Eesti Looduse fotov�istlus
2006/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2006/9
Heas seisundis Vrtsjrv ja keskprane Peipsi

Tiina Nges on sndinud 24. mail 1957 Viljandis. Lpetas 1981 Tartu likooli mikrobioloogina. Ttanud 1981. aastast Eesti maalikooli Vrtsjrve limnoloogiakeskuses, aastast 1990 vanemteadur. Olnud 19891992 T taimefsioloogia ja biokeemia kateedri assistent, 19921993 zooloogia ja hdrobioloogia instituudi lektor ja 19932001 dotsent. Bioloogiakandidaat koloogia erialal (1989, Moskva loomade evolutsioonilise morfoloogia ja koloogia instituut). Alates 2001 Eesti-Vene piiriveekogude seire ja teadusuuringute trhma ekspert. Uurinud planktonorganismide produktiivsust ja koloogiat ning kliimamuutuste mju jrvedele, modelleerinud veekossteeme ning tegelnud jrvede taastamise ja majandamise ksimustega. Osalenud Lnemere ning Eesti, Austria, Gruusia ja Trkmenistani jrvede uurimisekspeditsioonides. Sai 2003. aastal Eesti teaduspreemia.

Miks peetakse Euroopa suurjrvede smpoosion just Eestis?


Euroopa suurjrvede smpoosion on vlja kasvanud rahvusvahelisest Laadoga jrve smpoosionist, mida on peetud 1993, 1999 ja 2002 Venemaal ning 1996 Soomes. Iga korraga ha enam on neil kajastatud ka teiste suurjrvede seisundit. Viimasel smpoosionil kis hulk eestlasi ja seal tehtigi meile ettepanek, et viksime jrgmise korraldada Tartus, kust voolab lbi kaht suurjrve Peipsit ja Vrtsjrve hendav Emajgi. Kuna Laadoga temaatika meisse otseselt ei puutu, siis meie tingimus oli laiem kontekst. Sellega oldi nus ja nii alustasime uut leeuroopalist konverentside sarja.

Kui hsti on Peipsi uuritud, vrreldes teiste Euroopa suurjrvedega?


sna hsti ja kompleksselt, nii elustik kui ka eluta loodus. Vrreldes Rootsi suurte jrvedega on meil muidugi lnki sees, neil on vga tihe ja aukudeta andmerida. Nukogude ajal tegi Peipsil hdroloogia, keemia ja elustiku seiret hdrometi ssteem: tegid seda kll sstemaatiliselt, kuid mitte alati pris kvaliteetselt. Zooloogia ja botaanika instituut on Peipsit uurinud alates 1960ndatest aastatest, kuid sna hreda sammuga, kord-paar suvel kidi niteks bentost kogumas ja selle kigus vaadeldi ka teisi keemilisi ja bioloogilisi nitajaid.

Mahukam Peipsi uurimise programm oli 1980ndate keskel, sstemaatiline seire teadlaste osalusel algas 1992. aastast ning sellest ajast on olemas jvaba aja kohta igakuine usaldusvrne andmestik ja viimastel aastatel on kidud ka talvistel ekspeditsioonidel.

Vrtsjrv on ka suurjrv: Euroopa Liidu vee raamdirektiivi jrgi algab suurjrv sajast ruutkilomeetrist ning Vrtsjrv on 270 km2 suur. Peipsi oma 3555 ruutkilomeetriga on Euroopas suuruselt neljas vi viies, oleneb, kuidas Saima jrve vaadata. Pigem ikka neljas.


Kas Peipsi jrves on ka uurimata valdkondi vi piirkondi?


ks probleemidering tuleneb sellest, et me ei tea Venemaalt tulenevast reostuskoormustest suurt midagi. Venemaa andmed on kas puudu vi kui oleme need suure surmaga ktte saanud, siis jb arusaamatuks, kas peaks neid uskuma vi mitte.

Ja oluline asi: Venemaalt tuleb philine reostus Velikaja je kaudu Pihkva jrve, mis on tiesti teistsugune veekogu kui Peipsi suurjrv. Meil oleks vaja teada, mis tuleb Lmmijrve kaudu suurde Peipsisse. Selleks peaks ks reostuskoormuse seire punkt olema Lmmijrves. See ei saa lihtsalt nii kia, et teame, kui palju tuleb Pihkva jrve vett sisse ja Lmmijrve kontsentratsioone, ning arvutame selle phjal, palju Peipsisse lisandub. Vesi liigub seal edasi-tagasi vga tugevasti, vaja oleks vga head hdroloogilist mudelit, et Lmmijrve kaudu tulevat koormust hinnata.


Kuidas Vene poolega koost edeneb?


Koost on olemas: viimastel aastatel on korraldatud hisekspeditsioone ja seminare, ttab piiriveekogude hiskomisjon. Siiski on ainsad andmed, mida saame tielikult uskuda, need, mida oleme ise Vene poolelt vetud proovidest analsinud. Velikaja je suudmes on pris hull seis ja me ei saa ieti aru, millest see tuleneb. Prast Nukogude Liidu lagunemist kukkus majandus igal pool mber Peipsi suuresti kokku ning seetttu vhenes oluliselt pldudelt tulnud lmmastikukoormus. Vrtsjrves vhenes ka fosfori hulk. Aga Peipsis pole fosfori hulk vhenenud ja tundub, et seda tuleb kvasti sisse Pihkva jrve poolt.

Pihkval on puhastusseadmed kll olemas, aga meie praegune versioon on selline, et mneks ajaks lakkasid puhastusseadmed ldse ttamast. Fosforirastus nuab kalleid kemikaale. Me pole kindlad, et need puhastusseadmed praegugi igesti ttavad.


Eesti poole peal ei tohiks vist puhastusseadmetega enam erilisi probleeme olla?


Natuke imelik, et Tartu puhastusseadmete kikuminekuga pole Emajest Peipsisse tulev fosfori koormus eriti vhenenud. See tuleb vib olla ka sellest, et Emajes on saastet nii palju settinud, et selle puhastumine vtab aega.

Vikeste saastajate mju ei tohiks ka alahinnata. Spontaanselt tekkinud puhkealade koormus vib olla pris suur, fosforit lisandub neist pris hsti. Selle kohta puudub tpsem levaade, igatahes vib see muutuda veelgi suuremaks probleemiks. Lmmastiku-fosfori suhe on Peipsis igatahes paigast ra.


Mismoodi see suhe paigast ra on?


Selles mttes, et lmmastikku on kvasti vhemaks jnud, fosfori hulk on jnud endiseks vi isegi suurenenud. Sinivetikad, millest paljud on mrgised, fikseerivad lmmastikku atmosfrist, neid selle puudus ei piira. Kui lmmastiku-fosfori suhe muutub vikeseks, saavad nad eelise teiste vetikate ees. Oleme pidevalt juba aastaid rhutanud, et Peipsis tuleb fosfor kontrolli alla saada. Igasugused ideed, et Pihkva puhastusseadmetesse lisada lmmastikupuhastus ja mitte fosfori oma, on kindlalt kahjulikud. Eesktt tuleb fosfor rastada. Samas on oht, et kui Venemaale tuleb rahasst lnest, ritatakse ehitada just lmmastiku rastamise struktuuri, mis hiljem ttab eriliste kuludeta. Fosforirastuseks on hiljem vaja pidevalt kalleid kemikaale osta. Peipsi jaoks on kriitiline lmmastiku-fosfori suhte piir 30 alla selle suureneb sinivetikate osathtsus hppeliselt.


Kuidas on Peipsi olukord viimase 15 aasta jooksul muutunud?


Kipub halvenema, sest veeitsengud ja kalade suremine on sagenenud. Midagi sellist polnud 1980ndatel. Lmmastikku oli siis nii palju, et vesi ei itsenud, nd on see iga-aastane probleem. See on tingitud teisest kljest ka kliima soojenemisest. Sagenenud on ekstreemsed olukorrad: kestvad puad, tugevad tormid. Tuulevaikne, soe periood soodustab sinivetikate vohamist.


Peipsi veetaset pole vist viimastel aastatel tahetud tsta ega langetada, nagu 1930ndatel sooviti seda 30 cm alandada?


Konverentsiaruteludes on veetase kindlasti jutuks olnud, sest mlema jrve veetase on praegu vga madal. Teatud mral mjub vee kvaliteedile sgavam jrv hsti: lbipaistvus suureneb, vheneb talvise ummuksisse jmise oht. Teisest kljest tekitab see uusi probleeme. Vee raamdirektiiv rhutab seda, et veekogud peavad jma vimalikult looduslhedasse seisundisse. Selles suhtes on meie suurjrved unikaalsed: neid pole reguleeritud. Lne-Euroopas on olukord vastupidine ja praegu ptakse seal taastada endist looduslhedast seisundit.


Mida tooks Peipsile ja Vrtsjrvele kaasa veetaseme tstmine?


Ehkki krgem veetase viks nende veekvaliteeti mingil mral parandada, vib see kaasa tuua leujutuste probleemid, eriti Vrtsjrve puhul. Emaje lang on vga vike ja Pede jgi tuleb sisse Emaje alguses. Kui tehakse pais ja siis pannakse prognoosiga mda ning hakatakse pua kartuses vett koguma, kuid ootamatult tuleb hoopis suurem vihmaperiood, siis Vrtsjrve veest ei saa enam kuidagi lahti: paisu vib avada, aga pigem hakkab rohke veega Emajgi tagurpidi voolama. See protsess toimib vga suure inertsiga ning kik pllud, metsad ja inimeste elamised ujutatakse le. Kui selles saab sdistada paisu, siis on kohtutee kindel. Kui loodus on sdi, siis sdistatakse umbmraselt teadlasi, et nad ei luba paisu ehitada (naerab). Siiani pole Vrtsjrve veetaset reguleeritud ja jumal tnatud, et seda pole tehtud enne, kui kik vimalikud keskkonnamjud on vlja selgitatud ja kasud-kahjud hinnatud.


Miks Vrtsjrves surevad kalad tavaliselt talvel, Peipsis aga suvel?


Vrtsjrves on see sna lihtne. Vrtsjrve vee maht vib muutuda kuni kolm korda. Kui jrv jtub, siis rohkem hapnikku vette juurde ei tule ja selle hapnikuhulgaga peavad kik hingajad talve le elama. Kui vett on kolm korda vhem, on ka hapnikku sama palju vhem. Kui sulaveega hapnikurikast vett juurde ei tule vi lbipaistmatu j tttu ei saa vetikad fotosnteesida, siis saab hapnik kevadeks otsa. Eriti raske on angerjal, kes talvitub mudas ega lhe kuhugi mujale hapnikurikkamat vett otsima.


kki peaks siis jrve hapnikku juurde pumpama?


Vrtsjrv on selleks liiga suur. Kui 1996 oli senine rekordiline madalvesi, siis mtlesime ja kalkuleerisime, palju maksaks niteks jlt sahkadega lume ralkkamine: saime jrve kohta uskumatult suured numbrid. Viimane plaan oli panna vette tiivikud, mis vett kogu aeg segaksid. See hoiaks mnedki piirkonnad jst vabad. Seda kasutatakse vahel sadamate lahtihoidmiseks. Tookord seda ei proovitud, kuna 1996. aasta talv oli jumala abiga pehme. Pigem oleks siis pidanud mbruskonna kirikutes tnupalvusi korraldama (naerab).

Aga Peipsis on kalade suremine palju keerulisem. Kui on palju fosforit ja vhe lmmastikku, siis sooja ja tuulevaikse suve korral hakkab vesi itsema. Tekib palju biomassi, mis hakkab lagunema. Rohked vetikad tekitavad peval hapniku leklluse ning sel hingavad nii palju, et hapnik vib veest kaduda. Sellised vga tugevad hapniku kikumised vivad kalad ra tappa.

Kui sel biomass laguneb, siis selle kigus suureneb ammooniumi hulk. Pevane fotosntees suurendab vee pH-d. Kui vees on palju ammooniumi ja suur pH, siis tekib ammoniaak. See vib tekkida hetkega ja kiirelt kaduda. Paneb kaladele matsu ra ja kuni surnud kalad kskord randa juavad, pole vees enam midagi mta ega phjust leida. Ka sinivetikate toksiinid tulevad mngu. Vib-olla iga tegur ksinda polekski kaladele nii ohtlik, aga koostoime vib olla saatuslik.


Kas Euroopa teiste suurte jrvede probleemid on sarnased?


Eks eutrofeerumine kummitab kikjal arenenud maailmas nii vikesi kui ka suuri jrvi. Madalate jrvede kossteemi oluline mjutaja on veetase. Madalas Balatonis ollakse samuti veetasemega hdas, see kipub langema. Meie kliimavtmes on raske Vrtsjrve ja Peipsi sarnast madalat suurjrve leida. Rootsi jrved ning Laadoga ja Onega on tunduvalt sgavamad. Ilmeni jrv on madal ja suhteliselt sarnane ka oma vga kikuva veetasemega, aga seal on vga tugev veevahetus, mitmeid kordi aastas. Vrtsjrves vahetub vesi aastase tskliga, Peipsis kahe aastaga. See pole kll vga aeglane, kuid ka mitte vga kiire.


Mis vahe on ldse vike- ja suurjrvedel peale suuruse?


Suurjrvedes on alati tugevam lainetus ja see on oluline phjasetete liigutaja vi taimestiku arengu piiraja. Vikeste jrvede suhteline sgavus on alati palju suurem ning seetttu on sette ja vee vaheline ainevahetus mrksa aeglasem.

Suhtelisest sgavusest oleneb ka kihistumine: Peipsi ja Vrtsjrv pole kihistunud, nende vesi seguneb jvabal ajal ties ulatuses, kuid seitsme meetri sgavune vikejrv on suvel enamasti kihistunud. Kihistunud jrvedes on huga kontaktis vaid lemine lbisegunenud veekiht, seal on ka piisavalt valgust vetikate arenguks. Selle all on hppekiht, kus hapniku hulk ja temperatuur kiiresti langeb, ning kige all on phjakiht, mis ldse ei puutu kokku lemise veekihiga. Vetikad kasvavad, surevad, langevad vaikselt phja. Kui neist phjas suve jooksul lmmastik ja fosfor vabanevad, siis ei satu need enne sgisest segunemisperioodi uuesti lemisse veekihti ja vetikad ei saa neid samal suvel enam uuesti kasutada. See muudab jrve aineringe mrksa aeglasemaks.

Jrve kossteemi funktsioneerimise seisukohast ei olegi niivrd oluline tema suurus, vaid eelkige see, kas ta suvel kihistub ning talvel jtub.

Samas, sotsiaalmajanduslikus mttes on suured jrved riigile mrksa olulisemad kui vikesed ja nende probleemid leiavad alati suuremat klapinda. Piiriveekogude puhul, nagu Peipsi ja mitmed teised Euroopa suurjrved, lisandub ka poliitiline thtsus. Inimmju suurtele jrvedele on enamasti pikaajalisem ja tunduvalt tugevam kui vikejrvedele, niteks sna suures mahus kalapgiga vib suurjrvedel olla tegeldud juba aastakmneid vi isegi sajandeid.


Peipsi ja Vrtsjrv on jrve arengu mttes ilmselt sna keskealised?


Nojah, eks see ole suhteline ja oleme seda selgitanud ka viimasel ajal vga moes olevate vrdlustingimuste (reference conditions) meetodi jrgi. Muutumatu algseisundi otsingute kigus hinnatakse, milline oli jrv enne tugeva inimmju algust. Euroopa veepoliitika ei sea nneks rangeid kontsentratsioonipiire, vaid sunnib hindama, milline oli jrv looduslikuna ja kui palju ta ndisajaks on muutunud. Kui muutused on tugevad, on seisund halb ja vastupidi.

Peipsi ja Vrtsjrve algseisu kohta pdsime selgitada, kui palju valgla parameetrite jrgi viks neis jrvedes fosforit olla, kui inimmju ldse poleks. Arvutuste jrgi tuli vlja, et Vrtsjrve muutused pole vga suured. Troofsus on kll suur, aga Vrtsjrv on ka looduslikult suure toitelisusega jrv. Inimmju pole teda vga palju muutnud, praegune seisund on sna hea. Peipsi muutused olid suhteliselt palju suuremad, talle ei saa hinnangut hea anda. Pigem ikka kesine. Siin on kindlasti vimalik seisundit parandada, eelkige fosfori hulga vhendamise kaudu.


Peipsi on vist oma suuruse tttu ka piirkonniti sna erinevas seisus. Meenub, et Vene poolelt Raskopeli lahest on leitud isegi oligotroofseid taimeliike, niteks muda-lahnarohtu.


Laias laastus on Pihkva jrve olukord kige kehvem ja kige parem on suure Peipsi phjaosa seisund. Raskopeli laht on muidugi omaette fenomen.

Oleme jrvede arengut uurinud ka paleolimnoloogiliselt, vaadanud settes olevaid rnivetikajnuseid. 195060ndate vahel hakkas nii Peipsis kui ka Vrtsjrves eutrofeerumine mrgatavalt tugevnema. Litoraali liikide hulk vhenes ja planktiliste oma suurenes. Kui phi on kaetud taimedega ja vesi taimede jaoks piisavalt lbipaistev, siis on rohkem litoraali liike. Need kinnituvad taimedele. Madala jrve puhul toimub hsterees: phjataimestik hoiab phjasetteid paigal ja kui ka reostuskoormus suureneb, jrve seisund ei muutu. hel hetkel vib aga seisund minna hulluks: planktonvetikad vtavad vimust, vesi muutub sogaseks ja phjaveetaimed ei saa enam hakkama. Reostuse vhenedes hoiavad planktonvetikad vett tkk aega sogasena, seetttu peab reostust mrksa tugevamini vhendama, enne kui phjataimed uuesti hakkavad kasvama.

See on klassikaline nide vikeste jrvede puhul, kus lainetuse mju pole nii oluline. Suurel akvatooriumil ei saa phjataimed hakkama nagunii, sest lainetus on nii tugev. See viks kehtida siiski lahesoppide puhul, kus phjataimestik viks hakkama saada.

Lne-Euroopa hinnangud vee kvaliteedi kohta erinevad meie omadest: meil veetaimi eriti ei sallita, hirivad ujumist ja kasvatavad jrve kinni. Lne-Euroopas kipuvad veetaimed kaduma, kuna vesi on kohati ikka vga solgine, seal on hakatud hindama selget vett veetaimede vahel.

Meie ei saa Peipsile kuidagi head hinnangut anda, samas tahaksid hollandlased kasutada Peipsit oma jrvede jaoks puutumatu jrve nitena. Seal on asi ikkagi niipalju hullem (naerab).

Vee raamdirektiiv kohustab Euroopa riike viima kik veekogud 2015. aastaks heasse seisundisse. Klab vga viisaastakuplaani moodi, aga selle nimel testi riigid pingutavad. See paneb riigid mtlema, mida jrvede heaks teha saab: tuleb algne seisund kindlaks teha, loodud on interkalibreerimise trhmad, et hinnata seisundit htmoodi.

Eks see oleneb ka geograafilistest piirkondadest: on oluline, kas jrv jtub vi mitte. Luna- ja Kesk-Euroopa jrvede modelleerijad vivad olla llatunud, et mudel ei saa meie jrvede peal ldse ttada, sest meil tuleb jrvedele talvel j peale.


Kas on uuritud muutusi ka kaugemale ajas tagasi?


Vrtsjrves on rida palju pikem, teada ligikaudu kolm tuhat aastat tagasi. Oleme krvutanud sette rnivetikaid ja mdetud veetasemeid ning on selgunud, et enne 1960ndaid oli planktiliste vormide protsent rnivetikate koosluses oluliselt seotud veetasemega, prast enam mitte. Kuni eutrofeerumine polnud nii oluline, mjutas Vrtsjrve vetikakooslust eelkige vee sgavus: mida madalam vesi, seda parem bentilistel vetikatel, ja sgavamas jrves planktilistel. Eutrofeerumise mju aga teatud mral maskeerib seda seost. Nii, et ega Vrtsjrvgi inimmjust puutumata ei ole jnud ja 1980ndatel oli tema seisund sna nigel, kuid viimasel ajal on olukord paranenud.


Peipsi seisundit ei saa Eesti ju suurt rohkem parandada, kui Venemaalt tuleb saastet edasi?


Muud polegi teha, kui ritada Venemaaga kontakte arendada, neile niteks fosfori saatuslikku mju selgitada ja survet avaldada selle koormuse vhendamiseks. See on raske ja ettearvamatu protsess, niteks piiriveekogude hiskomisjonis lubatakse kll andmeid saata ja koormusi arvutada, aga jrgmine kord on seis endine ja rgitakse jlle sama juttu.


Kas Vrtsjrvega polegi midagi teha, enam paremaks ei saagi?


Eks siin ole omad probleemid. Kige suurem mjutaja ja oht looduslikule seisundile on muutlik veetase. Samas ei saa elda, et tahaksime seda muuta: see on looduslik, loodusest tingitud. Me ei tea, mis juhtub Emaje ja Alam-Pedjaga, kui Vrtsjrve reguleerida. Seoseid on niivrd palju. Ei saa tie kindlusega vita, et Vrtsjrve angerja pstmise nimel ei rikuta ra tunduvalt rohkem muid asju.


Kas aegridade phjal saab ka ennustada, milliseks kujunevad Vrtsjrv ja Peipsi praeguse seisu jtkudes niteks paarikmne aasta prast?


Troofsuse puhul on lootus, et seisund paraneb. Veetase on tihedalt seotud kliimaga. Oleme uurinud kliimaindeksite seost veetasemega Vrtsjrves. ks oluline neist, Phja-Atlandi ostsillatsiooniindeks (NAO), mis arvutatakse hurhu erinevuse alusel phja (Islandi) ja luna (Assooride) vahel, peegeldab kliimamuutusi Atlandi ookeanil, Phja-Ameerikas ja Euroopas. Seda on registreeritud 19. sajandist alates.

Viimasel neljakmnel aastal on mrgatav NAO vrtuse suurenemine, mida seostatakse globaalsete kliimamuutustega. Samas on Peipsi ja Vrtsjrve veetase vga heas seoses selle indeksi vrtusega: mida suurem NAO-indeks, seda rohkem on Vrtsjrves vett. Kui kliima soojeneb ja NAO-indeks suureneb, peaksid Vrtsjrve veetaseme probleemid edaspidi veidi leevenema. Aga kes teab, vib-olla mingist hetkest alates muutub aurumine olulisemaks kui vee juurdetulek.

Peipsi puhul muutuvad oluliseks ekstreemsed ajad, niteks veeitsenguid soodustavad pikad soojad ja tuulevaiksed perioodid. Keskmised nitajad on ks asi, aga kui mingi lhema aja jooksul pannakse kossteemile pauk ra, ei maksa see keskmine nitaja midagi. Tuleb ekstreemumeid uurida, aga neid ei oska vga hsti ennustada.


Kuidas Eesti jrveuurijate tase tundub teiste maade omadega vrreldes?


Me ei pea silmi maha lma, ega muidu poleks ka suurjrvede konverentsi siin korraldatud. Aga ka meil on omad probleemid: oleme ju nukogude ssteemist tulnud, korralikes ajakirjades hakkasime oma tulemusi avaldama alles sna hiljuti ja oleme lne teadushiskonnas uustulnukad. Samas, meid on hsti vastu vetud ja meiega arvestatakse. Nukogudeaegse teadustegevuse vrtuslik prand on pikad andmeread, mida projektiphine lne teadus pole tihti saanud endale lubada.



Jrveuurijat Tiina Ngest ksitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012