Eesti Looduse fotov�istlus
2005/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2005/10
Rgib huntidega

Ilmar Rootsi (1937) on prit Harjumaalt Padiselt, aga juba 1959. aastast elanud Tartus. 1966. aastal lpetas TR kehakultuuriteaduskonna kergejustiku erialal. Olnud aastakmneid aktiivne sportlane: kahekordne Eesti meister kesk- ja pikamaajooksus, kuulunud aastail 196874 Eesti koondisse maavistlustel Lti, Leedu, Valgevene ja Leningradi vastu, veteranina vitnud Euroopa meistrivistlustel aastail 19922002 pronks-, hbe- ja kuldmedaleid.

Ttas pitud erialal treeneri, petaja ja metoodikuna; alates 1980. aastast aga Eesti metsainstituudis, algul ornitoloogia, hiljem jahinduse alal metsakaitse labori jahinduse trhmas.

Avaldanud le saja artikli ajakirjades Eesti Loodus, Eesti Mets, Eesti Jahimees, Природа и охота (Moskva), ajalehes Jahimees ning Eesti ja vlismaistes kogumikes. Kirjutanud Eesti jahinduse ajaloost ja ulukitest: pdrast, jnesest, ilvesest, eriti palju muidugi hundist. Artikleid ka ornitoloogia alalt (linnukellast, Lahemaa linnustikust), krahv Bergist jahimehena, Ivan Turgenevist jahikirjaniku ja jahimehena, misametsavahtidest, esivanemate uskumustest ja kommetest seoses jahi ning ulukitega jne.

Ajakirja Eesti Jahimees (varem ajalehe Jahimees) toimkonna liige alates 1993. aastast.

Olen sind hundiasjades aastate jooksul intervjueerinud nii raadio kui ka televisiooni jaoks. Kontrollisin oma lesthendustest jrele, et pikk saade stiilis kohe-kohe ilmub Ilmar Rootsi hundiraamat sai salvestatud 1989. aasta talvel. Vahepeal tuli meie kigi elus suuri muutusi ja raamat ji tookord ilmumata. Aga nd on ta uhke ja uuena meie ees. On sul ka kahju, et selline pikk viivitus tuli?


Ei, mitte sugugi. Olen teda kll testi vga kaua teinud: kigepealt tollal ligi kmme aastat materjali kogunud, seda sstematiseerinud ja hakanud esialgset varianti koostama, seda kord-korralt pidevalt parandades, midagi maha tmmates ja uuesti tiendades. Esialgseid mustandi variante iga raamatu peatki kohta on ikka pris mitu.

Kui sa nd raamatut lehitsed, kas tuleb mnes kohas ka selline mte, et, ne, siia oleks tulnud veel ht-teist lisada?


Kui nii melda, siis sellel tl ei oleks lppu tulnudki! Muidugi kik see, mis mul paljude aastate jooksul kogutud oli, sai raamatusse philiselt ra mahutatud. Aga kindlasti oleks mnda teemat vinud ka laiemalt valgustada. Aga eks raamat pea olema ju lugejale kitev: et ei lheks igavaks. Pidin arvestama ka sellega, et see, mis pakub huvi isiklikult minule, ei pea sugugi olema huvitav igale inimesele.


Iga peatki lpus on sul hirmuratavalt pikk kirjanduse loend. Palju neid algallikaid kokku on?


(Naerab.) See ON kolossaalne arv. Kui pris tpselt elda, siis kigis peatkkides kokku kasutatud allikate arv on 1899. Peale selle olen 72 allikat tsiteerinud tekstis. Aga muidugi tuleb lisada, et paljud allikad ja autorid korduvad. Nendest 1899 allikast on 55 protsenti ksikirjalist materjali ja 45 trkiseid.

Omal ajal, Nukogude-aja viimastel aastatel istusin ma kolmel talvel Leningradis, Nukogude Liidu ajaloo keskarhiivis ja ttasin samal ajal ka Saltkov-tedrini raamatukogus, kus lugesin philiselt 18.19. sajandi Vene jahikirjandust ja ajakirjandust. Kaheksakmnendate aastate keskel ja teises pooles olin Lti ajaloo arhiivis Riias. Aga phiandmed on kogutud ksikirjalisest materjalist meie ajalooarhiivist siin Tartus; samuti ka kirjandusmuuseumi ja eesti rahva muuseumi varadest.


Raamat on peaaegu viissada leheklge paks ja pealkiri on tal Tuli susi soovikusta. Kllap on see prit rahvaluulest?


igus, see on Eestis tuntud rahvalaulu Hrjad murtud esimesest lausest: tuli susi soovikusta, laane alta laiakppa see on karu eufemism , murdis maha musta hrja, kiskus lhki kirju hrja. Tegemist on noore knnimehe nutulauluga, kes kndis hrgadega pldu, lasi nad lunale sma ja vahepeal, kui ta ise oma keha kinnitas, olid susi ja laiakppa ta hrjad maha murdnud ...


Hundist kui hundikarja liikmest vi hundist omaette sa selles raamatus kuigivrd ei kirjuta. See raamat on hundi ja inimese suhetest?


Laias laastus jah. Kuid ega siin hundi kitumisest eri olukordades mda ei saa minna, paratamatult pimub kik ka sellega. Phirhk on hundi minevikul Eestis kirjutan hundist kui karja murdjast, samuti hundist ohuna inimesele. Eraldi peatkid on marutbistest huntidest ning inimsjatest huntidest ja nende tegudest vanade kirikuraamatute phjal.


Tahes-tahtmata pean le ksima ka selle, kust sinu hundihuvi prit on?


Eriline tuge tuli 1980. aasta kigust Eesti kirjandusmuuseumisse, mil hakkasin uurima meie esivanemate jahipidamise ja ulukite kohta kivat prandust Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogudes ja rahvaluule arhiivis. Seal ma alles avastasin enda jaoks hundi: ma ngin, kui rikkalikud ja mitmekesised on meie esivanemate uskumused ja kombed just seoses hundiga, vrreldes teiste loomadega. Niteks on eestlastel hundi kohta ligi viissada eufemismi mitu-mitu korda rohkem kui teiste kiskjate kohta nirgist karuni kokku.


Aga millal sa hundiga looduses esimest korda ttt vaatasid?


Eks ma ole nendega looduses kokku puutunud jah. Kaheksakmnendate aastate teisest poolest peale olen pimedatel sgishtutel ja -del kinud metsas neid nii-elda narritamas kutsumas. See on mu hobi siiani. Ka talviti olen aeg-ajalt mda hundiradu kndinud ning pdnud nha ja teada saada, mida nad on teinud, keda murdnud, kuidas see on sndinud. Seegi on omaette huvitav. Omaaegne tuntud Vene hundiuurija Mihhail Pavlov on elnud: Походишь по волчему следу поймешь волчью жизнь (knnid hundiradadel mistad hundielu).


tlesid, et kid hunte narritamas. Kas viks seda teisiti elda ka nii, et sa oskad natuke huntide keelt?


Seda on muidugi palju elda. Aga eks selles mttes vhemalt kll, et ma olen suutnud neid ra petta, nii et nad on tulnud mu ette ja avastanud alles siis, kellega tegemist. Raamatu lppsnas kirjutan mnest oma huvitavamast kohtumisest kriimsilmadega.


Millal sa esimest korda hundiga dialoogi pidasid ja kuidas see vlja kukkus?


See esimene kord on mul muidugi vga hsti meeles. See oli 2. septembri l aastal 1987, kui olin Pltsamaa je kaldal jrjekordselt klas oma heal tuttaval, vanal paadimeistril kadunud Kaarel Pedjal. Selsamal l nnestus mul saada esimene kontakt he ksiku isahundiga. Olime vastastikku kontaktis peaaegu tund aega. Sellest ji muidugi kustumatu mulje ja sealt kik need ised kigud metsadesse hunte peibutama alguse saidki.


Seda peaks muidugi huntide kest ksima, aga sa oskad vast vhemalt aimata, kas niteks needsamad Alam-Pedja hundid ka sind tunnevad?


Ma olen tiesti kindel, et nemad tunnevad mind palju paremini kui mina neid. Teisalt minu kutse peaks ju neile ammu tuntud olema, ometi nnestub mul nad vahel ra petta ja juurde kutsuda. Ja kui nad vastavad mulle ka prast seda, kui on mu kindlaks teinud, siis kas ei vi elda hoopis nii, et neile meeldib minuga suhelda.

hest niisugusest juhusest, vib-olla oma kige ilusamast kohtumisest vana isahundiga rgin ma ka raamatu lppsnas.

See oli aastal 2002, augusti viimastel pevadel Alam-Pedja looduskaitsealal. Oli kottpime . Ma kutsusin neid ja mulle vastas alul nagu ikka isahunt ksinda. Kolme-nelja minuti prast kutsusin uuesti ja mulle vastasid juba kolm hunti: nad olid kolmekesi koos. Minu hinnangul visid nad olla must kahe vi kahe ja poole kilomeetri kaugusel.

Kutsed on mul ikka kolme-neljaminutiliste intervallide jrel. Kui ma teda taas kutsusin, tuli vastus juba tunduvalt lhemalt. Nii et ilmselt, kui ta mu esimest kutset kuulis, hakkas ta mulle kohe lhenema, et teha kindlaks, kes on see vras sissetungija tema territooriumil.

Mne aja prast teatas ta oma tulekust veel kolme lhikese uluga. Vastasin paari-kolme minuti jrel uuesti; vastust ei saanud. Ei kulunud enam kuigi palju aega, kui kuulsin rna rohu sahinat. Seisin sihi peal, mu ees oli madal pajuvsa. Just sealt madalate pajuokste vahelt lbi tulles tekitas hunt tugevamat sahinat. Sealt vljunud, peatus ta hetkeks, tajus, kellega tegemist on, ja tegi tohutu hppe krvale, vasakule kuuskede vahele.

Kummaline, lausa fantastiline on see, kuidas ta suutis ennast valitseda. oli tiesti tuulevaikne ja kik oli mulle hsti kuulda. Selle ehmatuse peale, kui ta hppas kuuskede sisse, ei pgenenud ta paanikas, vaid astus rahulikult lihtsalt tahapoole ja eemaldus peatumise kohast vib-olla kmme-kaksteist meetrit. Ji siis seisma, kuulatas kolm-nelikmmend sekundit ja astus rahulikult le sihi teise kvartalisse. Nha ma seda kottpimedas s ei saanud, aga kik oli vga hsti kuulda. Seda, et ta testi naaberkvartalisse astus, sain teada ka sellest, et vast umbes minuti prast hakkas seal haukuma sokk.

Vahetasin seejrel kohta, eemaldusin umbes kaheksasada meetrit ja kui teda sealt uuesti kutsusin, vastas ta mulle kohe, ehkki pidi nd teadma, kellele ta vastas. Prast vikest pausi, kui kutsusin uuesti, vastasid mulle jlle juba kolm hunti. Selgus, et nad olid nd teel, kust ma just olin tulnud. Meie vestlus vltas veel peaaegu tund aega. Selle tunni kestel nad mitte ainult ei vastanud mu kutsetele, vaid laulsid mulle vahepeal ka ise, kui minu kutsete vahelised pausid neile pikana tundusid. Viimase vastuse sain neilt siis, kui kell oli juba ammu he peal sel, hsti kaugelt. Ju nad tdinesid, kht oli thi ja oli vaja minna saaki otsima.


Inimlikes kategooriates meldes pidi siis ilmselt ka neil huvitav olema ...


Nojah, arvata vib. Muidu poleks nad tund aega seal he koha peal kolmekesi teel seisnud, hoides minuga vahet sada-sada viiskmmend meetrit. Ja lisada vib sedagi, et minu ikka hekordsele kutsele vastati nelja-viie, vahel isegi kuue-seitsme lauluga jrjest. See oli mulle fantastiline .


Sa oled ka jahimees. Kas sa oled hundi pihta pssi lasknud?


Ei kunagi. Ma pean hundist nd nii palju lugu, et ma ei tapa htegi hunti, kui pole tegu just marutbise hundiga.


Nd siis jlle raamatust. Sisukorda on kolm leheklge. Kui vaid kige suuremas kirjas teemasid lugeda, siis on siin sellised alajaotused nagu Euroopa rahvad sjas huntide vastu, Hundid sotsiaalse probleemina Venemaal, Vanad allikad huntidest Eestis ja teistes Baltimaades, Hundid kahjuritena karjakasvatusele, Hundid ohuna inimestele, Vitlus huntide vastu, Hundijaht viisid ja vahendid, Eesti 19. sajandi edukaimad hundiktid ja Hunt Eesti rahvatraditsioonis. Kuidas sa nd kokku vtad: on siis hunt ks paha loom, kellega inimesel on kogu aeg olnud vaja sdida?


Kik on suhteline. Hunt on kiskjaks loodud ja et elada, peab ta teisi loomi murdma. See on paratamatu. Samas on hunt lbi aegade olnud vga tsine karjakahjur ja otsene oht inimesele, eriti marutaudis hundid.

Kuid hundil kui kiskjal on looduse majapidamises tita oma oluline ja vga thtis roll. Juba ksi pastor Otto Wilhelm Masing kirjutas omal ajal sellest huvitavalt ja tema mtted 1818. aastast teevad ta minu silmis Eesti esimeseks koloogiks: Rikkub siis kl mets mnnikrd karja metsa all mistab Masing teadagi hunte; [---] agga mis need kahjud kl selle hea wasto makswad, mis teisest khhast ni rohkeste ktte tulleb. Kiskjad swad raiska rra, [---] kiskjad kelawad omma murdmissega lleliga metsellajate siggimist. Kui ei kulli, ei hunti egga rebbast olleks, kuhhu siis need jnnessed mahhuksid, mis kiusamata ja kelmata snniksid ja sureks kaswaksid? (Phhapwa wahheluggemissed). Kuldavrt snad.


Kas seda tohutut kirjandust lbi vaadates leidsid sa sealt ka niteid selle kohta, mis juhtub siis, kui eufemistlikult eldes huntide arvukuse reguleerimisega liiale minnakse?


Neid andmeid mul muidugi on, aga selles raamatus ei leidnud ma sobivat kohta neid esitada. Ajalugu aga teadagi tunneb selliseid lugusid kllaga. Klassikalise nitena kneldakse enamasti Ameerikast, Arizonast, kus hel platool 20. sajandi alguses kariloomi rnnanud kiskjate tapmise eest preemiat hakati maksma. Tapeti nii palju hunte ja koiotte, et hirved, nende peamised saakloomad, hakkasid pidurdamatult sigima. Aastatega suurenes 4000-isendiline kari kuni 100 000 loomani. Ellu jid ka nrgemad, vanemad ja haiged loomad, kes muidu olid huntide phisaak. Platoo sdi puhtaks nii rohust kui ka psastest ja noortest puudest. Ainuksi talvel 1924/25 suri nlga 60 000 hirve. Jahimeestel tuli neid lpmatuseni kttida, et mingitki tasakaalu taastada.

htaegu suurenes sel platool ka nriliste arv, kes hvitasid pllusaagi. Hdast vabanemiseks tuli hakata nrilisi mrgitama. Mrgi ohvriks langesid aga paraku ka teised loomad: rebased, mgrad, tuhkrud, krbid, nii et tasakaal nihkus veel enam paigast.

Kui inimene lpuks taipas, et kiskja on looduse majapidamises hdavajalik, taasasustati hundid ja olukord hakkas tasapisi normaliseeruma.


Aga ilmselt on ajaloos olnud ka neid aegu, kus hunte on testi olnud liiga palju.


Muidugi. Kui rkida ainult Eestist, siis huntide arv oli siin mrkimisvrne juba keskajal, nagu me seda esmalt Olaus Magnuse kaudu teame. Alles Eesti- ja Liivimaa minekuga Rootsi krooni alla algas siin sstemaatiline huntide kttimine ajujahiga; vlja pandi rahalised preemiad. Phjasja jrel, kui Eesti- ja Liivimaa alad lksid Vene riigi koosseisu, soikus huntide arvukuse piiramine, ehkki sellest palju rgiti. Praktiliste tegudeni juti taas 19. sajandi alul: Liivimaal 1804, Eestimaal asjakohase publikaadi andmisega 1806.

Tervet 19. sajandit vibki Eesti ajaloos nimetada huntidevastase vitluse perioodiks. Liivimaa kubermangus 1870-ndateks, Eestimaal ehk Phja-Eestis 1890-ndateks oli hundinuhtlus kaotatud.


Hunt oli 19. sajandil lindprii?


Jah, tielikult. Huntide tapmise eest maksti preemiat: Liivimaal viis assignaatrubla tiskasvanud hundi eest ja kaks rubla kutsika eest, Eestimaal nii suure kui ka vikese hundi eest algul kolm assignaatrubla, 1842. aastast ks hberubla.


Millised olid hundi toonased patud? Kas ta tikkus vahel ka lausa inimese kallale vi piirdus siiski vaid kariloomadega?


Murti nii kariloomi kui erandjuhtudel ka inimesi. Kerkisid esile nn. inimsjad hundid, kes tulid karja ega tahtnud lammast, vaid vtsid karjapoisi. Neid fakte olen kirikuraamatutest kogunud kllaga ja nad on raamatus kronoloogiana sndmus sndmuse haaval kirjas.


Kas ajalugu vimaldab aru saada ka sellest, kes need inimsjad hundid olid?


Peamiselt olid need karjadest vlja trjutud vi sealt ise lahkunud hundid, nn. erakhundid. Tihti olid need oma aja ra elanud, vanad, kulunud hammastega loomad, kes polnud enam vimelised oma loomulikku saaki tabama. Nende seas vis olla ka vigaseid loomi.

Samas leidus inimsjaid hunte, kes olid tiesti terved, aga loomult agressiivsed.

Kolmas liik inimsjaid olid nn. koduhundid, kes olid kutsikana toodud metsast koju ja misas les kasvatatud. Pris otseseid andmeid kodustatud huntide inimsjategevuse kohta kll pole, kuid protokollidest ja vimude rakendatud meetmete lesthendustest vib leida viiteid, et patustanud huntide rhmas on nhtud ka ht kaelarihmaga looma. Nii oli see niteks 1846. aasta suvel Tartumaal.

Viimase kategooria inimsjad hundid olid hbriidid, kige tuntumad nende hulgas olid nn. mustad hundid. Ameerikas on must hunt looduses kllaltki tavaline, Euraasias aga mitte. Ent keskaegsed allikad, Kesk- ja Lne-Euroopast Ida-Euroopasse, eriti Venemaale tulnud reisijad on kirjutanud nendest mustadest huntidest pris palju.

Seda ajalugu on vaja tunda, et mista praegust olukorda.


Kuidas siis praeguste huntidega on: kas on veel juhuseid, kus vsavillemid inimesele kallale on tkkinud?


Inimsjad hundid Eestis on juba kauge minevik. Viimane dokumentaalselt testatud inimsmise juhtum oli 6. septembril 1873. aastal Virumaal Iisaku kihelkonna Trivere misas, kus hunt vi hundid see pole tpselt teada murdsid heksa-aastase vene poisikese. Rahvaprimustes on lugusid sellest, kuidas hundid inimesi murdsid, ka hilisemast ajast. Ma olen need teated kik ise le kontrollinud ja kski neist dokumentaalset kinnitust pole leidnud.

Hoopis iselugu on muidugi marutbised hundid. Viimati rndas marutaudis hunt inimest Eestis 1988. aastal Harjumaal Ardu lhedal.


Aga mida elda nende huntide kohta, kes viimaseil aastail on ka suvel koerte kallale tikkunud? Kas see mistatus on lahenemas?


See on pris keeruline lugu. Siingi on tegemist teatud isendite vra kitumisega, kelle tegusid ei saa phjendada ainult nende spetsialiseerumisega teatud liiki saakloomale. Kui hunt murrab elamu juurest suure ketikoera, kelle kttesaamiseks tuleb puruks rebida ka kett, samal ajal kui kmme sammu eemal on madalas aedikus kaks seaprsast, ues tatsab ringi klik, maja taga koplis on vasikad aga just selline olukord oli mullu 20. augusti l Laekveres Padu klas siis niisugusele kitumisele kll loogilist seletust pole.

Eks koerad ole huntide saagiobjekt olnud lbi aastatuhandete. Kuid peamiselt on neid murtud talvel, kui metsas on toidunappus ja kariloomad on lautades kinni. Sellele aga, miks hundid murravad koeri ka suvel, nagu viimastel aastatel Virumaal Laekveres, seni hest selgitust pole.


Korraks veel raamatu juurde. See on, nagu juba rhutatud, hsti pikaajalise t vili. Kas sul on kedagi, kellele esimeses jrjekorras aith tahad elda, et raamat nd lpuks ikka valmis on?


Raamatu eessnas olen loendanud inimesi, kellelt olen vhemal vi suuremal mral abi saanud. Aga esimestena mainin kindlasti filosoofiadoktor Mall Hiiemed ja emeriitprofessor Ivar Etverki, kes lugesid mu ksikirja ja jagasid vrtuslikke nuandeid.


Kas su hundit lheb edasi?


Panen krvale kik, mis huntide kohta huvitavat leian. Phjalikumalt tahan uurida veel teiste rahvaste, niteks slaavlaste ja germaanlaste hundiprimusi. Kuigipalju kasutasin neid ka oma raamatus vrdlevalt Eesti rahvaprimustega ja leidsin kllalt palju hiseid jooni, mis viitab kultuuride lhedusele ja rahvaste tihedale lbikimisele. Paljud meile tuttavad uskumused olid tuntud juba antiikrahvastele. Erilist huvi pakub mulle loodusrahvaste folkloor hundist.


Aga kas saad ikka veel mahti ka looduses huntidega juttu ajada?


(Naerab.) Elan nii-elda koos nendega edasi. Otsin hunte ikka sealt, kus sel aastaajal olen neid varemgi kohanud. Leidsin nad tnavu muide kohe esimesel htul, 25. augustil, kui neid otsima lksin. Kutsusin korra ja 1520-sekundilise pausi jrel lks kontsert lahti: umbes poole kilomeetri kauguselt vastasid paar-kolm tiskasvanut koos kutsikatega, seejrel kohe poolteist-kaks kilomeetrit eemalt, aga hoopis teisest suunast, ka vana isahunt. Oli jlle ks tore htu.



Septembris mahukat monograafiat esitlenud hundiuurijat Ilmar Rootsit ksitlenud Toomas Jriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012