Mõned aastad tagasi ilmus Eesti Looduses sõnum pealkirjaga “Kas valgepöök kasvab Eestis nüüd looduslikult?” [1]. Sellele küsimusele tuleb küll vastata eitavalt. Eesti dendrofloora peaks olema piisavalt läbi uuritud, et looduslikult kasvavat valgepööki seni mitte märgata.

Harilik valgepöök (Carpinus betulus) on üsna laialdaselt levinud Leedumaal; Lätis kasvab see liik looduslikult vaid piiratud ulatuses Liepâja ümbruses. Seal on ilmselt ka valgepöögi kõige põhjapoolsem looduslik leiukoht Baltimaades. Eestis võib valgepööki näha mitmes pargis ja aias, tegemist on siiski introdutseeritud liigiga. Eesti mandriosas on ta külmaõrn ja kasvab tavaliselt põõsakujulisena, kuid sellest on ka mõned erandid.

Aakre metskonna kvartalil OP166 (endise Sangaste metskonna Mäeküla vahtkond) kasvab umbes 90-aastases vene lehise kultuuris teise rinde puuna valgepöök, kelle vanus on ligikaudu 80–90 aastat. Puistu teise rinde keskmine kõrgus on 19 meetrit (suurim 22 m), keskmine rinnasdiameeter 21 cm (jämedaimal 38 cm). Puude arv hektari kohta on 200 ja teise rinde tagavara (puutüvede mahtude summa) 62 tihumeetrit hektaril. Seega moodustab valgepöök märkimisväärse osa puistu tagavarast. Pole täpselt teada, kuidas ja millal istutati valgepöök lehisepuistu alla. Võimalik, et seda tehti ka mõned aastad pärast lehiste istutamist. Mitmel

selles puistus uuritud valgepöögil oli tüve juurekaela lähedane südamik mäda, seetõttu polnud võimalik puude täpset vanust määrata. Varjutaluva liigina on valgepöök suutnud rahuldavalt kasvada lehisepuistu all ja tugeva külgvarju tõttu sirgus enamik neist puukujuliseks. Lehise turbe all pole valgepöök oluliselt külma tõttu kannatanud.

Kirjeldatud puistu kasvab soodsa niiskusreþiimiga viljakal kasvukohal. Maapinna reljeef on lainjas, langusega põhja poole. Alusmetsas kasvavad sarapuu, kuslapuu, magesõstar, vaher, pihlakas, toomingas. Järelkasvus leiduvad ka mõned valgepöögid. Alustaimestikus on jänesekapsas, seljarohi, naat, lillakas, jänesesalat, koldnõges, metsosi, vaarikas, sõnajalad.

Selles puistus on valgepöök kasvanud Eesti olude kohta üllatavalt hästi. Küllap on seal oluline mõju väga soodsal mikrokliimal. Järvseljal on seda puud püütud kasvatada ligi saja aasta kestel, kuid karmimatel talvedel külmuvad põõsasjad puud tugevasti tagasi. Mõned neist viljuvad üle mitme aasta rikkalikult, ilmselt oleneb see kevadistest ilmaoludest. Ent seeme idanevus on võrdlemisi väike.

Eesti mandriosas saab valgepööki kasvatada varjatud kasvukohtades. Ta jääb meil peamiselt ikka kollektsiooniliigiks.

1. Leibak, Eerik; Kukk, Toomas 2003. Kas valgepöök kasvab nüüd Eestis looduslikult? – Eesti Loodus 54 (7/8): 77.