Eesti Looduse fotovõistlus
2006/7



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Euroopa haruldused Eestis EL 2006/7
Põldtsiitsitaja

Põldtsiitsitaja on meil avarate põllumaastike lind, kellele ei sobi aga täiesti puudeta väljad, kus viljeletakse ainult üht kultuuri.

Põldtsiitsitaja on talvikese mõõtu lind ja mis seal salata – tihti need kaks liiki ka segi aetakse. Vähemalt isalinde peaks küll iga vähegi tähelepanelik vaatleja eristama: talvikese pea on pesitsusajal ilusasti erkkollane, põldtsiitsitajal tuhkhall. Kui õnnestub näha lindu lähemalt, siis noka värvus reedab kõik: talvikese sinakashallika noka vastu on põldtsiitsitajal välja käia porgandikarva nokk, peale selle on hästi märgatav tema valkjas silmarõngas.

Levik Euroopas ja Eestis. Põldtsiitsitaja on levinud laial alal Vahemere maadest põhjapolaarjooneni ja Mandri-Euroopast kuni Väike-Aasiani. Ometi on neid enamikus piirkondades väga hõredalt ning püsivaks võib pidada vaid võrdlemisi kesise arvukusega populatsioone. Euroopa Liidu liikmesriikidest on suurim põldtsiitsitaja asurkond Hispaanias (200 000–225 000), pisut vähem elab neid linde Soomes (150 000–200 000), mujal juba tunduvalt vähem [4].

Meie aladel hakkas põldtsiitsitaja levima alles eelmise sajandi algul ning leviku kiirus oli suurim aastatel 1930–1950 [3], misjärel oli ta mõnel pool Põhja- ja Lääne-Eestis vaata et niisama arvukas kui talvike. Päris üldlevinud liik pole ta meie alal kunagi olnud, viimastel aastakümnetel on ta pigem taandumas.

Eestis on uue linnuatlase andmeil põldtsiitsitaja enim levinud Ida- ja Lääne-Virumaal, Harjumaal ja Pärnumaal, kuid üksikuid tõenäolise pesitsemise juhte on ka Jõgeva-, Lääne-, Hiiu- ja Saaremaalt.


Elupaik ja pesitsemine. Elupaigana eelistab põldtsiitsitaja üksikute puudega pikitud suuri lagedaid avamaastikke, kusjuures eelistatud on mitmekesine tera- ja juurviljapõldudega maastik. Enamik pesi on leitud just teraviljapõldudelt. Lõunapoolsetel aladel pesitseb meelsasti ka kuivadel kivistel heinamaadel ning oliivikasvandustes [4]. Soomes on asustustihedus suurim ekstensiivse majandamisega talumaadel, kus leidub markeerimispaikadeks sobivaid üksikuid puid või poste. Päris põhjas asustab põldtsiitsitaja ka kuivemate metsade raiesmikke, looduslikke rohumaid ja kuivemaid tundrapõndakuid [2].

Pesa on väga sarnane talvikese omaga, ehitatud peamiselt kõrtest ja taimejuurtest ning vooderdatud eht-tsiitsitajalikult karvade ja jõhvidega, mille sekka vaid harva ka mõni sulg satub. Harilikult pesitseb ta suve jooksul kaks korda, munedes korraga kolm kuni kuus muna. Haudumine kestab pisut alla kahe nädala, kümnepäevased pojad lahkuvad juba pesast ning saavad umbes kahenädalaselt lennuvõimeliseks. Titeeas toidetakse neid putukatega, kogu muu elu valdavad põldtsiitsitaja toidus umbrohuseemned.


Ohud. Põldtsiitsitaja on üks neist liikidest, kelle käekäik tundub olevat inimese omaga otse vastupidine. Kui Euroopa põllumeeste elujärg on tänu toetustele ja sellega seotud põllumajanduse ümberkorraldustele üldiselt paranenud, siis samavõrd on kehvemini läinud põldtsiitsitajal. Eriti kehvad on lood seal, kus põldudevahelisi puuderibasid on vähemaks jäänud ning kus suurtel aladel kasvatatakse üht ja sama kultuuri. Hädade põhjusi on rohkemgi: tee-eehitus (võetakse maha hekid), pesitsusaegne häirimine, ülekarjatamine; aga ka küttimine: Prantsusmaal leiab inimese käe läbi surma hinnanguliselt 50 000 põldtsiitsitajat aastas [4]!


Selle linnu püsimisele aitaks kaasa nn. traditsioonilise põllumajanduse säilitamine: et oleks mitmekesiste kultuuridega põllumaastik, kus avatud alad vahelduvad põllupeenardel kasvavate puude-põõsastega. Ja loomulikult võiks 21. sajandil loobuda ka tapakire rahuldamisest laululindude peal!


1. Cramp, Stanley et al. 1983. Handbook of birds of Europe, the Middle East and North Africa: the Birds of Western Palearctic 9: 209–223.


2. Koskimies, Pertti 1989. Distribution and numbers of Finnish breeding birds: appendix to


Suomen Lintuatlas. Helsinki: SLY:n Lintutieto Oy.


3. Kumari, Eerik 1954. Eesti NSV linnud. Tallinn.


4. Tucker M. Graham; Heath F. Melanie. 1994. Birds in Europe. Their Conservation Status. BirdLife Conservation Series No. 3. BirdLife International.



JAANUS ELTS
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet