Eesti Looduse fotov�istlus
2005/11



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2005/11
Legendaarsete Jussi jrvede otsinguil

Juba pikemat aega olid mu sbrad kokku saades jutu lpuks hise matka korraldusele viinud: kui tore oleks looduses viibida, paar d telgis veeta ja lkke peal sa teha.

Kuna minust sai kigi vaikival nusoleku matka peamine korraldaja, siis sain ka piirkonna ise valida. Arvestades kikide matkasellide tausta elukoht Phja-Eestis otsustasin esimese matka korraldada just seal piirkonnas. Lhtudes vanasnast Enne kui Pariisi sita, peaks Nuustakul ra kima valisin vlja Phja-Krvemaa matkarajad.

Lime kaaslastega lahti Interneti-lehe (www.korvemaa.ee), kus oli tpselt kirjas, millised matkarajad piirkonnas on. Oma suureks rmuks avastasime Valgeje-Aegviidu kaardi, mille jrgi panime paika oma kahepevase marsruudi (ligi 25 km). Lppsiht oli minu tungival soovil vanal Aegviidu polgoonil asuvad legendaarsed Jussi jrved, millest olin palju kuulnud, neid ise kordagi ngemata.


Juuli esimesel peval stardime sbraga Lasnamelt, et Rakverest veel kaks semu kaasa vtta; neist ks pidi hoolt kandma meie tagala eest (seega liikus masinal) ning teatud rajalikudel meid toidu ja joogiga varustama ning bimiskohas telgi pstitama.


Meie jalgsimatk algas Peterburi maantee res asuvast Kemba klast. Ilus ilm ja mistlikult valitud rajaligud tegid kigi meeste tuju rmsaks. Arvestades sellega, et enamik mu seltsimehi ei hiilga spordiarmastusega ning rituse peaeesmrk oli nautida Eestimaa kaunist loodust, valisin esimese htu peatuspaigaks kuue kilomeetri kaugusel asuva Pikkjrve kaldapealse. Esimeste emotsioonidena tulevad meelde lhnavad mnnid, tolmav metsarada ja kikjal siristavad linnud minu meelest parim rohi igapevastressi vastu. Teepeal hoidsime silmad lahti mrkamaks kiki olevusi, nende seas ksik sipelgas vedamas tohutut mnniokast pesa poole ning autorataste all oma nnetu otsa leidnud vaskuss. Panime thele, et selles metsas oli liikvel suuri loomi seda tendasid jljed liivasel rajal ja pabulatekuhilad.

Mne kilomeetri jrel vis juba tunda seljalt nirisevaid higipiisku: palavus tegi oma t. Otsustasime natuke hinge tmmata ja keha kosutada, kui vaikust katkestas he sbra sgav ohe: Eh, loodus on ikka ks vimas asi! Kogu matkaseltskond oskas nusoleku mrgiks vaid sgavalt ohata.

Maapind oli kuiv ja sammal krbises saabaste all. Kukeseened olid kambakesi vlja pugenud ja nende kuplid krbesid pikese kes. Kusagil eemal otsis kirjurhn hlekalt toidupoolist ja terve metsaalune oli saginat tis. Hoidsime suud koomal, et seda idlli mitte hirida.

Arvestades oma tohutut kaarditundmist ja head orienteerumisoskust, otsustasime pigata sgavamale metsa. Paraku osutus see veaks, sest varsti leidsime end tundmatu kraavi rest. Keegi ei olnud vaimustatud sngest kuusikust, mis kubises sskedest ja kihulastest. Minu tungival nudmisel lksime siiski varem valitud suunas, kuna teadsin, et lpuks peaksime judma Pikkjrveni. Oma eksirnnakuil mdusime hest vanast keldrist, millest silmasin rstikut lahkumas. Oli teine ilus priske poiss nahk sillerdas pikesekiirtes. Tenoliselt leidis ta sealt pimedast klmast endale kohalike elanike seast mne kosutava pala. Samas pani see vahejuhtum meid ettevaatlikumalt liikuma ja oma jalge ette vaatama ning tuletas meelde vimalikke ohte looduses.

Prast aeganudvaid seiklusi ja otsinguid mrkasimegi jrvesilma, mille kaldal ootas juba meie toetusauto. Pikkjrv ks Jrvi jrvedest oli vga ilus ning mbritsetud kuusemetsaga. Kuna jrve phi on liivane ja veetemperatuur sobiv, siis oleks olnud patt lahkuda ujumata. Meie rmuks asus seal ka RMK telkimisplats (ks osa Jrvi telkimisalast) ja lkkease. Pstitasime oma telgid, tegime lkketoitu ja vahetasime muljeid. Tnu RMK tublile tegevusele oli meil ka lkkepuid, mida kasutasime vga sstlikult, sest kindlasti on teisigi, kes peavad Pikkjrve sobilikuks peatuspaigaks.


Avanud hommikul kell kuus silmad, vaatasin jrve kohale kogunenud udu, kuulasin lindude sdinat ning jlgisin haigrupaari roostikus hommikueinet noolimas, endal suled uljalt turris nagu professoril. See tunne oli testi mnus!

Tasapisi rkas kogu meie seltskond. Jime ra kange hommikukohvi ning kinnitasime keha, korrastasime telkimisplatsi ja asusime teele, sest Jussi jrvedeni oli jnud veel 15 kilomeetrit. Meie teise peva esimene sihtpunkt oli vaatetorn Paukjrve lhistel. Olime judmas jrjekordse knaku taha, kui mrkasime silti matkarada. Raja suund htis tpselt meie valitud suunaga, kuid kaardil oli mrgitud vaid Suursoo soo. Otsustasin riskida, lootes, et on mingi vimalus saada mrjast alast kuiva jalaga le. Risk igustaski ennast ja nii nnestus meil Pudisoo je algusest kuni Paukjrveni rajatud laudtee abil ligata viis-kuus kilomeetrit. Peale selle tutvusime sootaimestiku ja -maastikuga. Igal pool oli laukasilmi. mberringi kasvasid vaevakased nagu bonsaid. Mingi kurvitsaline askeldas eemal ja me kik jime teda vaatama, pdes oma ornitoloogiateadmistega ksteist le trumbata. Meie suureks rmuks oli keset laudteed ehitatud vaatetorn. Ronisime kribinal-krabinal les, et mbrust silmitseda. Avanev vaade oli hingemattev: huulile tulid isamaa ilu listavad lauluviisid. Silmasime ksikuid metsasalusid, vikseid knkaid eemal ja mberringi laiutavat sood. Taas maapinnale lhemal olles mrkasin soos kasvavat lihasjataime, mida nitasin oma spradelegi. Mina olin selle taimega kohtunud giidi saatel Loksa lhistel Viru rabas kies.


Judnud Paukjrve juurde, lootsime kohata oma hooldemeeskonda. Paraku polnud kedagi meid klma joogi ja sooja sgiga vastu vtmas: jrv asub Phja-Krvemaa maastikukaitsealal, kuhu pseb ainult jala vi jalgrattaga. Uudistasime mbrust. Paukjrve ks kallas on krge; sinna ongi rajatud vaatetorn. Uudishimust ajendatuna ronisime kohe tippu ega pidanud pettuma, sest vaade Paukjrvele ning Suursoole oli vaimustav.

Kohtasime ka teisi loodusnautlejaid, kes toasistumise asemel eelistasid ilusat suvepeva vabas hus veeta. Siiski ei oska veel kik inimesed seda ilu ja teiste ktetd hinnata: miks on vaja tis sodida vaatlustorni postid ja pingid? Neid vahvaid ehitisi, mis rajatud meie endi jaoks, viks hoolikalt hoida.


Lpuks lksime tkkepuu taha jnud toetusautot otsima. See oli esimene kord, kus pidime auto tttu oma esialgseid plaane muutma ja poolteisekilomeetrise krvalepike tegema. Aga ega matk seeprast veel katki jnud. Auto juures uurisime veel kord kaarti, sest jrgmine peatuskoht pidi olema Jussi jrved.

Paraku muutusin kaardi ja kompassiga mber kies liiga hooletuks. Nii prasimegi he teeotsa vrra varem vssa, kui vaja oli. Krvemaa on ikka Krvemaa. Knkast les ja jlle alla, maadeldes mblikuvrkudega, mis nagu kiuste olid no krgusel. Mnnik asendus kuusikuga, mis lks sujuvalt le ngestest ja ohakatest koosneva alustaimestikuga segametsaks. Just siis, kui olime kaotamas lootust oma sihtmrgini juda, avanesid meie pilgu ees maagilised jrved. Need olid Jussi jrved!

Selle vaate kirjeldamiseks pole snu, lihtsalt peab ise kogema ja ngema. Lhemale judes silmasime taas RMK silti ja telkimisplatsi. Isegi kaks vorsti oli laua peale jetud, nii et full service. Lugesime infotahvlilt, et he jrve vesi on leeliseline ja seal ei soovitata ujuda. Hoiatuse lbi lugenud, kuulsime vees sulpsatust ja ngime ht oma kaaslast rahulolevalt veemnusid nautimas: tema polnud suutnud enne kosutavat suplust lugemisele keskenduda. Kuulanud ra meie info, teatas ta, et tunneb laipa jala all ja osutas seliliujumist ppivale konnale. Selgus, et see nn. laip oli lihtsalt libe puunott, konn aga oli vist vanadusse surnud. Meie kaaslane on elu ja tervise juures.

Jussi jrved on mitmest jrvest koosnev jrvistu, mis asub keset endist Aegviidu polgooni. Sinna viib vga ilus matkarada le lageda polgooniala, mis on siit-sealt le klvatud pommide ja rakettidega. Kikjal on nha Nukogude armee tekitatud sgavaid pommilehtreid. Matkarada on kaetud sna otseses mttes miinikildudega. Raja kogupikkus peaks olema ligi kaheksa kilomeetrit. Tpselt paras heks pevaks. Tasub meeles pidada, et autoga sinna ei pse.


Koersilla silla juures lppeski meie matk. Olime veetnud kaks vga toredat peva. Jrgmine aasta on meil plaan matkata talvel, sest Eestimaa on kaunis igal aastaajal. Soovitan Kemba Paukjrve Jussi jrvede rada unikaalsete vaatamisvrsuste tttu; htlasi ei pea muretsema sobivate telkimiskohtade prast. RMK t puhkealade looja ja korrashoidjana vrib tunnustust.

Nd, olles ninud Jussi jrvesid, vin elda, et olen oma suve hsti veetnud. Matk loob rmsa meeleolu. Loodetavasti on siis meie seas ka vhem depressiooni le kurtvaid inimesi. Meie spradega lheme jrgmisel aastal kindlasti uuesti matkama ja siis vtame juba naismatkasellid hes.



Urmas Abel
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012