Uuest liivakivikoopast ei saa just sageli teada anda. Näivad ju kõik koobaste teket soodustavad tegurid madalseisus olevat: nõrgvett vähe, voolusooned ummistunud, maastik võsane, vanakuri rahulik ... Ometi märkis tänavune kevadtalv päris uue, mõõtmetelt igati arvestatava koopasüsteemi avanemist. Viimane samaväärne teade pärineb 1961. aastast, mil pinnasetööde käigus tuli ilmsiks Allikukivi koobas.

Uus liivakivikoobas asub Võrumaal Vaabina lähedal Hansimikko talu maadel, täpsemalt Antsla jõe vasakul kaldal Undruse niidu juures. Koopa avastas kohalik elanik Tarmo Saavel küllaltki juhuslikult: talle jäi silma oruveerul maapinnas haigutav auk. Uudis levis ümbruskonnas kiiresti. Arvestades, et lähedal asub muinsuskaitsealune kalme, tundus igati loogiline seostada maa-alust tühimikku esialgu just muinasaegse matmispaigaga. Avastusest teatati ka Võru muinsuskaitseametile. Esimese põgusama uurimisretke tegigi Vaabinasse muinsuskaitsja Arnold Unt. Oma sõnul lootis temagi näha just inimtekkelist paopaika. Vaabinas see nii aga polnud.

Sufosiooniline koobas. Hansimikko talu maadelt leitud koobas on päritolult tüüpiline allikatekkeline ehk sufosiooniline õõnsus. Ka selle asukoht Antsla jõeoru veerul on igati loogiline: koopa kohalt võis jõkke kulgeda maa-alune voolutee. Nõlvasisese vee väljaimmitsemist soodustab Undruse juures maapinna kallakus, mis kogub vett ulatuslikult alalt ja juhib selle kausja voolunõva keskele.

Ilmselt hakkas koobas kujunema ammu: jääjärvedest vabanemisele järgnenud aastatuhanded andsid selleks piisava ajavaru. Selle ajaga on kõik võimalik. Rüübates teinekord liivakoopast välja voolavat allikavett (muutud nooremaks, ravid silmi jne.) ei pane me üksikuid liivaterasid tähelegi. Ometi on enamik sufosioonikoopaid sündinud just niimoodi: vesi uuristab avaust tera kaupa suuremaks ja ühtlasi sügavamale maapõue. Langatused laest ja seintelt muudavad voolusängi, tekitavad ajutisi paisutusi. Lõpuks leiab vesi ikkagi tee madalamale.

Kui koopa kujunemise aktiivseim aeg võis jääda aastatuhandete taha ja seonduda mõne niiskema kliimaperioodiga, siis just 2006. aasta talvel varises või veeres koopaseinast allavoolu see otsustava kaaluga liivatera, mis oli seni koopalage toestanud. Ja sellest piisas, et koopasse jõuaks esimest korda (?) päevavalgus. Arvatavasti leiavad nüüd selles sobiva talvituskoha ka nahkhiired: vähemasti selleks ajaks, kui koopa suu jääb avatuks.

Kolmekäiguline süsteem. Koobast käidi mõõtmas ja plaanistamas 13. veebruaril. Tegemist on ilmeka, loodusliku sufosiooni käigus (allikas kannab liivaosakesed maa alt välja) tagajärjel tekkinud Kesk-Devoni ladestiku Burtnieki lademe liivakivikoopaga. Kenasti joonistub välja pikem põhikäik, mida mööda on põhjavesi voolanud Antsla jõe suunas. Põhikäigu kogupikkus on ligikaudu 35 meetrit, millest peaaegu 21 meetrit saab läbida inimene. Ülejäänud 14 meetrit on aga kättesaamatu ning mõõdetud laserkaugusmõõtjaga. Käigu keskmine kõrgus küündib pooleteist meetrini.

Koobastiku silmapaistvaim osa on viie meetri kõrgune võlvikujuline grott. Eesti oludes on see mõõtmetelt erakordne. Tõenäoliselt on grott kujunenud lõhede ristumiskohale. Liivakivi peal on varingukohas näha ligikaudu 1,7 meetrit pärastjääaegseid setteid (moreen).

Ühe kõrvalharu pikkus ulatub ligikaudu viie meetrini (mõõdetud laserkaugusmõõtjaga), roomama sinna ei pääse ning käik tõenäoliselt lõpeb langatuslehtriga oru veerul. Eeldatavasti on kunagi sealtkaudu välja immitsenud allikas. Teine kõrvalkäik, pikkusega 12 meetrit, näitab samuti veevoolu liikumise suunda. Nende kolme käigu ristumiskohale tekkiski kõrge laega koobas ja hiljem langatus, mis koopa lae avas.

Ehkki käigud on praegusajal kuivad, võis neid kujundada vaid liikuv põhjavesi. Koopa markantsust vähendab käikudes ja põrandale varisenud liiv, mistõttu esmapilgul ei paista selle tegelikud mõõdud välja.

Peakoopast mõnikümmend meetrit eemal peaaegu oru põhjas väljub teine, tõenäoliselt hilisema aja allikas. Oru veerul, allikast paarsada meetrit kaugemal koopaga samal kõrgusel asub veel üks langatuslehter, mis viitab seal olnud omaette koopale.

Kas suurim liivakivikoobastik Eestis? Vaabina, õigem oleks küll Hansimikko peakoobas, on mõõtmetelt Eesti omasuguste seas küllaltki tähelepanuväärne. Kõrguse poolest (kuni 5 m) võib seda võrrelda Maimu koopaga Viljandimaal või Neitsikoopaga Ahja jõe ääres. Sama võib öelda ka käikude kogupikkuse kohta (ligikaudu 50 m): Hansimikko koopale on ligilähedane eelkõige Allikukivi koobastik.

Koobaste kohta käivatest näitajatest on meil paremini üles tähendatud pikima käigu ulatus [1]. Ilmneb, et Hansimikko koobas oma 30-meetrise peakäiguga on meie Devoni-koobaste seas kolmandal kohal: esimene on Lopa – 37 m, teine Allikukivi – 33 m. Võrumaa looduslikest koobastest on ta aga suurim. Ja kui arvestada kõikide käikude välispiiri sisse jäävat ala, siis asub Hansimikkol Eesti suurim looduslik liivakivikoobastik.

Koobast varjutab saladuseloor. Koopa seintel oli selgelt näha hulgaliselt rebase küünejälgi kohtades, kus loom oli tahtnud maa-alt välja pääseda. Kuid hüpata peaaegu seitsme meetri kõrgusele maapinnale on küllaltki vähetõenäoline. Koopast ei õnnestunud aga korjust leida. See seik vihjab, et kuskil võib olla veel mõni väike väljapääs.

Omamoodi salapära lisab Hansimikko koopale ka püstloodsel sisenemisel läbielatu. Maapinnalt koopa keskel asuva liivakuhiku otsa pääseb seitsme meetri pikkuse redeliga. Meie esimesel katsel lagunes kokkupandud redel kaheks – alumine ots kukkus koopasse ja kätte jäi vaid ülemine osa. Oli tükk tegu, et sisse kukkunud redelipoolt kätte saada. Tegevus sarnanes kalapüügiga: kas õnnestub konks lõpusele taha haakida või mitte. Kui redel lõpuks kätte saadi ja koopasse laskusime, selgus, et vanakuri oli siit ammu lahkunud. Küllap ehmatas tedagi ootamatu päevavalgus.