Meie, moblapidamatud

Kirjanik Peeter Helme arutles sel nädalal Eesti Päevalehes teemal, miks eestlased nii hullusti üksteist raadio kaudu õnnitleda ja tervitada ihalevad – ka siis, kui tervitatav-õnnitletav on lausa kõrvaltoas. Ja jõudis arvamuseni, et ju ikka edevusest.

Mina õnnitlus- ja tervitussaateid üldjuhul ei kuula, nii et see on mulle ivake võõras probleem. Küll olen just samamoodi juurelnud, miks ometi peavad eestlased – ja sugugi mitte ainult NOORED eestlased – avalikes kohtades hirmkõva häälega rääkima, seejuures enamasti (hästi pehmelt väljendudes) mitte kuigi sisukat juttu. Seda nii vahetult omavahel juteldes, eriti aga veel mobiiltelefoneerides.

Olen fortissimo-kõnemaneeri püüdnud seletada näiteks karmi lasteaia-lapsepõlvega, kus inimene on varakult selgeks saanud, et ennast saab kuuldavaks teha vaid täishäälel lõuates. See on hästi teoreetiline arutlus, sest ise pole ma lasteaias käinud, küll aga mu kolm ammu täiskasvanud last, kes küll nüüd minu meelest kuigi valjuhäälsed ei ole ... Ja veel teoreetilisemaks muutub see arvamus siis, kui kuulen mõnd endast tüki maad vanemat eite või taati ühistranspordivahendis intiimseid üksikasju kõnekarpi röökimas. Noh, ehk on lihtsalt kõva kuulmisega, olen siis mõelnud.

Aga Peeter Helmet lugedes hakkan arvama, et äkki on see tõesti meie rahvuslik iseärasus – tahta just sel veidral moel olla keegi, keda teatud ruumis kõik peavad kuulma.

Eelmisel kolmapäeval sõitsin viimati Tallinnast Tartusse. Ikka selle täistunnibussiga nagu kümneid või sadu kordi enne ja küllap ka kümneid kordi veel tulevikus. Nagu ikka, oli ka siin mobiilpidamatuid. Sain viis (!) istet tagapool istunud nooremas keskeas isanda kohta täpselt teada, kuidas ta vabanes tuhablokaadist kusagil põhjas ja mil moel ta kusagile lõunasse sõitis, kellega, mida ja kui palju ta laeval Tallinna loovides öö jooksul ära juua jõudis, kuidas joomingu käigus rahakoti kõigi dokumentidega ära kaotas ja kes talle raha laenas, et saaks Tartusse sõita. No ei olnud huvitav, ei olnud. Kõnemaneergi oli tülgastav, jutt kubises parasiitsõnadest. Oleksin tahtnud hoopis tukkuda. Sest minagi olin just äsja tuhapilve pärast lennuki asemel juhuslikul neljarattasel sõiduvahendil Brüsselist Tallinna kulgenud ja mul oli selja taga kaks peaaegu magamata ööd.
See jutt vältas ehk tunnikese, siis tuli väike vahe, et anda ruumi ülevaatele, kui jama on uus mobla, mis oli roppkallis, aga hirmkeeruline, nii et helistada on hulltüütu. See jutt oli väheke lühem, aga kindlasti mitte huvitavam.

Nii pidin tahes tahtmata mõtlema oma just lõppenud nädalasel Belgia-reisil läbitud ühistransporditundidele ja -kilomeetritele. Ning ma sain aru, et kokku kaheksa rongi- ning rohkem kui veerandsaja allmaaraudtee-, bussi- ja trammisõidu jooksul polnud mul kordagi olnud lähikonnas samasugust mobiilhäirijat, nagu kodumaa kahe suurema linna vahel kulgedes peaaegu alati ära pean kannatama. Püüdsin meelde tuletada ka neid sõite, mis olen viimaste aastate jooksul teinud näiteks Rootsi ühissõidukites – ja jõudsin sama järelduseni. Lõuna-Euroopat ei maksa üldse mainida: nemad suhtlevad ikka pigem silmast silma ja kõrvast kõrva kui mobiili teel.

Võib-olla on just see mobiilmölapidamatus põhjus teisele epideemiale, mis armsa Eestimaa inimesi, sedapuhku küll esmajoones nooremaid inimesi, on tabanud: enamikul on vist ka magades ja ehk vanniski peas kõrvaklapid? Et pigem kuulan tümpsu kui mingi ajukääbiku lõputuid pajatusi? Ei tea, endale pole ma lahendust leidnud, sest mulle meeldib olla maailmaga kuulmissides. Tõsi, mitte igasuguse maailmaga. Aga Skandinaavias evitatav mobiilivabade vagunite idee muutub mulle üha köitvamaks, lausa omamoodi kinnisideeks. Äkki saaks midagi sellist ka mõnes Tallinna-Tartu täistunniekspressis proovida?

Toomas Jüriado