UUDISTAJA
28. juuni 2005

UUDISED

Eesti Metsa suvenumber: mis on säilikpuu ?

Metsakasvatajaid peetakse üldiselt konservatiivseiks. Teatavat pikameelsust ja stoilisust kätkeb juba metsakasvataja ameti eripära. Teisalt peab metsandus oma ajaga kaasas käima ja läbi tegema teatud muutusi.
Nõue kehtib ka metsandusliku terminoloogia kohta. Juba mõnda aega kasutavad meie metsanduse ja looduskaitse praktikut terminit säilikpuu. Kahtlemata on säilikpuu ilus eestikeelne sõna. Võib-olla ongi kogu häda selles, et sõna on liiga ilus. Igatahes on seda pruukima hakatud õige vastakates tähendustes. Osa asjaosalisi kinnitab, et säilikpuu on tarbepuu, mida hoidutakse raiumast eesmärgiga saada edaspidi jämedat sortimenti. Teine osa on veendunud, et säilikpuud ei ole ette nähtud mitte kunagi raiuda ja tema ülesanne on suurendada looduslikku mitmekesisust metsas.
Artiklis “Segadus termini säilikpuu ümber” tõstatatakse terminiprobleem, pakutakse erinevate autorite kommentaare ja kutsutakse lugejaid üles avaldama oma arvamust. Eesti Metsa suvenumbrist saab veel lugeda usutlust erametsaomanik Ando Eelmaa tegemistest. Ülevaate ajakirja Eesti Mets teisenemisest viimase 15 aasta jooksul annab Toivo Meikar. Sellest, kuidas uudsed biopreparaadid mõjuvad meie mändide vanale vaenlasele männikärsakale, kirjutab hiljuti doktorikraadi kaitsnud Ivar Sibul. Meie metsaputukate uurimise klassik Kaljo Voolma arutleb tänavuse suurtormi järgse üraskirüüste ohu üle. Looduskaitseteadlane Asko Lõhmus selgitab oma kirjutises, miks peaks Eesti metsadest olema 2010. aastaks kaitse all 10%. Lisaks saab lugeda metsanduse rollist tööandjana, kuuskede kasvukiiruse prognoosimisest, kroonikat ja palju muud.
Hendrik Relve





Kuhu peita süsinik?

Süsihappegaasi müümine ühelt rahvalt teisele on sama tore idee nagu igavese jõumasina ehitamine. Kusagile tuleb õhku paisatav süsihappegaas ju ometi panna, et see Maa temperatuuri liiga kõrgele ei tõstaks. Muuseas, apelsine me Eestis kasvatada ikkagi ei saaks. Keskmise temperatuuri tõus võib tähendada hoopis temperatuuri langemist põhjapoolkeral.
Niisiis. Tuleb mõtelda selle peale, kuhu õhkupaisatav süsihappegaas kokku koguda. Selleks pakub Princetoni ülikooli teadlane Robert H. Socolov ajakirjas Scientific American välja, et süsihappegaas korstna otsas kokku koguda, kokku pressida ja siis umbes kilomeetri sügavusele maa alla suruda. Kogu selle tegevuse tulemusena kallineks USAs söest toodetud elektri omahind 50 protsenti, neljalt sendilt kuue sendini kilovatt-tunnist.
Elektrijaamades selliseid tempe veel ei tehta, küll aga siis, kui maagaasist süsihappegaas eraldatakse, nii nagu näiteks Alþeerias, kus see tõepoolest kahe kilomeetri sügavusele poorsetesse kivimitesse pumbatakse. Lennukaid mõtteid on teisigi, nii nagu näiteks süsihappegaasi pumpamine ookeanipõhja sügavustesse.
Uudistaja


Vaalakaitsjad said oma tahtmise

Vaatamata Jaapani tugevale survele jättis Rahvusvaheline Vaalapüügikomisjon oma juuni lõpul Lõuna-Koreas toimunud aastakoosolekul vaalapüügi senised piirangud kehtima. Jaapan üritas saada otsuse muutmise taha enamiku komisjoni 66 liikmest, ent Austraalia, Uus-Meremaa ja Ühendkuningriikide rõõmuks asi siiski nõnda ei läinud. Sellest hoolimata teatas Jaapan, et suurendab kääbusvaalade “teaduslikku püüki” kahekordseks, 935-ni. Samuti kütitakse 50 küürvaala ja 50 heeringvaala, kes on kuulutatud ohustatud liikideks. Osadele teadlastele pole päris selge, kui teaduslikult olulist informatsiooni sellisest vaalapüügist saadakse.
Allikas: New Scientist


Haiuimesupp jääb ära

Walt Disney kompanii andis lõpuks järele keskkondlaste survele ning ei paku oma Hong Kongis avatud Disneylandis haiuimesuppi. Seda loodeti serveerida alates 12. septembrist toimetatavatel uhketel pulmadel.
Allikas : New Scientist


Kaitsealade võrgustiku suurenemine liike ei säilita

Soome teadusühingute ajakirja “Tietessa Tapahtuu” viimane number avaldas huvitava ja õpetliku artikli, kus Helsingi ülikooli ökoloog Atte Moilanen arutleb selle üle, kui tõhusalt maailma kaitsealad ikka liike säilitavad.
Üks maailma kaitsealade võrgustiku suurendamise põhjendusi on liigirohkuse säilitamine võimalikus kliimamuutuvas maailmas. 2004. aasta andmetel on maailmas 104 791 kaitseala. Viimase 35 aastaga on kaitsealade kogupindala suurenenud 3 miljonist 30 miljoni ruutkilomeetrini, nõnda et praegu kaitstakse 12 protsenti Maast. Kuid kui asja täpsemalt vaadata, siis on suurimad kaitsealad kas jäämeredes, tundrates, kõrbetes või muudel inimesele kõlbmatutel aladel. Maailmamerest on kaitstud vaid pool protsenti, ja see asub peamiselt Austraalia Suurel Vallrahul ning Havai saarte ümbruses.
Kaitsealasid hakati tegelikult rajama kas siis loodusilu säilitamiseks või jahipidamiseks. Nüüd on ideoloogia muutunud liikide elupaikade säilitamiseks. Kas aga kaitsealad suudavad neid säilitada? Biogeograafia põhitõe kohaselt on liikide arvukus sõltuvuses elupaiga pindalast – mida suurem on pindala, seda enam seal liike elab. Maailma loodusmaastiku malelauastumine toob endaga kaasa ohu liikide säilimisele. Kuid keegi ei oska öelda, kui suur see oht on. Moilanen toob näiteks möödunud aastal ajakirjas Nature avaldatud artikli, milles suur seltskond teadlasi jõudis järeldusele, et lähema poole sajandi jooksul väheneb liikide arv 9 kuni 58 protsenti. Lähtetingimused on nõnda ebatäpsed, et täpsemalt ei saagi midagi kosta. Nii näiteks ei ole siiani ka kindlat ennustust, kui palju siis ilmastik soojeneb. On see üks, kaks või neli kraadi.
Kui uurida fossiile, siis võib märgata, et küllaltki suurte ilmastikumuutustega suutis minevikus kohaneda küllalt palju liike. Lõpuks surid nad muidugi välja, kuid see on maailma elustikus loomulik nähtus. Ja ei jäägi teadlastel muud üle, kui loota, et kaitseala populatsioon sobindub oma elupika, nõnda et suudab seal toimida. Kuid kui mõtelda tulnukasliikide levikule ja sellele kummalisele nähtusele, et need kohaliku elustiku vahel tasakaalust välja löövad, pole siingi midagi selget. Loetagu kasvõi biogeograafiast eesti keeles avaldatud raamatut., David Quammeni “Dodo laulu”.
Allikas: Teitessa Tapahtuu 4/2005


UUDISTAJA SOOVITAB

---

Avati Peipsi muuseum

Möödunud nädala neljapäeval avati Kallastes Peipsi püsinäitus. Peipsi Koostöö Keskus, Kallaste linn ja Studio Viridis on valmis saanud "Järve Elu Toa" esimese etapi, mis kajastab järve loodust. Teine, edaspidi ehitatav järk, on kavandatud teemal "Järv ja inimene". Järve Elu Toas eksponeeritakse kõiki Peipsi kalu (kokku 35 kalajäljendit) ning suurt osa põhjaloomastikust, taimsest ja loomsest hõljumist ning suurtaimedest. Näitust ilmestab ka suur interaktiivne Peipsi makett, kus on näha Ida- ja Lääne-Peipsimaa loodus- ning kultuuriväärtused.
Väljapanek asub Kallaste Linnavalitsuse hoones Keskväljak 1 ning jääb kõigile huvilistele avatuks tööpäeviti kl 10 -- 16.
Allikas: Studio Viridis


Jalgrattamatkajad sõidavad Läti kangelase jälgedel

Huvilisi oodatakse osalema Läti-Eesti ühisprojektis “Jäljed”. See on jalgrattamaraton Läti rahvuskangelase Baronsi radadel ja saab 7. -- 20. juulil 2005 teoks marsruudil Tartu -- Otepää -- Valga -- Sigulda -- Riia -- Strutele -- Dundaga.
14 päevaga tutvutakse Eesti ja Läti kauni looduse ja vaatamisväärsustega. Õhtuti on kultuuriprogramm, milles on võimalus aktiivselt osaleda. Üritus toimub esmakordselt ja osaleda võib ka üksikute päevade kaupa. Kuna osavõtumaksu ei ole, siis maratoni tavateenuseid ei pakuta. Kindlasti on olemas aga saateauto, mis vajadusel aitab. "Jäljed" on Läti projekt, mille peamine eesmärk on muuta inimeste suhtumist enda ja ümbritseva keskkonna suhtes. Kriðjânis Barons (1835-1923) oli Läti ärkamisaja tegelasi, kes kogus ja süstematiseeris läti rahvalaule.
Eestipoolsed partnerid on Tartu Linnavalitsus, Tartu Keskkonnahariduse Keskus, Eestimaa Looduse Fond, Tartu Üliõpilaste Looduskaitse Ring ja Eesti Spordimuuseum.
Lisainfo teec ja kersti.sogel@teec.ee, tel 7366 120.


KIIRKOMMENTAAR

---

Loodus tegutseb omasoodu

Juuni lõpul avaldas kaks olulist uudistekanalit uusi teateid Põhjamere võimaliku tuleviku kohta. Nature refereeris Science´it, kus kirjutati sellest, kui palju Põhja-Atlandi ookean viimase 40 aasta jooksul magedamaks on muutunuid. Asi pole selles, et keegi merevett jooma kipuks, vaid asjaolus, et magedam vesi võib sassi ajada Põhja-Atlandi hoovuste süsteemi, nõnda et külm tihedam vesi sügavamal lõuna poole ei liigu ja sealt soojemat vett asemele ei tule. Samas kinnitasid Norra teadlased, et 1960. aastatel lõpetas mage vesi oma teekonna kaugetel polaaraladel ja hoovusi ei mõjutanud. Igal aastal saab ookean juurde 100 kuupkilomeetrit magevett -- vihmast, jõgedest ja sulavast jääst.
Uudisteagentuur AlphaGalileo aga avaldas Edinburghi ülikooli teadlaste uurimise tulemused, mille kohaselt globaalne soojenemine muudab kliima põhjapoolkeral hoopis külmemaks. Olles uurinud Patagoonia liustike 25000 aastast ajalugu, märkasid teadlased, et ajal, mil Patagoonia jääliustikud suurenesid, põhjapooluse lähedased liustikud hoopis vähenesid ja vastupidi.
Nii et võta või jäta, selget sotti ikkagi Maa kliimast ning selle võimalikest muutustest ei ole. Mis tähendab, et tuleb rahulduda olemasoleva ilmaga.
Tiit Kändler

---