Eesti Looduse fotovõistlus
2005/10



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2005/10
Suveajal Jõulumäel

Kui sisemaainimene satub suvisel ajal Pärnu kanti, on ta mõttes tavaliselt eeskätt meri ja rand. Vahel aga juhtub, et ilm suvitajat ei soosi ja nii tuleb leida muid tegevusi. Üks hea võimalus tervist mõnusalt kosutada on minna metsa matkama. Näiteks Jõulumäe tervisekeskuse radadele.

Jõulumäe nimi on juba selline, et suvel väga ei kutsu. No kes siis ikka suvel jõuludest ja külmast unistab? Kui aga eelarvamusest üle olla, siis tuleb välja, et nimi ei riku kohta. Ning ehkki Jõulumäe tervisekeskus Pärnu lähistel (linnast 25 km Riia poole) on tõepoolest esmajoones tuntud talispordikeskusena, on seal suvelgi palju teha. Tõsistele sportlastele on arvukalt eri sportimisvõimalusi (nt. pallimänguväljakud, staadion, orienteerumise püsirada), kuid tegevust pakutakse ka rahulikuma liikumisspordi huvilistele. Tähistatud matkaradu on koguni neli: 5 km, 10 km, 15 km ja 25 km rajad. Need on märgistatud värvitriipudega puudel ning viitadega, rändajate ootel on puhkekohad.

Meie väike matkaseltskond koosneb kahest emast ja kahest pisiplikast. Seepärast valime lühima raja – 5 km pikkuse looduse õpperaja, millel olevat 14 õppepunkti. Enne rajale asumist katsume koguda võimalikult palju teavet. See aga osutub oodatust raskemaks. Tõsi, keskuse infolauas nenditakse, et neil vist tõesti on 5 km rada, mis peaks olema tähistatud valgete triipudega puudel. Samas hoiatatakse kenasti, et jaanuaritorm on osa tähistusega puid murdnud.

Pärimise peale pakutakse 25 krooni eest tervisekeskuse bukletit [3]. Selles on meie rõõmuks kõikide matkaradade kaardid ning punktide lühikirjeldused. Bukletist loeme, et looduse õpperaja kohta on ka tutvustav raamat, ent tegelikkuses seda vähemalt keskuses ei ole. Lepime oma suure värvilise vihikuga ja asume teele, olles saanud kinnitust, et raja saab läbida ka lapsekäruga. Hinge jääb siiski kummitama kahtlus, et ilmselt oleme üle tüki aja (aastate?) esimesed, kes õpperaja vastu huvi tunnevad.


Rajad algavad ja lõpevad Jõulumäel. 5 km pikkune õpperada, mis algab tervisekeskuse juurest, teeb ligi 6 km pikkuse ringi tervisekeskuse ümbruses (järeldus keskuse bukletist) [3]. Kahjuks jääb raja täpne pikkus meile lõpuni segaseks, ent selle mõõtmine on kindlasti proovikivi järgmistele matkajatele.

Meie sätime end teele, jäädes ootama esimest õppepunkti tähistust. Seda aga ei tule. Olles hinnanguliselt umbes teise ja kolmanda punkti vahel, uurime vihikust järele, mida juba näinud oleme. Selgub, et esimeses punktis on suure peakraavi taga ulatuslik lage ala. Nii. Teises punktis oleme tõusnud luiteharjale. „Luidetel on kuiv sambliku- ja palumännik, luidete vahel on niisked ja liigniisked sootaimestikuga männikud. Mets on hõre, ca 30-aastaste puudega, kändude järgi otsustades on see juba uus põlvkond.“ [3] Jaanus Paali kasvukohatüüpide klassifikatsiooni järgi on siin tegemist siiski nõmmemetsaga, millel on kaks tüüpi: sambliku- ja kanarbikumännik [1].

Veel ligikaudu 11 000 aastat tagasi laius siinsetel aladel Balti jääpaisjärv. Hilisemate veekogude – Antsülusjärve (8500–7500 aastat tagasi) ja Litoriinamere (7500–4500 aastat tagasi) taandunud rannikud on praegusaja maastikus jälgitavad rannamoodustistena, rannavallidest kujunenud tuulekuhjeliste luiteahelikena. Kõige täpsem määratlus siinsete luidete kohta on „tuiskliivaga kaetud rannavallid“ [2]. Vanema veekogu, Antsülusjärve endisaegne rand paikneb kaugemal sisemaal, Litoriinamere pealetungil kujunenud luiteahelik aga mere pool. Ehkki siit lõuna pool, Võiste ja Häädemeeste vahel on luited veelgi kõrgemad (kuni 40 m), on ka Jõulumäe kandi liivamägedel kõrgust ja kuju küllaga. Luidete keskmine kõrgus on 8–14 m üle merepinna [1].

Nagu bukletis lubatud, pakub mets ohtralt mustikaid. Nii ohtralt, et võib täie kindlusega väita: viimase kahe nädala jooksul pole siin ühegi mustikahuvilise rändaja jalg astunud. Õpperada on siinkohal muutunud sipelgarajaks ja kaalun tõsiselt võimalust käru kogu koormaga metsa jätta. Sipelgapesad on tõepoolest otse rajal ning nende elanikud ei näi meie mustikahuvi kuigivõrd hindavat. Mustikad on aga suurimad, mida olen elus näinud ning vist ka arvukaimad. Kahtlemata annavad marjad rajale suure lisaväärtuse.

Kolmandas punktis laskume väikesesse sulglohku. „Jalad vajuvad turbasamblasse, kasvab sookail, karukold, maarjasõnajalg.“ [3] Mustikad, mustikad, mustikad. Ja rada peaaegu enam polegi.

Tee neljandasse punkti viib meid järgmisele luiteharjale. „Luited on kujunenud umbes 6000 aasta jooksul,“ ütleb matkaraamat. See luide siin on noorem kui eelmised, sest oleme liikunud merele lähemale. „Liiv on väga peeneteraline ja me peatume kohas, kust avaneb vaade endise luite asemele – liivakarjäär, millest osa on juba noori mände täis istutatud. Läbime karjääri, kus hoolikas vaatleja paneb tähele uue mullakihi teket – liival kasvavad samblikud esialgu laikudena.“ [3] No nüüd on juba natuke huvitav. Igavavõitu ja lõunaeestlasele tuttava palumänniku asemel on vana karjääriase, kus peen valge liiv meenutab Piusa koobaste ja karjääri ümbrust.

Liiva seest sirguvad noored männid ja laiuvad samblalaigud. Nagu vihikus lubatud.

Edasi liikudes muutub maastik veel vaheldusrikkamaks. Künkalt künkale viiv rada laieneb taas ning on nüüd paremini käidav, seejärel laskub rada luidetelt ja viib tiheda võsastikuga alale, kus enne sõda olid talude metsheinamaad, mis kolhoosiajal võssa kasvasid. See on viies punkt.

Õpperaja kuues punkt viib meid viimasele luitereale enne merd. „Sellest mere poole jäävad endised heinamaad, kus veel 1970. aastatel tehti heina, kuid mis nüüd võsastuvad.“ [3] Kui seni oli rada kulgenud enam-vähem luidetega risti, siis nüüd mõnda aega rööbiti ahelikega. Mets on ikka seesama nõmmemännik, sekka kuuske, ent ka kaske ning teisi lehtpuuliike.


Õpperaja keskpaigaks oleme märganud puudel vaid mõnda suurt numbrit, mis tähistavad õppepunktide asukohti. Ehkki rada on iseenesest hästi tähistatud (vaid paaril korral ei märka me õigel ajal keerata), jääb õppemoment kahjuks suuresti puudulikuks. Esiteks sellepärast, et punktide asukohad on halvasti tähistatud ning teiseks seetõttu, et pole infotahvleid ja seega pole kohapeal teavet punktis nähtava kohta. Matkaja saab midagi teada vaid juhul, kui on enne ostnud tervisekeskuse bukleti ja oskab maastikul hästi orienteeruda. Ent infolauas voldikut ei reklaamita ega pakuta, kui ei küsi.

Kaheksandas punktis tõuseme uuesti luidetele. „Mets on hõre, alusmetsa peaaegu pole. Maapinnal kasvavad tüüpilised nõmmemänniku taimed. Luited muutuvad kõrgemaks ja paralleelsus pole enam hästi jälgitav, nagu oleks keegi mäed segi sõtkunud.“ [3] Selles metsaosas on rohkesti tormikahjustusi. Puuhiiglased ja nende väiksemad vennad lamavad risti-rästi nii suusa- kui ka matkarajal. Üheksas punkt asub reljeefil veel kõrgemal ning oksa- ja puurisu on veelgi rohkem.

Kümnes punkt toob meid vihiku kohaselt tagasi „tsivilisatsiooni piiridesse“. Ilmselt peetakse tsivilisatsiooni ilminguks metsa rajatud rullsuusarada, mida näikse ka innukalt kasutatavat; risti üle rulliraja on ehitatud suusasild.

Nüüd pöördub rada taas „metsa“ – tihedasse männinoorendikku. Mets on küll mõnus, aga ega midagi eriti vaadata pole. Raja teine ja ühtlasi viimane huvitavam koht asub 12. punktis, kus kõrgub „metsakuningas“ – vana ja võimas mänd. „Vanad kännud viitavad, et niisuguseid puid on sel luitel kasvanud rohkemgi, aga nende kadumist nimetame inimtegevuseks.“ [3] Saa siis nüüd aru, mida õieti öelda tahetakse. Igatahes on vana männi all väike hubane lagendik – kutsuv puhkekoht. Seetõttu ongi sinna püstitatud pingid ja lauad ning kogunisti väike onnike, kus vajaduse korral saab ööbida.

Tee läbi tiheda noore metsa läheneb sihikindlalt lõpule. Veel veidi sipelgarada ja jõuame viimasele tõusule: „ .. tõuseme Jõulumäele, antud koha kõige kõrgemale tipule. Siin saavad kokku kõik suusarajad, et finišeerida suusastaadionil“. [3] Tõus on raske, peaaegu püstloodis mäkke. Ja siis tuleb sealt jälle alla saada. Peaks talvel tagasi tulema, mõtlen ähkides.

Õpperaja viimasel punktil pole enam suurt midagi õpetada. Näeme tervisekeskust kogu selle ilus ja uhkuses.


Tervisekeskuse pikemad rajad on nimetatud lihtsalt matkaradadeks. Kõik need on infovihiku põhjal läbitavad (mägi)jalgrattaga. Rohelisega tähistatud 10 km rada kattub pooles ulatuses juba kirjeldatud looduse õpperajaga, peale selle teeb 5 km pikkuse põike põhja poole. Kahjuks ei selgu voldikust, mis on just sel rajal põnevat. Kirjelduse põhjal tundub vaid, et osaliselt kulgeb rada endisel Vene sõjaväe polügoonil [3].

15 km matkarada suundub teisele poole, lõunasse, ning on tähistatud sinisega. Seegi rada viib „metsakuninga“ juurde ja sealt edasi mööda mitmeid luiteahelikke Rannametsa luidete poole. Päris Rannametsa rada küll ei ulatu, ent 9. kilomeetri juures avaneb vaade sealsamas läheduses paiknevale Tolkuse rabale. Tagasitee möödub taas luitemaastikust, valgusrikkast männimetsast.

25 km rada suundub samuti tervisekeskusest lõuna poole. See kollasega märgitud rada kattub täielikult 15 km pikkuse matkateega ning teeb veel pika haagi lõuna poole, jõudes välja kaitsealuste Rannametsa luideteni ja Tolkuse rabani. Endine sookaitseala on nüüd ümber nimetatud Luitemaa looduskaitsealaks. Siin paiknevad Eestimaa kõrgeimad luited. Tagasiteel jääb paremale Tolkuse raba. Infovihiku järgi on see Baltimaade ainus perifeerselt oligotroofse (tsentripetaalse) arengukäiguga raba. See tähendab, et raba paikneb nõos, mille keskel on läbivoolusooned, mis rikastavad raba keskosa toitainetega. Tolkuse raba ise on tekkinud kahe paralleelse luiteaheliku vahel asunud merelahe soostumisel [2]. Umbes 17. kilomeetril saab pikim matkarada kokku 15 km rajaga. Ning kõik teed viivad tagasi Jõulumäe tervisekeskusesse.


1. Arold, Ivar 2005. Eesti maastikud. Tartu Ülikooli Kirjastus.

2. Raukas, Anto (koost.) 1995. Eesti. Loodus. Valgus ja Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn.

3. Tasalain, Enn (koost.) 2002. Jõulumäe terviskeskuse matkarajad. André reklaam.



Helen Alumäe
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet