Eesti Looduse fotovõistlus
2006/6



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Matkarada EL 2006/6
Üle Kakerdaja raba

Kakerdaja on üks Kõrvemaa suurimaid, sügavamaid ja ehk ka ilusamaid rabasid. Möödunud suvel ehitatud laudteejätk võimaldab seda ületada ka neil, kes pole rabas liikudes eriti osavad. Vanade rabahaide meelest oli see aga liig mis liig.

Pärast seda, kui levis teade Kakerdaja raba läbivast laudteest, vallandus Internetis looduskaitsjate mõttevahetus.

Madis Põdra: Kas Eesti looduskaitsesüsteemis on olemas mingi üldisem nägemus, et millistesse rabadesse ehitatakse tulevikus laudteid, muutes need sel moel läbitavaks, või on olemas äkki vastupidine nägemus – kuhu ei ehitata? Või ei ole seda olemas (arvan ise, et asi on niipidi) ja laudteid ehitatakse lihtsalt sinna, kus on aktiivsemaid inimesi?

Kõrvemaal näiteks on laudtee juba praegu läbi Kõnnu Suursoo, nüüd tuleb läbi Kakerdaja raba – mõlemad on selle kandi ilusamad-suuremad rabad, olen neis matkanud enne laudteede ehitamist ja enam nagu sinna piirkonda ei kisu eriti...


Imbi Rüütel: Laudteed rajades/rahastades tuleks ka arvestada, et aasta-aastalt peab seda remontima, hooldama ja edaspidi ka täielikult renoveerima. Kaitsealadel ja ka eraettevõtjatel selleks aga teatavasti eelarvelisi ressursse ju pole ja tuleb loota projektidele (kus tihti renoveerimistöödele eelistatakse uute rajamist).


Marika Kose: Kodanikud külastajad on ikka täitsa notsud, 1998. aastal rajatud laudtee ja matkaraja äärest on ära sakutatud või trambitud kohati pool vaatamisväärsest.


Peeter Vissakul tekkis mõttevahetust jälgides hulk küsimusi, neist viimane: mida teha inimestega, kes kipuvad samasse rappa, kus mina olen ikka käia armastanud (üksi ja eksklusiivselt)?


Niisiis on taas päevakorrale kerkinud juba varemgi eriarvamusi tekitanud küsimus: kas, kuhu ja kuidas ehitada laudteid? Mille poolest on nad head, mille poolest halvad?


Milleks laudtee? Sel on kaks esmapilgul lausa vastandlikku mõtet. Esiteks, muuta matkaja teekond mugavamaks, võimaldada pääs rabasse ja muudesse raskesti läbitavatesse kohtadesse ka neile, kes sinna muidu ei jõuaks. See eesmärk ei vaja pikemat selgitust, seevastu teine – kaitsta puutumatut loodust – aga küll.

Võtan näiteks sellesama Kakerdaja raba, kus olen aeg-ajalt käinud juba alates 1950. aastatest. Kuni ajani, mil paigaldati laudtee Noku talu juurest järveni (1999), oli see osa rabast minu jaoks väga ebameeldiv: lai mudale tallatud “karjatee”, kus jalguneelavate mülgaste kohad olid tugevdatud samast isetegevuse korras varutud männijändrikega. Eriti laiaks trambiti see tee suvisel-sügisesel marjaajal. Meeldivast elamusest oli asi kaugel.

Viimati käisin seal mullu sügisel mööda laudteed, otsides muu hulgas ka vana “karjatee” jälgi. Kuue aastaga oli loodus suutnud need enam-vähem kustutada: raba samblavaip on taastunud. Laudteel liikudes näed kahel pool üsna loodusliku ilmega raba, saad kaeda lähedalt rikkumata älveid ning kõverike rabamändide peegeldust laukavees. Nüüd pole enam põhjust vältida otseteed järveni, mida varem rikutud maastikust põgeneda püüdes ikka tegin.

Mind ei häiri teadmine, et sama laudteed astuvad ka need, kes raba olemusest suurt ei taipa. Siin me üksteist ei sega. Ja mis peamine: julgen arvata, et 99% laudteele tulijaist ei astu sellelt maha ega lähe kolama suurtesse laugastikesse, need jäävad endiselt vanade rabahaide pärusmaaks.

Laudtee on kui magnet, mis hoiab inimesi endal. Seda oskuslikult paigutades saamegi lüüa kaks kärbest ühe hoobiga: anda paljudele võimalus näha ehtsat raba, samas aga juhtida nad kõrvale sealt, kus inimene pole soovitav – haruldaste lindude pesa-, haruldaste taimede kasvupaikadest ja üldse sealt, kus tahame hoida loodust puutumatuna.

Küsimus püstitati ka nii: miks oli vaja pikendada järveni viivat laudteed raba teise serva välja? Aga miks mitte, kui selle trass on valitud loodust säästvalt? Inimestele üldiselt ei meeldi käia sama rada edasi-tagasi. Niisiis tekkis paljudel järve äärde jõudnutel soov minna omal käel edasi. Nõnda tallati järve kaldail ja satuti ka sinna, kus looduskaitsjad niisama uitajaid näha ei tahaks. Nüüd on kindel tee jalge all ja siht sellega ette määratud: huviline saab pilgu heita Hiiessaarele, mis eemalt ahvatleb, kuid pikemalt peatuma ei kutsu, näha selle juures üsna järsku rabarinnakut ning jõuda lage- ja puisraba ületades ning rabaserva metsi läbides teisele kaldale. Tal pole põhjust minna ekslema raba südamesse.


Ükski laudtee pole igavene. See, millest räägib loo algul tsiteeritud Imbi Rüütel, on paraku sulatõsi: ehitame küll üha uusi laudteid, samas jätame vanad laokile. Tundub, et rahastajate silmis on uus ikka olulisem: mis kord juba tehtud, sellest ei taheta enam kuulda. Ometi vajab iga rajatis pidevat hoolt ning teatud aja tagant uuendamist.

Seesama häda kummitab ka Kõrvemaal. Maastikukaitseala vanim matkarada Simisalust (algselt Tammsaarelt) Matsimäele on olnud aastakümneid väga käidav, ent viimasel ajal paiguti peaaegu läbimatu: kaitsealal pole jõudu seda korras hoida ja uuendada. Lihtsam on saada raha uute radade väljaehitamiseks. Selles küsimuses oleks vaja koolitada rahastajaid.

Palju oleneb muidugi ka sellest, kuidas algne tee on tehtud. Siin saab Kakerdaja raba uut rajalõiku ainult kiita: see on loodusesse paigutatud oskuslikult, kasutades immutatud, seega vastupidavamat puitu. Pealegi ehitatud nõnda, et paar nädalat pärast töö lõppu ei olnud kahel pool rada märgata mingeid ehitusjälgi. Laudtee oleks nagu taevast alla sadanud ... Seda ei saa öelda mitte kõigi laudteede kohta.


Notsud ja jõhkardid. Kuigi suurem osa neist, kes lähevad laudteele matkama, on mingilgi määral loodushuvilised ja -hoidlikud, juhtub sinna paraku ka neid, kes ei saa päris hästi aru, milleks nad matkarajale on tulnud. Ja, nagu üldteada, üks tõrvatilk võib rikkuda kogu meepoti.

Arvan, et maanteeliikluses on nii jõhkardeid kui ka lagastajaid rohkem kui laudteedel, ometi ei jäeta maanteid seetõttu ehitamata-uuendamata. Laudteele satub lagastajaid kindlasti rohkem suurte teede ja linnade lähedal olevatel matkaradadel, see on paratamatus.

Mis puutub Kakerdaja raba laudteesse, siis esiteks jääb see suurtest liiklussoontest piisavalt kaugele ning teiseks: joomaseltskonnad ei jõua enamasti kaugemale Noku talu juurde rajatud puhkekohast. Loomulikult on äärmiselt ebameeldiv seegi, kui tuled muljeterohkelt rabaretkelt ning satud siis mõnusa puhkepaiga asemel paraja orgia lõppvaatusele. Ent õnneks on siinne puhastusteenindus üsna tõhus: laga jäljed ei püsi puhkepaigas kaua.

Vahest oleks mõttekas rajada suurte teede äärde rohkem peatuskohti katusealuse ja grillimisvõimalusega, siis ehk need, kes loodusradadele ei sobi, sinna ei jõuagi.


Mis nad tulevad ... Nõnda kipuvad mõtlema ja sageli ütlema alalised rabades uitajad uustulnukate kohta, kes on justkui tunginud nende pärusmaile. Tegelikult ei ole: rabade tagamaad – suured laugastikud, raskesti läbitavad märealad, kaugemad soosaared ja kõik muu – jäävad enamikule endiselt kättesaamatuks. Nii Kakerdaja rabas kui ka mujal.

Tagamaad jäävad alatiseks neile vähestele, kes tunnevad end rabas koduselt ning oskavad seal liikuda ja käituda. Nemad võivad Kakerdajaski võtta suuna Mõnuverest otse Noku peale (vanasti oli seejuures hea sihtmärk kõrged kased Noku sepikoja ees), algajaile ja vähem kogenenuile seda ei soovitaks: rabasüdames on kohti, kus kandvat jalgealust annab otsida. Ja kui siis juhtutakse sünge kadakapuust risti juurde laugastikus ... Jaa, sinna jätsid aastakümneid tagasi oma elu kaks noort meest, üks neist Noku perepoeg. Tõsi, see juhtus pimedal ajal ja tõenäoliselt pisut vintis peaga.

Meil on veel piisavalt rabasid ja oleks siiski kena, kui nende servaaladele pääseksid turvaliselt kõik huvilised, võimalikult paljudes kohtades. Iga laps peaks saama näha oma silmaga raba, mida meid nii ahvatlevas Lääne-Euroopas enam pole. Ja mida lähemal kodule-koolile, seda parem.


Kuhu tohib laudtee ehitada, kuhu mitte? Muidugi peaks olema uute laudteede rajamisel mingi kontroll. Mitte nii, et igaüks, kel mõte tekib ja raha leida oskab, muudkui ehitab – sinna, kuhu oma mõistus suunab. Meenub aastatetagune kurioosne reklaam, kus turismiärimees lubas matkajad viia ööbima kaljukotka pesapuu alla ... Kaitsealal ei tohiks kindlasti ehitada ühtki laudteed ilma selle valitseja nõusolekuta.

Vahest tulekski kõigepealt kokku leppida, kuhu põhimõtteliselt laudteeots jõuda ei tohiks. Sellest lähtudes saab iga kaitseala või muu kaitstava objekti valitseja teha otsuse juba igal konkreetsel juhul.


Asume teele. Ehkki Kakerdaja rabarajale võib minna ükskõik kummast otsast, on tegijad soovitanud alustada Kooksimetsa poolt. Laudtee lähtub seal otse autoga ligipääsetavalt metsateelt ning juhib matkaja kõigepealt rabaserva siirdesoometsa.

Kakerdaja raba on üks Kõrvemaa suurimaid ja sügavamaid: pindala umbes 2400 hektarit ning turbalasundi sügavus kuni 8,5 meetrit. Et turvast ladestub meie kliimaoludes umbes millimeeter aastas, siis võib arvata, et see raba hakkas kujunema üle 8000 aasta tagasi. Mingil ajajärgul on raba kerkinud sedavõrd tugevasti, et peale servanõlva on kesksete laugastike ümber kujunenud veel teine. Rabas on rohkesti laukaid ning osa neist on tuhandete aastate jooksul ühinenud suureks laugasjärveks.


Siirdesoomets (nii nagu siirdesoo üldse) on üleminekukooslus madalsoo ja raba vahel. Kui madalsoometsas valitseb kask ning rabas mänd, siis siirdesoometsas saavad nad kokku. Sageli lisandub ka kuusk. Alustaimestikus kasvavad samuti nii madalsoo- kui ka rabataimed, esimesed mättavahelistes lohkudes, teised mätastel. Kõrgematel juuremätastel on leidnud endale koha laane- ja palumetsast tuttavad samblad ja rohttaimed. Kui juhtute rajale kevadsuvel, siis võib mätaste vahel näha isegi mõnd orhideed õitsemas.

Peagi kased taanduvad, ees on valgusrohke männimets.


Rabamets ümbritseb peaaegu alati rõngana lageraba, katab rabanõlva ning sageli ääristab laukaid. Siin valitsevad madalad jändrikud männid, nende all tihe, paiguti vööni ulatuv kääbuspõõsastik: sookail, sinikas, vaevakask, sekka ka kanarbikku, pohla ja mustikat.

Ida-Eesti rabades kuulub sellesse kooslusesse kindlasti ka hanevits, Lääne-Eesti rabades seda liiki pole. Et Kõrvemaa on just kahe vahel, siis siinsetes rabades kasvab hanevits paiguti. Ka Kakerdaja rabas on teda leitud, matkaraja ääres seni aga mitte. Tõenäoliselt pole ta siia veel jõudnud, ent viga võib olla ka selles, et hanevits hakkab silma vaid varakevadisel õitseajal (aprilli lõpp–mai algus), mil rabas eriti palju ei käida. Õiteta muutub ta sookailu-sinika koosluses üsna märkamatuks.

Rohttaimi on selles metsas õige napilt: siin-seal murakalehed (õied alates mai lõpust, siis saab ära tunda ka isas- ja emastaimed), sekka villpeapuhmad. See on tupp-villpea, kes suvel köidab pilku valgete villatuttidega. Tema õiepähikud kullendavad aga samuti varakevadel – siis, kui hanevits näitab oma valgete kellukate rida. Niisiis, järgmine matk Kakerdajasse tasub ette võtta ilusal aprillipäeval.


Lageraba on nagu lageraba ikka. Kõrgematel kühmudel – peenardel – üksikud madalad männijässid, kellel võib olla vanust sada ja enamgi aastat, nende ümber rabametsast tuntud kääbuspõõsad. Kevadist rabamatka väärib üks õitseja siingi: samblamättaid kohati koos jõhvikaväätidega kattev kukemari. Seesama okkaid meenutavate lehtedega roomav taim, kelle musti tuhmiläikelisi marju võib suvel julgesti proovida: need on läägevõitu, kuid söödavad ja koguni vitamiinirikkad. Samblamättail köidab pilku veel pisike alt valgete lehtede ja heleroosade õitega küüvits.

Servadest punaka, keskelt helerohelise turbasamblaga kaetud lohkude – älveste –servadel kasvab tavaliselt peenikese rohelise muruna valge nokkhein, sekka toekama õie(vilja)kobaraga rabakas. Just älveservast on kõige kindlam otsida ka pisikesi putukapüüdjaid – ümara- ja pikalehist huulheina.

Botaanikule on aga selles üpris üksluises rabapildis kõige olulisem õige tagasihoidlik taim, kes kasvab tihedate, suvel roheliste, sügisel ladvust kollaste rohututtidena. See on Lääne-Eesti rabades tavaline, ent Ida-Eestis haruldane raba-jänesvill, kes Kõrvemaal kasvab paiguti.

Jätkame teekonda taamal soost kerkiva ümara kupli – Hiies(s)aare poole.


Rabanõlv. Väike laudteeharu rabametsas kutsub mäkke ronima. Siin saab selgeks, miks raba kutsutakse ka kõrgsooks: ta kummub tõepoolest üle ümbritseva, aga igal pool ei ole tõus nõnda järsk. Kui nüüd meenutada, et nõnda kummuv raba koosneb kuni 95 protsendist veest ja et laukad ning järv seal üleval ei jookse veest tühjaks, siis saab kergemini mõistetavaks rabade olulisus vee hoidjatena: vesi on salvestatud turbasse ja turbasambla rakkudesse. Veerikkal ajal imeb see käsn end täis ning põuaperioodil loovutab vähehaaval.

Nõlva all on raba kõige märjem koht, seepärast kasvab siingi rohkesti pilliroogu. Teine laudteeharu juhib läbi roostiku Hiiesaarele.


Hiies(s)aar on rahvapärimuse järgi olnud kunagi hiiepaik.

Hiiessaareks kutsuti seda suuremate puude salka seal Kakerdaja raba servas. Seal kasvasid isegi suured pärnapuud. Sest on ikka palju aastaid, kui mina seal käisin. Seal oli üks kivi. Vanasti oli käidud seal. Vanadel eestlastel olid ju hiied, kus käidi annetamas. See kivi, mis seal oli, see oli seest natuke õõnsam ka, lohk ainult. Vist looduslik niisugune, lodu oli sees tal. See oli pelgupaik sõja ajal.
EFA II 45, 139/40 (20) < Järva-Madise khk., Albu v., Peedu k., Navaoja t. < Kanarbiku t. – M. Hiiemäe < Aksel Vink, sünd. 1918 (2003)

Jutuks olnud kivi pole viimastel otsingutel õnnestunud saarelt leida. Ja üldse: seestpoolt uudistades ei tundu see soosaar nii salapärane, kui eemalt vaadates. Männienamusega segametsas kasvab kuuske, kaske, haaba ja teisi lehtpuid. Mõned eriti haralised männid annavad märku sellest, et mets nende ümber peaks olema noorem: need männid pidid noorena kasvama valgusrohkemas keskkonnas. Siin puuduvad loodusmetsale omased tüvetüükad ning muud vana metsa tunnused: Hiies(s)aarel pole põlismetsa.

Alustaimestikus valitsevad suvel kõrged kastikud, nende all maikelluke, pisut metsmaasikat ja teisigi laane- ja salumetsade taimi. Siingi on ehk kõige kenam kevadel, sinilillede õitseajal.


Laugastik. Pange tähele: laukad on enamasti pikliku kujuga ning paigutunud ühes suunas. Üldiselt asuvad laukad kontsentriliste ringidena ümber raba keskme. Mida kaugemal rabalaest, seda piklikumad nad on. Raba lael seevastu võivad veesilmad olla ka ebakorrapärased ja laiad ning ühineda omavahel laugasjärve(de)ks (vt. kaarti). Laudtee juhib läbi laugastiku. Mõnes kohas ühendab laukaid veesoon: laudtee aitab soonikukohtadest üle.

Lauka vesi on väga pehme ja puhas. Tõmmu värvuse ja pisut mõrkja maitse annavad sellele humiinained. Et mineraalsoolad peaaegu puuduvad, siis ei kustuta laukavesi eriti janu, küll aga saab seal ujuja siidpehme naha: selle eest hoolitsevad vees sisalduvad kõrgmolekulaarsed orgaanilised ühendid.


Kakerdaja järv on tekkinud rabalae laugaste liitumisel, selle pindala küünib viimaste mõõtmiste andmeil 6,7 hektarini, sügavus 6–8 meetrini. Raba kerkides liituvad järgmistel aastatuhandetel järvega tõenäoliselt ka sellest lõunasse jäävad suured laukad, mis ise on samuti tekkinud väiksemate laugaste ühinemisel (vt. kaarti).

Nime on see järv ja rabagi saanud Eestis väga haruldaselt veelinnult järvekaurilt ehk kakerdajalt, kes pesitseb sügavatel selgeveelistel järvedel ja rabalaugastel ning sööb peamiselt kalu. Viimasel ajal seda lindu omanimelisel järvel paraku nähtud pole.

Teekond jätkubki piki järvekallast, kuni pöördub sealt raba lauge idanõlva laugastikku ning sealtkaudu kunagise Noku talu asemele rajatud puhkepaika.


Noku talu oli rajatud liivasele rabakaldale, kus polnud õiget põllu- ega karjamaad. Talu peremees Gustav Bokmann oli sepp, kelle juures käis lähikonna rahvas, aga tuldi kaugemaltki. Võimsad kased praeguse lõkkepaiga juures olid kunagi istutatud sepikoja ette. Taluhoonete ümbrus ja rabaserv olid veel neli aastakümmet tagasi, kui Noku peremees-perenaine siin oma vanaduspäevi veetsid, üsna lagedad: rehielamu köögiaknast paistis raba kätte. Nüüd on hoonete vundamendijäänusedki kadumas pealetungiva metsa alla.

Siit edasi viib metsatee (osalt paraku üle raielankide) Jäneda–Perila maanteele. Kel veel jaksu, võib sellelt põigata Kreo järvede äärde: kaht väikest õõtsikkaldaga metsajärve jäävad üsna metsatee ligidale (vt. kaarti).



ANN MARVET
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet