Eesti Looduse fotovõistlus
2005/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2005/10
Räägib huntidega

Ilmar Rootsi (1937) on pärit Harjumaalt Padiselt, aga juba 1959. aastast elanud Tartus. 1966. aastal lõpetas TRÜ kehakultuuriteaduskonna kergejõustiku erialal. Olnud aastakümneid aktiivne sportlane: kahekordne Eesti meister kesk- ja pikamaajooksus, kuulunud aastail 1968–74 Eesti koondisse maavõistlustel Läti, Leedu, Valgevene ja Leningradi vastu, veteranina võitnud Euroopa meistrivõistlustel aastail 1992–2002 pronks-, hõbe- ja kuldmedaleid.

Töötas õpitud erialal treeneri, õpetaja ja metoodikuna; alates 1980. aastast aga Eesti metsainstituudis, algul ornitoloogia, hiljem jahinduse alal metsakaitse labori jahinduse töörühmas.

Avaldanud üle saja artikli ajakirjades Eesti Loodus, Eesti Mets, Eesti Jahimees, Природа и охота (Moskva), ajalehes Jahimees ning Eesti ja välismaistes kogumikes. Kirjutanud Eesti jahinduse ajaloost ja ulukitest: põdrast, jänesest, ilvesest, eriti palju muidugi hundist. Artikleid ka ornitoloogia alalt (“linnukellast”, Lahemaa linnustikust), krahv Bergist jahimehena, Ivan Turgenevist jahikirjaniku ja jahimehena, mõisametsavahtidest, esivanemate uskumustest ja kommetest seoses jahi ning ulukitega jne.

Ajakirja Eesti Jahimees (varem ajalehe Jahimees) toimkonna liige alates 1993. aastast.

Olen sind hundiasjades aastate jooksul intervjueerinud nii raadio kui ka televisiooni jaoks. Kontrollisin oma ülestähendustest järele, et pikk saade stiilis „kohe-kohe ilmub Ilmar Rootsi hundiraamat“ sai salvestatud 1989. aasta talvel. Vahepeal tuli meie kõigi elus suuri muutusi ja raamat jäi tookord ilmumata. Aga nüüd on ta uhke ja uuena meie ees. On sul ka kahju, et selline pikk viivitus tuli?


Ei, mitte sugugi. Olen teda küll tõesti väga kaua teinud: kõigepealt tollal ligi kümme aastat materjali kogunud, seda süstematiseerinud ja hakanud esialgset varianti koostama, seda kord-korralt pidevalt parandades, midagi maha tõmmates ja uuesti täiendades. Esialgseid mustandi variante iga raamatu peatüki kohta on ikka päris mitu.

Kui sa nüüd raamatut lehitsed, kas tuleb mõnes kohas ka selline mõte, et, näe, siia oleks tulnud veel üht-teist lisada?


Kui nii mõelda, siis sellel tööl ei oleks lõppu tulnudki! Muidugi – kõik see, mis mul paljude aastate jooksul kogutud oli, sai raamatusse põhiliselt ära mahutatud. Aga kindlasti oleks mõnda teemat võinud ka laiemalt valgustada. Aga eks raamat pea olema ju lugejale köitev: et ei läheks igavaks. Pidin arvestama ka sellega, et see, mis pakub huvi isiklikult minule, ei pea sugugi olema huvitav igale inimesele.


Iga peatüki lõpus on sul hirmuäratavalt pikk kirjanduse loend. Palju neid algallikaid kokku on?


(Naerab.) See ON kolossaalne arv. Kui päris täpselt öelda, siis kõigis peatükkides kokku kasutatud allikate arv on 1899. Peale selle olen 72 allikat tsiteerinud tekstis. Aga muidugi tuleb lisada, et paljud allikad ja autorid korduvad. Nendest 1899 allikast on 55 protsenti käsikirjalist materjali ja 45 trükiseid.

Omal ajal, Nõukogude-aja viimastel aastatel istusin ma kolmel talvel Leningradis, Nõukogude Liidu ajaloo keskarhiivis ja töötasin samal ajal ka Saltõkov-Štšedrini raamatukogus, kus lugesin põhiliselt 18.–19. sajandi Vene jahikirjandust ja ajakirjandust. Kaheksakümnendate aastate keskel ja teises pooles olin Läti ajaloo arhiivis Riias. Aga põhiandmed on kogutud käsikirjalisest materjalist meie ajalooarhiivist siin Tartus; samuti ka kirjandusmuuseumi ja eesti rahva muuseumi varadest.


Raamat on peaaegu viissada lehekülge paks ja pealkiri on tal „Tuli susi soovikusta“. Küllap on see pärit rahvaluulest?


Õigus, see on Eestis tuntud rahvalaulu „Härjad murtud“ esimesest lausest: tuli susi soovikusta, laane alta laiakäppa – see on karu eufemism –, murdis maha musta härja, kiskus lõhki kirju härja. Tegemist on noore künnimehe nutulauluga, kes kündis härgadega põldu, lasi nad lõunale sööma – ja vahepeal, kui ta ise oma keha kinnitas, olid susi ja “laiakäppa” ta härjad maha murdnud ...


Hundist kui hundikarja liikmest või hundist omaette sa selles raamatus kuigivõrd ei kirjuta. See raamat on hundi ja inimese suhetest?


Laias laastus jah. Kuid ega siin hundi käitumisest eri olukordades mööda ei saa minna, paratamatult põimub kõik ka sellega. Põhirõhk on hundi minevikul Eestis – kirjutan hundist kui karja murdjast, samuti hundist ohuna inimesele. Eraldi peatükid on marutõbistest huntidest ning inimsööjatest huntidest ja nende tegudest vanade kirikuraamatute põhjal.


Tahes-tahtmata pean üle küsima ka selle, kust sinu hundihuvi pärit on?


Eriline tõuge tuli 1980. aasta käigust Eesti kirjandusmuuseumisse, mil hakkasin uurima meie esivanemate jahipidamise ja ulukite kohta käivat pärandust Jakob Hurda ja Matthias Johann Eiseni rahvaluulekogudes ja rahvaluule arhiivis. Seal ma alles avastasin enda jaoks hundi: ma nägin, kui rikkalikud ja mitmekesised on meie esivanemate uskumused ja kombed just seoses hundiga, võrreldes teiste loomadega. Näiteks on eestlastel hundi kohta ligi viissada eufemismi – mitu-mitu korda rohkem kui teiste kiskjate kohta nirgist karuni kokku.


Aga millal sa hundiga looduses esimest korda tõtt vaatasid?


Eks ma ole nendega looduses kokku puutunud jah. Kaheksakümnendate aastate teisest poolest peale olen pimedatel sügisõhtutel ja -öödel käinud metsas neid nii-öelda narritamas – kutsumas. See on mu hobi siiani. Ka talviti olen aeg-ajalt mööda hundiradu kõndinud ning püüdnud näha ja teada saada, mida nad on teinud, keda murdnud, kuidas see on sündinud. Seegi on omaette huvitav. Omaaegne tuntud Vene hundiuurija Mihhail Pavlov on öelnud: Походишь по волчему следу – поймешь волчью жизнь (kõnnid hundiradadel – mõistad hundielu).


Ütlesid, et käid hunte narritamas. Kas võiks seda teisiti öelda ka nii, et sa oskad natuke huntide keelt?


Seda on muidugi palju öelda. Aga eks selles mõttes vähemalt küll, et ma olen suutnud neid ära petta, nii et nad on tulnud mu ette ja avastanud alles siis, kellega tegemist. Raamatu lõppsõnas kirjutan mõnest oma huvitavamast kohtumisest kriimsilmadega.


Millal sa esimest korda hundiga dialoogi pidasid ja kuidas see välja kukkus?


See esimene kord on mul muidugi väga hästi meeles. See oli 2. septembri ööl aastal 1987, kui olin Põltsamaa jõe kaldal järjekordselt külas oma heal tuttaval, vanal paadimeistril kadunud Kaarel Pedjal. Selsamal ööl õnnestus mul saada esimene kontakt ühe üksiku isahundiga. Olime vastastikku kontaktis peaaegu tund aega. Sellest jäi muidugi kustumatu mulje ja sealt kõik need öised käigud metsadesse hunte peibutama alguse saidki.


Seda peaks muidugi huntide käest küsima, aga sa oskad vast vähemalt aimata, kas näiteks needsamad Alam-Pedja hundid ka sind tunnevad?


Ma olen täiesti kindel, et nemad tunnevad mind palju paremini kui mina neid. Teisalt – minu kutse peaks ju neile ammu tuntud olema, ometi õnnestub mul nad vahel ära petta ja juurde kutsuda. Ja kui nad vastavad mulle ka pärast seda, kui on mu kindlaks teinud, siis kas ei või öelda hoopis nii, et neile meeldib minuga suhelda.

Ühest niisugusest juhusest, võib-olla oma kõige ilusamast kohtumisest vana isahundiga räägin ma ka raamatu lõppsõnas.

See oli aastal 2002, augusti viimastel päevadel Alam-Pedja looduskaitsealal. Oli kottpime öö. Ma kutsusin neid ja mulle vastas alul nagu ikka isahunt üksinda. Kolme-nelja minuti pärast kutsusin uuesti ja mulle vastasid juba kolm hunti: nad olid kolmekesi koos. Minu hinnangul võisid nad olla must kahe või kahe ja poole kilomeetri kaugusel.

Kutsed on mul ikka kolme-neljaminutiliste intervallide järel. Kui ma teda taas kutsusin, tuli vastus juba tunduvalt lähemalt. Nii et ilmselt, kui ta mu esimest kutset kuulis, hakkas ta mulle kohe lähenema, et teha kindlaks, kes on see võõras sissetungija tema territooriumil.

Mõne aja pärast teatas ta oma tulekust veel kolme lühikese uluga. Vastasin paari-kolme minuti järel uuesti; vastust ei saanud. Ei kulunud enam kuigi palju aega, kui kuulsin õrna rohu sahinat. Seisin sihi peal, mu ees oli madal pajuvõsa. Just sealt madalate pajuokste vahelt läbi tulles tekitas hunt tugevamat sahinat. Sealt väljunud, peatus ta hetkeks, tajus, kellega tegemist on, ja tegi tohutu hüppe kõrvale, vasakule kuuskede vahele.

Kummaline, lausa fantastiline on see, kuidas ta suutis ennast valitseda. Öö oli täiesti tuulevaikne ja kõik oli mulle hästi kuulda. Selle ehmatuse peale, kui ta hüppas kuuskede sisse, ei põgenenud ta paanikas, vaid astus rahulikult lihtsalt tahapoole ja eemaldus peatumise kohast võib-olla kümme-kaksteist meetrit. Jäi siis seisma, kuulatas kolm-nelikümmend sekundit ja astus rahulikult üle sihi teise kvartalisse. Näha ma seda kottpimedas öös ei saanud, aga kõik oli väga hästi kuulda. Seda, et ta tõesti naaberkvartalisse astus, sain teada ka sellest, et vast umbes minuti pärast hakkas seal haukuma sokk.

Vahetasin seejärel kohta, eemaldusin umbes kaheksasada meetrit – ja kui teda sealt uuesti kutsusin, vastas ta mulle kohe, ehkki pidi nüüd teadma, kellele ta vastas. Pärast väikest pausi, kui kutsusin uuesti, vastasid mulle jälle juba kolm hunti. Selgus, et nad olid nüüd teel, kust ma just olin tulnud. Meie vestlus vältas veel peaaegu tund aega. Selle tunni kestel nad mitte ainult ei vastanud mu kutsetele, vaid “laulsid” mulle vahepeal ka ise, kui minu kutsete vahelised pausid neile pikana tundusid. Viimase vastuse sain neilt siis, kui kell oli juba ammu ühe peal öösel, hästi kaugelt. Ju nad tüdinesid, kõht oli tühi ja oli vaja minna saaki otsima.


Inimlikes kategooriates mõeldes pidi siis ilmselt ka neil huvitav olema ...


Nojah, arvata võib. Muidu poleks nad tund aega seal ühe koha peal kolmekesi teel seisnud, hoides minuga vahet sada-sada viiskümmend meetrit. Ja lisada võib sedagi, et minu ikka ühekordsele kutsele vastati nelja-viie, vahel isegi kuue-seitsme lauluga järjest. See oli mulle fantastiline öö.


Sa oled ka jahimees. Kas sa oled hundi pihta püssi lasknud?


Ei kunagi. Ma pean hundist nüüd nii palju lugu, et ma ei tapa ühtegi hunti, kui pole tegu just marutõbise hundiga.


Nüüd siis jälle raamatust. Sisukorda on kolm lehekülge. Kui vaid kõige suuremas kirjas teemasid lugeda, siis on siin sellised alajaotused nagu „Euroopa rahvad sõjas huntide vastu“, „Hundid sotsiaalse probleemina Venemaal“, „Vanad allikad huntidest Eestis ja teistes Baltimaades“, „Hundid kahjuritena karjakasvatusele“, „Hundid ohuna inimestele“, „Võitlus huntide vastu“, „Hundijaht – viisid ja vahendid“, „Eesti 19. sajandi edukaimad hundikütid“ ja „Hunt Eesti rahvatraditsioonis“. Kuidas sa nüüd kokku võtad: on siis hunt üks paha loom, kellega inimesel on kogu aeg olnud vaja sõdida?


Kõik on suhteline. Hunt on kiskjaks loodud ja et elada, peab ta teisi loomi murdma. See on paratamatu. Samas on hunt läbi aegade olnud väga tõsine karjakahjur ja otsene oht inimesele, eriti marutaudis hundid.

Kuid hundil kui kiskjal on looduse majapidamises täita oma oluline ja väga tähtis roll. Juba Äksi pastor Otto Wilhelm Masing kirjutas omal ajal sellest huvitavalt ja tema mõtted 1818. aastast teevad ta minu silmis Eesti esimeseks ökoloogiks: Rikkub siis kül mets mõnnikõrd karja – metsa all mõistab Masing teadagi hunte; [---]– agga – mis need kahjud kül selle hea wasto makswad, mis teisest kõhhast ni rohkeste kätte tulleb. Kiskjad söwad raiska ärra, [---] kiskjad kelawad omma murdmissega ülleliga metsellajate siggimist. Kui ei kulli, ei hunti egga rebbast olleks, kuhhu siis need jännessed mahhuksid, mis kiusamata ja kelmata sünniksid ja sureks kaswaksid? (Pühhapäwa wahheluggemissed). Kuldaväärt sõnad.


Kas seda tohutut kirjandust läbi vaadates leidsid sa sealt ka näiteid selle kohta, mis juhtub siis, kui eufemistlikult öeldes „huntide arvukuse reguleerimisega“ liiale minnakse?


Neid andmeid mul muidugi on, aga selles raamatus ei leidnud ma sobivat kohta neid esitada. Ajalugu aga teadagi tunneb selliseid lugusid küllaga. Klassikalise näitena kõneldakse enamasti Ameerikast, Arizonast, kus ühel platool 20. sajandi alguses kariloomi rünnanud kiskjate tapmise eest preemiat hakati maksma. Tapeti nii palju hunte ja koiotte, et hirved, nende peamised saakloomad, hakkasid pidurdamatult sigima. Aastatega suurenes 4000-isendiline kari kuni 100 000 loomani. Ellu jäid ka nõrgemad, vanemad ja haiged loomad, kes muidu olid huntide põhisaak. Platoo söödi puhtaks nii rohust kui ka põõsastest ja noortest puudest. Ainuüksi talvel 1924/25 suri nälga 60 000 hirve. Jahimeestel tuli neid lõpmatuseni küttida, et mingitki tasakaalu taastada.

Ühtaegu suurenes sel platool ka näriliste arv, kes hävitasid põllusaagi. Hädast vabanemiseks tuli hakata närilisi mürgitama. Mürgi ohvriks langesid aga paraku ka teised loomad: rebased, mägrad, tuhkrud, kärbid, nii et tasakaal nihkus veel enam paigast.

Kui inimene lõpuks taipas, et kiskja on looduse majapidamises hädavajalik, taasasustati hundid ja olukord hakkas tasapisi normaliseeruma.


Aga ilmselt on ajaloos olnud ka neid aegu, kus hunte on tõesti olnud liiga palju.


Muidugi. Kui rääkida ainult Eestist, siis huntide arv oli siin märkimisväärne juba keskajal, nagu me seda esmalt Olaus Magnuse kaudu teame. Alles Eesti- ja Liivimaa minekuga Rootsi krooni alla algas siin süstemaatiline huntide küttimine ajujahiga; välja pandi rahalised preemiad. Põhjasõja järel, kui Eesti- ja Liivimaa alad läksid Vene riigi koosseisu, soikus huntide arvukuse piiramine, ehkki sellest palju räägiti. Praktiliste tegudeni jõuti taas 19. sajandi alul: Liivimaal 1804, Eestimaal asjakohase publikaadi andmisega 1806.

Tervet 19. sajandit võibki Eesti ajaloos nimetada huntidevastase võitluse perioodiks. Liivimaa kubermangus 1870-ndateks, Eestimaal ehk Põhja-Eestis 1890-ndateks oli hundinuhtlus kaotatud.


Hunt oli 19. sajandil lindprii?


Jah, täielikult. Huntide tapmise eest maksti preemiat: Liivimaal viis assignaatrubla täiskasvanud hundi eest ja kaks rubla kutsika eest, Eestimaal nii suure kui ka väikese hundi eest algul kolm assignaatrubla, 1842. aastast üks hõberubla.


Millised olid hundi toonased patud? Kas ta tikkus vahel ka lausa inimese kallale või piirdus siiski vaid kariloomadega?


Murti nii kariloomi kui erandjuhtudel ka inimesi. Kerkisid esile nn. inimsööjad hundid, kes tulid karja ega tahtnud lammast, vaid võtsid karjapoisi. Neid fakte olen kirikuraamatutest kogunud küllaga ja nad on raamatus kronoloogiana sündmus sündmuse haaval kirjas.


Kas ajalugu võimaldab aru saada ka sellest, kes need inimsööjad hundid olid?


Peamiselt olid need karjadest välja tõrjutud või sealt ise lahkunud hundid, nn. erakhundid. Tihti olid need oma aja ära elanud, vanad, kulunud hammastega loomad, kes polnud enam võimelised oma loomulikku saaki tabama. Nende seas võis olla ka vigaseid loomi.

Samas leidus inimsööjaid hunte, kes olid täiesti terved, aga loomult agressiivsed.

Kolmas liik inimsööjaid olid nn. koduhundid, kes olid kutsikana toodud metsast koju ja mõisas üles kasvatatud. Päris otseseid andmeid kodustatud huntide inimsööjategevuse kohta küll pole, kuid protokollidest ja võimude rakendatud meetmete ülestähendustest võib leida viiteid, et patustanud huntide rühmas on nähtud ka üht kaelarihmaga looma. Nii oli see näiteks 1846. aasta suvel Tartumaal.

Viimase kategooria inimsööjad hundid olid hübriidid, kõige tuntumad nende hulgas olid nn. mustad hundid. Ameerikas on must hunt looduses küllaltki tavaline, Euraasias aga mitte. Ent keskaegsed allikad, Kesk- ja Lääne-Euroopast Ida-Euroopasse, eriti Venemaale tulnud reisijad on kirjutanud nendest mustadest huntidest üpris palju.

Seda ajalugu on vaja tunda, et mõista praegust olukorda.


Kuidas siis praeguste huntidega on: kas on veel juhuseid, kus võsavillemid inimesele kallale on tükkinud?


Inimsööjad hundid Eestis on juba kauge minevik. Viimane dokumentaalselt tõestatud inimsöömise juhtum oli 6. septembril 1873. aastal Virumaal Iisaku kihelkonna Tärivere mõisas, kus hunt või hundid – see pole täpselt teada – murdsid üheksa-aastase vene poisikese. Rahvapärimustes on lugusid sellest, kuidas hundid inimesi murdsid, ka hilisemast ajast. Ma olen need teated kõik ise üle kontrollinud ja ükski neist dokumentaalset kinnitust pole leidnud.

Hoopis iselugu on muidugi marutõbised hundid. Viimati ründas marutaudis hunt inimest Eestis 1988. aastal Harjumaal Ardu lähedal.


Aga mida öelda nende huntide kohta, kes viimaseil aastail on ka suvel koerte kallale tikkunud? Kas see mõistatus on lahenemas?


See on päris keeruline lugu. Siingi on tegemist teatud isendite väära käitumisega, kelle tegusid ei saa põhjendada ainult nende spetsialiseerumisega teatud liiki saakloomale. Kui hunt murrab elamu juurest suure ketikoera, kelle kättesaamiseks tuleb puruks rebida ka kett, samal ajal kui kümme sammu eemal on madalas aedikus kaks seapõrsast, õues tatsab ringi küülik, maja taga koplis on vasikad – aga just selline olukord oli mullu 20. augusti ööl Laekveres Padu külas – siis niisugusele käitumisele küll loogilist seletust pole.

Eks koerad ole huntide saagiobjekt olnud läbi aastatuhandete. Kuid peamiselt on neid murtud talvel, kui metsas on toidunappus ja kariloomad on lautades kinni. Sellele aga, miks hundid murravad koeri ka suvel, nagu viimastel aastatel Virumaal Laekveres, seni ühest selgitust pole.


Korraks veel raamatu juurde. See on, nagu juba rõhutatud, hästi pikaajalise töö vili. Kas sul on kedagi, kellele esimeses järjekorras aitäh tahad öelda, et raamat nüüd lõpuks ikka valmis on?


Raamatu eessõnas olen loendanud inimesi, kellelt olen vähemal või suuremal määral abi saanud. Aga esimestena mainin kindlasti filosoofiadoktor Mall Hiiemäed ja emeriitprofessor Ivar Etverki, kes lugesid mu käsikirja ja jagasid väärtuslikke nõuandeid.


Kas su hunditöö läheb edasi?


Panen kõrvale kõik, mis huntide kohta huvitavat leian. Põhjalikumalt tahan uurida veel teiste rahvaste, näiteks slaavlaste ja germaanlaste hundipärimusi. Kuigipalju kasutasin neid ka oma raamatus võrdlevalt Eesti rahvapärimustega ja leidsin küllalt palju ühiseid jooni, mis viitab kultuuride lähedusele ja rahvaste tihedale läbikäimisele. Paljud meile tuttavad uskumused olid tuntud juba antiikrahvastele. Erilist huvi pakub mulle loodusrahvaste folkloor hundist.


Aga kas saad ikka veel mahti ka looduses huntidega juttu ajada?


(Naerab.) Elan nii-öelda koos nendega edasi. Otsin hunte ikka sealt, kus sel aastaajal olen neid varemgi kohanud. Leidsin nad tänavu muide kohe esimesel õhtul, 25. augustil, kui neid otsima läksin. Kutsusin korra ja 15–20-sekundilise pausi järel läks kontsert lahti: umbes poole kilomeetri kauguselt vastasid paar-kolm täiskasvanut koos kutsikatega, seejärel kohe poolteist-kaks kilomeetrit eemalt, aga hoopis teisest suunast, ka vana isahunt. Oli jälle üks tore õhtu.



Septembris mahukat monograafiat esitlenud hundiuurijat Ilmar Rootsit küsitlenud Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet