Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

MTÜ LOODUSAJAKIRI UUDISTAJA



UUDISTAJA
19. juuni 2009


Uudistaja huvitus Hiiumaast

 

Seekordse Uudistaja kohta võiks öelda ka “Uudistaja Hiiumaa-eri”: oma põhiosas näitab see juunikuiseid pilte “päevasaarest”, kus toimetaja sai kümmekond juunipäeva ringi vaadata. Vaid sissejuhatavas osas silmitseme ka Tartu tänavate serva õieseisu ning lehitseme Loodusajakirja värskeid väljaandeid.

Järgmine Uudistaja jõuab Teieni 1. või 2. juulil ning siis juba tavapärase sisu ja ülesehitusega.

Ilusat jaaniaega!

 


Ristna neeme lõunakallas

    

 


PILKE JAANIEELSE TARTU PUUDELE-PÕÕSASTELE 



Fotod on tehtud 16. juunil.

 


Kes on õieaja juba unustanud (hobukastan),

 


kellel see lõppemas (harilik robiinia, rahvakeeli “valge akaatsia”),

 


kellel täies hoos (ebajasmiin),

 


kellel algusjärgus (põisenelas)

 


ja kellel alles ees (pärn).

 


Looduskaitsealune kollane hobukastan Veski tänaval

 




UUDISTAJA SOOVITAB





     

Loodusesõbra vahetu kogemus tuuletootjate maal

Loodusesõber käis külas Schleswig-Holsteini maanurga kohalikel peredel, et kuulata, mida on neil öelda 15 aasta pikkusest kõrvuti eksisteerimisest suurte tuulegeneraatoritega. Saksamaa loodenurgas leidub väga palju selliseid paiku, kus külade ja majade vahele on pikitud hiiglase mõõtu energiatootjaid. Osa rannaalasid-turismipiirkondi on jäetud siiski tuuletööstusest vabaks. Seda enam on tuuletootmist arendatud mujal, kokku on sellel liidumaal ligi 2800 tuulegeneraatorit. Võrdluseks: kolm korda suuremas Eestis pole generaatoreid kahekümnendikkugi. Loodusesõber uuris, kas meil oleks sakslaste kogemusest midagi kõrva taha panna.

Suvi on muude korjeretkede kõrval mõnus aeg kivide uurimiseks: mida on sügis- ja kevadtormid paerannikult lahti murdnud? Kindlasti näiteks mõned peajalgsete kojad. Ajakirja kaante vahelt leiate paekivi sõprade kaardi selgitustega, kust leida huvitavaid eri aegade ladestuid. Sobilikke kohti leidub selleks nii mere ääres kui ka sisemaa karjäärides. Kaardi on koostanud Paevana Rein Einasto.

Juuninumbris meenutame ka vihmas-päikeses kulgenud Luitemaa rattaretke ning uurime, kas tänavu suvel on võimalik veel bussiga sõita samal päeval edasi-tagasi selliste vaatamisväärsuste juurde nagu Taevaskoda ja Suur Munamägi. Aare Baumer õpetab hingelt noortele köögifüüsika rubriigis salapäraseid servalaineid tundma ning kes suvel midagi uut katsetada tahab, saab ajakirja abil õppida ise juuretist ja leiba valmistama.

Helen Arusoo,

Loodusesõbra peatoimetaja

 
  



Juuni Eesti Loodus: kuidas taimed koos kasvada saavad?

Põhilugu tutvustab metsmaasika ja maajala kooselu: mõlemad paljunevad vegetatiivselt ja suudavad ka üheskoos püsida, kuid lähemal uurimisel selgub mõlema elustrateegia eripära: metsmaasikad kipuvad olema isekad ning maajalad sõbralikud. Üksikasjalikumalt saab sellest lugeda taimeökoloog Marina Semtšenko doktoritöö põhjal valminud pikemast artiklist. “Isekus” ja “sõbralikkus” on kohased iseloomustama ennekõike inimesi või loomi, seetõttu vaadeldakse ka samalaadseid nähtusi loomaökoloogi seisukohalt, “Teeme ära 2008” prügikoristusaktsiooni näitel.

Pikemalt tutvustatakse Piirissaare eripärast loodust ja kultuuri: saarele saab nüüd uue praamiga ja uuendatud sadamast, kuid kohalikud elanikud suhtuvad turistidesse äärmiselt tõrjuvalt. Ju on ka põhjust: saarel on külastajatest pigem tüli kui kasu, seetõttu on õigem Eesti ühe omapärasema valla elust just ajakirja vahendusel teada saada.

Kosmosest vaadatuna jääb Eesti puhul silma Narva lähedal asuv “naeratus”, heledam kaarekujuline struktuur, mis on tegelikult Narva põlevkivikarjäär. Kuidas on see karjäär rajatud ja mis võiks sellest saada tulevikus? Lihtne küsida, ent üheselt raske vastata.

Seekordne intervjuu on ornitoloog, loomaökoloog Jüri Keskpaigaga – kunagi maailma tippude hulka kuulunud lindude ökofüsioloog elab nüüd loodust säästvalt oma Läänemaal asuvas kodutalus. Intervjuust selgub, et teadlastee võibki lihtsalt alguse saada õpilase eas, varasema uurimisrühmaga liitudes. Uute loodusteadlaste kujunemiskohana on Eestis üks tuntumaid Puhtu bioloogiajaam, kus 1950.–1970. aastail tegid tippteadust eeskätt ornitoloogid.

Juuninumbrist leiame ka selle aasta seene, kärbseseene sarja avaloo ühes mürgiseimate liikide tutvustusega; põhjaliku tööjuhendi algajale putukakogujale, Alo Põldmäe essee Neeruti loodusest, väliseestlasest biotõrje edendaja Erik Holmi eluloo, palju tähelepanekuid loodusest ning muud huvitavat.

Eesti Loodus

 



Selline rododendronipillerkaar tervitas siseõuelt Loodusajakirja kontorisse tulijat juuni alguses

 

Meenutus: loodusajakirjade Tallinna toimetus on nüüd Tõnismäel

MTÜ Loodusajakiri, kes annab välja tuntumaid omamaiseid teadus- ja loodusajakirju Eesti Loodus, Horisont, Loodusesõber ja Eesti Mets, kolis oma Tallinna kontori rahvusraamatukogu Endla tänava poolse tiiva neljandale korrusele. Uus aadress on Endla 3, Tallinn 10122.

Kõige hõlpsamini pääseb toimetusse maja tagaküljelt, rahvusraamatukogu siseõue poolt.

Toimetusel on ka uued telefoninumbrid:

üldnumber (tellimine jm): 610 4105,

reklaam: 610 4106,

Horisondi ja Loodusesõbra toimetus: 610 4107,

toimetuse faks: 610 4109.

Loodusajakiri





HIIUMAA SÕNUMEID


Puupaadipidaja oskab õppida ja ettevõtlik olla

 


Läinud kolmapäeval Tahkunas ja neljapäeval Kärdlas Tuuru keskuses peeti täiskasvanukoolitajate ühenduse Andras VII täiskasvanuhariduse eelfoorum “Õppimine ja ettevõtlikkus saarel on nagu puupaadi pidamine”.

Saabumisõhtul kogeti, kuidas kohaliku militaarajaloo seltsi algatusel loodi Tahkunasse eramuuseum; teine päev oli ettekannete päralt.

 


Pikima ettekande – “Eesti vajab uut suhtumist ettevõtlusesse ja sellealasesse haridusse” – pidas Mainori kõrgkooli ettevõtluse instituudi direktor Andres Arrak (fotol); tallinlastest esines täiendusõppekeskuse Teave juhataja Ene Kalmus, kõik ülejäänud sõnavõtjad olid hiidlased: Hiiumaa omavalitsusliidu esimees Jüri Lauter, videoettekande pidanud maavanem Hannes Maasel, sihtasutuse Tuuru juhataja Aivi Telvik, hiidlaste koostöökogu tegevjuht, maavalitsuse nõunik Reet Kokovkin, Soera talumuuseumi juhataja Õie Laksberg, noorte teavitamis- ja nõustamiskeskuse karjäärinõustaja Ülle Soonik, hiidlaste koostöökogu nõustaja Ilmi Aksli ja mittetulundusühingu Arhipelaag juhatuse liige Toomas Kokovkin. Päeva võttis kokku Kärdla gümnaasiumi direktor, Eesti vabaharidusliidu juhatuse esimees Ivo Eesmaa.

 
  

Matkad diplomi poole

Hiiumaa ametikoolis (varem tuntud kui Suuremõisa tehnikum) saavad homme kätte diplomi ka loodusturismikorralduse eriala lõpetajad.

Kaks aastat tsükliõppena toimunud kursuse kuulajate seas on mitu giidina tegutsenud inimest ja seetõttu pole üllatav, et mõnigi otsustas lõputööna kavandada loodusmatka marsruudi ja selle matka ka eksamikomisjoni peal läbi proovida.

Üks lõpetaja, käinalannast giid Marju Lippur võttis aga koos kohaliku innuka matkaklubiga Muku ette avatud matka. Aina halvemaks muutunud ilma trotsides käidi läinud pühapäeval kaheksa kilomeetri pikkusel retkel Suuremõisa lähikonnas.

 


Matka põhisiht oli Valipe maalinn, üpris salapärane paik, mille ajalugu ootab veel selgitust. Matkajuht Marju Lippur (valge jopega) teadis pajatada ometi mõndagi huvitavat.

 


Uskumatu lugu, aga sel pirakal kivil Hilleste lähedal polevatki nime! Ehk võiks see olla Mukukivi?!

 


Eriti huvitav oli see retk rohketele mukudest orhideesõpradele ...

 


… ja eksamikomisjoni esimees Üllar Soonik sai uurida: no mille järgi sa ikka ütled, et see on just hall käpp?

 


Kummalisel kombel oli enamik leitud kahkjaspunaseid sõrmkäppi hoopis kollased.

 


Tõeline haruldus: müür-raunjalg.

 


Kevadised võluheinikud (Muku seenetark Margit Soone: “Otse pannile!”).

 


Kosutust retkejuhile: Marju Lippur ja Tiiu Teras Hilleste karjääris.

 

 

Heltermaa sadam muudab oma nägu.

 

Remont suurendab reisija ilmastikusõltuvust

Läinud laupäeval takerdus laevaliiklus mandri ja Hiiumaa vahel lausa kuueks tunniks. Tuul oli kõva tõesti, aga tavaoludes poleks see ilmselt veel täistakistuseks saanud. Paraku käib nii Rohuküla kui ka Heltermaa (nagu ka saarlastele olulistes Virtsu ja Kuivastu) sadamas põhjalik remonditöö, käigus on kõikjal vaid üks kai – ja kui tugev tuul on selle suhtes ebasoodsast suunast, tulebki liiklus seisma panna.





KURB TÄHELEPANEK 



 

Kalana roomav mänd enne … (foto: Üllar Soonik)

 


… ja pärast 2009. aasta juunihakku.

 

In memoriam: Kalana roomav mänd

2. juunil teatas nimekas Hiiumaa loodusgiid Urve Merendi Hiiu Lehes: “Paljud Hiiumaa loodushuvilised ja muidu Ristna-otsas käijad on imetlenud Kalana madalat mändi ja seda looduse imekest külalistelegi näidanud. Tahtsin seda tänagi veel teha, aga MÄNDI POLNUD! Ainult mustaks põlenud kõverad tüükajäänused ja peotäis tuhka... Mänd oli maha põletatud!”

2001. aasta novembrikuu Eesti Looduses on sellest imepärasest puust kirjutanud  Hiiumaa botaanik Taavi Tuulik (vt. EL, nr. 11, 2001, lk. 426 või http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/EL/vanaweb/0111/taavi.html): “Kui hiidlased pärast võõrvägede lahkumist taas oma saare läänetippu avastama pääsesid, leidsid nad eest erakordselt huvitava loodusega paiga: pidevalt puhuvad meretuuled olid siinsetest rannataimedest vorminud midagi Jaapani aia taolist. Üks meeldejäävamaid selle aia taimede seas on mere kaldal kivide vahel liival kasvav vaevu põlvekõrgune tihe mänd, kes meenutab tohutu suurt rohelist kerratõmbunud siili. Puu võra läbimõõt on 5 m, kõrgus kuni 0,5 m, aastakasvud ei küüni 10 sentimeetrini.

Kalana roomav mänd on lausa uskumatult ilus ja ilmselt sooviks mõnigi aednik midagi seesugust ka oma aias näha. 1997. aastal pookisin ta oksi hariliku männi seemikutele. Kahjuks selgus juba aasta pärast, et poogendid kasvavad tavalise mastimänni kombel (20 cm aastas) ja loodetud aiakääbuseid neist arvatavasti ei saa. Käbisid pole Ristna mänd kandnud, kuigi ta peaks arvestuste järgi olema vähemalt 50-aastane.

Kui niisugune kasvuvorm oleks tekkinud ainult karmide tingimuste tõttu, siis oleks selliseid seal rohkem. Roomavaid mände küll on, mõnel kogu tüvi ja hõre võra maadligi, käbidki küljes. Mõnel nende käbide seemikutest hakkasid esimesed külgoksad kohe mööda maapinda roomama, kuid peavõrse tõusis sirgena otse üles.” 
Tahes-tahtmata meenub kahekümne aasta tagune juhtub, kui Kõpu poolsaarel põletati Ülendi ohvripärna.




TASUB MINNA

  
Mitte päris nagu kaks tilka vett: tegutsev Kuriste …

 


… ja varemeis Puski kirik.

 

Kaks kirikut, kaks saatust

Hiiumaal on kaks väga sarnast õigeusukirikut, mõlemad ka samal ajal ehitatud: 19. sajandi lõpu venestusajal.

Käina valla Kuriste kirikut olevat käinud 27. juulil 1890 sisse õnnistamas koguni toonane Eestimaa kuberner Sergei Šahhovskoi, kes kinkinud kogudusele ka raha kroonlühtri ostmiseks. Praegu on Kuriste kirik ehk Hiiumaa Jumalasünnitaja Sündimise kirik ainuke tegutsev õigeusukirik Hiiumaal. Ja nagu fotolt näha, teeb läbi värskenduskuuri.

Sama esinduslik Puski kirik Kõrgessaare vallas seevastu on varemeis. Pildi troostitust rõhutavad lähikonnas ka kunagise koolimaja ja teiste hoonete rusud.

   


Meretaguseid asju

 


Kärdlagi saab peagi oma klaaspalee

 


Aheldatud: mine neid saarele tulevaid mandrimehi tea!

 


Tee ei-kusagilt ei-kuhugi: Kalana “promenaad”

   


Päevasaare parimaid salapaiku

 


Miljonivaade Korbi mägedes: vähem …

 


… ja rohkem suumitult

 


Metsaidüll Kalestes

 


Kaleste talumaastikul

 


Kassari kullakamber

 


Viisakas värav

   


Vanaduse raske koorem

 


Olen küll vana, aga looduskaitstud (saar Ojakülas)

 


Pensionär Kalestes

 


Töötav pensionär Orjaku muuli servas

 


Elu raske koorem

 


Kormoranide lubjatud puud Käina lahel

 



TASUB MINNA

 

 

Ristna lõunaneeme militaarmaastikel

 


Ära roni: tapab!

 


Kas tulevane mäesuusakeskus (NL radarimägi) …

 


… ja suusahüppetorn (NL tulejuhtimispunkt)?

 


Pooleli olev eramu looduskaunis kohas.

  
  

Ristna “Merekaubamaja”: muiates läbi pisarate

RMK Ristna loodusekeskuse juhataja Liis Soonik on koos kolleegidega keskuse kõrvalhoonesse sisustanud “Merekaubamaja”, mis ootab suvel külastajaid kõigil nädalapäevadel.

Pisikesele pinnale on koondatud uskumatu hulk ja sama uskumatu valik kõikvõimalikke Hiiumaa randadest leitud esemeid ja olluseid, mis on jagatud tüüpilise kaubamaja stiilis osakondadesse. Juba ukse taga ootab teid “Pestud energia” ehk lainetest kooritud palgid ja ümaraks lihvitud kivisöetükid. Ruumis sees on aga jalatsiosakonnas võimas valik jalavarje, enamasti paraku küll paariliseta; toiduosakonnast leiab üüratu sortimendi piima- ja muid joogi- ning näksipakendeid, millest osa on avamata. Ent leidub hoopis ohtlikumaid artikleid: kemikaale, ravimeid, kalavõrk, mille surmavas kaisutuses merelinnu luustik. Muidugi on lisatud teabetahvlid mereprügist ja selle ohtlikkusest ning Läänemere muredest.

Aga pettuma ei pea ka see tulija, kellel kaubamaja silti nähes rahakott taskus sügelema hakkab. Näituseruumi kõrval on teinegi tuba, kus saab valida väga laialdases hinnaskaalas suveniire, kõigile omane üks ühisjoon: iga puhul on vähemalt osa materjalist tulnud merest või saanud sellelt suuri mõjutusi. Tore osa müügisaali väljapanekuist on lähedal asuva Kõpu internaatkooli õpilaste töödest; piltidel näiteks puitaakrikust raamid ümber. Nende tööde eest saadud raha kulutatakse kooli õpilastele joonistus- ja käsitöötarvete ostuks.

 


Merekaubamaja valvuridki on ikka merest tulnud materjalist.

 


Kaubamaja juhataja Liis Soonik näitab meremilitaarmaterjalidest valmistatud tuulekella.

 


Kaubamaja jalanõuvalik on nii suur, …

 


… et piisab ka lillepotiümbristeks.

 


Suveniiriosakonnas: lillevaasid randa tulnud lambipirnidest.

 
  

RMK Kaleste telkimisala

 




  

Õie- ja värviilu

 


Merikapsas

 


Metsülane ehk anemoon

 


Kurerehad

 


Pääsusilmad

 


Rannikas

 


Rand-seahernes

 
  

Pisike mõnus matkarada Orjakus

 

Kassari-kandi matkaradadele on sel kevadel lisandunud veel üks – lüheldane küll, aga mõnus, hubane ja huvitav: Orjaku muuli matkarada.



See algab Orjaku sadama juurest, kulgeb mööda roostiku vahele ehitatud ja kohati vee kohale riputatud laudteed saarekesele, kus muldvana pihlaka varjus asub ka puhkekoht, ning sealt juba edasi muulile. Raja põhiline vaatamisväärsus on külaseltsi jõududega taastatud veeloodimaja, kus saab vaadata põhjalikku ülevaadet sadama ajaloost.



Veeloodimaja ehk veemõõduputka ehitati siis, kui valmis sadama lõunamuul. Koos vana pihlakaga, mis praeguseks päris kõver, aga ikka elus, sai majakesest üksiti meremärk, aga ka Orjaku küla sümbol. Putkas oli seade, mis kirjutas automaatselt üles lahe veeeseisu. Selle kümnendi tormides sai majake kannatada, 2007. aasta kevadtormid viisid ta aga lausa minema. Nüüd on veeloodimaja taas kindlalt kohal ja saanud uue funktsiooni.


  

 


 


Toimetanud ja pildistanud Toomas Jüriado
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil
toomas1307@hot.ee
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet