Eesti Looduse fotovõistlus
2005/7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
matkarada EL 2005/7
Rannikurada mere ja metsa vahel

Keila-Joalt Kloogaranda matkates saab kergesti aimu, miks siinsed liivased lahekäärud on juba mõnisada aastat suvitajaid ligi meelitanud.

Tallinnast lääne poole jääv mererand on ammusest ajast olnud hinnatud puhkepiirkond. Ligikaudu viieteistkümnekilomeetrine rannikulõik Keila-Joalt Kloogaranda hõlmab enamjaolt liivaranda, millele lisavad maastikulist vaheldust rändkivirohked eenduvad maasääred, klindiastangud ning Läänemere eri arengujärkudest pärit rannamoodustised. Siinsel alal leidub hulk huvitavaid ajaloolisi paiku ja on aset leidnud palju põnevaid seiku. Täiesti omalaadne huviväärsus on Keila-Joa mõisapark, kust seekordset matkarada alustame. Põliste pargipuude jahutavast rohelusest viib rada randa – tulitava luiteliiva lõõsa kätte, põigates ajuti mõnusa sambliku- ja mustikamänniku varju.

Teel tasub jälgida puutüvedele võõbatud sinivalgetriibulist rajatähistust, ent kui see peakski mõnes paigas tähelepanuta jääma, siis eksimatu orientiir kogu rajal on paremat kätt jääv meri.


Suursugune Keila-Joa. Üks looderanniku uhkemaid looduslikke vaatamisväärsusi on Keila juga Keila jõel. Keila-Joa kohal taandub Põhja-Eesti klint merest umbes pooleteist kilomeetri kaugusele. Seal laskub jõgi pangalt 6 meetri kõrguse ja kuni 70 meetri laiuse joana. Joaastangu moodustavad Alam-Ordoviitsiumi kivimid. Keila juga taandub ülesvoolu keskmise kiirusega 9,7 meetrit sajandis [4]. Joaastang on kujunenud klindiplatoo kõvade paekivide kokkupuutel nende alla jäävate pehmemate kivimitega, mida vesi pidevalt kulutab, õõnestades paekivide alla tühemiku, nii et paelasund pikapeale alla variseb. Joa taandudes on maha jäänud kuni 15 meetri sügavune kanjonitaoline jõeorg.

Sellesse looduslikult kaunisse kohta rajati 17. sajandi algupoolel mõis. On teada, et veelgi varem oli siin töötanud vesiveski. Keila-Joa kuulsusrikka ajaloo määravaim sündmus oli aga Venemaa keisri kingitus Alexander von Benkendorffile: Nikolai I lähikonda kuulunud krahv sai valitsejalt 1827. a. miljon rubla, et osta Keila jõe suudmealal paiknevate mõisate maad ning rajada sinna uhke mõisakompleks. Benkendorff oli võlutud vahelduva reljeefiga mereäärsest maastikust, mida läbistas sügav ürgorg. Olles tuttav Peterburi ja Moskva ümbruses elavate ülikute losside ja parkidega ning palju Euroopas ringi käinud, ei rahuldanud mõisahärrat lihtne häärber: jõe kõrgele kaldale kerkis elurõõmus ja romantiline loss kaheksatahulise torniga lõunatiivas.

Maastikulise pargistiili asjatundjana kujundas Benkendorff välja esindusliku paviljonide ja sildadega pargi, mis sai Eesti pargikujunduses suureks eeskujuks. Nii nagu ka teiste mõisaparkide juures tavaks oli kujunenud, oli härrastemaja ümbruses regulaarpark, lossi juurde viis vahtrapuiestee ja hoone ees asus ümmargune muruväljak [2]. Praegu võib mõisahäärberi lähema ümbruse kujundusilu ja suursugusust veel vaid aimata. Samaoodi kui paljude teiste vanade mõisahoonete ümbrus Eestis on koht mahajäetu ja võssa kasvanuna üsna trööstitu. Mõisapark see-eest on endiselt ligitõmbav, kohati väga romantiline.

Pargi huvipakkuvam osa on nn. maastikupark, mille kujunduses on osavasti ära kasutatud pinnamoodi (paiguti on teetõusud väga järsud), ala teljena lõikavat järsuveerulist kärestikulist jõge ning metsa ja lagedate alade vaheldumist. Paremkaldal oleva pargiosa suurte puuderühmade ja pargiaasade süsteem on üldjoontes säilinud, ent mõistagi ei avane metsistunud pargis enam selliseid avaraid maastikuvaateid nagu vanasti. Kuid eks ole see omamoodi ajamärk, mis on tunnuslik ka muudele pärandmaastikele. Tihe jalgradade võrgustik on osaliselt säilinud. Järskudele nõlvadele on paigaldatud palkastmed ning madalamatesse ülekäigukohtadesse ehitatud purdeid. Rikka ja huvitava liigilise koosseisuga (üle 80 võõr- ja kodumaise puu- ning põõsaliigi) park läheb pikkamööda üle looduslikuks männikuks.

Keila juga saab hästi vaadelda pargis nii jõe vasakul kaldal joast veidi allavoolu, kuhu on kujundatud mitmel tasapinnal terrassid, kui ka paremal kaldal Keila-Joa hüdroelektrijaama taastamise käigus rajatud spetsiaalsel vaateplatvormil. Valdava aja möödunud sajandist (1928–1999) varustas siinne veejõujaam elektriga lossi ning ümberkaudseid suvilaid ja talupidamisi. Hiljuti hakkas veejõujaam täielikult renoveerituna taas tööle. Uute seadmetega jaam näeb välja nagu eelmise sajandi alguses. Taastati ka 75 meetri pikkune pais, 100 meetri pikkune derivatsioonikanal, käigusillad ja väljavoolukanal [5]. Jaama töös on arvestatud Keila-Joa suurt populaarsust vaatamisväärsusena: igal ajal on tagatud teatud minimaalne veehulk jõesängis, pealegi suunatakse suveajal puhkepäeviti kogu jõevesi joale ning jaam käivitatakse vaid väga suure vooluhulga korral (üle 10 m³/s).

Jõe vasakul kaldal pargi äärealal kõrgel luitelael Meremõisa kohal paikneb väikese kabeliga mõisakalmistu; siinses piirkonnas oli see endises Eestimaa kubermangus erandlik.


Meremõisast Lohusallu. Rada viib edasi kalmistu taga metsas asuvate endiste valitsuse suvilate juurde. Siit läände suunduva tee veerde enne suurele maanteele jõudmist on püstitatud RMK Meremõisa telkimisala tutvustav skeem. Mere äärde juhatab siit kolm teed, tähistatud matkarajale saab läänepoolseimalt. Rannajoonega rööbiti kulgeva pinnasetee ja mere vahele on RMK ala korrashoiuks ja puhkajate ohjamiseks rajanud mitu lõkkeasemega telkimisplatsi. Puhkeala menu põhjus on kindlasti ilus pikk liiv-vareskaera, kurdlehise roosi ja merihumuraga valgeliivaline rannariba, mis ääristab kogu Lohusalu lahte. Poolsaare kirderannas toob luiterannale vaheldust kuni nelja meetri kõrguse abrasiooninõlvaga kivine ja seitsme suurema rahnuga Surnumäe nukk. Räägitakse, et siia olevat kunagi katkupuhangu ajal surnuid maetud.

Meremõisast Lohusallu võib kõmpida piki liivaranda, veidi sisemaa pool mööda metsarada või veel rohkem sisemaal maanteed pidi. Seda lõiku on mõnus läbida ka jalgrattal, kuigi vahel võib olla tarvis seda lahtises liivapinnases käekõrval lükata.

Maanteed mööda minnes ilmutab end paremal Tornimäe pangana jälle Põhja-Eesti klint. Nii pangapealsel kui ka -alusel kasvab mets. Sedasi võivad paese astangu paljandid kergesti kahe silma vahele jääda, kuigi kohati on järsak üsna muljetavaldav, kõrgudes 5–10 meetrini. Rusunõlva pangamets asendub mere pool Läänemere eri staadiumide rannavallidel kasvava männimetsaga. Klint kaob setete alla Lohusalu poolsaare kaela kohal Tornimäel ning ilmub rannikupangana uuesti nähtavale Pakri poolsaarel Kersalus, vahepeal joaastanguna Kloogarannas Treppojal. Viimane on väike Lahepere lahte suubuv jõeke, mis Keila-Joa–Kloogaranna maantee kohal voolab astmeliselt paeses sängis.

Panga ja mere vahele jääb matkaraja selles lõigus mõnisada meetrit. Laulasmaa ja Meremõisa piirialal, kus Keila-Joa–Kloogaranna maantee hakkab merest eemalduma, asub teest paarikümne meetri kaugusel suur pragunenud rändrahn ja ohvrikivi – Aidakivi (ümbermõõt 19 m ja kõrgus 4 m). Rahnu tuntakse ka Kalevipoja kivina, sest Kalevipoeg olevat selle siia visanud Leetse rannast. Pangaservalt alla mere äärde pääseb siin mitmest kohast üsna hõlpsasti.

Lääne-loodesihiline Lohusalu poolsaar on alles mõnituhat aastat tagasi maakerke tulemusel mandriga ühinenud. Poolsaare kaguosa tüvendi moodustab moreenkünnis, mis on mattunud liustikujää kruusa ja luiteliiva alla [1]. Nõmmemännikuga kaetud alale on rajatud hulk suvilaid ja elumaju, mida kerkib veelgi juurde. Majade vahel vonklevad metsateed.

Poolsaare loodeosa võtab enda alla liivakivist tuumikuga kuni 23 meetri kõrgune, ligi kilomeetri pikkune lääne suunas kaardu astanguliste nõlvadega aluspõhjakõrgendik – poolsaare vanim ja kõrgeim paik, mida tuntakse Põllumäena. See oli veel paar tuhat aastat tagasi meresaar [1]. Idakaares, Põllumäe kaitsvas varjus asub Lohusalu küla, mida on esimest korda mainitud 1480. aastal. Endine armas kaluriküla on muutumas moekaks uuselamualaks ontliku jahisadamaga.

Sadama juurest viib matkarada edasi ümber poolsaare kivirohke põhjaotsa kuni pöördub lääneküljel lõunasse. Tee kulgeb ranna lähedal madalate mändidega metsas, kus alusmetsas on rohkelt pihlakaid. Poolsaare kaugeimas lääneotsas tasub kindlasti põigata Nabe mäele ehk Nabe saarele. See on väike ja omapärane, järsu põhjanõlvaga ning upitab end merest välja Põllumäega ühel joonel. Saarekesel on samuti liivakivist tuum. Nabemäge Lohusaluga ühendava madala tombololaadse maariba ujutab meri aeg-ajalt üle. Arheoloogid on oletanud, et saarel asus eestlaste muistne pelgupaik. Iseäralike paikade kohta tekib ja levib ikka pärimuslugusid. Nabe mäe all olevat torm randa toonud kodumaalt merele pagenud Rootsi printsi koos kaaskonnaga, kes jäänudki Lohusallu elama. Teine lugu räägib katku hävitustööst pääsenud noormehest, kes vastanud Aidakivil laulmas käinud, samuti katkust pääsenud tüdruku laulule. Noored läinud kokku elama ja nende järeltulijatest saanud Lohusalu uued asukad.


Laulvatel liivadel. Nabesaarest lõunas, alates Männassaare nukina tuntud neemest on rajal näha mitu suurt rändrahnu. Suurim, mille ümbermõõt on üle 20 meetri ning kõrgust ligi 4 meetrit, asub Männassaare nuki juures. Kohati rändkividega palistatud rand läheb aegamisi üle puhtakujuliseks liivarannaks, vaheastmena on Laulasmaa kohal lõik ilusat astangranda (Lepakännu kallas). Valdavalt kihilistesse liivadesse kulutatud astangu kõrgus on kuni 6 meetrit [3]. Selle aasta jaanuaritormiga on meri astangut tublisti kulutanud ning paljud selle serval pilku püüdnud upakil kõverikud rannamännid astangust alla kukutanud.

Laulasmaa kohanimi tuleneb siinse kandi laulvatest liivadest. Tõepoolest, liival astudes tekib vahel omalaadne madal heli, mida oleks ehk siiski ausam kriginaks nimetada. Neid helisid on püütud ka teaduslikult seletada. Nii Laulasmaal kui ka Lahepere lahe sügavamas sopis Kloogarannas annavad luiteliivadele värvi ja kinnistavad neid kohati väga kogukad kurdlehise roosi puhmad. Laulasmaal katavad need kõrgvee piiril männimetsa serva lausaliselt.


Supelsaksad Kõltsus ja mujal. 19. sajandil muutus Euroopa aristokraatia, sealhulgas balti aadelkonna seas reisimine, suvitamine ja terviseparandamine kuurortides väga populaarseks. Laulasmaa oli hinnatud väljasõidukoht juba 19. sajandi alguses. Siinse kandi esinduslikem suveloss asus Kõltsu poolmõisas (Wellenhof), mis 1806. aastal eraldus Põllküla mõisast. Praeguse historitsistliku villa lasi 19. sajandi lõpus ehitada parun Otto von Uexkülli lesk, kes kuni 20. sajandi algusaastateni siin suvitas. Värvikat venepärase puitpitsdekooriga eklektilist laudvooderdusega hoonet troonib sihvakas torn. Hilisemad omanikud müüsid mõisamaad kruntideks, mille ostjad olid jõukad kaupmehed ja vabrikandid, nende hulgas oli peale baltisakslaste juba ka varakaid eestlasi. Nõnda tekkis nii Laulasmaale kui ka Kloogaranda kümneid uhkeid suvemajasid, millest üksikud on säilinud praeguseni. Osa hävis Esimeses ja Teises ilmasõjas, osa aga laastati nõukogude ajal, mil mõni villa läks koguni kütteks. Kõltsu mõisas tegutses nõukogude ajal pioneerilaager, siis kerkis ümbrusse palju sobimatuid uusehitisi. Praegu on mõis eravalduses.

Omal ajal kuulus Laulasmaa rannaala 1925. aastal vastu võetud suvitus- ja ravitsuskohtade seaduse alusel nn. tervishoidliku kaitse alla. Nimetatud seadusega hakati kaitse alla võtma mererandu ja muid looduslikke tervist kosutavaid paiku ning koostati tervishoiuparkide nimekiri, kuhu kuulusid ka looduskaitse seisukohast olulised kohad (tollal Eestis veel riiklikku looduskaitseseadust polnud).

Mitmes kohas Laulasmaa ja Kloogaranna vahel otsivad pääsu merre väikesed ojad. Kõltsu rannikul on laintest kokku kuhjatud luited kunagi sulgenud veesoonte tee ning ajapikku on metsa- ja rannaala vahele kujunenud kinnised, kõrge pillirooga piiratud lõukad, mida tuntakse Kõltsu soppidena. Kõltsu soppidest veidi Kloogaranna pool on osalt ehituskeeluvööndisse kerkimas uus elamurajoon. Rajatähistust järgival matkajal tuleb raja selles lõigus ühest elumajast korraks ka ümber põigata, jõudeski nii Kloogaranda – nõukogudeaegsesse kultusranda.


Nostalgiline supelrand. Kloogarand hakkas suvituskohaks kujunema juba 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi algul, kuid puhkeala lõi tõeliselt õitsele pärast Teist maailmasõda, kui siia rajati asutuste (nt. ENSV Kirjanike Liit, ENSV Teatriühing, Tallinna Polütehniline Instituut) puhkebaase ja pioneerilaagreid. Suvilakrunte hakati välja mõõtma 1950. aastate lõpus. 1960. aastate jooksul hoonestati peaaegu kogu metsaalune Treppoja, Keila-Joa–Kloogaranna maantee ning ranna vahel. Esimene suurem ehitusjärk jäi 1960. aastate algusesse, kui valmis Tallinna–Paldiski liinil Kloogalt Kloogaranda suunduva elektriraudtee lõppharu. Siis hakkas rannas käima märksa rohkem suvitajaid. Teine ehitusbuum algas pärast kuulsat augustitormi 1967. aastal. Eriti raevukas oli 6. augusti torm just Loode-Eestis, kus puhangud ulatusid 34–35 m/s. Ühe õhtu ja ööga heitis torm Eestis maha mitu miljonit tihumeetrit metsa. Ka Kloogaranda laastas maru armutult ning tekkis palju n.-ö. vaba maad, mis jagati suvilakruntideks. Tormimurdu koristati aastaid. Võrdluseks: tänavune jaanuaritorm siin metsa ei laastanud, küll aga ujutas üle kogu rannaala ja Treppoja äärsed krundid ning pühkis minema merepoolse luitevalli, jättes sellest järele vaid üksikud teravaservalised hädised liivakühmud.

Nõukogude ajal kandis plaaži heakorra eest hoolt omaaegse spetsialiseeritud autobaasi supelrandade jaoskond. Rand oli jaotatud aktiivseks, vaikseks ja lastetsooniks. Töötas restoran ja söökla, kioskid, rannatarvete laenutus, muidugi vetelpäästejaam ning isegi juuksur. Tehti teatrit ja anti kontserte. Võib tunduda uskumatu, kuid kõige rahvarohkematel suvepäevadel käis rannas koguni mitukümmend tuhat inimest. Kloogarand oli nii populaarne koht, et ilmselt puhkeala paremaks korraldamiseks peeti koguni vajalikuks pidada arvet, kuidas jaotub puhkajate hulk plaaži eri tsoonide vahel (vees, rannavalli ees, rannavalli taga). Vajati ka teadlaskonna tarkust, näiteks andmeid, kuidas ilmastik mõjutab ranna külastatavust [6].

“Kui on ilus suvepäev, siis läheb tööst vaba linlane randa päevitama ja suplema. Kõige meelsamini minnakse ikkagi Kloogale,” võib lugeda 1981. aasta 18. juuli Õhtulehest. Praegusel ajal mainitakse leheveergudel Kloogaranda pigem seoses mõne pahateoga: hämarad kinnisvaratehingud mereäärsetel kruntidel või ebaseaduslik liiva kaevandamine rannast.

Osa suurejoonelisi ülesehitusplaane jäi Kloogarannas ellu viimata, näiteks avamata raudteeliin Keila-Joa ja Vääna-Jõesuu kaudu Tallinna. Ranna praegust mahajäetust arvestades on see ehk isegi hea, muidu oleks tühjana või varedena seisvaid supelrajatisi veelgi rohkem. Ent kuidas saab kultuskohast nii kiiresti hüljatud paik? Küllap on mõnel paigal eri aegadel lihtsalt eri ülesanne. Kogu kirjeldatud rannapiirkond on kõige elavama ehitustegevusega alasid Keila vallas. Seda üllatavam aga tundub võimalus sammuda isegi põletavalt päikeselisel suvepäeval kilomeetrite kaupa inimtühjal liivarannal. Kindlasti pakub see suurt huvi neile, kes on aastakümnete eest siin kandis käinud.


1. Arold, Ivar 2005. Eesti maastikud. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu.

2. Brafmann, Ethel 1980. Pargid Eestis. Eesti Raamat, Tallinn.

3. Linkrus, Elle 1970. Lohusalu-Lohusaar. – Eesti Loodus 21 (11): 695–699.

4. Mens, Kaisa; Miidel, Avo 2003. Loodus. Pinnavormid. – Miidel, Avo; Raukas, Anto (toim.). Loodusmälestised 8. Harjumaa: Harku, Keila, Padise. Teaduste Akadeemia Kirjastus, Tallinn: 9–18.

5. Pirksaar, Raimo; Sabrak, Helen 2005. Muinsuskaitse alla võetud Keila-Joa veejõujaam toodab jälle elektrit. – Keskkonnatehnika 2: 22–23.

6. Tarand, Andres 1969. Klooga ranna külastatavuse sõltuvus ilmast. – Kullus, Leo jt. (toim.). Eesti Geograafiaseltsi aastaraamat. Valgus, Tallinn: 86–100.
Egle Kaur (1973) on TÜ inimgeograafia doktorant ja Eesti Looduse toimetaja.



Egle Kaur
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet