Eesti Looduse fotovõistlus
09/2002



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
toimetaja veerg EL 09/2002
Sõnumeid pahupidisuvest

Sõnumitoimetajale – kui ta just kõmu- või kriminaalvallas ei tööta – on suvi teadagi kõige pahuram aeg: suurt midagi ei avata ega suleta, konverentse peetakse vähe, ametimehed on kollektiivpeesitusel ja muidumehed lihtsalt laisad. Ainult päike paistab ja laine loksub – oi, kuidas paistab, ja oi, kuidas loksub!

Toimetuses on meil mõnus: suurte puude alla Baeri majja taevane tulekera väga kurjalt sisse ei leegi, tossune tänavgi on eemal, nii et Toomelt saab värsket õhku sisse lasta. Aga enneaegu kollaseks tikkuvad puud ja ammugi veel vaid tinglikult roheline rohi paistavad siiagi kätte.

Ilmatargad lubavad juba septembriks külma. Mõtlen kaval olla ja lõuna poolt suvepikendust otsida. “Mis pikendust!? Pole seal õige suvi veel alanudki – aina külm ja sajune!” teavad teadjad kinnitada. Niiviisi on Põhjala servast saanud lõunasoe ja Lõunast põhjakülm paik. Ja kusagil keskel tahab tulvavesi inimesi ja nende varanatukest minema tarida. Hull suvi jah, jääb kauaks meelde.

Või mine tea – äkki ei jäägi kuigi kauaks? Äkki tuleb järgmine suvi veel hullem ja ülejärgmine veel-veel hullem ja nii ikka edasi, nagu kinnitavad need, kes kaljukindlalt usuvad kliimamuutustesse. Teised väidavad vastu, et pole see sugugi nii, ainult väikesed looduse kapriisid, mis varsti jälle õigele teele tagasi pööravad.

Nii tore oleks uskuda, et neil teistel on õigus. Aga isiklikku kogemust on raske veenda: ilm läheb ju tõesti aina enam ja enam hukka. Ja ehk polegi mõistlik endale ja teistele õnnelikku tulevikku jutlustada: ega vanasõna asjata ütle, et parem karta kui kahetseda. Võib-olla oleks tõesti igaühel viimane aeg oma tegusid säästvamaks, loodusega paremini sobivaks seada.

Nende ridade arvutisse klõbistamise aegu on mitukümmend tuhat justkui keskkonna pärast muretsejat sõitnud Johannesburgi. Ilmselt sellestki kõnelema, kuidas perutavale kliimahobusele päitseid pähe panna. Aga kummalisel kombel oli press juba tükk aega enne säästva arengu tippkohtumist pessimistlik: eks ta üks kasutu jututuba tule, pealegi jätsid “kõige kutsutumad ja seatumad” üldse Lõuna-Aafrikasse minemata.

Keskkonnaajakirjanikul on peaaegu et ametiga antud kohustus vastuvett sõuda: püüda minnalaskmismeeleolus või ainult rikkusele mõtlevat inimest veidigi kallutada teiste väärtuste poole. Nõnda ka meie siin Eesti Looduses. Järgmised 56 lehekülge räägivad teile sellest, miks meil pole enam mammuteid, kuidas saab rabasid tagasi, miks “roheline” energia tundub vahel pigem must, kus kõrisevad kõred ja igasuguseid muid asju, mida te enne ehk kuulnud pole. Ja ülekordamine on tarkuse ema niikuinii.




Toomas Jüriado
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet