Eesti Looduse fotov�istlus
2005/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Essee EL 2005/6
Kodulinn

Kompsud-kohvrid tsteti le esikuukse ja meie vennaga hakkasime thjas tagatoas vikest kummipalli hest seinast teise veeretama. Ema oli pika otsimise peale leidnud vikese, aga taskukohase korteri Tallinna Tondi kanti, Kotka tnavasse, otse raudtee rde. Lpuks ometi kodus, ohkas ema.

Tnav ise oli siis vaid jupp auklikku kruusateed. Paeplaatidest knnitee polnud niigi pikk, seda alles laoti. Naabruses seisid veel pooleli olevad majad, raudteed mda voorisid elektrirongid Psklla ja tagasi. Tnavatolmu keerutasid les vaid ksikud autod, mni pev polnud htegi. Ainult hobused tegid teele pabulaid ja flegmaatiline eesel vedas kaherattalisel kaarikul tukkuvat vanameest kuhugi sinna rohelusse uppuvate aedade poole.

Meie akna all olid kartulipld ja heinamaa, siin samas aedade taga jtkus maailm samuti pldude ja heinamaadega, Tondi kasarmutest edasi laiusid liivaluited. Sgise saabudes titsid hku unte lhn ja marjaaedu rstavate kuldnokaparvede lennumrin. kskord tiirutas Kotka tnava kohal punajalg-pistrik. Talvehommikuil kihas raudteerne suusarada Mustame poole tttajatest, htul tulid suusatajad tagasi. Lasteaed seisis pargis, kooliteed Prnu maanteele ristasid krged puud. Palliplatsi mber mahajetud aias Rhni tnavas laulsid lepalinnud ja kosulased, postkastid mbruskonna aiavravate kljes titusid kaks korda suve jooksul rasvatihasepoegadega. htuti sai sirelipsaste varjus seistud, et kuulata lahtisest aknast tnavale voogavat akordionimngu, isegi klaverit mngiti vahel.

Tondilt logistas tramm Kadriorgu. Kadriorus jooksid oravad ja hmariku saabudes huikas kodukakk, sgisel kattus puudealune kuldsete lehtedega. Prnade itsemise aegu sumisesid relinna tnavad ja pargiteed mesilastest. Estonia teatri juures oli turuplats. Siis, kui ema maameestelt piima ja hapukurke ostis, vahtisin mina, mismoodi hobused saba kergitasid. Elu oli pnev, linn elas rahulikus rtmis. Kooliaastail plesid liuvljadel vrvilised tuled, pidudel mngiti tangosid. Ei olnud ruttu. Sda, see hirmus aeg, muutis rusudeks kll saja-aastaseid maju, aga jttis millegiprast puutumata saja-aastased puud.

Vib olla paljud ei tea, mismoodi Tallinnas ennemalt elati. Ma mtlen neid, kes tlevad, et linn ei ole koht, kus elada. Nad nivad kll aru saavat, miks asutakse elama linna, aga ei ni mistvat seda, et linn vib koduseks saada ja enam veel koduseks jdagi. Kodutunne, kord kujunenud, osutub tihti tugevamaks kui kik muutused, millega tal vastamisi tuleb seista ja kohaneda.

Mulle meeldib rohelus. Olen vist suurte puude usku. Samas tean ja arvan ka, et mistan paljusid, kes armastavad aega veeta vrikate majade keskel ja on vanade mride usku. Meile on htmoodi thtis see, kuidas uued otsustajad kohtlevad suuri puid ja vanu mre, aga ilmselt tuleb meil leppida ka nendega, kelle koostatud arengukavades ei leidu midagi peale asfaldi, kivide, betooni, raua ja klaasi. Sest vib elada kll ksteisest mda, aga ei saa koos elada ilma lugupidamiseta. Nemad on lihtsalt teist usku. Vi on nad siis selles sdi, kui neil polegi ldse usku?

Aeg, mil kojutulek Moskvast oli hoopis meeldivam kui naasmine Stockholmist, ei olegi nii kauge minevik. Nd on vhemasti minul kll htmoodi hea tunne, kui saan mda klaasmajadest ja totratest reklaamplakatitest lpuks kodusele Tina tnavale. Ikkagi oma.



Fred Jssi
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012