UUDISTAJA
18. november 2011

 
... Haanjamaal aga imetleda lund
Foto: Timo Palo

Teisipäeva, 15. novembri üheteistkümnendal hommikutunnil kummus Tartu kohal täiesti ebatüüpiliselt pilvitu novembritaevas. Tuul on puud-põõsad nüüd lehtedest enam-vähem lõplikult tühjaks raputanud, ...

... nii et lehesaagikogujad võivad hakata pika sügistöö otsi kokku tõmbama


Tuvid püüavad päiksele lähemal sooja leida

Kolmapäev. Oh imet: juba teist päeva päikeseline, vähese pilvisusega hommik


Aga Vanemuise pargi veesilma kattis veel üheteistkümnendalgi hommikutunnil jääkirme

---

   

Eesti Loodusel on üle 2000 Facebooki sõbra
Esmaspäeval kuulutas Eesti Looduse toimetus oma Facebooki-lehel välja väikese võistluse: kui lisandub 2000. sõber, loosime nende vahel välja tellimused.
Üleskutse peale jõudis sõpruskond kahe tuhandeni juba järgmise päeva õhtuks. Loosiõnnelikeks osutusid Krista Metsjärv, Ülle Kütsen ja Kadri Jaanist, kellele toimetus kingib ajakirja Eesti Looduse poolaasta tellimuse.
Teistele sõpradele soovitame: www.eestiloodus.ee/teema3.html.
Sisukat lugemist kõigile!
Uudistaja

Tublimad teaduse populariseerijad on taas valitud
Läinud reedel, 11. septembril jagati Tallinnas Salme kultuurikeskuses tänavusi riiklikke preemiaid teaduse populariseerijatele.
See oli osa järjekorras neljandast teadusmeedia konverentsist, mis sedapuhku kandis lühikest pealkirja „Mida?!”, korraldajad nagu ikka sihtasutus Archimedes, rahvusringhääling, teaduste akadeemia ning haridus- ja teadusministeerium, rahaga toetas Euroopa sotsiaalfondi programm „TeaMe”.
Vt. http://toomasjuriado.blogspot.com/2011/11/teaduse-populariseerimise-elutoopreemia.html.
Eesti teaduse populariseerimise riiklikke auhindu on antud alates 2006. aastast, nii et tänavu oli juba kuues kord. Auhinnafond oli seekord 21 500 eurot: elutööpreemia 6500, peapreemiad kuues kategoorias 2500 ja ergutuspreemiad, mida kokku anti viis, 500 eurot.



Esimesena kuulutati välja aasta parim uus algatus teaduse ja tehnoloogia populariseerimisel. Selleks valiti kolme kandidaadi hulgast Eesti maaülikooli doktorantide algatus „Elus teadus”, mis oli mõeldud eelkõige koolinoortele; auhinna võtab fotol vastu projektijuht Kristi Teppo.
Alajaotises „Parim teadust ja tehnoloogiat populariseeriv teadlane, ajakirjanik või õpetaja” pälvis peapreemia mereteadlane akadeemik Tarmo Soomere, ergutusauhinna said Andres Juur Puurmannist ja Liina Tamm Kongutast.
Tegevusest või tegevussarjadest teaduse ja tehnoloogia populariseerimisel tunnistati peapreemia vääriliseks ajaloo- ja ühiskonnaõpetajate seltsi õpilaste ajaloo uurimistööde võistlus ning selle koordinaatorid õpetajad Tiiu Ojala Võru kesklinna gümnaasiumist ja Viivi Rohtla Lähte gümnaasiumist. Ergutusauhinnad anti TTÜ ja TTKK üliõpilaste rahvusvahelisele tootearendusvõistlusele „Formula Student Team Tallinn” ja Kuressaare gümnaasiumi „Teadusmaa” projektirühmale.



Peapreemia kategoorias „Teaduse ja tehnoloogia populariseerimine trükisõna abil” anti ajakirjale Tarkade Klubi ja peatoimetaja Arko Oleskile (fotol vasakul koos Peeter Vihalemmaga). Ajakiri ilmus 2007. aasta novembrist kuni 2011. aasta septembrini. Ergutusauhinna sai Lea Leppik TÜ ajaloo muuseumist raamatu „Tartu Tähetorn” eest.
Viiendas, teaduse ja tehnoloogia populariseerimise kategoorias audiovisuaalse ja elektroonilise meedia abil pälvis peapreemia TÜ keemikute projekt „Audiovisuaalne materjal: 100+ katset keemias” (projektijuht Jaak Arold). Tegemist on suuremahulise audiovisuaalse internetimaterjaliga: see koosneb 111 keemiakatse videost, millele on lisatud vajalikud kommentaarid, võrrandid ning selgitused (vt. http://www.chemicum.com/).
Elutööpreemia pikaajalise süstemaatilise teaduse ja tehnoloogia populariseerimise eest pälvis keemikuharidusega Tiiu Sild, kes on aastast 1997 olnud teaduskeskuse Ahhaa juht. 1. septembril 1997 mahtus huvikeskus ühe töölaua taha, nüüd on keskuse pindala 11 000 m². Eelmisel aastal ületas Ahhaa külastajate arv kakssada tuhat, kokku on Ahhaa üritustel osalenud ligi poolteist miljonit inimest.


Tiiu Silla eest võttis auhinna vastu ja luges ema tervitussõnad ette poeg Mart.



Anti ka teada, et välja on töötatud riiklikult tunnustatud teaduse populariseerija tunnusmärk, mida võivad näiteks veebis või trükisel kasutada nii tänavused kui ka varasemad auhinnasaajad.
Lähemalt saab konverentsi ja teaduse populariseerimise auhindade kohta lugeda Archimedese veebist http://archimedes.ee/.
Uudistaja

Tallinna loomaaias elab ligi pool Euroopa naaritsa maailma tehisasurkonnast
Foto: Tiit Maran

Naaritsal ei lähe hästi
Sihtasutus Lutreola saatis 10. novembril, päeval, mil IUCN punase raamatu toimkond avalikustas liikide seisundi hinnangu (vt. rubriik „Maailmast”), välja pressiteate Euroopa naaritsa kohta.
Nimelt arvati seekordse hindamise järgi Euroopa naarits äärmiselt ohustatud liigi (critically endangered) kategooriasse. See tähendab, et liik on äärmiselt suures väljasuremisohus.
Kõikidest maailma kiskjatest on sama kriitilises olukorras veel kaheksa kiskjaliiki. Euroopas on kõikidest imetajatest naaritsa kõrval nii kehvas seisus neli ja kiskjatest kaks liiki: ibeeria ilves ja vahemere munkhüljes. Eesti fauna liikidest on samasse kategooriasse praeguseks veel arvatud vaid angerjas.
Tegelikult ei saa otseselt öelda, et naaritsa olukord oleks alates eelmisest liigi seisundi globaalsest hindamisest 1996. aastal hüppeliselt halvenenud: toona polnud lihtsalt kõik andmed küllaldaselt selged. Vt. lähemalt http://www.iucnredlist.org/apps/redlist/details/14018/0.
Eesti tegevus naaritsa alalhoiu heaks on etendanud märkimisväärset rolli selle liigi kaitsel. Tallinna loomaaias peetakse ligi poolt naaritsa globaalsest tehisasurkonnast ning naaritsa asurkonna loomine Hiiumaal on üks edukamaid ettevõtmisi naaritsa liigikaitses. Praeguseks on samalaadne tegevus algatatud ka Hispaanias, Saksamaal ja Prantsusmaal.
Lutreola/Uudistaja

TASUB OSALEDA

Homme, 19. novembril tehakse teaduskeskuses Ahhaa
kokkuvõtteid mittetulundusühingute Wikimedia Eesti ja TeadusTeave koostöös korraldatud fotovõistlusest „Teadusfoto 2011”. Võitjad kuulutatakse välja kell 14 algaval autasustamisel, samas avatakse võistluse parimatest töödest koostatud näitus, mis järgneva aasta vältel rändab mööda Eestit. Mitmed fotod jõuavad eestikeelse Vikipeedia esilehele ning trükitakse ära meediaväljaannetes.
Kokku laekus 36 autorilt 280 jäädvustust, mis on kõigile vabalt ja tasuta kättesaadavad eestikeelses Vikipeedias ja rahvusvahelises failivaramus Wikimedia Commons.

10-aastane Looduse Omnibuss sõidutab pühapäeval, 20. novembril
pidulikule loodusõhtule Viljandis pärimusmuusika aidas, kavas on ka retked Mulgimaal.
Kell 15 algaval loodusõhtul saab näha loodusfotovõistluste võidutöid; õhtu tipphetk on aga noorte looduskaitsjate tunnustamine: keskkonnaminister Keit Pentus annab üle esimesed 20 aumärki.
Looduse Omnibuss viib seekord kohale tervest hulgast lähtepunktidest: Tallinnast, Tartust, Pärnust, Raplast läbi Türi ja Paide, Põlvast läbi Võru ja Otepää ning Virumaalt. Täpsem info www.looduseomnibuss.ee.
Looduse Omnibussi ettevõtmisi toetavad Eesti Energia ja KIK.

   

---

Laimokk-ninasarviku ehk valge-ninasarviku alamliigil Ceratotherium simum simum on sugulastega võrreldes läinud hästi
Foto: Richard Emslie / IUCN


Maailma liigirikkuse varjuküljed punases nimestikus
10. novembril avalikustas maailma looduskaitseliit (IUCN) ohustatud liikide uuendatud punase nimekirja. Uues aruandes on läbi vaadatud üle 61 900 liigi. Ajakirja Science ekpertide nõuannete järgi on uut nimekirja püütud kohendada selliselt, et see kajastaks senisest objektiivsemalt üldist maailma elurikkust, olles nn. eluslooduse baromeeter (Barometer of Life).
Kõnealusest nimestikust võib välja lugeda üksikuid häid teateid, ent kahjuks on muret tekitavaid seiku üha rohkem. Näiteks veerand imetajatest on väljasuremisohus, kuigi nende säilimiseks on rakendatud arvukalt kaitseprogramme.
Suure tähelepanu all on ninasarvikud, kelle kadumisel lasub märkimisväärne süü piirkonnas valitseval poliitilisel ükskõiksusel: puudub tahe elupaiku kaitsta või rakendada muid kaitsemeetmeid; ei suudeta piirata salaküttimist ega ohjata rahvusvahelist salakaubandust.
Uudistajas on varemgi juttu olnud (vt. nt. http://www.loodusajakiri.ee/loodusesober/uudistaja334.html) teravmokk-ninasarviku kehvast olukorrast: üks Lääne-Aafrikas elutsenud alamliik Diceros bicornis longipes on nüüdseks ametlikult loodusest kadunud. Peaaegu sama kurba seisu on sattunud laimokk-ninasarviku Kesk-Aafrikas elav alamliik Ceratotherium simum cottoni, kes tõenäoliselt kuulub nüüdsest looduses välja surnud liikide sekka. Kriitilises seisus on ka Vietnamis ning Indoneesias elutsev jaava ninasarvik (Rhinoceras sondaicus).
Siiski saab tuua vastupidiseidki näiteid: hästi on läinud ühel laimokk-ninasarviku alamliigil Ceratotherium simum simum. Tema arvukus oli Aafrikas 19. sajandi lõpus alla 100 isendi, praeguseks on liigi looduslik populatsioon suurenenud hinnanguliselt 20 000 isendini.
Rõõmustavaid sõnumeid on veel Mongoolia põlisliigi prževalski hobuse (Equus ferus) kohta, kes on kriitiliselt ohustatud liikide hulgast arvatud ohustatud liikide hulka. Kõige õnnetum aeg prževalski hobuse jaoks oli 1950.–1960. aastatel, mil tema arvukus vähenes väga järsult. Umbes sellest ajast kuni 1996. aastani peeti teda ametlikult loodusest kadunud liigiks. Viimaste kümnendite jooksul on prževalski hobust püütud taasasustada ning nüüdseks ulatub tema arvukus hinnanguliselt 300 isendini.
Vt. ka videot: http://iucn.org/about/work/programmes/species/?8548/Another-leap-towards-the-Barometer-of-Life.
IUCN/Uudistaja 

---

 
Valgejänes (Lepus timidus)
Foto: HS / Eero Miettunen


Lõuna-Soomes teeb muret valgejänese kahanev arvukus
Lõuna-Soomes on valgejänese (Lepus timidus) arvukus paarikümne viimase aasta jooksul vähenenud kolmandiku jagu. Jäneste arvukus on järsult kahanenud – kohati lausa 60% – eelkõige rannikupiirkondades: Pohjanmaa, Päris-Soome ja Satakunta maakonnas.
Arvatakse, et valgejänese arvukuse vähenemise suurim põhjus peitub viimaste aastate lumevaestes talvedes. Soome jahi- ja kalamajanduse instituudi (RKTL) spetsialisti Kaarina Kauhala sõnul on heleda kasukaga valgejänes talvel lumeta metsas väga kergesti märgatav saak kiskjatele. Pealegi on 2000. aastate jooksul suurenenud jänese peamiste vaenlaste, ilvese ja rebase arvukus.
Kauhala peab jäneste olukorda Lõuna-Soomes väga murettekitavaks. Viimastel aastatel on jäneseid üha vähemaks jäänud ka Kesk-Soomes. Kõige jäneserikkamas maakonnas Põhja-Savos näitavad loendusandmed samuti ohumärke. Teadlased on arvamusel, et kliima soojenemise tõttu võib valgejänes Lõuna-Soomest jäädavalt kaduda. Iga seitsme-kaheksa aasta tagant korduv populatsioonidünaamika on säilinud vaid Lapimaal, Põhja-Pohjanmaa ja Kainuu maakonnas.
Valgejänese halvenenud olukorra tõttu on ta alates möödunud aastast Soome punase raamatu ohulähedane liik. Näiteks kümme aastat tagasi peeti teda veel soodsas seisundis olevaks metsloomaks.
Eestis on valgejänes punase raamatu järgi ohuväline liik, kuigi ka meil on tema arvukus viimastel aastatel tunduvalt vähenenud.
HM.fi/Uudistaja 

KOMMENTAAR

---

Teadus on moes
Kuulasin läinud reedel kõiki teadusmeedia konverentsi „Mida?!” ettekandeid ja lõin jõudu mööda kaasa arutlustes. Kõigist juttudest kõige rohkem mõjus mulle päris kindlasti Tartu ülikooli religiooniantropoloogia doktorandi Marko Uibu lühiettekanne „Teaduse „vaimsed” alternatiivid” (vt. http://archimedes.ee/wp-content/uploads/2011/09/Marko-Uibu.pdf).
Ma ei saa kuidagi öelda, et teema oleks mulle uus; vastupidi – olen mitut liiki teaduskastmega vürtsitatud ja keeruliste oskussõnadega garneeritud esoteerikaga liigagi lähedalt kokku puutunud. Marko Uibu oma uurimust tehes puutus muidugi veel lähemalt. Seepärast – ja ega mul ei ole häbi seda tunnistada – hämmastas mind konverentsijärgses põgusas vestluses selle noore mehe sallivus ja mõistvus kõige selle suhtes, mida ta uuringu aegu teada sai. Kui ma õigesti aru saan, siis lähtub see sallivus ja mõistvus eelkõige arusaamast, et kui inimesel on niiviisi parem, kui ta saab sel moel oma eluga paremini hakkama, siis las ta usub kõike seda, mida aina uued ja uued „vaimsed õpetajad”, treenerid ja ravitsejad talle pähe topivad.
Ma ei ütle mingil juhul, et selline sallivus ja mõistvus oleks taunitav, pigem väärib see sügavat austust; lihtsalt mina ei mõista seda ega saa seetõttu sellega ka hakkama. Minu võib-olla rumalat ja teadmatusest pahatahtlikku arusaama mööda on need „vaimsed õpetajad”, treenerid ja ravitsejad väga sageli lihtsalt petturid, kes keeruliste terminitega žongleerides kergeusklikke oma võrkudesse püüavad, teenides sel moel sugugi mitte väikest raha.
Mul on äärmiselt raske uskuda, et tasuta sissejuhatavaid loenguid pidavad ja veebipüüniseid seadvad „gurud” suudaksid ise tõsiselt võtta selliseid tekste, nagu Marko Uibu ettekande ühel slaidil olnud tsitaat veebilehelt „Vabaduse Õpetused” (http://vabaduseopetused.ee/keylontic): „Järk­järgult muundub rakustruktuur hõredamaks mateeriavormiks, kromosoomide arv suureneb ja bioloogilised süsinikuühendid muunduvad räniühenditeks, teisendades sellega inimbioloogia enamarenenumaks eluvormiks, mis suudab vastavalt oma soovile liikuda läbi erinevate dimensioonide.” Kommenteerida pole ilmselt mõtet, eks ole. Peale rohke sõnavahu hullutatakse kuulajaid-lugejaid jutu kinnituseks kõlavate ametinimetuste ja teaduskraadidega; tehtud on tehniliselt laitmatuid videoklippe ja -filme.
Mind hirmutab see inimeste hulk, kes Uibu kinnitusel selliseid „õpetusi” tõena võtab ja austab; midagi peab olema ühiskonnas minu meelest väga viltu ja sassis. Mul on kurb vaadata, kuidas inimesed reaalsele elule selja pööravad ja upuvad üleni ettekujutuste fantaasiaisse. Ja ma mõtlen südamevaluga neile, kes näevad oma lähedasi, armastatud inimesi esoteerikamülkasse libisemas, aga on sama jõuetud, nagu tunnen ennast mina. Mõni kord võib see kõik tähendada ka valusat hoopi niigi sugugi mitte teab mis tüsedale kaukale. Aga jah: me oleme ju kõik vabad oma teed valima.
Toomas Jüriado

 

 

Pildistanud Toomas Jüriado
Toimetanud Katre Palo ja Toomas Jüriado
Tagasiside, ettepanekud ja vihjed on teretulnud aadressil toomas1307@hot.ee