Eesti Looduse fotovõistlus
2006/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta lind EL 2006/4
Hänilane: vähe tuntud, kuigi silmapaistev

Vähesed on temast kuulnud, veel vähesemad näinud, kuigi hänilane on üks Eesti värvikirevamaid linnuliike ja ühtlasi arvukas. Tema sugulastest on enim tuntud valgetes toonides linavästrik, vähem on teada kollase sulestikuga kuldhänilane ja jõgivästrik.

Hänilast (Motacilla flava) iseloomustab erkkollane kõhualune, rohekaspruun seljasulestik ning ulatuslikult varieeruv peamuster ja -värv. Liigil on palju alamliike. Eestis pesitsevad neist kaks: lambahänilane (Motacilla flava flava) ja põhjahänilane (Motacilla flava thunbergi). Hänilase Eestis pesitsevad lähisugulased on peale linavästriku ka kuldhänilane ja jõgivästrik.

Kollane linavästrik on ajast aega olnud kariloomade truu kaaslane, seetõttu on vanarahvas leidnud talle palju häid nimetusi: karjalind, karjatsirk, karjavästrik, veistevästrik, lambalinavästrik, lambahällulind, kesvatalleke, lambalind jne. Kuigi tiroollased uskusid, et hänilane viibib kariloomade ligikonnas seetõttu, et nende hinged kuulusid varem loomadele, on asja kohta siiski ka märksa argisem seletus [8]: kariloomade ümber lendab alati palju toiduks sobivaid putukaid. Hänilane sööbki putukaid ja teisi väikseid selgrootuid loomi. Seetõttu on hänilasel oluline roll kahjurite hävitajana.

Segadused alamliikidega. Peale kauni väljanägemise on mitmepalgeline ja huvitav ka liigi süstemaatika, milles pole täit selgust veel tänapäevalgi. Hänilasel on väga lai levila, mis ulatub Euraasias Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini ning Põhja Jäämerest Vahemereni. Eri autorite andmetel võib kogu areaali ulatuses eristada kuni 18 alamliiki [2, 4].

Kollase peaga hänilase alamliike on kolm: flavissima, lutea ja taivana. Need on liigi kõige primitiivsemad vormid, kellest on arenenud kõik teised hänilase alamliigid. Isolatsioon on nende kolme alamliigi vahel väga vana, sest neist arenenud tumeda peaga vormid olid levinud juba jääajal ja pärast jääaega. Arvatakse, et Lääne-Aasia vormist lutea on arenenud tumeda peaga feldegg. Ida-Aasia vormist taivana on alguse saanud Ida-Siberi tumeda peaga vormid ja Põhja-Euroopas levinud thunbergi. Euroopa primitiivseim alamliik flavissima on aga alguse pannud Lääne-Euroopa rühmadele cinereocapilla, pygmea, iberia ning Ida-Euroopa rühmale flava ja beema, viimasest omakorda on alleelide vähenemise tagajärjel tekkinud alamliik leucocephala [4, 7, 13].

Keeruliseks ja huvitavaks teeb asja seegi, et paljudes regioonides pesitseb mitu alamliiki koos, nad kasutavad samalaadseid elupaiku ning ristuvad omavahel. Euroopas on teada vähemalt kuue alamliigi ristumisel saadud hübriidvorme. Põhja-Euroopas (peamiselt Soomes ja Rootsis) on registreeritud lambahänilase M. flava flava ja põhjahänilase M. flava thunbergi hübriide. M. f. dombrowskii on aga näiteks alamliikide feldegg ja flava hübriidvorm [10, 11, 12].

Peale selle on registreeritud hübriidvormide ja alamliikide omavahelisi ristumisi, seetõttu on sageli väga keeruline kindlaks teha, millise taksoniga on tegu. Ka Eesti lambahänilast ei saa pidada oma alamliigi musternäidiseks. Peale hänilase alamliikide omavahelise ristumise on siin tähele pandud ka ristumist kuldhänilase alamliikidega. Eestist on teada ka lambahänilase M. flava flava ja kuldhänilase M. citreola citreola segapaari pesitsus, esimest korda aastast 1990 [15].


Kollasele linavästrikule meeldib elada varbad vees. Hänilane eelistab pesitseda niiskemapoolsetel karja- ja heinamaadel, harvem kohtame teda madalsoodes ning erandjuhtudel päris rabas. Pesitsusterritoorium valitakse küllaltki heterogeenne. Alal peab olema madalaid ja märgi hõredama rohustuga kohti, mida saab kasutada toitumisaladena, ja kõrgemaid kõrgrohustuga piirkondi, kuhu rajada pesa. Põõsad ja kraavid pesitsusalal reguleerivad veerežiimi ning suurendavad toiduks sobivate veeselgrootute arvukust, ent tiheda põõsastikuga aladel liik ei pesitse [1].

Eestis pesitsevad alamliigid talvituvad peamiselt Kesk- ja Lõuna-Aafrikas. Samamoodi kui pesitsusaladel hoiduvad hänilased talvitusaladelgi suurte rohusööjate ligi, olgu need siis kodu- või metsloomad. Elupaigad on madala rohustuga märgalad, nagu jõelammid, riisiväljad jne. Pärast talvepuhkust jõuavad esimesed pesitsejad Eestisse aprilli keskpaigas, valdav enamik siiski mai alguses.

Kui isane on emasele ennast küllalt tõestanud, hakkab emaslind munema, enamasti mai keskel. Pesa rajab hänilane maapinnale tiheda rohu sisse või siis mättale paksu rohtkatte varju. Vundamendiks valib ta väikese pinnaselohu, kuhu ehitab kuivadest kõrtest ja niidutaimede juurtest pesa. Pesas on harilikult 4–6 muna. Haudumine kestab 12–13 päeva ja udusulis on pojad umbes tosin päeva. Pärast pesast lahkumist nad veel lennata ei oska, kuid juuni keskpaigaks on enamikul tuul tiibades [2].


Kuidas käib hänilase käsi? Eestis pesitseb valdavalt alamliik lambahänilane (M. flava flava), kelle arvukust hinnatakse 7000–15 000 haudepaarile. Liigi esinemissagedus on olnud hästi teada, kuid kvantitatiivset andmestikku napib. Seetõttu arvatakse, et viimasel aastakümnel on liigi arvukus vähenenud, kuigi otseseid tõendusmaterjale pole [3].

Mujal Euroopas (Holland, Poola, eriti aga Suurbritannia ja Iirimaa) on viimastel aastakümnetel liigi arvukus drastiliselt vähenenud. Peamisteks põhjusteks on peetud põllumajandusviiside muutusi: niitmise/karjatamise intensiivsus ja ajastatus, väetiste kasutus, alade dreenimine jne., mis on vähendanud eelkõige selgrootute fauna mitmekesisust ja kättesaadavust. Peale selle hävitab liigne majandamiskoormus otseselt pesi [1, 14].

Eestis on probleem eelkõige loomapidamise vähenemises, mistõttu palju niite ja rohumaid on majanduslikust kasutusest välja langenud – nõnda võsastuvad heina- ja karjamaad ning hävivad liigile sobivad elupaigad. Viimastel aastatel on selle liigi isendeid märgatud pesitsemas isegi linnas, majade ja autode läheduses.

Hänilane on Eestis kolmanda kategooria kaitsealune liik, kes on meil praegu veel võrdlemisi tavaline. Kui ohutegurid toimivad edasi, võib tema arvukus kriitiliselt väheneda, nagu viimastel aastakümnetel paljude teiste niidulindude arvukus.


Hänilase sugulase kuldhänilase (Motacilla citreola) levila ulatub Loode-Venemaalt Kesk-Siberini ning Ida-Euroopast Himaalajani. Kuldhänilane on Eestisse pesitsema asunud alles viimasel ajal, kui liigi areaal on laienenud lääne poole. Esimesed teated Eestist pärinevad Henn Vilbastelt 1990. aastast, samast aastast on teada ka kuldhänilase ja hänilase segapaari pesitsus [6]. Kuldhänilase arvukus suureneb tõusvas joones. 2003. aasta andmetel hinnati liigi arvukust juba 20–50 paarile [3].

Kuldhänilane talvitub Lõuna- ja Kagu-Aasias. Varajasemad saabujad jõuavad Eestisse märtsi lõpus või aprilli alguses, valdavalt siiski aprilli keskpaigas. Isaslind uhkeldab tagasihoidlikult emase ees ning seejärel ehitatakse pesa ala kõrgemasse kohta rohupuhma sisse. Pesas on keskmiselt 4–5 kreemjat muna, haudumine kestab 14–15 päeva. Ligikaudu 13–15 päeva pärast koorumist lahkuvad pojad pesast.

Oma levila piires pesitseb kuldhänilane ka mägedes, kus iganes leidub madala rohustuga alasid. Eestis pesitseb ta niisketel luhtadel ja rannaniitudel. Pesitsusterritooriumil peab olema vett, sest suurem osa toidust korjataksegi veest. Kuldhänilane on putuktoiduline lind, kelle toidusedelis on põhiline osa veeselgrootutel. Erinevalt hänilasest pistab ta neid korjates tihti pea täielikult vee alla [2].


Meil levilapiirile jääva jõgivästriku (Motacilla citrine) esimesed pesitsemisteated Eestist pärinevad 1975. aastast [9]. Üksikut isaslindu on siin kohatud juba 1964. aastal [6]. 2004. aastal registreeriti liigi edukas pesitsus Lahemaal Nõmmeveskil; pesakonnas oli üks poeg.

Jõgivästrik pesitseb nii Atlandi kui ka Vaikse ookeani kallastel, nii Kaukaasia ja Himaalaja mäestikus kui ka Kesk-Aasias. Viimasel aastakümnel on suurenenud jõgivästriku Skandinaavia-asurkond, kuid Poola ja Hollandi populatsioonid on vähenenud.

Jõgivästrik pesitseb mäeseljakutel, kaljuõõnsustes, vee kohal olevates puujuurikates, maapinnal tihedas rohus jne. Pesitsusterritooriumil on olulised varju pakkuvad puud-põõsad ning värske vee olemasolu, kusjuures sobivad ka eutrofeerunud veekogud. Jõgivästrik on märksa veelembesem liik kui hänilane või kuldhänilane.

Jõgivästrik talvitub Lõuna- ja Kagu-Aasias. Euroopas saabub ta pesitsusaladele ligikaudu aprilli lõpus. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud koos ning tavaliselt vee lähedusse. Pesas on 4–6 kollakashalli muna, haudumine kestab 11–14 päeva. Pojad lennuvõimestuvad 17 päeva vanuselt [3].


Need on meie kolm kollast västrikuliiki Eesti muidu tagasihoidlikes värvides. Hänilane on üks niiskete poollooduslike niitude iseloomulikumaid värvulisi. Kuldhänilase ja jõgivästriku edukad pesitsemisteated on aga positiivne märk veel sobivatest elupaikadest meie looduses.



1. Bradbury, Richard B.; Bradter, Ute 2004. Habitat associations of Yellow Wagtails Motacilla flava flavissima on lowland wet grassland. – Ibis 146 (2): 241–246.

2. Cramp, Stanley 1988. Handbook of the birds of Europe, the Middle East and North Africa. Vol. 5. Oxford University Press, Oxford.

3. Elts, Jaanus jt. 2003. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 1998.–2002. aastal. – Hirundo 16 (2): 58–81.

4. Howard, Richard, Moore, Alick. 1991. A Complete Checklist of the Bird of the World. Second Edition. Akademia Press. London.

5. Johansen, Hans 1946. De Gule Vipstjerters Systematik og Udbredelse. – DOFT 40: 121–142.

6. Lilleleht, Vilju 1999. Linnuharuldused Eestis 1990–1997. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne. – Hirundo 12 (2): 51–102.

7. Mayr, Ernst 1956. The interpretation of variation among the Yellow Wagtails. – British Birds 49: 115–119.

8. Mäger, Mart 1994. Linnud rahva keeles ja meeles. 2. tr. Koolibri, Tallinn.

9. Renno, Olav 1993. Eesti linnuatlas. Valgus, Tallinn.

10. Sammalisto, Lasse 1958. Interracial hybridization as an adaptation mechanism in the Fennoscandian Yellow Wagtail (Motacilla flava L.) population. – Annales Academia Scientiarum Fennicae A IV: 41, 1–46.

11. Sammalisto, Lasse 1968. Variations in the selective advantage of hybrids in the Finnish population of Motacilla flava L. – Annales Zoologici Fennici 5: 196–206.

12. Vepsäläinen, Kari 1968. Structure of the Motacilla flava L. population in the border zone between south and north Finland. – Annales Zoologici Fennici 5: 389–395.

13. Williamson, Kenneth 1955. Migrational drift and the yellow wagtail complex. – British Birds 48: 382–403.

14. Wilson, Andrew M., Vicery, Juliet A. 2005. Decline in Yellow Wagtail Motacilla flava flavissima breeding on lowland wet grassland in England and Wales between 1982 and 2002. – Bird Study 52: 88–92.

15. Väli, Ülo 2004. Kui võõrad saavad omaks. Ristumine linnuriigis. – Eesti Loodus 55 (2): 22–25.



Monika Laurits
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet