Eesti Looduse fotovõistlus
2006/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Panin tähele EL 2006/8
Ritsikas koduaknal

Avastasin ootamatu külalise oma koduaknalt (Järvamaal Simisalus) ühel mullusel augustipäeval. Kui teda seal märkasin, tegin kiiresti pildi. Et minu kaameral (NIKON COOLPIX 5000) kulub TIFF-pildi laadimiseks üsna palju aega, siis jõudsin teha ainult ühe veel, sest tegelane jalutas mööda klaasi üles ja kadus. Järgmisel päeval nägin veel kahte samasugust looma akna all rohus (aknaalune on üsna metsistunud).

Lapsepõlvest mäletan, et sellised ritsikad olid vähemalt Järvseljal (Tartumaal) väga tavalised ja nende hammustusega üritati ravida soolatüükaid. Simisalus olen neid näinud küll varemgi, kuid siiski harva.

Vastab entomoloog Mati Martin


Foto autor on tabanud üsna harva ettejuhtuva momendi harilikust lauluritsikast (Tettigonia cantans). Tema on üks Eesti suurimaid sihktiivalisi (kehapikkus kuni 34 mm), kes elab täiskasvanuna tavaliselt puudel ja põõsastel. Sellele viitab ka ritsika ereroheline, lehestikuga hästi kokkusobiv värvus. Esimesed kasvujärgud arenevad siiski rohurindes.

Arvatavasti on kõik inimesed kuulnud soojadel juuli- ja eriti augustiöödel oma koduaias, metsaservas või pargis lauluritsika siristamist. Ta on levinud kogu Mandri-Eestis, puudub saartel. Saaremaal ja Hiiumaal elab teine, harilikust lauluritsikast veidi suurem roheline lauluritsikas (Tettigonia viridissima). Mõlemad rohelise kuuega ritsikad on peamiselt röövtoidulised ega ütle ära ka liigikaaslase nahkapanekust. Häda korral võivad toituda ka ainult taimedest.

Kui aga niitudel ringi käia, siis võib rohus leida kahe eelmise liigiga peaaegu niisama suurt heinaritsikat (Tecticus verrucivorus) ehk rahvakeeles „käsnasalvajat“. Erinevalt oma puudel ja põõsastel elavatest suguvendadest on tema veidi pruunikirjum. Oma nime on see ritsikas saanud sellest, et ta enesekaitseks tõepoolest hammustab ning eritab haavale läbi suuava pruunikat maosisu. Samamoodi käituvad ka eelnimetatud liigid, kuid heinaritsikas on nendest tuntum, sest heinateol puututi temaga sagedamini kokku. Rahvapärimuse kohaselt on sellel pruunil vedelikul raviv toime: pidavat eemaldama nahalt soolatüükaid.

Tekib küsimus: kuidas suudab see suur ja üsna raske ritsikas püsida peegelsiledal klaasil? Fotolt ongi näha üks oluline detail: nende putukate käpalülidel on erilised kleepuvad jätked – niinimetatud taklemispadjandid. Jätkete abil kleebib putukas end kergesti substraadi külge, olgu see siis puuoks, taimekõrs, kivi või klaas, ja sama kergesti võib ta end ka vabastada. Taklemispadjandeid on teisteski putukarühmades. Nendest tuntumatel, kärbestel, asuvad sellised moodustised aga üksnes käpa viimasel lülil.

Teadlased uurivad siiamaani, kuidas selline süsteem toimib, kuid seda saladust pole veel suudetud lahendada. Kui mehhanism välja selgitatakse, loob see inimesele uued võimalused liikuda siledatel pindadel. Siis võiks inimene panna jalga vastavad saapad ja kätte kindad ning ronida mööda vertikaalset klaasi või muud siledat pinda samamoodi, nagu seda teeb pildil olev lauluritsikas.



Rein Arjukese
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet