Viktoriinisari "Teadusaasta Eesti Looduses"

Veebruar 2012 (voor 2/4)

Vastuseid saab saata kuni 29. veebruar 2012

1. Pildil olev isik on üsna noorest poisipõlvest saati tundnud huvi zooloogia vastu. Matsallu sattus ta esimest korda 7. klassi poisina: zooloogiaringi väljasõidul püüti Puhtus öösel liblikaid ja otsiti ning tähistati laidudel kajakapesi. Õpilasena käis ta hiljemgi teadlastel abiks kajakaid rõngastamas. Matsalu laidude ja sealsete asukate kajakatega on tema elu seotud tänini. Ta on väga pikka aega uurinud Kakrarahu kajakakolooniat, kajakate ellujäämust ja pereelu. Kes on see kajakahuviline ornitoloog? Märgi vastuse juurde ka ajakirjanumber (aasta ja kuu), kust vastuse leidsid.
   
   (c) Aima Laidna

   Vastus :Küsimuse juures oleval tudengipõlveaegsel fotol oli ornitoloog Kalev Rattiste. Tema põhiline uurimisteema on kajakad, eriti Kakrarahu kalakajakakoloonia. Teaduslikult on sealseid kajakaid jälgitud ja uuritud juba üle poole sajandi. Laidudele minnakse välitöid tegema igal kevadel, aprillis, ning tööd kestavad juuli keskpaigani. Vastuse leidis Eesti Looduse 2011. aasta aprillinumbrist.

2. Meie kliimas, eelkõige suvel ja sügisel, on veevahetus merevee eri kihtide vahel võrdlemisi vaevaline. Selline kihtidesse jaotumine on seotud merevee temperatuuri ja soolsusega, mis määravad vee tiheduse. Teatud oludes on veevahetus siiski võimalik. Kõrval olev joonis illustreeribki kõnealust nähtust. Selle nähtuse tõttu on vahel juhtunud, et suve kõige soojemal ajal on näiteks mõnes Põhja-Eesti supelrannas merevesi talumatult külm, isegi kõigest 10–12 ºC. Millise nähtusega on tegu? Kuidas nimetatakse selle vastandnähtust? Märgi vastuse juurde ka ajakirjanumber (aasta ja kuu), kust vastuse leidsid.
   

   Vastus: Joonisel oli kujutatud süvaveekerget, inglise keeles upwelling. Mõnikord on seda nähtust nimetatud ka tõusuhoovuseks. Süvaveekerke puhul on tavaliselt määrav piki randa puhuv tuul. Selle mõjul liigub pinnakihi vesi mingist piirkonnast ära ning sügavamalt tõuseb külm ja üsna soolane vesi pinnale. Süvaveekerke vastand on pealisvee sukeldumine ehk inglise keeles downwelling. Selle käigus kuhjub üsna soe pinnakihi vesi ühte piirkonda, soe veekiht ulatub seal palju sügavamale kui tavaliselt. Süvaveekerge ja pealisvee sukeldumine on üsna olulised nähtused ookeanide ja merede termohaliinse tsirkulatsiooni kujunemisel. Vastuse võis leida 2007. aasta augustinumbrist.

3. Sügisel metsas seenel käies tuleb tihtilugu ette, et juustesse või särgi alla on pugenud kärbest meenutav putukas. See on põdrakärbes, kes nagu kõik raudkärblased imeb verd ning elutseb imetajate karvkattes ja lindude sulestikus. Leidnud endale peremeeslooma, poeb ta kiiresti selle karvade või sulgede vahele. Põdrakärbes on üsna kindel, et kogu ülejäänud elu veedab ta just siin. Ent seejuures on tal üks üsna iseäralik komme. Mida ta teeb? Märgi vastuse juurde ka ajakirjanumber (aasta ja kuu), kust vastuse leidsid.
   
   (c) Urmas Tartes

   Vastus: Haakinud ennast peremeeslooma karvadesse või sulgedesse, murrab põdrakärbes ära oma tiivad. Ta ei vaja neid enam, kuna on kohastunud elama vaid ühel peremehel, imedes tema verd. Põdrakärbse piste ei ole kuigi valus ja esialgu ei hakka see eriti silma. Ent umbes kolme päeva jooksul areneb sellest punetav vorp, mis tekitab tugevat sügelust kuni kolm nädalat. Vastuse leidus 2008. aasta septembrinumbrist.

4. Hunt on Euroopa Liidus kaitse all, kuid Eestis laialt levinud ja üsna tavaline kiskja. Peale huntide liigub meie metsades ka huntkoeri ehk huntide ja koerte paarumisel sündinud järglasi. Asjatundjad oskavad hundil, koeral ja huntkoeral väliste tunnuste põhjal vahet teha, kuid teaduslikuks tõestuseks sellest ei piisa. Millist viisi kasutavad teadlased huntkoerte kindlakstegemisel? Mis aastal tõestati teaduslikult huntkoerte olemasolu Eestis? Märgi vastuse juurde ka ajakirjanumber (aasta ja kuu), kust vastuse leidsid.

   Vastus :Hunt ja koer on geneetiliselt väga lähedased loomad, mistõttu on nende hübriide ehk huntkoeri päris keeruline kindlaks teha. Nüüdisaegsed tehnoloogilised vahendid ja meetodid lubavad siiski nii mõndagi selgitada. Teadlased kasutasid siinjuures geeniuuringuid, analüüsides kolme tüüpi DNA-järjestusi. Peale selle võrreldi mõningaid kehaehituse tunnuseid: isendi kaal, kolju suurus jsd. Nende meetodite abil tõestati hunkoerte olemasolu Eestis esimest korda 2009. aastal, kui uuriti kuut hübriidikahtlusega isendit. Vastuse võis leida 2009. aasta septembrinumbrist.