Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

MTÜ LOODUSAJAKIRI UUDISTAJA

UUDISTAJA
11. veebruar 2011




VEEBRUAR


 

foto
Laupäeva õhtul tekitas värske õhk Toomemäel lausa kevadise meeleolu.

foto
Nädala alguse sulailmad kahandasid küll vist rohkem hangi, kui lumekoristajad ära vedada jõudsid.

foto
Ja kuigi neljapäeval läks selgeks ja külmaks...

foto
... jäid jalakäijale sellest nädalast ikka meelde lörts ja märjad jalad.



LOODUSAJAKIRI SOOVITAB


 

        



MTÜ Loodusajakiri tegutseb kümnendat aastat. Juubeliaastal me hinda ei tõsta, vaid vastupidi, sama raha eest saate rohkem sisu: kõik meie ajakirjad – nii Eesti Loodus, Loodusesõber, Horisont kui ka Eesti Mets on varasemast mahukamad ning tellijat ootab mitu kingitust. Näiteks:

Telli Loodusesõber enne 9. maid ja osale roheliste rattaretkel soodushinnaga 30 eurot.
Telli Eesti Loodus ja saad koos juuninumbriga raamatu „Aasta puud ” (tellija võit 6,49 eurot).
Telli Loodusesõber ja saad aasta lõpus Aare Baumeri raamatu köögifüüsikast (tellija võit 6,49 eurot).
Tellides kogu paketi ajakirju, saad mitu kinki korraga!
Tellimine: www.loodusajakiri.ee või tel. 610 4105.






EESTI SÕNUMEID


 



Riigimets saab puhtamaks

Mullu koristas riigimetsa majandamise keskus (RMK) oma halduses olevatest metsadest kokku 137 tonni prügi, s.o. 40% vähem kui 2009. aastal.
Metsade reostamine on piirkonniti siiski muret tekitav, samuti tuleb metsast endiselt koristada ohtlikke jäätmeid. RMK metsakasvatuse peaspetsialisti Toomas Väädi sõnul oli mullu enim prügi Harjumaal, Ida-Virumaal ja Tartumaal, eelkõige suurte linnade ümbruse riigimetsades. „Tänu ennetustööle ja teavitus-koristuskampaaniatele nagu „Mets puhtaks!” ja „Teeme ära!” on olukord järjest paranenud. Näiteks viie aasta taguse ajaga võrreldes on metsade prügireostuse maht vähenenud 75% ja sellest tulenevalt on olnud võimalik koristuskulu vähendada 60%. Samas on teatud piirkondades metsade prügistamine endiselt terav probleem,” tõdes Toomas Väät. Riigimetsa koristamine läks mullu maksma ligi 330000 krooni ehk üle 21000 euro.

Peale tavaprügi koristati ligi üheksa tonni ohtlikke jäätmeid, enim oli katuste lammutamisel tekkinud eterniiditükke, aga leiti ka mürgiseid kemikaale. Näiteks Pakri poolsaarel kõrvaldati spetsialistide abiga kilogramm elavhõbedajääke ja 140 kg elavhõbedaga saastunud pinnast.
RMK

 


 


TÜ ja TTÜ jagavad telesilla vahendusel loengukursust

Märgina Tartu ülikooli ja Tallinna tehnikaülikooli tihenevast koostööst algas sel nädalal kahe kõrgkooli ühine loengukursus, mida kantakse täies mahus üle reaalajas toimiva videoühenduse abil. TTÜ teadusprorektori professor Erkki Truve õppeainet „Taimede molekulaarbioloogia” kuulavad 37 TÜ ja 20 TTÜ magistranti peavad vara ärkama, et iga tööpäeva hommikul kell 8–10 toimuvasse loengusse jõuda, aga vähemalt pole teadmiste omandamiseks vaja teise linna sõita. Loengukursus kestab kuu aega.

 


 


40 uut püsielupaika käpaliste kaitseks

Homme, 12. veebruaril jõustuva keskkonnaministri määrusega võetakse kaitse alla 40 uut käpaliste püsielupaika kogupindalaga veidi üle 850 hektari. Neist neli rajatakse I ja ülejäänud 36 II kategooria kaitstavate liikide kasvukohtadele.

foto
I kategooria kaitstav orhidee lehitu pisikäpp Tartumaal. Sellel 2009. aastal avastatud leiukohal on nüüd püsielupaiga staatus. Foto: Maarja Kukk.


„Looduskaitseseaduse kohaselt tuleb esimese kaitsekategooria liikide kõikides teadaolevates elupaikades või kasvukohtades nende soodsa seisundi tagamiseks moodustada kaitsealad või hoiualad või määrata kindlaks püsielupaigad,” ütles keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna spetsialist Kadri Alasi. „Seni jäi neli esimese kaitsekategooria käpalise kasvukohta väljapoole kaitstava ala piire ja nende kaitseks moodustati püsielupaigad,” täpsustas ta.

II kategooria liikide teadaolevatest elupaikadest tuleb vähemalt 50%-le tagada kaitse, luues kaitsealasid, hoiualasid või püsielupaiku.
II kategooria orhideede püsielupaikadeks valiti esinduslikumaid kasvukohti, kus populatsioonid on elujõulised. Lisaks arvestati kasvukohtade geograafilist jaotust ja teiste haruldaste liikide leidumist kasvukohas. Rangemalt kaitstavate taimede püsielupaigad on ühtlasi turvalised asualad samu kooslusi asustavatele III kategooria liikidele. Eestis kasvab 36 liiki käpalisi, mis kõik on looduskaitse all. Kõige rangemasse, I kaitsekategooriasse kuulub neist neli ja II kategooriasse kaheksateist liiki.
Keskkonnaministeerium

 


 


Maaülikooli tudengid kujundavad linnakeskkonda

11. –12. veebruaril peetakse Eesti maaülikooli peahoone aulas maaülikooli üliõpilasesinduse ja MTÜ KinnisvaraMagnaadid eestvedamisel konverents „Koos kujundame linna”.
Eelmisel aastal alguse saanud projekti eesmärk on leida Supilinna kogukonna, maaülikooli, Tartu linnavalitsuse ja ärisektori koostöös terviklahendus maaülikooli linnaku aladele. „Püüame leida alternatiivseid lahendusi, kuidas saaks segamatult liigelda jalgsi, jalgratta, auto ja ühistranspordiga ning kuidas saaks kõik liiklejad koos eksisteerida,” märkis projektijuht, maaülikooli üliõpilasesinduse liige Andre Purret. „Peamiseks märksõnaks on ideede teostatavus.”
Kahe päeva jooksul peavad ettekandeid nii Eesti kui ka välismaa autorid, korraldatakse arutlusring asjaosalistega ning saab osaleda töötubades.
EMÜ

TASUB OSALEDA


 


ELF kutsub keskkonnahoidliku põllumajanduse seminarile

Eestimaa looduse fond (ELF), Läti maaelu konsultatsiooni- ja õppekeskus ning Läti looduse fond kutsuvad keskkonnasäästlikust põllumajandusest huvitatud tootjaid, põllumajandusnõustajaid, valitsusväliseid organisatsioone, uurimis- ja haridusasutusi ning valitsusasutusi osa võtma rahvusvahelisest seminarist „Demonstration of environmentally friendly farming”. Projekti „DEMO FARM – keskkonnahoidlike põllumajandusviiside Eesti-Läti koostöövõrgustiku arendamine” raames korraldatav üritus toimub 3. märtsil 2011 Tartu ülikooli raamatukogu saalis. Seminar on inglise keeles koos eestikeelse sünkroontõlkega.
Seminari esialgset kava näeb võrgupaigas http://www.elfond.ee/et/demofarm/seminar/program"
Projekti DEMO FARM eesmärk on edendada keskkonnateadlikkust põllumajandustootjate ja tarbijate seas ning vähendada tootmisega kaasnevaid loodusele kahjulikke mõjusid Lõuna-Eestis ja Põhja-Lätis.
Läti-Eesti ühisprojekti rahastatakse Eesti-Läti piiriülese koostöö programmist ja seda toetab KIK.
ELF

 


 


Kaks fotovõistlust

RMK Emajõe-Suursoo looduskeskus kuulutab välja fotovõistluse „DEmajõe neli palet„D, kuhu on oodatud igas vanuses loodushuviliste pildid aastaaegade vaheldumisest Emajõel.

Võistlustööd tuleb esitada digitaalkujul (jpg-vormingus). Võistlusele on oodatud töötlemata fotod. Kvaliteetse prindi huvides peavad fotod olema mõõtmetega vähemalt 1800 x 2400 pikslit ja resolutsiooniga 300 dpi. Pildile lisage autori nimi, vanus ja kontaktandmed ning nutikas pealkiri. Võistlustööd tuleb saata e-posti aadressile emajoe-suursoo.looduskeskus@rmk.ee.Võistlusele saabunud fotode kasutamisõigus jääb RMK Emajõe-Suursoo looduskeskusele, üksiti esitades autori nime.

Fotosid oodatakse kuni 31. oktoobrini, parimad selguvad 15. novembril.Fotovõistlusel esimese koha võitnud töö autor saab auhinnaks fotopoe kinkekaardi ja loodusraamatu, teine koht samuti kinkekaardi ning kolmas koht loodusraamatu.

Viieteistkümnest parimast fotost koosnev näitus pannakse üles RMK Emajõe-Suursoo looduskeskusesse 2012. aasta jaanuaris.

 


 

Kas Tartu on peale ülikoolilinna ka kultuurilinn? Tartu ülikooli kunstimuuseum kuulutab välja võistluse, et näha, kuidas Tartu tudengid näevad Tartus kultuuri.

Fotovõistlusel „Kultuur Tartus – tudengi silmade läbi” saavad osaleda kõik üliõpilased, olenemata omandatavast kraadist või sellest, kas kõrgkool asub Tartus või mõnes muus linnas, küll aga peavad võistlustööd olema pildistatud Emajõe Ateenas. Iga osaleja võib esitada kuni viis mustvalget fotot, aega selleks on 7. aprilli südaööni. Täpsemad tingimused võistlustööde kohta asuvad võrgupaigas www.ut.ee/artmuseum/fotokonkurssSilmapaistvatest töödest pannakse suvel üles näitus Tartu ülikooli kunstimuuseumis ning paremad saavad Fotoluksi ja Edelaraudtee auhinnad.
RMK/TÜ kunstimuuseum

MAAILMAST


 


Loodushoidlikust põllumajandusest on lindudele abi

Üleminek intensiivsele põllumajandusele on Euroopas rikkunud paljude linnu- ja loomaliikide jaoks olulised elupaigad: heade toitumis- ja pesitsemisvõimalustega mitmekesise maastiku, mis on seotud traditsiooniliste maaharimisvõtetega.
Viimasel paaril aastakümnel on Euroopa Liit teinud suuri kulutusi, et veenda põllumehi võtma omaks maaharimisvõtteid, mis parandaksid põllumajandusmaastiku väärtust elupaigana. Kuigi toetusmeetmeid on rakendatud ulatuslikult, on seni vaid vähestel juhtudel õnnestunud kestvalt parandada ohustatud liigi olukorda laial alal.

foto
Halltsiitsitajat on kohatud ka Eestis, kuid siin on ta ebajärjekidel või väga haruldane pesitseja. Foto: Wikipedia/Raul Baena Casado.


Hiljuti ajakirjas Journal of Applied Ecology avaldatud uurimus keskendus halltsiitsitaja ( Emberiza calandra ) elupaikadele Šotimaa idaosas. Sellest veel 1970. aastatel Ühendkuningriigis üldlevinud värvulisest on saanud üks ohustatumaid kultuurmaastikulinde: tema arvukus on juba vähenenud 90% ning langustendents jätkub. Allan J. Perkins ja tema kaastöölised loendasid tsiitsitajaid seitsme aasta jooksul seitsmekümnes talus, et kindlaks teha, kas loodushoiuprogrammide rakendamine aitab populatsioonil taastuda. Kontrollrühmas majandasid talunikud oma äranägemise järgi, „rohelised” talud aga jagunesid kaheks: ühed toimisid tavalise riiklikult rahastatud loodushoiutoetuste skeemi järgi, teised järgisid spetsiaalselt halltsiitsitaja jaoks koostatud majandamisjuhiseid. Nagu arvata võis, jätkus kontrollrühma aladel populatsiooni hõrenemine. Kui rakendati üldisi loodushoiuvõtteid, püsis lindude arvukus enam-vähem muutumatuna ning ainult tsiitsitaja päästmisele suunatud eriprogrammis osalevates taludes ilmnes kasvutendents. Uurijate arvates said otsustavaks kaks tegurit: pesitsusaladeks olevad rohumaad niideti hiljem ja mõned teraviljalapid jäeti koristamata, et hoida neid lindude talviseks toiduvaruks. Kummagi hüvitamine talunikule pole tingimata odav.

Šotimaa halltsiitsitajate näide annab alust uskuda, et riiklike toetusskeemidega on võimalik kultuurmaastikus elavate liikide olukorda leevendada, aga ühtlasi näitab, et tõhusate kaitsemeetmete väljakujundamiseks tuleb liigi bioloogiat põhjalikult tunda.
RSPB/Journal of Applied Ecology

 


 


Ravimifirmad vähendavad alusuuringute mahtu

Ravimipatentide aegumine ja turu küllastumine odavamate koopiaravimitega on suurtootjatele viimastel aastatel hulga peavalu valmistanud. Sel nädalal teatas ravimihiiglane Pfizer plaanist teha uurimis- ja arenduseelarves miljarditesse dollaritesse ulatuvaid kärpeid. See on ootuspärane, kuna järgmise kolme aasta jooksul avaneb aeguvate patentide tõttu hinnanguliselt kaks kolmandikku kontserni senisest müügimahust odavate koopiaravimite konkurentsisurvele.

Üks kärpimise peamisi ohvreid on firma uurimisasutus Suurbritannias Sandwichis. Viagra arendamisega kuulsust kogunud asutus suletakse lähema kahe aasta jooksul ning peaaegu kõik 2400 töötajat koondatakse. Pfizer plaanib loobuda alusuuringutest allergia ja hingamisteede haiguste alal ja keskenduda neuroteadustele, vaktsiinidele, vähiravile ning südame-veresoonkonna haigustele.

Samalaadse, aga vähem drastilise koondamise kuulutasid juba eelmisel aastal välja GlaxoSmithKline ja AstraZeneca. Kaotatud patenditulude tõttu ei taha suurkontsernid enam investeerida uute ravimite otsimisse kui valdkonda, mis nõab suuri kulutusi, kuid õnnestumise tõenäosus on väike. Nii jäävad katseuuringud akadeemia pärusmaaks. Nende tulemuste järgi valivad ravimifirmad edasisteks katsetusteks välja lootustandvamad. Alusuuringute sõltumatus erakapitalist annab uurimisasutustele võimaluse teha paremat koostööd, aga tuhandeid kaotatud töökohti see ilmselt ei kompenseeri.
Nature

 


 


Inimgenoomi sekveneerimisest möödub 10 aastat

15. veebruaril 2001 avaldas ajakiri Nature 62-leheküljelise artikli, milles 1990. aastast tegutsenud inimgenoomi sekveneerimise projekti (HGP) katuse alla kogunenud teadlased kirjeldasid esimest korda inimese täielikku DNA-järjestust. Samal nädalal avaldas ajakirjas Science oma tulemused ka erakapitalil põhinev Celera.

Selleks ajaks oli õnnestunud sekveneerida vaid suhteliselt väikesi ja lihtsaid genoome: teada olid 38 bakteri, ühe seene (pärmi), kahe selgrootu looma (ussi Chaenorhabditis elegans ja äädikakärbse) ning ühe taime (hariliku müürlooga) DNA-järjestused. Nendega võrreldes on inimese genoom umbes suurusjärgu võrra mahukam ja täis korduvaid motiive, mis muudavad õige järjestuse määramise keerukamaks.

2001. aastal avaldatud järjestus oligi pigem mustand kui lõplik tulemus: selles oli veel ohtralt lünki ja vigu. „Lõpliku”, 99,7% kõigist eukromatiinsetest järjestustest hõlmava genoomi kirjeldamiseni jõudis HGP alles kolm aastat hiljem.

Järgnesid hiire, koera, roti, šimpansi ja kõikvõimalike muude olendite genoomid. Nüüdseks on teada umbes 250 päristuumse organismi ning 4000 bakteri ja viiruse täielikud geenijärjestused. Vaid mõned päevad tagasi teatati vesikirbu (Daphnia pulex) genoomi esmakordsest sekveneerimisest. Tohutu arenguhüppe on teinud ka sekveneerimiseks kasutatav tehnoloogia. Sama pika DNA-ahela järjestuse määramine on praegu umbkaudu 100 000 korda odavam kui kümne aasta eest ning tulemusteni, milleks varem tuli töötada nädalaid või kuid, võib moodsate seadmete abil jõuda päevaga.

Aastatuhande vahetusel kerkis inimgenoomi sekveneerimise ümber suur meediakära. Poliitikud ja ajakirjanikud kõnelesid üksteise võidu revolutsioonist meditsiinis, lubati pärilikud haigused geenitehnoloogia abil välja juurida ja kõikvõimalikke imerohtusid. Kümme aastat hiljem on selge, et inimese genoomi sekveneerimine on küll andnud aluse biomeditsiiniliste uuringute plahvatuslikuks kasvuks, aga tavakodaniku elujärge mõjutab see esialgu vähe. Lootust siiski on: kümnendi jooksul on teadlastel õnnestunud tõestada ligi 4000 geeni seotust pärilike haigustega või eelsoodumustega muudeks tervisehädadeks. Haiguse tekkemehhanismide selgitamine on aga tõhusate ravimeetodite arendamise eeltingimus.
Nature

KOMMENTAAR


 


Piirissaare uputusest

Teisipäeva, 8. veebruari Tartu Postimehes on üle kahe külje avaldatud artikkel Piirissaare elanike järjekordsest hädast: niigi kahanev ja peamiselt vanadest inimestest koosnev kogukond kardab uputust. Keldritesse imbuvad loigud ja pinnavesi on tunginud salvkaevudesse. Mis saab kevadise suurvee ajal? Kes on piirissaarlaste õnnetuses süüdi?

Vallavanem Maria Korotkova sõnavõtte lugedes jääb mulje, et süüdi on kõik, kes viimasel ajal saarel vähegi midagi teinud on. Keskkonnaamet on uputuse põhjustanud sellega, et madalsooniitu võsast puhastama tellitud firma on jätnud raiutud põõsad vedelema; AS Saare Liinid sellega, et on sadama ehituse käigus sulgenud vee väljavoolukoha inimeste eluasemete külje all asuvast soost; veeteede amet sellega, et on ladestanud Peipsi ja Lämmijärve vahelise laevatee süvendamise käigus välja kaevatud liiva saare lõunaossa.

foto
Maa-ameti uuel ortofotol on näha hooletute võsaraiujate mahajäetud oksi (helepruunid kimbud). Foto: Maa-amet.

foto
Saare lõunaossa laiali lükatud liivalasundil lösutab selline vanametallist monstrum.

foto
Vaade Piiri külale üle saart poolitava põhja-lõunasuunalise kanali.

Käisin läinud aastal Piirissaarel kaks korda botaanilisi välitöid tegemas. Esimesel käigul augustis jõudsin näha nii äpardunud võsakoristusplatsi, veeteede ameti liivaväljasid kui ka sumbata üle põlvesügavuses mülkas otse endise karjafarmi külje all.

Viiskümmend-kuuskümmend aastat tagasi niideti nii Piirissaarel kui ka Emajõe deltas heina madalsoodelt, mis (vähemalt tänapäeval) on nii tümad, et masinatega ligi ei pääse. Ühest küljest tugevdas niitmine rohukamarat, teiselt poolt aga kujundasid inimesed ise aktiivselt veere¾iimi. Luhtadele käsitsi kaevatud madalate kraavide võrgustikul pole palju ühist eelmise sajandi teises pooles moodi läinud drenaa¾isüsteemidega. Nende mõju oli märksa leebem ja mis peamine: niitjad kohandasid ja puhastasid kraavide süsteemi vajadust mööda, mitte utoopilisi maaparandusprojekte järgides.

Piirissaare edelaosas on jäljed kunagisest kraavitusest selgesti näha, samuti on kindlasti kuivendatud Saare küla lähiümbrust. Teisest küljest jäi saarel liikudes mulje, et nende väikeste veenirede kinnivajumise mõju veere¾imile on tühine võrreldes saart läbiva kanali äärsete muldvallide omaga.Milles siis on selle kraavijutu mõte? Vanasti, kui soode niitmine oli kohalike elanike iga-aastane mure, poleks kellelgi kahe silma vahele jäänud, et sadama rajamisel tuleb kai alla truubid paigutada või kanaliäärsesse valli läbivoole kaevata. Suurem loomapidamine aga lõppes Piirissaarel kaheksakümnendatel. Praegu on saarele püsivalt jäänud peamiselt eakad inimesed ja valla koduleheküljelt võib lugeda: „Elu siin pole lihtne ka vanurieas”. Kohalikel pole soos enam midagi peale hakata, aga praeguse sotsiaalse olukorra jätkudes pole seal palju teha ka looduskaitsjatel. Kui on otsustatud sood majandatavana taastada, siis ei piisa paar korda võsa raiumisest ega veere¾iimi parandamisest, vaid tuleb leida keegi, kelle hooleks jääks edaspidi heina niitmine, ja keegi, kes heina ära sööks.
Ott Luuk

Toimetanud ja pildistanud Ott Luuk
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil ottluuk@gmail.com




28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet