Eesti Looduse fotov�istlus
2005/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotov�istlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2005/8
Kivid knelevad neile, kes oskavad kuulata

Enn Pirrus (1935) on sndinud Tartus. 1959. aastal lpetas Tartu likooli geoloogina. Ttas Eesti TA geoloogia instituudis kuni 1992. aastani, uurides settekivimitega seonduvat. Kaitses 1966. aastal geoloogiakandidaadi vitekirja Eesti viirsavide kohta ning 1989. aastal doktoritd Phja-Balti Vendi ja Kambriumi litoloogia alal. 1992. aastast alates rakendusgeoloogia professor TT meinstituudis. 2002. aastast emeriitprofessor.

Aktiivne loodusteaduste populariseerija, osalenud paljudes seltsides ja komisjonides. Toimetanud raamatuid, kirjutanud kolm geoloogiapikut ning raamatud Eesti viirsavid (1968) ja koos Kaisa Mensiga Eesti Kambriumi stratotbid (1977). Aastail 19942001 oli eestvedaja ksikirjalise geoloogiliste loodusmlestiste andmebaasi Eesti rglooduse raamatu koostamisel.

Eesti Looduse lugeja tunneb Enn Pirrust viljaka ja sna laia haardega autorina. Pdsin kokku lugeda: 1962. aastast alates on meie ajakirjas ilmunud le kuuekmne kirjutise. Millest sai alguse teie enda loodusehuvi?

Inimese kekik on, nagu ikka, seadusprasuste ja juhuasjaolude pimumiste jada igahel omamoodi ja kordumatu. Sjajrgsel ajal oli isal-emal sna keerukas katta lasterikka pere toidulauda. Seetttu oli loomulik, et vanemad lapsed vend ja mina pidasime suviti karjaseplve vras peres, mina htekokku seitse suve. See oli imeilus aeg Tartu lhistel Ulila turbaraba rel, nd nimetatakse seda Laugesooks. Unustamatud hommikud pikesetusul, mil klmast kgaras ja kuresaabasteks lhestunud jalasri enda alla peites sai imetletud, kuidas jrjest rohkem soojust kiirgav pikeseketas soo kohal hljuvast udust kerkis.

Pevasoojas sai klalastega tehtud kike: linde jlgitud, rstikuid kiusatud, krge mnni otsas pesas losutavale kullipojale konni ja rohutirtse toiduks viidud, jes kalu, ujureid ja teisi vee-elukaid taga aetud, kariloomadelt puuke korjatud ja palju muudki.

Kahel suvel karjatasin loomi ksi. Siis juhtus aga kaasas olema hallikaaneline raamat taimemraja. Selle toel svisin taimemaailma, pdes taimi krvalise abita mrata. Mletan, et niiviisi ppisin tundma le neljasaja liigi, peaaegu poole mrajas olevaist, vlja arvatud muidugi krrelised: need kisid le ju. Toona omandatud taimetarkusega olen kolleegide-geoloogide seas tekitanud kadedust tnini. Kllap kik see andiski tuke siirduda looduse sgavama tundmappimise teele.

Kust see taimemraja siis ktte juhtus?

Tepoolest, taimemraja polnud karjamaal kaasas juhuslikult. Algkooli teisest klassist peale olin osalenud kooli looduslooringis. Tartu 4. mittetielikus keskkoolis punases telliskivihoones vana Vanemuise vastas (praegu Mart Reiniku gmnaasium) tegutses entusiastist petaja Juhan Voitese juhatusel looduslooring. Klassiaknal oli akvaarium ogalike ja triitonitega, vretatud aknaorvas elas talve le orvuks jnud oravapoeg, kelle kevadel metsa viisime ja seal lahti lasksime. Olid valged hiired; riiulitel kasvas paprus ja teised eksootilised taimed. Oli kooliaed, korraldati kitvaid matku loodusesse. Ring oli le Eesti kuulus kinomehed kisid meie tegevust lintigi vtmas.

Tartu I keskkoolis (praegune Treffneri gmnaasium) jtkus sama: siingi oli tegus loodusring, seda juhtisid kaks vanemat koolivenda hilisem vabadusvitleja Mart Niklus ja tema sber, ndseks manalasse linud Sven Veldre. Mlemad olid palju lugenud, nende omavahelisi vaidlusi, mis ulatusid sageli meile hoomamatusse geneetika valdkonda, jlgisime meie, nooremad, ammulisui. Tegime muudki, kuid rohkem omapi. Mart Nikluse eestvttel hakkasime kima loodusuurijate seltsi koosolekutel, eriti ornitoloogiasektsioonis, kus olime tollal pidevad kuulajad.


Kas juba siis oli ka otseseid kokkupuuteid Eerik Kumariga?

Jah, muidugi. Kumari juhatas neid koosolekuid ja tema karismaatiline isiksus ning tarkus kujundas meie silmis telise teadlaseideaali. Ja ega meiegi innukus jnud talle mrkamata. hel kevadisel lindudepeval kutsuti mind seltsi juhatusse, anti ktte masinkirjas loengutekst ja saadeti komandeeringusse Rpinasse, kus pidin kahes koolis selle omaealistele ette kandma. Sit lks ldjoontes korda, kuigi olin seal tsiselt hdas, detaile ei tahakski meenutada. Karastus oli see igatahes.

Eerik Kumari algatusel leidis aset teinegi pnev ettevtmine. Mu kooliaastail rajati Ahja jele Saesaare hdroelektrijaam koos paisjrvega. Kumari pidas vajalikuks asustada see tehisveekogu vimalikult kiiresti veetaimestikuga, lindude tarvis. Nii anti hel hommikul zooloogia ja botaanika instituudi ette poolteisetonnine veoauto GAZ-AA, peale veti meie looduslooringi poisid ja sit lks Saadjrvele. Kiskusime jrve phjast pilliroo risoome ja kandsime autosse. Seejrel sitsime Taevaskotta ja kandsime toodu Saesaare veehoidla madalasse vette. Ega nad seal vist eriti kasvama linud, loodus ise astus pealesurutule vastu. Tegu oli aga tehtud ja tollal nimetati seda uhkelt looduse mberkujundamise plaaniks.

Hilisemad kokkupuuted Kumariga olid kll pgusad ja juhuslikud.


Aga bioloogi teist ikkagi ei saanud?

Jah, selle mras tegelikult keskkooli lpupevil kuidagi vastumeelseks muutunud vljavaade saada koolipetajaks: Tartu likooli biolooge see just ootas. Arutasime pinginaabriga asja hel htusel jalutuskigul Tartu Kassitoomel, tema osutas geoloogia erialale likoolis. Sellest teadsime tookord imevhe. Olime mlemad lugenud vaid Leonid Saveljevi haaravalt kirjutatud raamatut Jljed kivil, kus oli palju huvitavat vljasurnud elustikust. See tunduski pstva sillana senitajutu ja uue valdkonna vahel. Viisin paberid geoloogiasse.

Pinginaaber mtles siiski mber, temast sai tuntud keemik (professor Ants Tuulmets Tartu likoolis). Mina sukeldusin uude alasse ja see haaras mind dini. Olen veendunud, et valik oli nnestunud. Seejuures polnud kik eelnenu sugugi kasutu, vaid hoopiski silmaringi ja tegevusvlja avardav.


Toona, ligi pool sajandit tagasi, tavageoloog loodushoiust eriti ei teadnud. Millal ja kuidas judsite mtteni, et midagi geoloogide tmailt viks jda ka puutumata?

See tuli mu tegemistesse mrksa hiljem, jrk-jrgult ja peaaegu mrkamatult. Sellal kui likooli lpetasin 1959 , rgiti geoloogide ringis niisugustest asjadest pris vhe. Pigem vastupidi: oli ju geoloogide pealesanne just loodusvarasid otsida, selleks et neid saaks vimalikult kiiresti kasutusele vtta, ehk teisisnu tagada majandusele vajalik ressurss. Fosforiidisda oli siis veel kaugel.

Tsi, siin-seal hakkasid eluta looduse kaitsmise probleemid juba vormi vtma, kuid minu tvaldkonnas Eesti savide uurimisel jid need toona kll mrkamata. Veelgi kaugenesid need hilisemal ajal, kui hakkasin uurima Eesti vanimaid settekomplekse: need lasusid vga sgaval ja olid kttesaadavad ksnes puursdamikes, inimtegevuse mjusfri peaaegu sattumata.

Ent 1980. aastal, kui manalateele lahkus teenekas meteoriidikraatrite uurija Ago Aaloe, ji tal lpetamata uurimus oletatava Tsrikme meteoriidisvendi kohta. Otsustasime kolleegidega seda jtkata: siit trkas huvi vikesemduliste kraatrite vastu ldse. Et Eestis leidus selliseid rohkesti ja mujal maailmas oli neid just lhiealisuse tttu vhe uuritud, sai meile peagi selgeks, kui kergesti haavatavad on sellised pinnavormid. Siit jreldus: nad vajavad kaitset inimtegevuse eest. Kraatrite krval hakkasin mrkama ka teiste vrtuslike geoloogiaobjektide kaitse vajadust. Muidugi sai selliste probleemidega tegeleda vaid phit krvalt.

Selleks ajaks, kui siirdusin ppetle TT meinstituuti (1992), oli maapueressursi sstlik kasutus tusnud juba hiskonna thelepanu alla. Krgkooli ppejud ei saanud sellest enam kuidagi mda vaadata, eriti maavaradega seonduvaid aineid ksitledes.


Looduskaitse elutpreemia mramisel teile nimetati he kaalukama teenena Eesti rglooduse raamatut, mis teie eestvedamisel kokku sai pandud. Kuidas judsite selle t juurde?

Eesti geoloogiliste harulduste ldregistrit hakati innuka geoloogist looduskaitsja Herbert Viidingu algatusel koostama 1985. aastal. Algul osalesin teiste kolleegide seas aeg-ajalt, peamiselt transpordiksimuste lahendajana, hiljem abistasin vsimatut kolleegi Karl Mriseppa suurte rndrahnude uurimisel-mdistamisel. Prast Herbert Viidingu surma ja Karl Mrisepa eemalejmist kandusid paljud selle tga seotud lesanded mulle le.

Kui aga 1994. aastal lahkus toonelateele rglooduse raamatu toonane vedaja lo Heinsalu, siis tekkis ootamatu thimik: teha oli jutud alles pool kavandatust valminud olid levaated vaid seitsme maakonna kohta. Prast suuri khklusi ja kolleegide pealekimist soostusin hakkama eestvedajaks, et see t lpule viia. Nd vttis see kogu vaba energia kuni 2001. aastani, mil sai kokku pandud viimane Jgevamaa kide.


Kas rglooduse raamat sai siis valmis?

Ei, seda kll mitte. igem oleks vist elda, et pris valmis ei saa see kunagi: nagu iga teinegi mahukas andmebaas vajab ta pidevat hooldust ka edaspidi. Ulatuslik materjal, mis on talletatud kolmekmne kolme ksikirjalisse kausta, vajab ttlemist ja korrastamist.

Kigepealt oli vaja liigitada arvele vetud loodusmlestised teadusvrtuse alusel. Sellessegi tsse tuli hlmata palju eri uurimisalade geolooge ning suunata tegevus igesse sngi. Selleks kulusid aastad 20022004. Samal ajal hakkasime mtlema andmebaasi viimisele arvutisse, esimesed katsed on kolleeg Hella Kingu suunamisel juba tehtud.


Aga kogu see materjal on ju vaid ksikirja kujul, seega kttesaadav vhestele. Kas vib loota, et kunagi tuleb ka trkis, mida iga huviline viks endale muretseda?

Loomulikult on vaja viia see materjal ldistatud ja kigile kttesaadavasse vormi, sellega ehk nnestub tegeleda lhiaastatel. Praegu on andmebaas tepoolest ainult nelja ksikirjaeksemplarina nende ksutuses, kes seda oma igapevats vajavad. See raamat annaks sna tieliku pildi meie eluta loodusvrtuste praeguse seisu kohta ning vimaldaks teha otseseid teaduskokkuvtteid oluliste valdkondade kaupa: rndrahnud, koopad, karst, allikad jne.


Milline on meie eluta loodusvrtuste praegune seis? Ja mis neid ohustab?

ldkokkuvttes vib eluta loodusvrtuste seisu hinnata le rahuldava. Meie pikaajaline looduskaitsetava on toiminud siin thusalt: geoloogiaobjektide prdumatuid kahjustusi on ette tulnud sna vhe. Oleme suutnud silma peal hoida ehituse, maaparanduse ja metstuse ettevtmistel, mis ongi peamised eluta loodusolustiku mberkujundajad.

Kige rohkem on ohustatud allikad. Kuivendustd, pinnaveekogude reiimi reguleerimine, kaevandamistegevus ja suurenev veetarbimine phjustavad suuri muutusi phjavee liikumises, mille tagajrgi on sageli raske ette nha. Maailma looduskaitsepraktikas seetttu veega seonduvaid objekte enamasti tpiliste geoloogiamlestistena ei vaadeldagi. Eestis oleme thtsamad neist siiski registreerinud, pidades silmas, et nhtusi pikka aega jlgides kogume vrtuslikku teavet. Veeobjektide seas on psivamad vaid tugevatesse lubjakividesse talletatud karstivormid, liivakividesse uuristatud sufosioonikoopad juba mrksa vhemal mral.

Pinnavorme kaitseb nende suurus. Enim ohustatud on vrtuslikust ehituskruusast koosnevad oosid, millest paljud on ka osaliselt ra veetud. Kuid siingi ei puudu hea klg: karjriseintel avatud vaated ooside siseehitusele on andnud geoloogidele lisavimalusi selgitada nende pinnavormide tekke iserasusi.

Suurtest rndrahnudest oleme suutnud arvele vtta peaaegu kik, mille mbermt knib le kmne meetri, vlja arvatud ksnes phjaranniku lhedased alad, kus selliseid on tpsemaks loendamiseks liiga palju. Teame nd, et inimtegevus on hvitanud vaid umbes kmnendiku suurtest rahnudest: rohkem on neid kaduma linud rannikualadel, kus suuri kive on kasutatud sadamamuulide ja kaide ehitusel. Hiidrahnude (mbermduga le kahekmne viie meetri) seas teame vaid ksikuid lhutuid-kahjustatuid.


rglooduse raamatust leiab kirjelduse kahe tuhande viiesaja loodusmlestise kohta, kaitse all on neid mrksa vhem. Mille alusel tehakse otsus vtta ks vi teine eluta looduse objekt kaitse alla?

Looduskaitse korraldamisega on asi keerulisem, kui seda suudavad nidata konkreetsed arvud. Tuleb ju hoida loodust tervikuna. Ei saa kaitsta meie haruldasi kahepaikseidki (niteks kret) ega taimharuldusi, silitamata nende elukeskkonda. Nii on ka eluta loodusega: imetledes hiiglaslikku kivirahnu, peaksime teadma, kui palju on temasuguseid ldse ja kuidas nad le Eesti paiknevad. Ka ksikut pinnavormi mhna, voort vi oosikatket ei tohiks vaadelda vljaspool nende loomulikku kooslust. Nagu ka allikat, maalilist juga, huvitavat karstivormi vi mis tahes muud objekti ei saa lahutada tema taustast.

Looduskaitsethise asetame vaid nende teaduslikult vi loodushariduslikult vrtuslike objektide juurde, mis on tee res vi muidu kidavas kohas, samuti nende juurde, mis vivad olla ohustatud majandustegevusest vi saada muul viisil kahjustatud. Kike me nagunii kaitse alla vtta ei saa, kll aga peaks olema tielik levaade olemasolevast ja selle thtsusest nii meie enda kui kogu maailma jaoks. Seda eesmrki teenibki Eesti rglooduse raamatu andmebaas: looduskaitsekorraldus leiab siit oma tegevuseks tuge.


Kuidas hinnata meil eluta looduse kaitsel tehtut muu maailma taustal?

Eluta looduse kaitse ksimused on esile tusnud alles kahel viimasel sajandil ja eri maad on selles tegevuses toiminud eri viisil, lhtudes oma ajaloolis-kultuurilistest traditsioonidest, arengutasemest ja muidugi ka majanduslikest vimalustest. Eeskuju saab vtta Suurbritanniast, kus hiskondlikud organisatsioonid tegutsevad vga aktiivselt, USA-st, kus rahvusparkidega seonduv on hsti korraldatud, aga ka Austraaliast, Uus-Meremaalt, Saksamaalt, viimasel ajal ka Hiinast jne.

Kikjal vrtustatakse geoloogiaobjekte seoses turismi laienemisega. sna selgelt on esile tusmas geoloogiaobjektide kaitse korraldamise ldprintsiip: kogu maailmas tuleb vrtustada eelkige need objektid, mis annavad meelikitval kujul edasi ja silitavad tulevasteks uurimiseks Maa kui planeedi geoloogilise arenguloo kogu mitmekesisuse. Eesti rglooduse raamat on kahtlemata ige samm selles suunas.

Euroopas korraldab geoloogiliste objektide vrtustamist rahvusvaheline hendus ProGEO. Osaleme selle tegevuses ja ks organisatsiooni arupidamistest on toimunud Eestis (1997).


Kas kusagil on midagi meie rglooduse raamatu taolist juba olemas?

Tiesti vrreldavat ja isegi lhedast analoogi ei tea olevat. Meiegi ritus sndis Herbert Viidingu ettekujutuse viljana. Iga objekti kohta koostatud kolme leheklje pikkune ankeetpass on tiesti omanoline, vastab just Eesti oludele.

Andmestik on meil kogutud htlastel alustel, see vimaldab edasiarendusi nii loodushoiu alal kui ka teadusts. Hbenemata viksime oma rglooduse raamatut pakkuda eeskujuks sedalaadi tegemistele mujal maailmas.


Kuid t rglooduse raamatu juures ei ole siiski ainus, mille eest teid elutpreemiaga tnati. On mainitud ka silmapaistvat populariseerimistd nii kirjasnas kui ka ppematkade ja ekskursioonide korraldajana. Kas teete seda missioonitundest vi pakub see ka endale meeldivaid elamusi?

Olen ikka juhindunud seisukohast, et loodusharulduste kaitsel ei ole niivrd oluline this objekti juures ega isegi mitte seaduse kohaselt slmitud leping maaomanikuga, kuivrd just inimeste ldine teadlikkus. Taluue astudes ja end loodusmehena tutvustades on meelilendav, kui peremees paneb otsekohe krvale ksiloleva t ja tuleb sulle otsitavat objekti nitama. Rm on nha ka sra abilise silmis, kui sul on tnutheks pihku anda mni asjakohane trkis. Neid, kes tahavad Eestimaad hoida, on nneks palju, ja meie, teaduseinimeste kohus on seda hoiakut igati toetada.


Kas kivid knelevad?

Kik sltub kuulaja arusaamise astmest: kuulates knet tiesti tundmatus keeles, ei suuda me ju sisust midagi aru saada, tajume vaid kla ja kneleja noilmet. Tundes keelt vhesel mral, taipame enamasti, millest jutt kib. Teline arusaam tekib ksnes keelt vallates.

Nii on ka kividega: enamikule meist on nad tummad tardunud kehad, juurdlejale annavad millestki aimu sisendavad imetlust, mnikord aukartust. Geoloogile aga jutustab kivi temasse talletatud iserasuste kaudu kogu oma eluloo. Kui see nii poleks, siis poleks ka geoloogiateadust.



EERIK KUMARI LOODUSKAITSEPREEMIA SELLE AASTA LAUREAATI ENN-AAVO PIRRUST KSITLENUD ANN MARVET
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012