Eesti Looduse fotov�istlus
2005/12



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta lind EL 2005/12
Kanakullil klas

Looduses on ikka nii, et oodatav tuleb selle juurde, kes pingutab.

Kuigi kanakulli aetakse pidevalt segamini hiireviuga, saab neid eristada juba elupaiga jrgi: hiireviud vib varasuvel nha taevalaotusel tiirutamas ning hilissuvel maanteersetel elektripostidel saaki varitsemas, aga kanakulli ei ne. Sest tema ei taha ennast nidata, tema jahialad on hoopis metsas.

Olen oma arust pris sage metsaskija, kuid siiani pole kanakulliga juhuslikult kokku sattunud. Teda nen ikka ainult siis, kui teadlikult tema maadele tungin. Ja isegi neil juhtudel on kohtumine piirdunud enamasti sellega, et kuuled tema pgusat hlitsust ning ainult hea nne korral ned, kuidas lind lbi tihniku krgusesse kaob.

Kuidas saaks nii kartliku ja varjatud eluviisiga linnu tegemisi jlgida, seejuures jlgitavat segamata? Vastus on lihte: tuleb ehitada pildistamisvarje, ning siis seal ndalaid passida. Nii saigi tehtud selle aasta alguses. Kes mletavad mrtsikuu Eesti Looduse kaanepilti, siis seegi kanakull on pildistatud just nimelt varjest. Et sellist kaadrit saada, pidi mu tdipoeg Priit ndalaid jrgemda talvistel varahommikutel enne tleminekut varjes klmetama. Minagi kisin vahel temaga koos passimas, kuid neil kordadel kanakull ei tulnud. Looduses on ikka nii, et oodatav tuleb selle juurde, kes pingutab.

See lind ja need pildid vaimustasid meid niivrd, et tahtsime jlgida tema toimetusi ka kevadsuvisel pesitsusajal. Selleks tuli ronida umbes 25 meetri krgusele kuuse otsa. Mida ma sealt ngin, sellest tahangi siin jutustada.


Haududa on ebamugav. Mul ei olnud tegelikult plaanis jdvustada haudumist, sest sel ajal on linnud kige suuremas stressis ning vivad kergesti pesa hljata. Aga selle aasta kevad oli klm ja ldse natuke teistmoodi kui tavaliselt, seetttu lksid mu arvestused sassi: ronisin puu otsa, arvates, et pojukesed on juba koorunud, aga leidsin emalinnu veel haudumas.

Oi, kui ebamugav linnul oli. Haudumisaegse ebamugavuse vis jagada kolme faasi tundide kaupa. Esimese tunni lebas lind peaaegu liikumatult, soojendades rahulikult mune. Teisel tunnil hakkas ennast juba kohendama, iga 1520 minuti jrel. Kolmas tund oli vist teline piin: iga kmne minuti tagant oli vajadus jsemeid sirutada ning mune kohendada. Kolmas tund lppes tavaliselt sellega, et lind lendas korraks pesalt minema: kas niisama territooriumihdu -hikama vi pesale vajalikku oksaraagu tooma. Naastes algas kolmetunnine tskkel otsast peale.

Eks minulgi oli seal puu otsas rmiselt ebamugav, ent linnu kannatusi nhes see tunne pisut taandus. tsusime tuule kes nagu kaks kannatajat. Ainuke vahe oli selles, et kanakullil oli tita tunduvalt llam eesmrk kui minul. Ning loomulikult pingutas tema selle nimel mrksa rohkem, mina lksin ju htuks ikka koju.


Pesarste oht. Samas mrkasin ma ka linnu kitumises teatud hooletust. See oli peva teise kolmetunnise tskli lpus, kui sna pesa lhedale umbes 1015 meetri peale tulid oma arveid klaarima pasknrid. Nad tegid seda neile omase valju kisaga. Kanakull lks rmiselt elevile: vahtis paaniliselt ringi ning surus rinna sgavamale pesalohku. Hakkasin juba muretsema, et kki kavatsevad nrid talle kambaka korraldada. nneks siiski nii ei linud. Mind llatas hoopis asjaolu, et kohe prast pasknride vaikimist otsustas kull kia ra ehitustarvete poes, seega pesalt kmneks minutiks lahkuda. Naastes paigutas ta elegantse liigutusega pesaservale he ilmselt vga vajaliku oksarao.

Sel ajal kui ta ra oli, pidasin mina vriseva sdamega plaani: mida teha juhul, kui pasknride kamp peaks vtma ette pesarste. Otsustasin siis hakata valju hlega karjuma ja ktega vehkima. Olen kindel, et kanakull hindas olukorda tpsemalt, kui inimene seda iial suudaks, kuid ikkagi ji kahtlus, et kuidas niimoodi vib? Oleks ju vinud kutsuda oma paarilise poeskigu ajaks pesa valvama. Ilmselt ei saa juhtunut analsida inimese loogika jrgi. Selleprast jigi selline kahtlus, et lind oli natuke hooletu.


Vimas lind. Et kanakull meie suurim kulliline nii vgev on, sellest ei saa tpselt aru enne, kui teda vga lhedalt vi siis lbi teleobjektiivi vaadata. Minu esimene ngemine ei unune kunagi: pesale saabuv lind oli nii vimas! Ma ei julgenud isegi hingata, liigutamisest rkimata. Piilusin vaid poole silmaga lbi objektiivi, kuidas ta mune kohendas. Adrenaliinikogus oli peaaegu talumatu. Selle koguse ootuses loodan ka jrgmisel kevadel kanakullide tegemisi lhedalt jlgida.



SVEN ZACEK
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012