Eesti Looduse fotovõistlus
2012/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

MTÜ LOODUSAJAKIRI UUDISTAJA

UUDISTAJA
19. juuli 2005


SÜNDMUS



Looduskaitse selts tuleb kokku Räpinas

Järgmisel nädalavahetusel, 30. ja 31. juulil toimub Räpinas Eesti Looduskaitse Seltsi kokkutulek. Selleks kogunetakse laupäeval kl 10 Räpina tuletõrjeplatsile. Samasse jäädakse ka telklaagrisse. Kogu esimese päeva tegevus toimubki Räpinas, kus liigutakse jalgsi. Lõunaeineks saab suppi, jooki ja veel üht-teist. Laagriplatsi juures on puhvet, kust võib lisa osta. “Aga, nagu meie kokkutulekutel alati, arvestage, et oma kõhumured tuleb ootamatuste vastu alati ka ise kindlustada,” hoiatab seltsi esimees Juhan Telgmaa. Tema sõnul liigutakse teisel päeval teid pidi, mille läbitavus ei tekita probleeme ei bussidele, ei sõiduautodele. “Oodatud ja teretulnud on kõik tõelised loodusesõbrad. Kui kusagilt tuleb bussitäis või rohkem inimesi, siis palume sellest paar päeva ette teatada,” ütleb Telgmaa.
Kokkutuleku avab president Arnold Rüütel. Räpina loodust ja arhitektuuri tutvustavad Juhan Maiste, Heldur Sander ja Inge Hirmo. Keskkonnapoliitikast kõneleb Andres Tarand. Teisel päeval sõidetakse Põlvamaal ringi, teemadeks Räpina polder, Peipsi, linnuhoiuala, Mooste mõis, väikese Illimari maa. Päevade lõpetamisel antakse väärikaimale üle seltsi asutajaliikme Johannes Piiperi binokkel.
Lähem info tel 5117041, Juhan Telgmaa või nature@hot.ee<.br> ELKS/Uudistaja





UUDISED

Maailma Looduse Fond võtab kokku GMO-d

Maailma Looduse Fondi (WWF) hiljutine aruanne toob välja GMO-de võimaliku ohu jätkusuutlikule Euroopa põllumajandusele, teatab nädalakiri “Biotehnoloogia rahvusvahelises meedias”. WWF-i arvates seisneb Euroopa põllumajanduse jätkusuutlik tulevik eelkõige maakogukonna taassünnis. Praegune ekstensiivne ja monokultuurne põllumajanduspoliitika seda aga laostab. WWF küsib, kas GMO-d aitavad laostamisele kaasa või pidurdavad seda. Kas GMO-d on lihtsalt üks järjekordne etapp moodsa põllumajanduse arengus või toovad need kaasa olulisi muudatusi põllumajanduslikus suurtootmises ja toiduainetetööstuses? Kas me tahame näha GMO-sid ka looduskaitsealadel? Kas GM põllukultuurid saavad pikka aega eksisteerida koos looduslike põllutaimedega? Mida toob GMO-de laialdane kasutamine kaasa kaubanduses, toiduainete ekspordis ja nende ohutuse tagamises, märgistamises?
WWF-i aruanne ei anna neile küsimustele otseseid vastuseid, pigem on selle eesmärk analüüsida GMO-de kasutamise võimalikke aspekte, andes informatsiooni asjast huvitatutele ka ilma eelteadmisteta inimestele ning aidates neil kujundada omi seisukohti. Siiski on aruande pealkirjas rida “oht säästvale põllumajandusele”, mis annab ka hinnangu.
Aruande kohaselt ei ole selgust GM-põllumajanduse majanduslikes eelistes. Pigem edendab seda tehnoloogiat GM-firmade tung rikkale pestitsiiditurule. GMO-d võivad seevastu vaesestada looduse mitmekesisust ning põhjustada haigusi nagu mitmesugused allergiad.
WWF on kuulutanud GMO-dele moratooriumi, kuni selguvad nende toime täpsemad asjaolud. EL pole samuti lubanud GMOde kasvatamist, v.a Hispaania (vt lähemalt Tiit Kändleri ülevaade EPLis epl.hispaania.gmo). Nüüd tahab EL WWF-I andmetel moratooriumist loobuda. Biotehnoloogiafirmad on viimastel aastatel välja mõelnud uue GM-ideoloogia – rahuliku kooseksisteerimise. Siis tavataimedega. Selle vastu kuulutab WWF-i aruanne karmilt: “kooseksisteerimine on suurim vastuolu!”
Keda huvitab, saab täpsemalt vaadata WWF-i aruandest, mis on 90 lk pikk, sisaldab palju arve, aga ka lühikokkuvõtteid iga teema kohta: wwf.gmo.
Uudistaja


Põud halvab USA põllumajandust

Ameerika Ühendriikide lääneosas valitseb juba viiendat aastat põud. Mõned farmerid peavad olukorda hullemaks, kui kuulsa 1930. aastate põua ja tolmutormide ajal, mida nii L. Frank Baum nii värvikalt on kirjeldanud lasteraamatus “Võlur Oz”. Vee kasutamise üle on puhkenud vaidlusi ja vastasseise. Põimuvad nii ajaloolised õigused kui ka kiirema tegutseja eelised. Samal ajal on näiteks Colorado osariigi elanikkond eelmise sajandi viimase 10 aastaga suurenenud kolmandiku võrra. Äärmusliku põua all kannatavad California, Montana, Wyoming, Nebraska, Utah, Nevada, New Mexico, Colorado, Texas. Idaho farmerid arvavad, et juuliks on nende veevarud otsas ja saak võib hävida. Samal ajal ei tunnista Bushi valitsus inimese osa ilmastiku soojenemisel, nii et nagu 1930. aastatel, jääb farmeritel üle loota jumalale.
Allikas: National Geographic


Londoni luiged jagunevad kahte lehte

Londonis Thamesi jõel elavad luiged loetakse igal aastal üle. Loendus ei ole visuaalne, vaid manuaalne, see tähendab luigele sõidetakse ligi, haaratakse ta kaenlasse ja tõstetakse paati. Loendust teostab kuus meeskonda.
Thamesi luiged on sajandeid kuulunud kuningakojale ja kahele gildile -- Vinters ja Dryers. Loenduse üks ajaloolisi eesmärke on näha, palju luiki kellegi sel aastal on. Lisaks püütud luiged kaalutakse, mõõdetakse ja uuritakse nende tervist.
Traditsiooniliselt märgistati luikede kuuluvus nokale tehtud täketega. 1998. aastast alates on see keelatud ja kasutatakse jalarõngaid. Praegu ei ohusta luiki enam kuninganna banketilauale sattumine, vaid hulgalised kalastajad. Tina kasutamine õngenööridel keelati 1987. aastal ja see tervendas luigeasurkonda. Kuid uuedki kalapüügivahendid pole luikedele ohutud.
Allikas: National Geographic


Mandrid ekspordivad halba õhku

Lisaks elustiilile ja lugematule arvule kaupadele saadab Põhja-Ameerika Euroopasse ka oma saastunud õhu. USA idarannikult võib osoon, vingugaas, lämmastikoksiid, atsetoon ja muu saast jõuda Euroopasse vähem kui nädalaga. Euroopa aga õnnistab oma saastunud õhuga Aasiat. Aasia omakorda saadab saasta teele USA lääneranniku poole.
Allikas: National Geographic


VAHETATUD MÕTTED

Laudtee – on seda vähe või palju?

Diskussioon selle üle, kas laudteed mitte loodusmaastiku puutumatust ei hävita ning selle elanikke ei kohuta, on arvatavasti sama vana kui laudtee ise. Kakerdaja rabasse rajatav laudtee pani mõtteid vahetama Loodusaja listi osalisi. Toome allpool ära mõned arvamused. Keda need mõtted omagi mõtteid avaldama ärgitavad, saatku aga teele tiitk@loodusajakiri.ee

. “Kui palju on Eestis või sarnastel aladel uuritud laudteedega kaasneva häirimise mõju? Rabad ei ole küll meie tingimustes liigirikkaim kooslus, aga inimpelglikke liike seal elab/on elanud (kaljukotkas, kunagi ka rabapistrik jne).
Laudteede ehitamine on küll looduse tutvustamiseks ja rahva loodusesse viimiseks hea vahend, aga nende ehitamine ei tohiks päris juhuslik olla -- olen siin natuke skeptik, mitte lausvastane. Kõrvemaal näiteks on laudtee juba praegu läbi Kõnnu Suursoo, nüüd tuleb läbi Kakerdaja raba -- mõlemad on selle kandi ilusamad-suuremad rabad, olen neis matkanud enne laudteede ehitamist ja enam nagu sinna piirkonda ei kisu eriti. Kõnnu Suursoos on suviti on kohe päris kärarikas, häirimise mõju kindlasti suurenenud. Pealegi, suure hulga laudteede korrashoid vajab tulevikus päris palju ressursse, mingil hetkel võib laudtee hakata kaitse-eesmärkide saavutamisele hoopis kaikaid kodarasse loopima.”
Madis Põdra

“Laudteede peamine eesmärk ei tohiks olla kõik ilusad kohad käidavaks ja läbipääsetavaks teha, vaid pigem inimesi suunata selleks sobivatesse kohtadesse. Rabades on üle Eesti minu arvates laudteid juba piisavalt -- iga küla juures ei peagi oma rabarada olema.
Laudteed rajades/rahastades tuleks ka arvestada, et aasta-aastalt peab seda remontima, hooldama ja edaspidi ka täielikult renoveerima. Kaitsealadel ja ka eraettevõtjatel selleks aga teatavasti eelarvelisi ressursse ju pole ja tuleb loota projektidele. Lahemaal olime mitmeid aastaid situatsioonis, kus täiesti amortiseerunud Viru raba laudraja renoveerimist ei rahastatud, samas võis lugeda mitmete teiste, uute laudteede rahastusest sama rahastaja poolt. Olime juba peaaegu otsustanud Eesti ühe vanima rabaraja sulgeda ja likvideerida, kui viimasel minutil otsus siiski pöördus. Ilmselt paljud aktiivsed uute laudradade planeerijad/rajajad/pikendajad pole remonttööde vajaduse, mahu ja rahastusmurega veel kokku puutunud ja ei oska sellega arvestada.
Eestis ringi liikudes olen sattunud nii mitmelegi kohutavas olukorras laudteele, mis ilmselt rahapuudusel on unarusse jäänud ja neis rabades on olnud ohutum laudtee kõrval käia. Kakerdaja uudis on nukker -- ka mina olen kunagi selle raba fänn olnud ja kuigi tuleb tunnistada, et laudrada on sinna rappa toonud palju ebameeldivat kontingenti, oli senine -- peaaegu järveni tallatud marjuliste mudaraja nn laudteestamine -- siiski põhjendatud.”
Imbi Lahemaalt

“Olen KIKi kohaliku loodushariduse ekspertgrupi liige Pärnumaal ja vähemalt meie vaatame küll igasuguseid loodusesse tekitatavate rajatiste projekte väga kriitiliselt. Uurime, kes on maa valdaja ja kui juhtub olema RMK, siis peab olema kohaliku RMK pädeva isiku kooskõlastus, sest maaomanik ju peab oma maal asuvat objekti korras hoidma ja vastutab õnnetusjuhtumite korral. Kui eramaa, siis samuti. Ja alati peab olema idee, kuidas korraldatakse edasine hooldus. Tõepoolest on kauge metsanurga või sooserva rahval sageli ainumõeldav atraktsioon teha matkarada oma kaunitesse (sageli kohalike jaoks Pühadesse) paikadesse.
Oleme oma Rannametsa-Tolkuse raja ääres küllalt seisnud mõttega see lihtsalt üles võtta ja kokku korjata, sest kodanikud külastajad on ikka täitsa notsud ja 1998. aastal rajatud laudtee ja matkaraja äärest on ära sakutatud või trambitud kohati pool vaatamisväärsest. Ja oleme seda kohati ka kolmandat korda paiganud. Aga kui puhkemajanduses ja turisminduses töötada või seda jälgida, siis ühel päeval lihtsalt läheb süda kõvaks ja võtadki seda kui paratamatust. Ma mõtlen maastiku ilu kahanemist. Ja loodad, et iga (linna)inimese looduses oldud minut lükkab loodusest võõrandumist mõni sekund edasi.”
Marika Kose

“Aegviidu-Simisalu-Matsimäe raja rekonstrueerimine on heaks lisaks Põhja-Kõrvemaad läbivale Aegviidu-Liiapeksi ja Lahemaad läbivale Liiapeksi-Oandu matkarajale. Kuigi nii pika raja korrashoid (Aegviidu-Oandu 70 km) on raske, annab see loodushuvilisel võimaluse matkata läbi suhteliselt asustamata ja väga huvitava loodusega alade. Eriti mitmekesine on Põhja-Kõrvemaad läbiv lõik. Rabadesse laudteede ehitamist peab loomulikult põhjalikult kaaluma, kuid loodusradade kasutajad on valdavalt loodust hoidvad inimesed, keda ei saa võrrelda autotranspordiga hästi ligipääsetavates kohtades “lõõgastuvate” kaasmaalastega.”
Jaak Neljandik, matkasell

“Kõnnumaa maastikukaitseala Keava raba matkarada on mõeldud ka ratastoolis turistile (saatja kaasabi vajalik). KIK-i projekti kaasabil valmis ka vaatetorn raja lõppu. Rada algab Linnaaluste külas Tarsi talu juurest. On ka voldik selle piirkonna kohta, mida saab Raplamaa keskkonnateenistusest ja Tarsi talust.”
Andres Anderson, Raplamaa keskkonnateenistus, looduskaitse peaspetsialist

“Kabli looduskaitsealal on juba kasutuskõlblik (viimased täiendused-kohandused) rada ratastooli inimestele mere äärde minekuks. Päris valmisolekust anname teada oma koduleheküljel nigula. Projekti toetab SA KIK.”
Kaja Kübar, Nigula LKA

“See on nii pikk ja vana lugu, et lõppu ei näe ja algust ei mäleta. Vastake mulle teie, kes oskate:
- kelle jaoks see loodus on tehtud?
- kelle jaoks see loodus on hoitud?
- kuidas me inimesi klassifitseerime?
- kas lärmav ja grilliv inimene on ressursitasakaalu suhtes halvem poiss kui meie -- vaiksed ja viisakad, ent siiski auto, korteri ja telekaga?
- kuidas määratleda (ja mõõta) kotka tähtsust kotka suhtes (Üllase paradoks)?
- kuidas määratleda (ja mõõta) inimese tähtsust inimese (või looduse) suhtes?
- mida teha ainult KESKMISELT loodust armastava inimesega (sellega, kes just otse ei lagasta, aga väga härdalt ei hoia ka)?
- mida teha inimestega, kes kipuvad samasse rappa, kus mina olen ikka käia armastanud (üksi ja eksklusiivselt)?
Ja siis see alati tore värske lume test.
Kui maastik on otsekui Paletti postkaart ja ürgpuhas lumi võtab hinge kinni. Ja siis -- ometi on keegi enne mind kohale jõudnud ja OMA suusajäljed maha jõudnud jätta.
Kasvõi jäta üle lagendiku sõitmata, onju?”
Peeter, mitte tige, aga teadmatuses


KIIRKOMMENTAAR

Taaramõistatus jääb lahendamatuks

Mida segasem, seda asisem. Nii näib kõlavat Eesti pakendiseaduse ideoloogide hüüdlause. Oli mis oli, aga tänu taaraametnike ennastsalgavusele on sel suvel Eestis tekitatud tõeline taaraðokk. Väsinud sõitmast või kõmpimast ühest taaraaugust teise, viskavad küllap põõsa alla oma taara needki, kes enne kuulsusrikast pakendiseadust seda ei teinud. Kaua sa jaksad neilt pudelitelt neid märke otsida, kaua kuulda, et vastu ei võeta, kuna “raha põle”, ja siis avastada, et oled lõpuks saastanud oma taara äraandmissoovis loodust enam, kui suudab üks minema visatud pudel.
Pakendiseadus on ilus näide sellest, et kui anda asi ametnike armee kätte, siis nad alles hakkava selle kallal töötama. Lõpuks keeratakse kokku nii keeruline jama, et keegi ei suuda enam mõista, mis toimub. Miks ei võiks iga pudel maksta ühe krooni ja kogu lugu? Jääksid ära kallid taarasorteerijad ja muu tagurlik butafooria. Aga küllap oleks see Eesti jaoks liiga loodust säästev.
Tiit Kändler






28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet