Eesti Looduse fotov�istlus
2005/5



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2005/5
Kevadised seened haavikus

Kindlasti teab haavikuemand ning teavad ka hiired ja oravad igiammusest ajast, et seentega vib haavikus juba kevadel mnusasti einestada. Eestimaa seeneteadlased on sellest palju hiljem teada saanud, kuid siiski juba aastakmnete eest.

Minu vlipevikus on 10. mail 1959 sissekirjutus Plvamaalt Laane raudteejaama juurest saluhaavikust: koos Ain Raitviiruga leidsime sealt srmkbarseene (Verpa bohemica). Eriti hakkab seal silma mrkus: ESMASLEID EESTIST! Tookord Verpa perekonda kuulunud srmkbarseen on ndseks saanud hoopis teise nimetuse: kurrel.

Kurrelit (Ptychoverpa bohemica) oleme hilisematel aastakmnetel leidnud peaaegu igal kevadel niisketest ja mrgadest salu- ja lodustuvatest haavikutest ning haava-segametsadest. Nd on ta meil ks tavalisemaid, paiguti lausa hulgi kasvav kevadseen. Mine vta kinni, kas see liik on tepoolest hakanud jrjest hoogsamalt levima vi on hoopis seeneteadlased hakanud kevaditi mrksa sagedamini metsas kima.

Kurrel on kottseen, kuulub mrkliliste sugukonda. Tema viljakehad on kaunis suured ja silmatorkavad: ookerkollakaspruun kellukjas kbar on tpiliselt kuni viis sentimeetrit krge ja niisama lai, valge jalg tihti pikk ja tse, kuni 10 (15) x 2 cm. Erakordselt suuri viljakehasid kasvatasid kurrelid maikuus 1966. aastal Valgerannas Prnu lhedal. Seal kandis oli tookord ldse erakordne kurreliaasta, mil seene kbara lbimt kndis isegi kuni 15 sentimeetrini. Kurreli kbar, mida katavad sgavad tihedalt paiknevad pikivoldid, kinnitub jalale ainult rmises tipus, serv jb vabaks. Viljakehad on vga haprad, nsad. Kurrelile on iseloomulikud hiigelsuured (6080 x 1722 γm) silinderjas-ellipsoidsed eosed, igas eoskotis vaid kaks; teistel kottseentel on tavaliselt eoskotis kaheksa mitu korda viksemat eost. Kurreli viljakehad ilmuvad meil enamasti maikuu keskpaiku ja teisel poolel, toomingate itseajal, vananenud viljakehi vib muidugi leida veel juuni alguseski.

Kurrel on sdav vrskelt, parim pannil praetult, mingil juhul ei vaja kupatamist. Seen kuulub kahtlemata Eesti sgiseente krgklassi, on levinud ja vga sage le kogu Eesti, enamasti leiab teda ikka nii rohkesti, et saab korraliku korvitie. See seenestajatele veel vhe tuntud liik vrib igati lhemat tundmappimist: tema jrele tasub metsa minna, just praegu ongi ige aeg.


Mrklid. Haavametsadest vib leida ka kaht mrkliliiki marmrklit (Morchella esculenta) ja kuhikmrklit (M. conica), kuid nemad on peale haava seotud ka paljude teiste puudega. Kurreliga vrreldes on mrklitel kbara vlispind krjeline: munajate viljakehadega marmrklil asetsevad krjed korrapratult, koonusja kujuga kuhikmrklil pikiridadena. mar- ja kuhikmrkel erinevad kurrelist oluliselt veel selle poolest, et nende kbara alumine serv on jalaga jigalt kokku kasvanud. Mrklid kasvavad meil kurreliga tpselt samal ajal, hooaja tipp langeb neilgi toomingate itsemise ajale mais. Mrklid on eriti sagedased Lne-Eestis ja saartel, ida pool leidub neid harvem. Sdavuselt on nad kurrelitega vrdsed, kuuluvad Eesti paremate vrskelt tarvitatavate seente hulka.


Lume-ebamampel (Hemipholiota aedipus). Kujutame ette aega metsas kuu aega tagasi, jahedas ja jises aprillis. Kas juba siis vis leida seeni? Tepoolest, 9. aprillil 1978 on minu pevikus esmane mrge lume-ebamampli leiu kohta Tartu lhedalt Thtvere metsast Tiksojalt. Seen kasvas seal haava-paju-lepavsas veel poolenisti keltsase haavalehevarise kihil. Tookord kandis seen hoopis lumemampli (Pholiota oedipus) nimetust, hiljem sai temast lumetmmukas (Phaeogalera oedipus). Selle seene sstemaatiline kuuluvus ei ole siiani pris selge, nii et ka praegune nimetus ei pruugi psima jda.

Lume-ebamampel on leni mesikollakaspruun, erksavitu vrvusega lehikseen. Tema huke kbar on tugevalt hgrofaanne, triibulise servaga ja limane, lbimt kuni viis sentimeetrit. Vga noortel viljakehadel ilmneb valge kiudloor, millest hiljem jb jalale nrk kiudrngas, pris vanalt kaob seegi. sna hredalt asetsevad eoslehekesed on tsstiididest valgetkilise servaga ning kinnituvad jalale mardunult hambaga. Erilist lhna ja maitset sel seenel pole.

Lume-ebamamplil on vga eriomane kasvupaik: ta kasvab lodustuvates ja saluhaavikutes ning haava-segametsades ainult mdunud aasta haavalehevarisel, kinnitudes kdunenud haavalehtedele suure vesise mtseelitombuga. Viljakehi moodustab ainult vga vesistes, mrgades ngudes ja svendites ning armastab klmi, veel veidi lumiseid ja keltsaseid kohti. Vhemalt Tartu mbruses on ta sage, kasvab tihti suurte, 50100-viljakehaliste kogumikena. Lume-ebamampel viks phimtteliselt olla sgiseen, sest mrgine ta pole. Ent hukesevitu, vike ja vesine viljakeha ei meelita korjama ega sma. Niisugusel varakevadisel ajal saab aga seene leidja rmu silmailust.


Kobarlhkik (Encoelia fascicularis) on samuti varane aprillikuu seen. Sstemaatiliselt kuulub ta tiksikulaadsete kottseente hulka. Tema karikakujulised, seest mustjaspruunid, vljastpoolt hallikajahukad, kuni sentimeetri suurused jalata lehtereoslad kasvavad kimpudena vlja maas lamavate kdunevate haavatvede ja -okste koorepragudest, leida vib neid ka haavaokste murdunud otstest. Korduvalt on seda seent leitud aprilli alguses Tartu mbrusest Ihastest, Vasulast ja Vedu kandist, kuid tihti oli tegemist juba levananenud viljakehadega. Tundub, et kobarlhkiku tippaeg on meil mnikord veelgi varasemal ajal: olen teda tiesti vrskena ja hulganisti leidnud haavatvedelt juba 3. jaanuaril (1988. aastal Vasulast), kui sooja oli seitse kraadi ning mets peaaegu lumeta. Kobarlhkik on Eestis kaunis sage. Temagi on varakevadisel ajal vaid silmarmu pakkuv seeneke: sma ei ahvatle, kuigi pole mrgine.


Kuulo Kalamees (1934) on seeneteadlane, T emeriitprofessor, EPM vanemteadur. Uurib lehikseente sstemaatikat ja koloogiat.



KUULO KALAMEES
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012