsikaprofessor Jaak Kikas, sihtasutuse Ahhaa nõukogu liige.

 

See plakat tuleb ilmselt peagi ümber tõsta, …

 

… sest ehitajate üks esimesi tegusid on vana nahavabrik lammutada. Kivid sobivat uue hoone müüri laduda.

 

Ahhaa maja ehitus algas ilutulestikuga

Teisipäeval, 2. juunil pragises, vilistas, suitses ja paukus Tartus Tigutorni ja Aura veekeskuse vahelisel tühermaal ilutulestik. Sel moel tähistas teaduskeskus Ahhaa ammu oodatud ja pidulikku päeva: ometi kord löödi kopp maasse keskuse oma maja ehitusel.

Tänavu sügisel 12-aastaseks saava teaduskeskuse hoone peab valmis saama järgmise aasta jõuludeks, et 2011. aasta kevadel võiks avada ekspositsioonid. Maja tuleb üle 60 meetri lai ja üle 90 meetri pikk, seda ehitab aktsiaselts Nordecon Ehitus. Ehitis läheb maksma 167 miljonit krooni.

Tigutorni 20. korruse ümmargusele aknale on Ahhaa paigutanud kaamera, mis hakkab minutilise intervalliga edastama pilti, kuidas hoone kerkib.

Praegu tegutseb Ahhaa Tartu Lõunakeskuses, kus on avatud näitust “Ahhaa, auto!” (vt. www.ahhaa.ee); samas asuvas 4D-kinos on vähem kui aastaga käinud üle saja tuhande vaataja – rohkem, kui on Tartus elanikke.

Uudistaja/Teaduskeskus Ahhaa

 

---

 

Mis saaks hüdrojaama käivitamise korral Jägala joast? Veeta astang pole ju kosk.

 

Jägala joa HEJ keskkonnamõjuhinnang on poolik

Keskkonnaamet (KA) teatas 3. juunil, et ametlikus keeles öeldes “kutsub tagasi heakskiidu”, mis antud Jägala joa hüdroelektrijaama (HEJ) taaskasutuselevõtu keskkonnamõju hindamise (KMH) aruandele. HEJ arendajal, osaühingul Jägala Energy tuleb aruannet täiendada.

KA kinnitusel on KMH aruandes analüüsitud küll HEJ võimalikku mõju arendusalal kaitse all olevatele liikidele ja jõele kui nende elupaigale, kuid tähelepanuta on jäetud Natura 2000 loodusdirektiivi I lisas nimetatud elupaigatüüp “jõed ja ojad (3260)” ning arenduse mõjud sellele. Sellesse elupaigatüüpi kuuluvatest veekogudest vajavad erilist tähelepanu Põhja-Eesti klindiastangult laskuvad jõed ning kärestikulised jõelõigud, mille hulka kuulub ka arendatav Jägala jõelõik. Seda on Natura alade valikul hinnatud esimese prioriteedi jõelõiguks, mis väärib kindlasti kaitset ning kavandatavad tegevused ei tohi elupaiga looduskaitselist seisundit halvendada.

Samuti on vajalik täiendav analüüs arenduse mõju kohta lõhe, jõesilmu ja teiste siirdekalade kudemistingimustele pärast nõuetekohase kalatrepi valmimist Linnamäe paisul.

2005. aasta detsembris algatas Harjumaa keskkonnateenistus Jägala HEJ taaskasutuselevõtu keskkonnamõjude hindamise (KMH). KMH programm kiideti heaks 2006. aasta märtsis ning KMH aruanne sai heakskiidu tänavu märtsis. Aprillis esitas Eesti roheline liikumine aruande heakskiitmise kohta vaide.

KA

 

---

  

Riigimetsas pandi tänavu mulda enam kui 10 miljonit istikut

Maikuuga lõppes riigimetsas tänavune metsauuenduse hooaeg, mille käigus pandi 3740 hektarile kasvama enam kui 10 miljonit puud. Peale sadade RMK töötajate ja lepinguliste partnerite käis tänavu metsa istutamas ka ligi 1200 vabatahtlikku.

Mulda sai 5,7 miljonit kuuse-, 3,5 miljonit männi- ja 500 tuhat kaseistikut. Ida-Virumaal pandi ammendatud põlevkivikarjääride taasmetsastamiseks kasvama ligikaudu 400 000 mändi ja kaske. Metsakülvi tehti 490 hektaril ja looduslikule uuenemisele aidati kaasa 150 hektaril.

RMK

 

---

  

Keskkonnaametis on uus regioonijuht

Alates 1. juunist juhib keskkonnameti Viru regiooni 42-aastane Jaak Jürgenson.

Jürgenson lõpetas 1993. aastal Tartu ülikooli bioloogia-geograafiateaduskonna geoloogia erialal. Ta on pikka aega töötanud Lääne-Viru maavalitsuse keskkonnaosakonna, hiljem keskkonnateenistuse juhatajana. Tema viimane töökoht enne keskkonnaametit oli aktsiaselts Viru Keemia Grupp, kus ta töötas keskkonna- ja tehnikaosakonna juhatajana.

Keskkonnaamet

 

---

  

Lindurid näevad aina haruldusi

Võrgupaigast www.estbirding.ee saab näha, millised põnevad tiivulised on jäänud Eesti aina rohkeneva linnuvaatlejate armee vaatlusvahendite ette.

Nii märgati teisipäeval, 2. juunil Hiiumaal Nõmmergal madukotkast (Circaetus gallicus), Käinas aga must-harksaba (Milvus migrans). Päev varem, 1. juunil täheldati Ristnas rändavat tundrakauri (Gavia adamsii), Sõrves isast punanokk-varti (Netta rufina), Hiiumaa kahes eri paigas, Ristnas ja Hirmustes aga kokku kolme jõgivästrikku (Motacilla cinerea).

Nädalavahetuse suurimad “vaatlushitid” olid pühapäeval kaks kirevat sugulasliiki: Noarootsi vallas Rooslepas siniraag (Coracias garrulus) ja Vasknarvas, paraku küll Narva jõe taga Vene poolel mesilasenäpp (Merops apiaster). Mõni päev varem oli Kablis ja Harjumaal Pudissaares nähtud sama siniraaliste seltsi kolmandat efektset liiki vaenukägu (Upupa epops).

21. mail leiti Valgamaalt Hummuli lähedalt surnud kaeluskotka (Gyps fulvus) noorlind. See oli selle liigi esindaja kuues teadaolev vaatlus Eestis.

Uudistaja

---

 

Lodjakoja veebikaamera pilt kolmapäeval (www.lodi.ee).

Ütle üks ilus viikingilaeva nimi!

Emajõe Lodjaselts on koos Tartu linnavalitsusega välja kuulutanud Lodjakojas valmiva viikingilaeva nimekonkursi.

Aasta tagasi alanud viikingilaeva ehitus on jõudnud lõpusirgele: laev lastakse pidulikult vette homme, 6. juunil; tseremoonia algab kell 18. Laevaga saab tutvust teha ka veebikaamera vahendusel Lodjaseltsi kodulehel www.lodi.ee. Kuid laevale on veel vaja leida nimi.

Nimesid oodatakse aadressile laevanimi@gmail.com; nimeettepaneku võib tuua ka otse Lodjakotta (Ujula 98). Nime valivad laekunud pakkumiste hulgast vahetult enne laeva vettelaskmist välja laevaehitajad ja koostööpartnerid. Õnnelik nimeandja saab autasuks võimaluse viikingilaevasõitu ise proovida. Kõigi pakkujate vahel loositakse välja hulk lodjameeneid. Samas lähetatakse hansalodi Jõmmu merereisile, külastama rahvusvahelisi Hansa-päevi Novgorodis.

Valmiv viikingilaev on 12 meetri pikkune ning selle ehitusviis pärineb 1000 aasta tagusest ajast. Eesti aladel viikingite laevu seni leitud ei ole, mistõttu on valmiv laev ehitatud Eestile lähima, Soomes Lapuris leitud laeva järgi.

Laevaehitus oli osa EAS-i piirkondliku konkurentsivõime tõstmise väikeprojektide programmist toetust leidnud projektist, ettevõtmisele panid õla alla Tartu linnavalitsus, RMK ning aktsiaseltsid A. Le Coq Eesti ja Respo.

Lodjakoda

Rogosi mõis (www.eoy.ee)

... linnusõbrad aga Võrumaal

Eesti ornitoloogiaühingu (EOÜ) suvepäevad on tänavu 20.–21. juunil Võrumaal Ruusmäe koolis (Rogosi mõisahoonetes).

Suvepäevade programmi, registreerimislehe ja olulise info leiab huviline EOÜ kodulehelt www.eoy.ee. Et suvepäevad kenasti laabuksid, palub EOÜ kontor kõigil tulijail registreeruda hiljemalt 15. juunil. Suvepäevad ei ole ainult ühingu liikmetele, vaid on kõigile avatud.

Peale rohkete linnuteemaliste ettekannete on kavas taimeretked Toomas Kuke ja putukaretked Toomas Tammaru juhtimisel, omaette kava lastele, laupäeval vestlusring “Ühing, see oleme meie! Liikmete motiveerimine ja kaasamine”, praktilised õppused ja lõkkeõhtu; pühapäeval linnuatlase välitööd ja võistlus, linnuõpperetk algajatele, kultuurisõit Haanjamaale ja kutsemeisterlikkuse võistlus.

Suvepäevi toetab KIK ning Islandi, Liechtensteini ja Norra EMP finantsmehhanismid Avatud Eesti fondi vahendusel.

EOÜ

TASUB MINNA

Kuidas kasutada loodusvaatluste andmebaasi

Eesti looduseuurijate selts (LUS) kutsub huvilisi loodusvaatluste andmebaasi tutvustavale seminarile teisipäeval, 9. juunil algusega kell 17 LUS-i majas (Tartu, Struve 2).

Remo Savisaar räägib looduse vaatlemisest ja näitab oma märkamisi, Silja Kana tutvustab aga loodusvaatluste andmebaasi ja näitab, kuidas märkamisi üles märkida.

Oodatud on kõik huvilised, kuid eelnevalt tuleks oma osalussoovist teada anda (734 1935 või katrin@elus.ee).

LUS

Nahkhiirte öine elu

Järgmisel reedel, 12. juunil on Tartu ülikooli zooloogiamuuseumis huvipäev “Nahkhiirte öine elu”.

See algab kell 21 zooloogiamuuseumis (Vanemuise 46) ja jätkub hiljem öö pimenedes vaatlusena pargis; juhendab zooloog Matti Masing. Huvipäeval tutvutakse Eesti nahkhiirtega, kuulatakse nende hääli ja vaadatakse lühifilme. Nahkhiiri vaadeldakse pargis ja Emajõe ääres. Osalus huvipäeval on tasuta.

TÜ loodusmuuseum

---

 

Konverents nafta mõjust elusloodusele

Eestimaa looduse fond (ELF) teatas sel nädal, et alanud on registreerimine 10. rahvusvahelisele konverentsile “Effects of Oil on Wildlife” (Nafta mõju elusloodusele).

Konverents toimub 5.–9. oktoobril Tallinnas, lähemat infot leiab huviline võrgupaigast http://www.eowconference09.org.

ELF

15. mail käis Laaksaares kibekiire silumistöö, “Koidula” seisis aga veel kai ääres.

Piirissaar turismisaareks?!

Teisipäeva õhtul riigitelevisioonist nähtud uudis uue laeva esimesest sõidust Piirissaarele ja Laaksaare sadama põhjalikust uuendus- ja laienduskuurist tekitas mitmetisi tundeid.

Võib-olla polnud telereporter viitsinud eriti vaeva näha, aga kaugete ja kõrgete külaliste rõõmust säravate nägude kõrvale oli kohalike elanike suust otsitud ainult kaks üsnagi rahulolematut lausungit. Saare üldist rahvuslikku koosseisu arvestades ülikummalisel moel olid mõlemad lausujad eestlased. Üks kurtis, et vanureist reisijail on hirmraske kõrgest trepist “Koidula” kajutisse koperdada, teine aga oli löödud, et kuni Piirissaare sadama ümberehituste lõpuni ei saa autoga laevale sõita. Mina oskan oma mandrimehe rumaluses veel midagi juurde küsida: et kas kõrge pealisehituse ja peaaegu sama kõrge pealesõiduluugiga laev ei hakka vähegi kõvemas poolkülgtuules käituma nagu kahe purjega purjekas?


 

Üks asjamehi, õigemini küll asjanaisi, maavanem Esta Tamm arvas teleuudistes rõõmsalt, et ju saab nüüd Piirissaarest ometi-ometi kord ka turismikoht. Siiski möönis ta üksiti häbelikult, et ega kohalikud sellisest arengust eriti huvitatud ole.

Seda viimast saan oma giidikogemuste põhjal igati kinnitada; koguni sedavõrd, et andsin endale juba ligi seitse aastat tagasi lubaduse giidina Piirissaarele enam mitte minna: liiga tugev oli tunne, et ma olen seal selles rollis väga kutsumata ja mitteoodatud külaline. Sel aastal ometi murdsin oma lubadust, aga ainult selleks, et saarele turiste viia ihkavatele turismifirmade esindajatele oma veendumust reaalses elus tõestada ja ka vallamehe suust kinnitust kuulda.

Saarerahva turismivimm on imelihtsasti mõistetav. 2002. aasta suve reisi aegu oli minu huvilise ja igati viksi reisirühma kõrval saarekesel veel kaks või isegi kolm muud seltskonda, kusjuures vähemalt ühe neist moodustasid ilmselgelt lõbu- ja läbuturistid. Võib-olla tasub siia lisada, et ehkki saar on tervelt seitse ruutkilomeetrit suur, on inimasustuskõlbulikku maad vaid tühine murdosa sellest üldpinnast.

Mis seal Piirissaarest rääkida: ühiskonna süvenevat sotsiaalset debiilsust olen saanud juba aastaid igal suvel tõdeda ka hoopis suurematel Eesti saartel, eriti aga neile viivail parvlaevadel. Millegipärast arvab üks tähelepanuväärselt suur ja minu hinnangul küll aastast-aastasse kasvav osa meist, et vee peal ja taga võib oma viimasedki ajukurrud seamakssiledaks lasta.

Aga tegelikult segavad piirissaarlasi ilmselt peaaegu sama palju ka enne mainitud “huvilised ja igati viksid” tulijad. Sest nemad tahavad ju näha, et kuidas need vanausulised ikka elavad, loomulikult põhjalikult üle tara – ning kui vähegi võimalik, siis ka aknast sisse piiluda või lausa üle ukse astuda. Pisikesest pühakojastki oleks nii huvitav läbi põigata. Kui natuke vaeva näha ja ennast saareelanikuks mõelda, siis polegi ehk nii võimatu mõista, miks on see kõik valdavalt vanapoolsetele saareinimestele vägagi vastumeelt. See on mõistetav küllap isegi siis, kui me kohalikele iseloomulikku vanausuliste ühiskonna suletust arvesse ei taipa võtta.

Nii on minu jaoks ülimalt loogiline, et saarel puudub praktiliselt igasugune turismi teenindav ja turismist võib-olla ka teeniv infrastruktuur, nagu ka see, et keegi seda struktuuri rajama ei tiku. Ühispeldikud ja nende korrashoid, liigiti jäätmehoole, taararinglus – no milleks see kõik vanainimestele, kes tahaksid lihtsalt oma elu harjunud viisil lõpuni elada?!

Nii et tegelikult on valida: kas muuta Piirissaar avatud (euro)turismisaareks kõige selle juurde kuuluvaga – kes seda just teha võiks, pole antud juhul oluline – või püüda iga hinna eest võimalikult kaua säilitada seda erilist, ehkki paraku vist siingi hääbumisele määratud hõngu, mida mandril paiknevais vanausuliste külades enam kuigi palju alles ei ole.

Tundub, et “kutsutud ja seatud” on valiku teinud. Miks siis muidu on uue laeva ja kaasajastatud sadamate näol tehtud investeering, mis ühe Kihnu Veeteede töötaja sõnul küündivat miljonini iga saare elaniku kohta. Kas teate veel mõnda nii heldelt rahastatud omavalitsust? Saarerahvast, tundub, teeb see rahavoog pigem murelikuks.

Toomas Jüriado