Eesti Looduse fotovõistlus
2006/3



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta puu EL 2006/3
Pajud – see on imelihtne!

Nii metsamehed kui ka bioloogid kipuvad õpingutel pajusid vältima: see olevat nii keeruline, et pole mõtet püüdagi. Neid on palju erisuguseid, väga levinud on hübriidid ja lõpuks polevat nende tundmisest ka mingit kasu.

Ometi saab eri liiki pajudel vahet teha. Seejuures on oluline, kus neid õppima hakata. Seda ei ole hea teha maaparandusobjektil, kraavi kaldal, tee ääres, prügimäel: nendes tugeva inimmõju all arenevates rikutud kooslustes, kus puuduvad normaalsed liikidevahelised suhted, on sageli enamik pajusid hübriidsed. Ja hübriidid tekitavad tõesti suurt segadust, eriti algajaile. Looduslikes elupaikades pole hübriidid ilmselt noorena konkurentsivõimelised, nende seemikud hukkuvad varakult.

Seega, kõigepealt metsa, sohu, jõe äärde, kus pole maad kraavitatud. Kui seal liigid selged, võib minna kraavi kaldale isadust-emadust ja vanaisadust-vanaemadust selgitama. Hea oleks välja valida oma paju igast liigist – need kõige tüüpilisemad, keda siis aasta läbi saaks jälgida.

Õppimist on üsna hea alustada talvel, sest talvised urvad näitavad liikide olulisi erisusi. Mõnel võivad urvapungad olla suured, silmatorkavad ja hakata pungasoomuse alt välja trügima juba sügisel. Teistel on urvapungad lehepungadest vaid veidi suuremad, kolmandatel päris märkamatud, kogenematule silmale eristamatud. Nüüd ongi õige alustada just suuri talviseid urbi kandvate pajude õppimist, need võtame ette selles ajakirjanumbris. Talvel on hea jälgida ka okste kuju, karvasust ja värvi, mis on samuti üsna head tunnused paljuliikide eristamisel.

Ka kevadel – õitsemise ajal – on urbade välimus eri liiki pajudel üsna iseloomulik. Mainumbris käsitlemegi ülejäänud tavalisi pajuliike. Suvel püüame eri liike ära tunda lehtede ja suviste võrsete järgi: juulis või augustis teemegi ülevaade suvistest pajudest.


Õppima asudes on hea jaotada Eesti pajud kaheksasse rühma (vt. tabelit). Algajaile jäävad ette eelkõige neli esimest rühma üheteistkümne liigiga. Kümme ülejäänud liiki ja alamliiki võiks jääda edasijõudnutele, neid ei kohta just iga päev.


Eesti pajud
Rühm Liikide arv Liigid
Suured varaõitsevad metsapuud, lehed (lai)ovaalsed 1 raagremmelgas
Tavalised põõsasjad pajud 4 kahevärviline, mustjas, tuhkur ja kõrvpaju
Põõsasjad eriliste tunnustega (üsna) tavalised pajud, lehed (kitsas)süstjad 2 vitspaju, hundipaju
Hilja õitsevad, enamasti puukujulised pajud/remmelgad, lehed (lai)süstjad 4 raud-, hõbe- ja rabe remmelgas, vesipaju
Üsna tavalised põõsasjad pajud 1 verkjas paju
Harva leiduvad, üsna sageli kasvatatavad pajud 3 härm-, hala- ja punapaju
Haruldased pajud soodes ja lammidel 3 lapi, mustik- ja pikalehine paju
Alamliigid, tavalistele pajudele väga lähedased liigid 3 hane-, liiv- ja vene paju

1. Pajud talvel ja varakevadel


Musta või hallpruuni mundrisse peidetud valged urvad on botaanilises mõttes õiepungad: neis on peidus juba üsna suureks arenenud õisik. Mõnd valget kiisukest võib pajuokstel näha juba sügisel. Üksikud valged urvad pajudel ei ole tegelikult mingid kevadekuulutajad, pigem kuulutavad need inimese tähelepanu köites kevade ootust.

Suuri urvapungi kaitsev kotjas pungasoomus polegi neile talve üleelamiseks hädavajalik: kõige raskemad ajad saabuvad pajukiisudele ju alles märtsi lõpus, kui päike sunnib varaseimaid juba ennast pungadest välja sirutama, aga õhk on samal ajal väga kuiv ning jäätunud maast vett juurde ei saa. Muidugi võivad rõskel talvel rünnata katteta jäänud kiisusid ka haigused.

Pajusid uurides tasub meelde jätta, et isasurvad ja isasurvapungad on neil alati suuremad kui emasurvad. Selle põhjal on isegi talvel võimalik vahet teha sama liigi isas- ja emastaimedel. Seda peaksid hästi oskama mesinikud: pajude isastaimed on kevadel väga olulised mesilaste õietolmuga varustajad, emastaimedelt saab ainult mett.

Alustame suurte urvapungadega liikidest. Selliseid on meil ainult neli: suurte töntsakate urbadega raagremmelgas, suurte sihvakate urvapungadega kahevärviline paju ning temast esmapilgul raskesti eristatavad haruldased härm- ja halapaju. Siis veel kaks väiksemate viltkarvaste urvapungadega liiki: töntsakatega tuhkur paju ja ümaratipuliste sihvakatega vitspaju. Aga talvel on kerge ära tunda veel ühe liigi – raudremmelga – emastaimi, kel urvapungi pole ollagi.

Kõige rohkem valmistab õppijale raskusi tabeli teine, tavaliste pajupõõsaste rühm. Nad kasvavad kõikjal Eestimaa pajuvõsades – ka seal, kus inimene on looduslikud kooslused ära rikkunud ja loonud tahtmatult soodsad olud hübriididele.

Sellesse rühma kuuluva kõrvpaju urvapungad on ka lehepungadest märksa suuremad, kuid töntsakad paljad pungad on kõik väikesed; neljandal tavalisel pajustike liigil – mustjal pajul – aga on talvel urvapungad sageli lehepungadest peaaegu eristamatud. Need kaks jätame seetõttu õppida kevadeks-suveks.

Võtame nüüd lähema vaatluse alla seitse talvel hästi äratuntavat paju. Neist viis võib igaüks endale külmal ajal selgeks teha, kaks on haruldased, keda ei pruugi leida. Teiste pajude talviseid oksi võiks hakata jälgima järgmisel aastal, kui olete kevadel ja suvel selleks kindlad põõsad välja valinud.


Raagremmelgas on meil tavaline metsapuu, kes tuleb kergesti ka raiesmikele. Metsamehed ei armasta teda mitte sugugi: kasvab küll väga kiiresti, ent kui “metsakombain” lõikusele jõuab, on ta ammu surnud ja tema kohal laiutab „kasutu“ häil.

Raagremmelgal on talvel suured urvapungad, mille tipust hallikasvalged kiisud sageli välja piiluvad. Suuremate puude võrsed on lehe- ja urvaarmidest muhklikud, väga ebaühtlased ja enamasti tuhmrohekad. Noorte, esimesi kordi õitsevate puude võrsed ja vesivõsud võivad siiski üsna siledad olla. Oma robustsevõitu okste tõttu pole ta turul eriti soositud kiisupaju, tema oksi müüakse üsna harva. Suurt raagremmelgat on raske mitte ära tunda. Noori urbadeta puukesi võiks selgeks õppida veidi hiljem, kui vana puu on juba sinasõber.


Raudpaju ehk raudremmelgas on väheldane kuni üsna suur puu jõgede ääres, kehvemal pinnal, enamasti madalsoodes, põõsa mõõtu. Talvel saab ilmeksimatult ära tunda tema emastaime: viljunud urvad ripnevad talv läbi vatituttidena puu otsas ning varisevad alles kevadel. Võrsed on tal paljad, läikivad ja pruunikad, neil puudub vahakirme. Kui sellise vatitupsudega puu-põõsa lähikonnas ringi vaadata ja võrseid tupsulise paju omadega võrrelda, võite üles leida ka isastaime. Urvapungi raudpajul talvel pole.


Kahevärviline paju on kõige kasutatavam kiisupaju. Teised tavalised niiske maa pajupõõsad ei kasvata kaubandusliku väärtusega urbi. Kui ostate turult või korjate ise kraavikaldalt kimbu urvaoksi, võite peaaegu kindel olla, et tegemist on kahevärvilise pajuga. Kui ka vaasis okstele juuri alla ei tule (või tuleb lõpuks vaid mõni üksik), võib kahtlustada veel vaid raagremmelgat. Kahevärvilise paju urvapungi katvad helepruunikad soomused mustuvad kevade poole ja on paljad, urbade karvad aga valged.

Tal on läikivad, üsna siledad sihvakad paljad võrsed, mis on põõsati eri värvi: rohekast-kollakast eri tooni punakaspruunideni. Enamasti on ta 2–5 meetri kõrgune, harva suurem. Valige endale välja hea pajutibu põõsas ja minge seda siis vaatama ka hiliskevadel ja suvel.


Tuhkrul pajul pole midagi ühist tuntud metsloomaga, tema nimetus tuleneb tuhkhallidest karvastest võrsetest: viimase aasta võrseid katab kogu ulatuses tihe viltjas määrdunudhall karvastik, mõnikord on võrsed karvased veel teiselgi aastal, haruharva kauem. Tema urvapungad on üsna silmatorkavad, aga kiisudeks liiga väikesed, pealegi töntsakad nagu raagremmelgal. Tumepruunikad pungasoomused on tal tihedalt hallviltjad. Mustja paju pungad on küll samuti karvased, aga siidjad, ja isastaimede urvapungad (neid eristab lehepungadest ka vilumatu silm) sihvakad; lapi paju on aga harv looduslike madal- ja siirdesoode põõsas. Tuhkru paju põõsas armastab kasvada üles, nagu tahaks olla väike sihvakas puuke: noored oksad-kännuvõsud kasvavad sirgelt ülesse, ka vähesed pikemad külgharud võtavad sama suuna. Alles vanemana vajub ta laiali põõsasjaks.

Kasvab tuhkur paju vesisemates kohtades, tema meelispaigad on viljakam madalsoo ja lammisoo, kuid ei põlga ka kuivemaid kraavikaldaid ja puisniite. Lagedavõitu soode peal võib ta kõrgus jääda 1–2 meetri peale, enamasti aga kasvab 5–7 meetri kõrguseks.


Vitspaju kasvab üsna sageli asulate ümbruses ja jõgede ääres. Soistelt niitudelt-metsadest teda naljalt ei leia. Noort vitspaju on kerge ära tunda väga pikkade sirgete võrsete järgi.

Tema teine nimetus on korvipaju: temalt saabki korvi punumiseks sobilikke hästi pikki ühtlase ehitusega vitsu. Võrsetel on teiste pajudega võrreldes väga tihedalt hästi väikesed sihvakad pungad. Võrsete tipud on viltkarvased, kesk- ja allosa aga enamasti paljas. Nagu teistelgi jõeäärsetel pajudel murduvad temalgi külgvõrsed kergesti aluselt lahti.

Koorunud urvapungadega oksad on tal justkui väikeste valgete pärlitega tihedasti tikitud. Vitsaistandikes pügatuna piirdub tema kõrgus 2–3 meetriga, vabalt kasvades võib aga sirguda 5–8 meetri kõrguseks.


Härmpaju ja halapaju, kaks lähedast liiki, on Eestis haruldased ja võivad seetõttu vabalt esmasest õppimisest välja jääda. Teistest pajudest (peale kahevärvilise) saab neid kergesti eristada, aga omavahel võivad nad segi minna.

Härmpaju on läänepoolse, halapaju idapoolse levikuga ning Eestisse ulatuvad mõlemad. Eelkõige halapaju hinnatakse ka õuepuuna tema kevadiste väga suurte tibude tõttu. Looduses on nad mõlemad liivikute ja rannaluidete põõsad. Soost ja soiselt niidult ei tasu neid otsida.

Härm- ja halapaju oksad ja urvapungad meenutavad kahevärvilise omi. Urvapungad on juba varakult mustjad, halapajul ka karvase pungasoomusega. Võrsed on härmpajul kollased kuni pruunikaspunased, halapajul punakaspruunid kuni lillakaspunased. Tuppa vaasi tooduna kattuvad nende oksad kiiresti paksu valkja „härmaga“ – vahakirmega ning juba mõne päeva pärast ilmuvad okstele kiiresti pikaks kasvavad juured. Eriomaselt on nendel pajudel jämedamate okste niin eresidrunkollane.

Halapaju kasvab 3–8 meetri kõrguseks, härmpaju 10 meetrini. Kui teil on teada mõni liivik või suurte sihvakate karvaste urvapungadega õuepaju, võite endale saada ka härm- või halapaju.



TÕNU PLOOMPUU
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet