Eesti Looduse fotov�istlus
2006/8



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2006/8
Rahvakultuur aitab meil olla oma ngu

Ants Viires on sndinud 23. detsembril 1918 Tartus. Lpetas Tartu likooli 1945. Ttas 19421946 eesti rahva muuseumis, oli 19461949 Tartu likooli aspirant. Kaitses ajalookandidaadi t 1955 Tartus (Eesti rahvaprane puutndus) ja ajaloodoktori t 1979 Moskvas (Baltimaade rahvaprase pllumajandusliku transpordi ajalugu). 19521956 ttas Saku tehnikumis keeltepetajana. Alates 1956 teaduste akadeemia ajaloo instituudis mitmesugustel ametikohtadel: 19831987 etnograafiasektori juhataja, 19881992 juhtteadur-konsultant, 19921996 etnoloogiasektori juhataja. 19831999 ajakirja Ethnologia Europaea toimetuskolleegiumi liige. Uurinud peamiselt eestlaste jt. Baltimaade rahvaste ainelise kultuuri ajalugu ning eesti rahvakultuuri murrangulist mberkujunemist alates 19. sajandi keskpaigast. Koostanud ja toimetanud Eesti rahvakultuuri leksikoni (1995, 2001) ja Eesti rahvakultuuri (1998, kordustrkk ilmub sel aastal), avaldanud poeemi Seitsme maa ja seitsme mere taha (1991) ja Pndaku Jaagu nime all kirjanduslikke palu, tlkinud aimekirjandust. Helsingi likooli audoktor (1982), Soome teaduste akadeemia vlisliige (1984), Kuningliku Gustav Adolfi akadeemia (Uppsala) auliige (1989). ENSV teeneline teadlane (1989).

Kas see, kuidas Eestis on puitu kasutatud, on kohapeal vlja meldud vi naabritelt pitud?


See pole kerge ksimus. Usun, et siin on nii hte kui teist. Metsane on meie maa kogu aeg olnud, olles siiani muu Euroopaga vrreldes sna metsarikas. Vga lhedane kontakt puudega prineb eestlasil seega juba rgajast. On ju inimesele omane kige oma mbruse tundmappimise iha, uudishimu. Teiseks muidugi ka huvi oma otstarveteks midagi kasutatavat leida just lhemast mbruskonnast. See on pannud inimese puid juba sna varakult hoolega thele panema ja omavahel eristama. See kik on inimesele loomuprane ja midagi eestiprast siin pole.

Kui ma igesti mletan, on puude ja nende osade nimetused meil vga vanad ja seega. ka eestiprased, kuigi leidub ka laene naaberkeeltest. Paljud nimetused on hised lhedase sugulusrahva soomlastega ja teiste soome-ugri rahvastega. Nii et puude rahvas oleme olnud juba rgsest ajast. Pole siis phjust imestada, et perekonnanimede panekul 19. sajandi algul valiti sna sageli enda nimeks mne puu nimetus: Tamm, Kask, Kuusk, Mnd, Pedak, Kadak, Paju, Vaher, Prn jne.


Kas see, et reha pulki on otstarbekas teha just sellest vi teisest puust, on katse-eksituse kaudu kohapeal jrele proovitud?


Usun kll, et sellised arvamused, mis puuliik mingi asja jaoks sobib, on pikema vi lhemaaegse katse ja eksituse tulemus. Niteks on vga heaks rehapulga puuks peetud sirelit. Sirel ise on siinmail suhteliselt uus psas ja snagi laenatud. Aga kui uued puuliigid tulevad, siis uuritakse peagi vlja, milleks nad klbavad, kas neid saab peale ilu ka praktiliselt ra kasutada.


Uute puude-psaste sissetoomine on jtnud tunde, et talupojad on vramaa puid ihaldades pdnud sarnaneda misnikega: talukoha mber pannakse pigem kasvama Saksamaa kuusk kui kodumaine liik.


Eks kodumaised vahtrad ja tammed on ikka tavalised uepuud. Aga huvitav on see, et uepuud pole meil kuigi plised. Metsarahvana pdsime puudest natuke eemale pseda, seda enam, et puudega henduses leidub sski ja muid ttuid loomi rohkem kui lageda maa peal. Vanadel taluvaadetel, piltidel, mis alates 17. sajandist olemas, on talud vrdlemisi puudevaesed. Tuleb meelde 18. sajandi lpus Riias elanud suur kirjamees ja hea joonistaja Brotze, kes on Prnu mbruses palju ringi rnnanud. Sealt on tal Saarde metsakandist taluvaateid, kus taluued on peaaegu ilma puudeta.


Miks siis hilisemal ajal on hakatud puid istutama vi uele alles jtma?


Tsisem uepuude mood tekkis meil19. sajandi keskpaiku, eriti seoses talude priseksostmisega. Siis tunti end korraga telise peremehena ja eeskuju oli lhedalt vtta prisperemehe eeskujuks oli esmajoones misasaks. Misatel olid toredad pargid, kust saadi kindlasti puude kohta eeskuju.


Puuaeg on lppenud 20. sajandi algusega ja puidust igapevaesemeid enam ei tunta. Sellega oleme vist kaotanud suure osa rahvateadmistest?


Kllap see on ige. Puuksit on igapevases elus vajunud ha enam unustuse hlma ja see on paratamatu. Kaubalisuse kasv ja lemaailmne tarbimisbuum on siin tugevat mju avaldanud. Aga puude mningane thtsus psib ka ndisajal, olgu vi meile nii omase sauna kttepuudena ja saunalavade tarbeks.


Kas peaks seda tarkust kunstlikult alal hoidma vi nentima, et mis seal ikka, las ununeb?


Tnapeval on linnarahval ldiselt tavaks kujunenud suviti maal elada. See on ieti juba vanast ajast nii olnud, sest alles mni plvkond tagasi oli suurem osa linnarahvast otseste maajuurtega ja sidemed maaga tugevad. Paljudel on oma suvilad. Suvi viib inimese loodusele ja puudele jlle lhedale. Suviste nokitsemiste puhul on praegusel ajal suuri vimalusi tegeleda mingil mral ka puutga.


Mis ldse on eesti rahvusele iseloomulik peale keele ja rahvariiete?


Kllap on ka meie mtteviisis vana rahvakultuuri prandit. Niteks eestlane on individualist. See on just metsarahvale, metsamehele iseloomulik joon, mis prineb vga kaugest minevikust.


Tnapeval ptakse ikka ka ht-teist taastada vi uuesti luua. Niteks hiisi les otsida vi maausku tutvustada.


See on muidugi vrt asi, et hiied uuesti les otsitakse ja neid tutvustatakse. Sealjuures mina isiklikult kll ei usu, et see praegu levitatav maausk oleks pris ige pline usk. See on ikka pseudousk (naerab). Sna maausk ise on imelik, seob nagu linlast maa-eluga. Tegelikult meldakse selle all vana rahvausku. Sealjuures aga meie rahvausk, nagu me tnapeval seda teame, on konglomeraat mitmetest asjadest: vanad ja uued jooned, osa kristlusest le vetud jne. Midagi vga ehtsalt rgset selles kindlasti pole.


Aga ehk on selline pseudousk ikka parem kui ldse mitte midagi?


Vib-olla testi. Pseudo- kuulub ju ka inimese elu juurde. Ainult et rahvateadlasena ei oska ma seda tnapeva maausku muistse usundiga vga tsiselt siduda. Paraku pole ma vastavatest tseremooniatest kunagi ise osa vtnud, nii et vib-olla teen maausuga tegelejatele liiga.


Kas etnoloogia on eelkige kirjeldav teadus, millest ndisajal otseselt miskit praktilist kasu ei ole?


Mis on praktiline kasu? See, et saad sa, juua, endal hinge sees pidada, rivad selga, peavarju pea kohale? Selleks ei aita paljud teadmised tepoolest kuigivrd kaasa. Vanarahva primust on meil kogutud le saja aasta ning kogud on sna suured ja hoolega hoitud. Pikka aega on selle hirmuga kogutud, et kik on kadumas ja varsti pole sellest midagi jrel. Tegelik elu on nidanud vastupidist: kllalt olulisi elemente vanast rahvaprimusest ja mtteviisist on ikka edasi kandunud. Muidugi linnaelu ja massimeedia nivelleerivad sna palju ra. Kuid teisipidi on nha, et sellele on reaktsioon igal pool Euroopas mingil mral arenemas. Ka meil siin Eestis tahetakse omapra silitada ja esile tsta. Maausu liikumine tnapeval on ks siia kuuluvaid nhtusi. Eesmrk on eripalgelisus, teistest erineda. Kui liikuda maalt maale, paistab iga maa juba vliselt eri ngu.


Mis viks siis olla Eesti ngu?


Niteks Eesti maa-asustus on tiesti selgelt meie oma ngu. Siin tegi suure pahanduse muidugi vahepealne kollektiviseerimine, mis andis raske hoobi vanadele taludele. Aga nneks on kllalt palju veel siiski silinud. Kige lhedasemad on meie taludele Lti talud, see on hise ajaloolise saatuse tulemus. Meie teiste naabermaade Soome, Vene, Rootsi maa-asustus on silmale nhtavalt teist laadi.


Kas eesti ksitvahendite nimetustes ilmneb saksa mjusid? Olid ju meie linnaksitlised pikka aega peamiselt sakslased.


Paljud neist, eesotsas haamri ja tangidega on algupraselt alamsaksa laenud. Esialgne saksa asustus saabus siia philiselt Loode-Saksamaalt Lbecki tagant, see oli Alam-Saksa ala. Kohalik saksa keel oli Eestis ja Ltis 18. sajandi alguseni alamsaksa keel. Alles seejrel hakati saksa ldkeelt kasutama.


Aga mjud teistelt naabritelt, nagu Lti, Vene ja Soome?


Vanad jooned meie rahvakultuuris haakuvad Phja-Eestis vga selgesti Soomega, eriti loodepoolses Eestis, kus ka. keelemurre on soome keelele lhedane. On kll ka vaieldud, et lunaeesti keel on soome keelele lhedasem kui phjaeesti oma. Luna-Eestis on hulk murdesnu hised soome keelega. Luna-Eesti oli keskajast kuni 20. sajandi alguseni Liivimaa kubermangu teiskeelne tagamaa, mistttu ka sealne keel psis hoopis vanaprasemana. Phja-Eestis, mis oli omaette kubermang, arenes keel iseseisvalt, kujunedes 19. sajandi jooksul leeestiliseks kirjakeeleks.


Mida arvata vru ja setu kirjakeelest ja selle petamisest?


No mis seal ikka, andku minna (naerab). Mina ise olen ka Tartu-Vru murde piirilt prit lunaeestlane ning lapseplves knelesin sealset murret vabalt. Nd olen selle suurelt osalt unustanud. Aga tollal ei tundunud see vgivallana, kui Luna-Eestis petati ldist eesti kirjakeelt. Olin kll linnalaps, Tartust prit, aga suviti olin maal vanavanemate juures. Ei mleta, et seal oleks keegi arvanud, et neile vrast keelt peale surutakse. Kik tundus loomulikuna. Ei tuntud mingit vajadust oma kirjakeele jrele. Murdekeelseid kirjanikke leidus ju ka siis, eriti luules. Jaan Lattik kirjutas oma noortejuttudes otsekne valdavalt murdekeeles.


Kas kuuse tuppatoomine on Eestist prit?


Mtlete vist julukuuske? Kuuseokste kasutamine matuste puhul on tkk maad plisem kui julukuused, mis on sakslastelt le vetud. Neil ilmus julupuu 16.17. sajandil, algul Prantsuse-Saksa piiri kandis. Selle ajalugu on vga tpselt teada. Lastele riputati kuuse otsa maiustusi. ldisemaks tavaks sai see Saksamaal 18. sajandi lpus, meil aga ligikaudu sajandi vrra hiljem, sealjuures ikka esialgu kohalikku saksa eeskuju jlgides.


Milliseid rahvathtpevadega kombeid peaksime ehk uuesti thistama hakkama?


Kombed kanduvad rahva hulgas iseseisvalt edasi. Erilist tuget anda pole siin minu meelest vaja. Alles on psinud need vanad kombed, mis on linnadesse le kandunud, nagu niteks mardiks ja kadriks kimine, laskudes seejuures allapoole, tiskasvanutelt lastele. Julukombeid on uuemal ajal ka laiendatud, uuesti rgitakse Tahma-Toomastest julude eel. Need on ju pris toredad kombed, vib rahuga kasutada. Vastlaliugu saab ka linnas teha. Teadus vib siin omalt poolt ehk vaid mningat nu anda.


Kuidas tekkis Teil ldse huvi puude vastu rahvakultuuris?


Teatud mral on muidugi sdi Eesti Loodus: he artikli avaldasin ja seejrel tehti ettepanek, et viksin sama suunda jtkata. Minu raamat Puud ja inimesed (1975, 2. tr. 2000) sndiski Eesti Looduses ilmunud artiklite phjal, ht-teist kirjutasin sinna ka juurde. Pean tlema, et tollal oli mul auahnust, et mtlesin ka teisest samalaadsest seeriast Veed ja inimesed, hakkasin isegi materjali koguma, kuid igasugused muud tlesanded ei lubanud asja tsiselt ksile vtta. Mned artiklid olen kll sel teemal avaldanud.


Kuidas teist ldse etnoloog sai?


Olen sellest varem ka mlestustes kirjutanud, et tnu nukogude vimule (naerab). Vrskes Nukogude Eestis algas likoolis 1940. aasta sgisel nukogude ppessteem. Vana ssteemi jrgi said jtkata need lipilased, kes olid juba kolmandale aastale judnud. Astusin likooli 1937, aga vahepeal teenisin poolteist aastat Eesti kroonut. Alles 1940. aasta algul sain pinguid jtkata. Olin nii vhe eksameid teinud, et teinegi ppeaasta oli mul lpetamata. Et jda vana ssteemi juurde, otsustasin krvale jtta inglise filoloogia, kus oli nii palju raskeid eksameid, et ma poleks judnud. Kuulasin just professor Gustav Rnga huvitavaid loenguid etnograafilistest reaaliatest, mis toimusid eesti rahva muuseumi vljapanekutes. Vaatasin, et etnograafias on mitu korda vhem eksameid. Nii vtsingi etnograafia endale uueks ppeaineks, vana ssteemi jrgi lemastmeni vlja. pingud etnograafias jtkusid 1940. aastail endiselt vana rahvakultuuri alal, mingeid uusi nudeid ei esitatud. See oli uutes oludes eriti smpaatne. Peale selle jtkasin ka eesti keele pinguid, millest mul on vga palju kasu olnud, sest asjad ja nende nimetused kuuluvad kokku.


Kas teil on olnud pilasi, kes teie suundi ndisajal jtkavad?


Ega eriti pole olnud, sest mul on olnud krgkoolis vaid harva ksikuid loengukursusi, seetttu pole ma tudengeid innustanud ka mu suundi jtkama (naerab). Lhedasi alasid on kll ksitletud, niteks rahvaprast ksitd professor Elle Vunder Tartu likoolis. Tema oli minu pilane ja peab siiani vahel minuga nu.


Kas Eesti etnoloogias on valdkondi, mida senini pole svitsi ksitletud?


Need alad on jnud ha kitsamaks. Kaua aega oli tsisemalt ksitlemata kombestik,. folkloristika ja etnoloogia vahepealne valdkond, mis nd on judsalt ksile vetud peamiselt folkloristide hoolel. sna visalt arenes klade uurimine, kuni tuli Gea Troska ja tegi selles valdkonnas suure t ra. Kllap viksemaid aukusid leiab edasigi, kui asi ktte vtta. Kige suurem auk oli lhiminevik ja ndisaeg, millega on tegelema hakatud alles viimasel ajal.

Selle aasta puu pajuga seoses tuli meelde veel ks teema, mis on tsisemalt uurimata: korvipunumine ja korvide kasutamine. Usun, et see vrib tsist thelepanu, sest korvide kasutajaid jtkub tnapevani. Mingisugune korvikollektsioon peaks eesti rahva muuseumis leiduma.


Kuidas praegusaegne etnoloogia Eestis paistab?


Eks ta tnapevastub: on hakatud tegelema rohkem ndisaegse elu uurimisega. See on lemaailmne arengusuund, mis mujal algas varem, aga meil trkas 1990. aastatel, kui saime vabad ked. Siiani on raskusi uurimismetoodikaga, mis on psinud kaunis ebamrasena. Ka pole priselt selge eesmrk, mida taotleda. Minevikuline suund on nd mnevrra krvalisemaks jnud, aga mitte kadunud. On valdkondi, mis on tepoolest lbi ttamata. Ent on tekkinud ka uusi valdkondi, nagu linnarahva elu. Ega ndisaja poekaupadega asi nii lihtne olegi: tekivad omad eelistused, mis vrivad thelepanu. Mida ostetakse ja mida mitte? Miks? Neid protsesse ei pane iga pev thele, kuid nad on olemas. Teeme ju valiku selle hulgast, mida meile poodides kaela ptakse mrida. Vi vhemalt ritame teha (naerab).

Kui ma igesti mletan, on puude ja nende osade nimetused meil vga vanad ja seega. ka eestiprased, kuigi leidub ka laene naaberkeeltest. Paljud nimetused on hised lhedase sugulusrahva soomlastega ja teiste soome-ugri rahvastega. Nii et puude rahvas oleme olnud juba rgsest ajast. Pole siis phjust imestada, et perekonnanimede panekul 19. sajandi algul valiti sna sageli enda nimeks mne puu nimetus: Tamm, Kask, Kuusk, Mnd, Pedak, Kadak, Paju, Vaher, Prn jne.


Kas see, et reha pulki on otstarbekas teha just sellest vi teisest puust, on katse-eksituse kaudu kohapeal jrele proovitud?


Usun kll, et sellised arvamused, mis puuliik mingi asja jaoks sobib, on pikema vi lhemaaegse katse ja eksituse tulemus. Niteks on vga heaks rehapulga puuks peetud sirelit. Sirel ise on siinmail suhteliselt uus psas ja snagi laenatud. Aga kui uued puuliigid tulevad, siis uuritakse peagi vlja, milleks nad klbavad, kas neid saab peale ilu ka praktiliselt ra kasutada.


Uute puude-psaste sissetoomine on jtnud tunde, et talupojad on vramaa puid ihaldades pdnud sarnaneda misnikega: talukoha mber pannakse pigem kasvama Saksamaa kuusk kui kodumaine liik.


Eks kodumaised vahtrad ja tammed on ikka tavalised uepuud. Aga huvitav on see, et uepuud pole meil kuigi plised. Metsarahvana pdsime puudest natuke eemale pseda, seda enam, et puudega henduses leidub sski ja muid ttuid loomi rohkem kui lageda maa peal. Vanadel taluvaadetel, piltidel, mis alates 17. sajandist olemas, on talud vrdlemisi puudevaesed. Tuleb meelde 18. sajandi lpus Riias elanud suur kirjamees ja hea joonistaja Brotze, kes on Prnu mbruses palju ringi rnnanud. Sealt on tal Saarde metsakandist taluvaateid, kus taluued on peaaegu ilma puudeta.


Miks siis hilisemal ajal on hakatud puid istutama vi uele alles jtma?


Tsisem uepuude mood tekkis meil19. sajandi keskpaiku, eriti seoses talude priseksostmisega. Siis tunti end korraga telise peremehena ja eeskuju oli lhedalt vtta prisperemehe eeskujuks oli esmajoones misasaks. Misatel olid toredad pargid, kust saadi kindlasti puude kohta eeskuju.


Puuaeg on lppenud 20. sajandi algusega ja puidust igapevaesemeid enam ei tunta. Sellega oleme vist kaotanud suure osa rahvateadmistest?


Kllap see on ige. Puuksit on igapevases elus vajunud ha enam unustuse hlma ja see on paratamatu. Kaubalisuse kasv ja lemaailmne tarbimisbuum on siin tugevat mju avaldanud. Aga puude mningane thtsus psib ka ndisajal, olgu vi meile nii omase sauna kttepuudena ja saunalavade tarbeks.


Kas peaks seda tarkust kunstlikult alal hoidma vi nentima, et mis seal ikka, las ununeb?


Tnapeval on linnarahval ldiselt tavaks kujunenud suviti maal elada. See on ieti juba vanast ajast nii olnud, sest alles mni plvkond tagasi oli suurem osa linnarahvast otseste maajuurtega ja sidemed maaga tugevad. Paljudel on oma suvilad. Suvi viib inimese loodusele ja puudele jlle lhedale. Suviste nokitsemiste puhul on praegusel ajal suuri vimalusi tegeleda mingil mral ka puutga.


Mis ldse on eesti rahvusele iseloomulik peale keele ja rahvariiete?


Kllap on ka meie mtteviisis vana rahvakultuuri prandit. Niteks eestlane on individualist. See on just metsarahvale, metsamehele iseloomulik joon, mis prineb vga kaugest minevikust.


Tnapeval ptakse ikka ka ht-teist taastada vi uuesti luua. Niteks hiisi les otsida vi maausku tutvustada.


See on muidugi vrt asi, et hiied uuesti les otsitakse ja neid tutvustatakse. Sealjuures mina isiklikult kll ei usu, et see praegu levitatav maausk oleks pris ige pline usk. See on ikka pseudousk (naerab). Sna maausk ise on imelik, seob nagu linlast maa-eluga. Tegelikult meldakse selle all vana rahvausku. Sealjuures aga meie rahvausk, nagu me tnapeval seda teame, on konglomeraat mitmetest asjadest: vanad ja uued jooned, osa kristlusest le vetud jne. Midagi vga ehtsalt rgset selles kindlasti pole.


Aga ehk on selline pseudousk ikka parem kui ldse mitte midagi?


Vib-olla testi. Pseudo- kuulub ju ka inimese elu juurde. Ainult et rahvateadlasena ei oska ma seda tnapeva maausku muistse usundiga vga tsiselt siduda. Paraku pole ma vastavatest tseremooniatest kunagi ise osa vtnud, nii et vib-olla teen maausuga tegelejatele liiga.


Kas etnoloogia on eelkige kirjeldav teadus, millest ndisajal otseselt miskit praktilist kasu ei ole?


Mis on praktiline kasu? See, et saad sa, juua, endal hinge sees pidada, rivad selga, peavarju pea kohale? Selleks ei aita paljud teadmised tepoolest kuigivrd kaasa. Vanarahva primust on meil kogutud le saja aasta ning kogud on sna suured ja hoolega hoitud. Pikka aega on selle hirmuga kogutud, et kik on kadumas ja varsti pole sellest midagi jrel. Tegelik elu on nidanud vastupidist: kllalt olulisi elemente vanast rahvaprimusest ja mtteviisist on ikka edasi kandunud. Muidugi linnaelu ja massimeedia nivelleerivad sna palju ra. Kuid teisipidi on nha, et sellele on reaktsioon igal pool Euroopas mingil mral arenemas. Ka meil siin Eestis tahetakse omapra silitada ja esile tsta. Maausu liikumine tnapeval on ks siia kuuluvaid nhtusi. Eesmrk on eripalgelisus, teistest erineda. Kui liikuda maalt maale, paistab iga maa juba vliselt eri ngu.


Mis viks siis olla Eesti ngu?


Niteks Eesti maa-asustus on tiesti selgelt meie oma ngu. Siin tegi suure pahanduse muidugi vahepealne kollektiviseerimine, mis andis raske hoobi vanadele taludele. Aga nneks on kllalt palju veel siiski silinud. Kige lhedasemad on meie taludele Lti talud, see on hise ajaloolise saatuse tulemus. Meie teiste naabermaade Soome, Vene, Rootsi maa-asustus on silmale nhtavalt teist laadi.


Kas eesti ksitvahendite nimetustes ilmneb saksa mjusid? Olid ju meie linnaksitlised pikka aega peamiselt sakslased.


Paljud neist, eesotsas haamri ja tangidega on algupraselt alamsaksa laenud. Esialgne saksa asustus saabus siia philiselt Loode-Saksamaalt Lbecki tagant, see oli Alam-Saksa ala. Kohalik saksa keel oli Eestis ja Ltis 18. sajandi alguseni alamsaksa keel. Alles seejrel hakati saksa ldkeelt kasutama.


Aga mjud teistelt naabritelt, nagu Lti, Vene ja Soome?


Vanad jooned meie rahvakultuuris haakuvad Phja-Eestis vga selgesti Soomega, eriti loodepoolses Eestis, kus ka. keelemurre on soome keelele lhedane. On kll ka vaieldud, et lunaeesti keel on soome keelele lhedasem kui phjaeesti oma. Luna-Eestis on hulk murdesnu hised soome keelega. Luna-Eesti oli keskajast kuni 20. sajandi alguseni Liivimaa kubermangu teiskeelne tagamaa, mistttu ka sealne keel psis hoopis vanaprasemana. Phja-Eestis, mis oli omaette kubermang, arenes keel iseseisvalt, kujunedes 19. sajandi jooksul leeestiliseks kirjakeeleks.


Mida arvata vru ja setu kirjakeelest ja selle petamisest?


No mis seal ikka, andku minna (naerab). Mina ise olen ka Tartu-Vru murde piirilt prit lunaeestlane ning lapseplves knelesin sealset murret vabalt. Nd olen selle suurelt osalt unustanud. Aga tollal ei tundunud see vgivallana, kui Luna-Eestis petati ldist eesti kirjakeelt. Olin kll linnalaps, Tartust prit, aga suviti olin maal vanavanemate juures. Ei mleta, et seal oleks keegi arvanud, et neile vrast keelt peale surutakse. Kik tundus loomulikuna. Ei tuntud mingit vajadust oma kirjakeele jrele. Murdekeelseid kirjanikke leidus ju ka siis, eriti luules. Jaan Lattik kirjutas oma noortejuttudes otsekne valdavalt murdekeeles.


Kas kuuse tuppatoomine on Eestist prit?


Mtlete vist julukuuske? Kuuseokste kasutamine matuste puhul on tkk maad plisem kui julukuused, mis on sakslastelt le vetud. Neil ilmus julupuu 16.17. sajandil, algul Prantsuse-Saksa piiri kandis. Selle ajalugu on vga tpselt teada. Lastele riputati kuuse otsa maiustusi. ldisemaks tavaks sai see Saksamaal 18. sajandi lpus, meil aga ligikaudu sajandi vrra hiljem, sealjuures ikka esialgu kohalikku saksa eeskuju jlgides.


Milliseid rahvathtpevadega kombeid peaksime ehk uuesti thistama hakkama?


Kombed kanduvad rahva hulgas iseseisvalt edasi. Erilist tuget anda pole siin minu meelest vaja. Alles on psinud need vanad kombed, mis on linnadesse le kandunud, nagu niteks mardiks ja kadriks kimine, laskudes seejuures allapoole, tiskasvanutelt lastele. Julukombeid on uuemal ajal ka laiendatud, uuesti rgitakse Tahma-Toomastest julude eel. Need on ju pris toredad kombed, vib rahuga kasutada. Vastlaliugu saab ka linnas teha. Teadus vib siin omalt poolt ehk vaid mningat nu anda.


Kuidas tekkis Teil ldse huvi puude vastu rahvakultuuris?


Teatud mral on muidugi sdi Eesti Loodus: he artikli avaldasin ja seejrel tehti ettepanek, et viksin sama suunda jtkata. Minu raamat Puud ja inimesed (1975, 2. tr. 2000) sndiski Eesti Looduses ilmunud artiklite phjal, ht-teist kirjutasin sinna ka juurde. Pean tlema, et tollal oli mul auahnust, et mtlesin ka teisest samalaadsest seeriast Veed ja inimesed, hakkasin isegi materjali koguma, kuid igasugused muud tlesanded ei lubanud asja tsiselt ksile vtta. Mned artiklid olen kll sel teemal avaldanud.


Kuidas teist ldse etnoloog sai?


Olen sellest varem ka mlestustes kirjutanud, et tnu nukogude vimule (naerab). Vrskes Nukogude Eestis algas likoolis 1940. aasta sgisel nukogude ppessteem. Vana ssteemi jrgi said jtkata need lipilased, kes olid juba kolmandale aastale judnud. Astusin likooli 1937, aga vahepeal teenisin poolteist aastat Eesti kroonut. Alles 1940. aasta algul sain pinguid jtkata. Olin nii vhe eksameid teinud, et teinegi ppeaasta oli mul lpetamata. Et jda vana ssteemi juurde, otsustasin krvale jtta inglise filoloogia, kus oli nii palju raskeid eksameid, et ma poleks judnud. Kuulasin just professor Gustav Rnga huvitavaid loenguid etnograafilistest reaaliatest, mis toimusid eesti rahva muuseumi vljapanekutes. Vaatasin, et etnograafias on mitu korda vhem eksameid. Nii vtsingi etnograafia endale uueks ppeaineks, vana ssteemi jrgi lemastmeni vlja. pingud etnograafias jtkusid 1940. aastail endiselt vana rahvakultuuri alal, mingeid uusi nudeid ei esitatud. See oli uutes oludes eriti smpaatne. Peale selle jtkasin ka eesti keele pinguid, millest mul on vga palju kasu olnud, sest asjad ja nende nimetused kuuluvad kokku.


Kas teil on olnud pilasi, kes teie suundi ndisajal jtkavad?


Ega eriti pole olnud, sest mul on olnud krgkoolis vaid harva ksikuid loengukursusi, seetttu pole ma tudengeid innustanud ka mu suundi jtkama (naerab). Lhedasi alasid on kll ksitletud, niteks rahvaprast ksitd professor Elle Vunder Tartu likoolis. Tema oli minu pilane ja peab siiani vahel minuga nu.


Kas Eesti etnoloogias on valdkondi, mida senini pole svitsi ksitletud?


Need alad on jnud ha kitsamaks. Kaua aega oli tsisemalt ksitlemata kombestik,. folkloristika ja etnoloogia vahepealne valdkond, mis nd on judsalt ksile vetud peamiselt folkloristide hoolel. sna visalt arenes klade uurimine, kuni tuli Gea Troska ja tegi selles valdkonnas suure t ra. Kllap viksemaid aukusid leiab edasigi, kui asi ktte vtta. Kige suurem auk oli lhiminevik ja ndisaeg, millega on tegelema hakatud alles viimasel ajal.

Selle aasta puu pajuga seoses tuli meelde veel ks teema, mis on tsisemalt uurimata: korvipunumine ja korvide kasutamine. Usun, et see vrib tsist thelepanu, sest korvide kasutajaid jtkub tnapevani. Mingisugune korvikollektsioon peaks eesti rahva muuseumis leiduma.


Kuidas praegusaegne etnoloogia Eestis paistab?


Eks ta tnapevastub: on hakatud tegelema rohkem ndisaegse elu uurimisega. See on lemaailmne arengusuund, mis mujal algas varem, aga meil trkas 1990. aastatel, kui saime vabad ked. Siiani on raskusi uurimismetoodikaga, mis on psinud kaunis ebamrasena. Ka pole priselt selge eesmrk, mida taotleda. Minevikuline suund on nd mnevrra krvalisemaks jnud, aga mitte kadunud. On valdkondi, mis on tepoolest lbi ttamata. Ent on tekkinud ka uusi valdkondi, nagu linnarahva elu. Ega ndisaja poekaupadega asi nii lihtne olegi: tekivad omad eelistused, mis vrivad thelepanu. Mida ostetakse ja mida mitte? Miks? Neid protsesse ei pane iga pev thele, kuid nad on olemas. Teeme ju valiku selle hulgast, mida meile poodides kaela ptakse mrida. Vi vhemalt ritame teha (naerab).



Rahvakultuuriteadlast Ants Viirest ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012