Eesti Looduse fotov�istlus
2006/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Eesti misad EL 2006/9
Grott ja koobas

Sna grott on tulnud itaalia keelest ning thendab koobast vi kaljuurget. Juba kaugetel aegadel on inimktega rajatud mitmesuguseid koopaid likute aedadesse varjuks keskpevapikese eest. Paljud neist on kujundatud omamoodi kunstiteosteks. Baltikumis on grotte kige rohkem liivakivi levikuala misates.

Grott on eestlase krvale vras sna. Ja mitte ainult eestlasele. Et sama kib ka vhemalt meie lunanaabrite kohta, selgub Gotthard Friedrich Stenderi 1761. aastal ilmunud lti keele grammatikast. Stender oli ks vljapaistvamaid 18. sajandil Lti alal tegutsenud pastoreid, kll baltisakslane, kuid armastusest oma koguduse vastu lasi ta isegi oma hauakivile raiuda sna latwis, s.t. ltlane. Oma grammatikaraamatus on ta toonud hulga misteid, mida tema kaasaegsete lti talupoegade keeles veel polnud. Miskiprast on seal kige esimeste nidetena kirjas hulk aiakunsti valdkonda kuuluvaid termineid, nagu allee, fontn, grott, oranerii jms. [6:142].

Enam-vhem sama on pidanud tdema kik toonase eesti keelega tegelejad: kskik, kui rikas see keel talupoja igapeva valdkonda kuuluvate vljendite poolest ka oli, puudusid sellest ometi veel kigi kunsti- ja teadusalade, sealhulgas muidugi ka aiakunsti oskussnad.

Kummalisel kombel on see, et siinsetel talupoegadel jid paljudele aiakunsti valdkonda kuuluvatele nhtustele omakeelsed vasted nende kige igemal ajal leidmata, suutnud etendada teatavat osa lausa siiamaani. Jetagu alleed ja fontnid krvale, kuid niteks siinsetes misaparkides leidunud tehiskoobaste kohta ei nnestu rahvasuust korjata kll vhimatki viidet selle kohta, et tegu viks olla omaaegsete grottidega, s.t., et need koopad polnudki rajatud ei millekski muuks, kui ainult nendesamade parkide ehteks. Isegi meie ppinud geoloogid ei oska nende tekkephjuste kohta jutustada muud, kui korrata enam-vhem sedasama, mida rkisid talupojadki: et tegu on kas sja- vi katkuaja pelgupaikadega vi siis maa-aluste salateedega, kohtadega, kuhu misnikud peitsid oma vara jne. [2, 3].


Grott kui pargi ehe. Esialgu polnud snal grotta kll itaalia keeleski muud thendust kui ainult koobas vi kaljuurge. Et aga Itaalia on maa, kus suviti vib vahel valitseda lausa talumatu kuumus, hakati seal sna varakult, osalt juba antiikajal, rajama mitmesuguseid koopaid ka aedadesse. Neid tehti eesktt selleks, et keskpevase pikese eest varju leida. Et sraste aedade omanikud olid likud, kujundati need seestpoolt tihtipeale sna uhketena, kasutades seejuures nii reljeefe, mosaiike, kunstlikke stalaktiite jms. Itaaliast levis grottide mood peagi ka mujale Euroopasse ja 17.18. sajandil ei kujutatud suursugusemat aeda ilma grotita ieti enam ettegi.

Loomulikult ei saanud too grottide rajamise laine jtta puutumata ka Baltikumi misaparke. Kige rohkem rajati neid siin kandis muidugi Sigulda ja Csise mbruses, tolleks Liivimaa veitsiks kutsutud alal, sest just seal kandis on eriti palju selleks sobilikke liivakivipaljandeid. Osa sealseid kaljuurkeid on loodusliku algupraga, niteks kuulus Gtmai allikakoobas. Seda koobast koos sealsamas paiknevate Turaida linnuse varemetega kidi imetlemas juba 17. sajandil. 18.19. sajandi vahetusel peeti paikkonda kogu Liivimaa ilusaimaks kohaks [7: 105108].

Sama Burtnieki lademe liivakivi, mis kidab pilku Sigulda kandis ja Koiva je kallastel, paljandub ka mnel pool Luna-Eestis, niteks Ahja ja Vhandu rgorus, Helme mbruses ja hne je res: nendegi piirkondade misaomanikel avanes vimalus ehtida oma parke grottidega.


Helme koopad. Kige uhkemad Eesti ala omaaegsetest grottidest on nha Helme misa pargis. Nad jvad sealse ordulinnuse varemetest vaid mnisada meetrit phja poole kitsale phjaluna-suunalisele seljandikule. Misa hrrastemajast lahutab grotte avar org. Muidugi on ka nende, rahva seas Helme prguks kutsutud koobaste kohta levinud kiksuguseid legende ja oletatud isegi seda, et tegu viks olla lausa muinasajast prit paopaikadega [2: 114117]. Tegelikult ei toeta nii varajast dateeringut Helme koobastiku, vhemasti selle inimktega rajatud osa puhul kll miski: arvestades tempot, millega tema saalid ning neid hendavad koridorid on aja jooksul sisse langenud, vib arvata, et enamik neist ei saa olla vanemad kui mnisada aastat, prinedes oma phiosas 18. sajandist.

Pealegi on Helme koopaid omal ajal kirjeldatudki just pargirajatistena. Tsiteerin 1805. aastast prinevat kirjeldust: Mda knulist ojakallast, mis oli osalt romantiliselt pris metsikuks jetud, judsime srja istumispaiga juurde. Selles kohas oli oja paisutatud tiigiks, mida ristas eri tooni puuderhmade hurmavalt kirju rida. Ent selle helt kljelt, paremalt, eendus tumedate kuuskede ja helendavate kasetvede vahelt sammaldunud liivakalju, mille lainetest uhutud jalamil kesk varingut hakkas silma mingi dooria sammastega ehitud vanarooma portaal. Sealt seest paistis hmar grott, mida valgustas vaid ks kahvatu lambike. Kik oli kaetud igihalja koheva sambla ning juurtega. Tiigi teisel kaldal puude vahel melanhoolse paju all silmasin krget pjedestaali, mille tipus troonis hall kiviurn mlestussammas varalahkunud sbrannale. Kuuseladvad sosistasid kuuldavalt ja vesi langes kohisedes, kuid ka pidulik vaikus poleks suutnud muuta seda paika veel khedamaks. Pidime selle lummava vaatepildi siiski jtma, sest suundusime mda vankuvat purret le kivide vahel voolava ojakese ja lhenesime kitsast rada pidi portaalivaremele. Sisenenud grotti, olime vaevalt judnud seal vbiseva tulukeseni, kui meie ees avanes pikk maa-alune kik, mida heledalt valgustasid kirjud lambid. Oli tunne, nagu viibiksin vanade roomlaste katakombides. Liikusime kigus vaikselt edasi, krvus ksnes omaenda sammude kaja. Siis hakkas kuskilt kostma rna meloodiat, mis pidi tulema fltidest ja oboedest, ent kui me lpuks arvasime, et oleme judnud nende helide tekitajate lhikonda, katkes hl kitselt ja leidsime end hoopis koopa vljapsu juurest sealgi oli kik sammaldunud ja varjunud eaka kuusepuu ning selle all oleva lehtla varju [4: 7174]. Kokku olevat Helme koobastikus leidunud kuus saali, neist suurim ligi viiemeetrise lbimduga, ja mitu koridori millest ks viis umbes neljakmne meetri kauguselt vlja ka seljaku loodenlvale sinna meie rndurid lpuks judsidki.


Grotid Koorklas ja Kiidjrvel. Umbes samalaadne grott oli Koorklas. Too mis jb Helmest ainult kmmekond kilomeetrit lunasse ja koobastik oli seal rajatud parki lbiva, hne je orgu suunduva sgava slkoru parempoolsesse kaldasse. Praeguseks on sellest jrel ainult mniteistkmmend meetrit kike ja ks saal, mille lbimt knib 6,5 ja krgus 3,5 meetrini. Kuid veel 1920. aastate algul on seda rahvasuus ka Prguhauaks vi Tondikoopaks kutsutud koobastikku kirjeldatud kll tunduvalt suuremana: Tal on kaks suud, ks tuleb parki, teine misa juurde vlja. Maa-alune kik on umbes he vakamaa pikkune ja nii ruumikas, et kaks inimest krvuti lahedasti psti kima mahuvad. Peakigust lhtuvad kaks krvalkiku. Esimene on juba ammu sisse kukkunud/varisenud, seeprast ei tea, millega ta lpeb, kuna teine viib suurde ruumikasse saali, mille lbimt on umbes 3 slda igapidi [8: 59].

19. sajandi algul on sama seltskond, kes oli olnud koos Helmes, kinud ka Koorkla misas: Seal ratas meie thelepanu kaljukoopasuu, kust paistis vaid nrka valguskuma. Sisenesime koopasse, sattudes justkui mingisse erakukongi, mida valgustas vaid tuhm alabasterlamp; selle asuniku kasinusvandele ei viidanud siiski miskit muud, kui ksnes pehme samblaiste, mis nis ka meid manitsevat tielikule rahule ning nautima vaikust, mida eksitas ksnes kaugelt kostev kosekohin; samuti pidi keskendumist, mtlust ja hingekosutust soodustama sealsamas krval leiduv vike raamatukogu. --- Tore oli leida sealt krvalt aga ka uks, mis viis hoopiski vrviliste laternatega valgustatud maa-alusesse kiku. See harunes eespool mitmeks haruks, igaks omamoodi vaimurikkalt dekoreeritud, kuid kski neist ei viinud meid kuhugi vlja. Et meil polnud selle labrindi plaani, ekslesime seal pris kaua ikka ja jlle hte ning samasse kohta vlja judes. Lpuks, olles juba proovinud ka igasuguseid abivahendeid, sealhulgas proovinud lbitud teed mrgistada, avastasime hest kige pimedamast nurgast vanaegiptuse stiilis ukse, mille taga mustas pime kik. Tis pnevust sisenesime sinna ja sattusime selle lpus veel teiselegi uksele, mis llatuslikult peaaegu iseenesest lahti lks, lastes meid ilusasse saali, mille seinari palistas polsterdatud diivan ja mille keskel seisis kenasti mitmesuguste suupistetega kaetud laud, kus mber kogu lejnud seltskond meid juba ootas --- [5: 122123].

Ahja je res asuvas Kiidjrve misas oli selline lustikoobastik rajatud aga mitte otse misasdamesse, vaid sealt mnisada meetrit eemale Kiidjrve veskist veidi lesvoolu, kus rgoru parempoolses nlvas paljandub krge liivakivijrsak. Tartu kunstniku Georg Friedrich Schlateri tehtud lito jrgi on seal 1830. aastail olnud vhemalt kaks grotti: mlema suuet kujundasid klgedelt dooria orderis poolsambad ning pealt kattis markaar. ht-teist on neist urgetest praegu veel jrel: paistab, et need pole olnud kuigi ruumikad, kujutades endast ksnes kaljuseina sisse uuristatud kabinetti.


Teised Luna-Eesti grotid. isu misa grott seevastu oli pris avar. Sealse pargi phiosa oli rajatud juba 1760.70. aastail, kuid 19. sajandi algul tiendati sealset haljastust ka Jepargiga misasdame kirdekljel. Selle rajamisel polnud ajendiks mitte ksnes Vidva ojale paisutatud tiigid, vaid ka seal leiduv suursugune, ligi kaheksa meetri krgune liivakivipaljand. Sinna see grott uuristatigi. Veel enne Teist maailmasda kujunes tollest pargist, mida selles asunud koopa jrgi enamasti kll isu Prguoruks kutsuti, mbruskonna ks klastatavamaid paiku, kuid praeguseks on see tiesti metsistunud.

Veel leidus parkide eheteks rajatud grotte Viljandimaal Heimtali, Uue-Suislepa, Abja ning Vana-Kariste misas, Prnumaal Taali misas, Valgamaal Pokardi suvituslossi juures jm. Ilmselt tuntuim Luna-Eesti grott asub aga Tartu Toomemel see rajati sinna 1870. aastatel ja 1926. aastal paigutati selle ette ka kuulus Toome ohvrikivi. Muide, viimanegi pole pris see, milleks teda harilikult on peetud: too kivi avastati alles 19. sajandi teisel poolel, kusjuures ta lohud on ilmselgelt looduslikku pritolu.


Phja-Eesti pole grottide ala. Phja-Eestis jagub liivakivipaljandeid hoopis harvemini ja seetttu polnud sealseis misaparkides kuigipalju vimalusi grotte rajada. Siiski on sealtki mned teated, niteks Viru-Nigula lhedale jva Pada misa kohta, kus lirikas, nii Varssavis kui ka Stockholmis Vene saadikuks olnud krahv Otto Magnus von Stackelberg lasi 18. sajandi lpukmnenditel kogu oma valduse erakordselt luksuslikult vlja ehitada. Et misasda ji otse Pada je kaldale, kujundati pargiks terve jeorg, kuhu rajati mitmesuguseid paviljone, sildu, jalutus- ja ratsutusteid; grott oli vaid ks selle pargi rohkearvulistest atraktsioonidest.

Mingi grott on olnud ka Palmse pargis: see ji Inglisillalt Bresti paviljoni juurde viiva tee rde, suudmega Oruveski paisjrvele. Vihulas andis he viksema groti rajamiseks sobiva vimaluse aga misasdant lbiv Mustoja, mille hel kaldal on Kallavere kihistu liivakivipaljand.

Hoopis omaprased nikse olnud aga grotid Kunda misapargis. igupoolest oligi seal tegemist he Phja-Eesti vljapaistvaima pargiga, kus polnud kunstiliselt lbi ttatud mitte ksnes misa lhimbrus, vaid ka kogu Kunda je org ning sellega rbiti kulgenud tee Malla misani vlja. Veel 20. sajandi algulgi on Kunda parki kirjeldatud kui telist vaatamisvrsust: Sealne ilu on suurejooneline, ja seda mitte niivrd ldise hooldatuse, kuivrd just oivaliste, hiiglaslikku kasvu ja gigantset lbimtu puude poolest. Mulle ei meenu, et oleksin kuskil mujal kohanud veel jmedama ja pahklikuma tvega tammesid ning jalakaid kui selles pargis. Kige hooldatuse juures on osatud seal siiski kogu looduslik ilu jtta puutumata. Kunda jgi on seal les paisutatud ja pangaalune muudetud kunstiprasteks grottideks, millest vahutav juga le sstab. --- Rohkem kui kuskil mujal, tundsin ma pargis, kus miski pole nii mukitud ja klanitud, et mu kujutlus on endale lpuks tiivad saanud ja suudab vabalt ka luulemaale lennata [8: 395].


Isegi Viimsis leidus grotte. Mnele grotile vis sattuda ka Tallinna lhistel Viimsi misas. Nagu mujal, olid need sealgi vaid osa kogu misat haaranud arhitektuurilisest karnevalist: sealsamas olid eremiidikoda ja trgi kiosk ning isegi ks vltsheinakuhi: Suur oli aga meie llatus, kui avastasime selle sisemusest limalt elegantse toa, mille seinu kattis kuldsete liistudega kinnitatud perkalkangas ning mille prandal olid vaibad, samuti leidus seal sohva ning kirjutuspult koos kige vajalikuga [1: 6669].

ks Viimsi grottidest ji otse misasdamesse, teine asus veidi eemal Lubjame serval: sealsamas, kus seisis ka krahv Alexander Buxhoevdeni ehitada lastud vltstuletorn (tegelikult neogooti stiilis pargipaviljon). Pole kuulda olnud, et keegi oleks sandanud neidki koopaid kunagisteks pargigrottideks pidada, kll aga on hinal edasi jutustatud seda, kuidas Viimsi krahv olevat varjanud neis laevadelt kokku rvitud varandusi ...


1.

Die Bder am Ostseestrande. Geschildert in malerischen Briefen einer Dame an eine Freundin, 1828. Leipzig.
2.

Heinsalu, lo 1987. Eesti NSV koopad. Valgus, Tallinn.
3.

Heinsalu, lo; Kurik, Elga 1967. Prguhauad ja prguaugud. Eesti Loodus 18 (4): 211217.
4.

Rennenkampff, Alexander von 1805. Fragmente aus den Briefen eines Reisenden aus Liefland. Riga.
5.

Rennenkampff, Alexander von 1827. Umrisse aus meinem Skizzenbuche. Erster Theil. Hannover.
6.

Stender, Gotthard Friedrich 1761. Neue vollstndigere Lettische Grammatik, Nebst einem hinlnglichen Lexico, wie auch einigen Gedichten. Braunschweig.
7.

Truhardt, Anton 1804. Der Reisegefhrte auf den Wanderungen in die reizenden Gegenden Lieflands. Erste Wanderung, von Riga aus lngs dem Ufer der Aa bis Wenden. Riga.
8.

Vilberg, Gustav 1920. Salajed ja maa-alused koopad Eestis. Sirvilauad 1921. Tartu: 3160.
9.

Wittrock, Viktor 1906. Wanderbilder vom estlndischen Strande. Heimatstimmen. Ein baltisches Jahrbuch. Jg. 2. Reval: 350438.



ANTS HEIN
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012