Eesti Looduse fotov�istlus
2006/4



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Aasta lind EL 2006/4
Hnilane: vhe tuntud, kuigi silmapaistev

Vhesed on temast kuulnud, veel vhesemad ninud, kuigi hnilane on ks Eesti vrvikirevamaid linnuliike ja htlasi arvukas. Tema sugulastest on enim tuntud valgetes toonides linavstrik, vhem on teada kollase sulestikuga kuldhnilane ja jgivstrik.

Hnilast (Motacilla flava) iseloomustab erkkollane khualune, rohekaspruun seljasulestik ning ulatuslikult varieeruv peamuster ja -vrv. Liigil on palju alamliike. Eestis pesitsevad neist kaks: lambahnilane (Motacilla flava flava) ja phjahnilane (Motacilla flava thunbergi). Hnilase Eestis pesitsevad lhisugulased on peale linavstriku ka kuldhnilane ja jgivstrik.

Kollane linavstrik on ajast aega olnud kariloomade truu kaaslane, seetttu on vanarahvas leidnud talle palju hid nimetusi: karjalind, karjatsirk, karjavstrik, veistevstrik, lambalinavstrik, lambahllulind, kesvatalleke, lambalind jne. Kuigi tiroollased uskusid, et hnilane viibib kariloomade ligikonnas seetttu, et nende hinged kuulusid varem loomadele, on asja kohta siiski ka mrksa argisem seletus [8]: kariloomade mber lendab alati palju toiduks sobivaid putukaid. Hnilane sbki putukaid ja teisi vikseid selgrootuid loomi. Seetttu on hnilasel oluline roll kahjurite hvitajana.

Segadused alamliikidega. Peale kauni vljangemise on mitmepalgeline ja huvitav ka liigi sstemaatika, milles pole tit selgust veel tnapevalgi. Hnilasel on vga lai levila, mis ulatub Euraasias Atlandi ookeanist Vaikse ookeanini ning Phja Jmerest Vahemereni. Eri autorite andmetel vib kogu areaali ulatuses eristada kuni 18 alamliiki [2, 4].

Kollase peaga hnilase alamliike on kolm: flavissima, lutea ja taivana. Need on liigi kige primitiivsemad vormid, kellest on arenenud kik teised hnilase alamliigid. Isolatsioon on nende kolme alamliigi vahel vga vana, sest neist arenenud tumeda peaga vormid olid levinud juba jajal ja prast jaega. Arvatakse, et Lne-Aasia vormist lutea on arenenud tumeda peaga feldegg. Ida-Aasia vormist taivana on alguse saanud Ida-Siberi tumeda peaga vormid ja Phja-Euroopas levinud thunbergi. Euroopa primitiivseim alamliik flavissima on aga alguse pannud Lne-Euroopa rhmadele cinereocapilla, pygmea, iberia ning Ida-Euroopa rhmale flava ja beema, viimasest omakorda on alleelide vhenemise tagajrjel tekkinud alamliik leucocephala [4, 7, 13].

Keeruliseks ja huvitavaks teeb asja seegi, et paljudes regioonides pesitseb mitu alamliiki koos, nad kasutavad samalaadseid elupaiku ning ristuvad omavahel. Euroopas on teada vhemalt kuue alamliigi ristumisel saadud hbriidvorme. Phja-Euroopas (peamiselt Soomes ja Rootsis) on registreeritud lambahnilase M. flava flava ja phjahnilase M. flava thunbergi hbriide. M. f. dombrowskii on aga niteks alamliikide feldegg ja flava hbriidvorm [10, 11, 12].

Peale selle on registreeritud hbriidvormide ja alamliikide omavahelisi ristumisi, seetttu on sageli vga keeruline kindlaks teha, millise taksoniga on tegu. Ka Eesti lambahnilast ei saa pidada oma alamliigi musternidiseks. Peale hnilase alamliikide omavahelise ristumise on siin thele pandud ka ristumist kuldhnilase alamliikidega. Eestist on teada ka lambahnilase M. flava flava ja kuldhnilase M. citreola citreola segapaari pesitsus, esimest korda aastast 1990 [15].


Kollasele linavstrikule meeldib elada varbad vees. Hnilane eelistab pesitseda niiskemapoolsetel karja- ja heinamaadel, harvem kohtame teda madalsoodes ning erandjuhtudel pris rabas. Pesitsusterritoorium valitakse kllaltki heterogeenne. Alal peab olema madalaid ja mrgi hredama rohustuga kohti, mida saab kasutada toitumisaladena, ja krgemaid krgrohustuga piirkondi, kuhu rajada pesa. Psad ja kraavid pesitsusalal reguleerivad veereiimi ning suurendavad toiduks sobivate veeselgrootute arvukust, ent tiheda psastikuga aladel liik ei pesitse [1].

Eestis pesitsevad alamliigid talvituvad peamiselt Kesk- ja Luna-Aafrikas. Samamoodi kui pesitsusaladel hoiduvad hnilased talvitusaladelgi suurte rohusjate ligi, olgu need siis kodu- vi metsloomad. Elupaigad on madala rohustuga mrgalad, nagu jelammid, riisivljad jne. Prast talvepuhkust juavad esimesed pesitsejad Eestisse aprilli keskpaigas, valdav enamik siiski mai alguses.

Kui isane on emasele ennast kllalt testanud, hakkab emaslind munema, enamasti mai keskel. Pesa rajab hnilane maapinnale tiheda rohu sisse vi siis mttale paksu rohtkatte varju. Vundamendiks valib ta vikese pinnaselohu, kuhu ehitab kuivadest krtest ja niidutaimede juurtest pesa. Pesas on harilikult 46 muna. Haudumine kestab 1213 peva ja udusulis on pojad umbes tosin peva. Prast pesast lahkumist nad veel lennata ei oska, kuid juuni keskpaigaks on enamikul tuul tiibades [2].


Kuidas kib hnilase ksi? Eestis pesitseb valdavalt alamliik lambahnilane (M. flava flava), kelle arvukust hinnatakse 700015 000 haudepaarile. Liigi esinemissagedus on olnud hsti teada, kuid kvantitatiivset andmestikku napib. Seetttu arvatakse, et viimasel aastakmnel on liigi arvukus vhenenud, kuigi otseseid tendusmaterjale pole [3].

Mujal Euroopas (Holland, Poola, eriti aga Suurbritannia ja Iirimaa) on viimastel aastakmnetel liigi arvukus drastiliselt vhenenud. Peamisteks phjusteks on peetud pllumajandusviiside muutusi: niitmise/karjatamise intensiivsus ja ajastatus, vetiste kasutus, alade dreenimine jne., mis on vhendanud eelkige selgrootute fauna mitmekesisust ja kttesaadavust. Peale selle hvitab liigne majandamiskoormus otseselt pesi [1, 14].

Eestis on probleem eelkige loomapidamise vhenemises, mistttu palju niite ja rohumaid on majanduslikust kasutusest vlja langenud nnda vsastuvad heina- ja karjamaad ning hvivad liigile sobivad elupaigad. Viimastel aastatel on selle liigi isendeid mrgatud pesitsemas isegi linnas, majade ja autode lheduses.

Hnilane on Eestis kolmanda kategooria kaitsealune liik, kes on meil praegu veel vrdlemisi tavaline. Kui ohutegurid toimivad edasi, vib tema arvukus kriitiliselt vheneda, nagu viimastel aastakmnetel paljude teiste niidulindude arvukus.


Hnilase sugulase kuldhnilase (Motacilla citreola) levila ulatub Loode-Venemaalt Kesk-Siberini ning Ida-Euroopast Himaalajani. Kuldhnilane on Eestisse pesitsema asunud alles viimasel ajal, kui liigi areaal on laienenud lne poole. Esimesed teated Eestist prinevad Henn Vilbastelt 1990. aastast, samast aastast on teada ka kuldhnilase ja hnilase segapaari pesitsus [6]. Kuldhnilase arvukus suureneb tusvas joones. 2003. aasta andmetel hinnati liigi arvukust juba 2050 paarile [3].

Kuldhnilane talvitub Luna- ja Kagu-Aasias. Varajasemad saabujad juavad Eestisse mrtsi lpus vi aprilli alguses, valdavalt siiski aprilli keskpaigas. Isaslind uhkeldab tagasihoidlikult emase ees ning seejrel ehitatakse pesa ala krgemasse kohta rohupuhma sisse. Pesas on keskmiselt 45 kreemjat muna, haudumine kestab 1415 peva. Ligikaudu 1315 peva prast koorumist lahkuvad pojad pesast.

Oma levila piires pesitseb kuldhnilane ka mgedes, kus iganes leidub madala rohustuga alasid. Eestis pesitseb ta niisketel luhtadel ja rannaniitudel. Pesitsusterritooriumil peab olema vett, sest suurem osa toidust korjataksegi veest. Kuldhnilane on putuktoiduline lind, kelle toidusedelis on philine osa veeselgrootutel. Erinevalt hnilasest pistab ta neid korjates tihti pea tielikult vee alla [2].


Meil levilapiirile jva jgivstriku (Motacilla citrine) esimesed pesitsemisteated Eestist prinevad 1975. aastast [9]. ksikut isaslindu on siin kohatud juba 1964. aastal [6]. 2004. aastal registreeriti liigi edukas pesitsus Lahemaal Nmmeveskil; pesakonnas oli ks poeg.

Jgivstrik pesitseb nii Atlandi kui ka Vaikse ookeani kallastel, nii Kaukaasia ja Himaalaja mestikus kui ka Kesk-Aasias. Viimasel aastakmnel on suurenenud jgivstriku Skandinaavia-asurkond, kuid Poola ja Hollandi populatsioonid on vhenenud.

Jgivstrik pesitseb meseljakutel, kaljunsustes, vee kohal olevates puujuurikates, maapinnal tihedas rohus jne. Pesitsusterritooriumil on olulised varju pakkuvad puud-psad ning vrske vee olemasolu, kusjuures sobivad ka eutrofeerunud veekogud. Jgivstrik on mrksa veelembesem liik kui hnilane vi kuldhnilane.

Jgivstrik talvitub Luna- ja Kagu-Aasias. Euroopas saabub ta pesitsusaladele ligikaudu aprilli lpus. Pesa ehitavad mlemad vanalinnud koos ning tavaliselt vee lhedusse. Pesas on 46 kollakashalli muna, haudumine kestab 1114 peva. Pojad lennuvimestuvad 17 peva vanuselt [3].


Need on meie kolm kollast vstrikuliiki Eesti muidu tagasihoidlikes vrvides. Hnilane on ks niiskete poollooduslike niitude iseloomulikumaid vrvulisi. Kuldhnilase ja jgivstriku edukad pesitsemisteated on aga positiivne mrk veel sobivatest elupaikadest meie looduses.



1. Bradbury, Richard B.; Bradter, Ute 2004. Habitat associations of Yellow Wagtails Motacilla flava flavissima on lowland wet grassland. Ibis 146 (2): 241246.

2. Cramp, Stanley 1988. Handbook of the birds of Europe, the Middle East and North Africa. Vol. 5. Oxford University Press, Oxford.

3. Elts, Jaanus jt. 2003. Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 1998.2002. aastal. Hirundo 16 (2): 5881.

4. Howard, Richard, Moore, Alick. 1991. A Complete Checklist of the Bird of the World. Second Edition. Akademia Press. London.

5. Johansen, Hans 1946. De Gule Vipstjerters Systematik og Udbredelse. DOFT 40: 121142.

6. Lilleleht, Vilju 1999. Linnuharuldused Eestis 19901997. Eesti linnuharulduste komisjoni aruanne. Hirundo 12 (2): 51102.

7. Mayr, Ernst 1956. The interpretation of variation among the Yellow Wagtails. British Birds 49: 115119.

8. Mger, Mart 1994. Linnud rahva keeles ja meeles. 2. tr. Koolibri, Tallinn.

9. Renno, Olav 1993. Eesti linnuatlas. Valgus, Tallinn.

10. Sammalisto, Lasse 1958. Interracial hybridization as an adaptation mechanism in the Fennoscandian Yellow Wagtail (Motacilla flava L.) population. Annales Academia Scientiarum Fennicae A IV: 41, 146.

11. Sammalisto, Lasse 1968. Variations in the selective advantage of hybrids in the Finnish population of Motacilla flava L. Annales Zoologici Fennici 5: 196206.

12. Vepslinen, Kari 1968. Structure of the Motacilla flava L. population in the border zone between south and north Finland. Annales Zoologici Fennici 5: 389395.

13. Williamson, Kenneth 1955. Migrational drift and the yellow wagtail complex. British Birds 48: 382403.

14. Wilson, Andrew M., Vicery, Juliet A. 2005. Decline in Yellow Wagtail Motacilla flava flavissima breeding on lowland wet grassland in England and Wales between 1982 and 2002. Bird Study 52: 8892.

15. Vli, lo 2004. Kui vrad saavad omaks. Ristumine linnuriigis. Eesti Loodus 55 (2): 2225.



Monika Laurits
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012