Eesti Looduse fotovõistlus
2006/9



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2006/9
Heas seisundis Võrtsjärv ja keskpärane Peipsi

Tiina Nõges on sündinud 24. mail 1957 Viljandis. Lõpetas 1981 Tartu ülikooli mikrobioloogina. Töötanud 1981. aastast Eesti maaülikooli Võrtsjärve limnoloogiakeskuses, aastast 1990 vanemteadur. Olnud 1989–1992 TÜ taimefüsioloogia ja biokeemia kateedri assistent, 1992–1993 zooloogia ja hüdrobioloogia instituudi lektor ja 1993–2001 dotsent. Bioloogiakandidaat ökoloogia erialal (1989, Moskva loomade evolutsioonilise morfoloogia ja ökoloogia instituut). Alates 2001 Eesti-Vene piiriveekogude seire ja teadusuuringute töörühma ekspert. Uurinud planktonorganismide produktiivsust ja ökoloogiat ning kliimamuutuste mõju järvedele, modelleerinud veeökosüsteeme ning tegelnud järvede taastamise ja majandamise küsimustega. Osalenud Läänemere ning Eesti, Austria, Gruusia ja Türkmenistani järvede uurimisekspeditsioonides. Sai 2003. aastal Eesti teaduspreemia.

Miks peetakse Euroopa suurjärvede sümpoosion just Eestis?


Euroopa suurjärvede sümpoosion on välja kasvanud rahvusvahelisest Laadoga järve sümpoosionist, mida on peetud 1993, 1999 ja 2002 Venemaal ning 1996 Soomes. Iga korraga üha enam on neil kajastatud ka teiste suurjärvede seisundit. Viimasel sümpoosionil käis hulk eestlasi ja seal tehtigi meile ettepanek, et võiksime järgmise korraldada Tartus, kust voolab läbi kaht suurjärve Peipsit ja Võrtsjärve ühendav Emajõgi. Kuna Laadoga temaatika meisse otseselt ei puutu, siis meie tingimus oli laiem kontekst. Sellega oldi nõus ja nii alustasime uut üleeuroopalist konverentside sarja.

Kui hästi on Peipsi uuritud, võrreldes teiste Euroopa suurjärvedega?


Üsna hästi ja kompleksselt, nii elustik kui ka eluta loodus. Võrreldes Rootsi suurte järvedega on meil muidugi lünki sees, neil on väga tihe ja aukudeta andmerida. Nõukogude ajal tegi Peipsil hüdroloogia, keemia ja elustiku seiret hüdrometi süsteem: tegid seda küll süstemaatiliselt, kuid mitte alati päris kvaliteetselt. Zooloogia ja botaanika instituut on Peipsit uurinud alates 1960ndatest aastatest, kuid üsna hõreda sammuga, kord-paar suvel käidi näiteks bentost kogumas ja selle käigus vaadeldi ka teisi keemilisi ja bioloogilisi näitajaid.

Mahukam Peipsi uurimise programm oli 1980ndate keskel, süstemaatiline seire teadlaste osalusel algas 1992. aastast ning sellest ajast on olemas jäävaba aja kohta igakuine usaldusväärne andmestik ja viimastel aastatel on käidud ka talvistel ekspeditsioonidel.

Võrtsjärv on ka suurjärv: Euroopa Liidu vee raamdirektiivi järgi algab suurjärv sajast ruutkilomeetrist ning Võrtsjärv on 270 km2 suur. Peipsi oma 3555 ruutkilomeetriga on Euroopas suuruselt neljas või viies, oleneb, kuidas Saima järve vaadata. Pigem ikka neljas.


Kas Peipsi järves on ka uurimata valdkondi või piirkondi?


Üks probleemidering tuleneb sellest, et me ei tea Venemaalt tulenevast reostuskoormustest suurt midagi. Venemaa andmed on kas puudu või kui oleme need suure surmaga kätte saanud, siis jääb arusaamatuks, kas peaks neid uskuma või mitte.

Ja oluline asi: Venemaalt tuleb põhiline reostus Velikaja jõe kaudu Pihkva järve, mis on täiesti teistsugune veekogu kui Peipsi suurjärv. Meil oleks vaja teada, mis tuleb Lämmijärve kaudu suurde Peipsisse. Selleks peaks üks reostuskoormuse seire punkt olema Lämmijärves. See ei saa lihtsalt nii käia, et teame, kui palju tuleb Pihkva järve vett sisse ja Lämmijärve kontsentratsioone, ning arvutame selle põhjal, palju Peipsisse lisandub. Vesi liigub seal edasi-tagasi väga tugevasti, vaja oleks väga head hüdroloogilist mudelit, et Lämmijärve kaudu tulevat koormust hinnata.


Kuidas Vene poolega koostöö edeneb?


Koostöö on olemas: viimastel aastatel on korraldatud ühisekspeditsioone ja seminare, töötab piiriveekogude ühiskomisjon. Siiski on ainsad andmed, mida saame täielikult uskuda, need, mida oleme ise Vene poolelt võetud proovidest analüüsinud. Velikaja jõe suudmes on päris hull seis ja me ei saa õieti aru, millest see tuleneb. Pärast Nõukogude Liidu lagunemist kukkus majandus igal pool ümber Peipsi suuresti kokku ning seetõttu vähenes oluliselt põldudelt tulnud lämmastikukoormus. Võrtsjärves vähenes ka fosfori hulk. Aga Peipsis pole fosfori hulk vähenenud ja tundub, et seda tuleb kõvasti sisse Pihkva järve poolt.

Pihkval on puhastusseadmed küll olemas, aga meie praegune versioon on selline, et mõneks ajaks lakkasid puhastusseadmed üldse töötamast. Fosforiärastus nõuab kalleid kemikaale. Me pole kindlad, et need puhastusseadmed praegugi õigesti töötavad.


Eesti poole peal ei tohiks vist puhastusseadmetega enam erilisi probleeme olla?


Natuke imelik, et Tartu puhastusseadmete käikuminekuga pole Emajõest Peipsisse tulev fosfori koormus eriti vähenenud. See tuleb võib olla ka sellest, et Emajões on saastet nii palju settinud, et selle puhastumine võtab aega.

Väikeste saastajate mõju ei tohiks ka alahinnata. Spontaanselt tekkinud puhkealade koormus võib olla päris suur, fosforit lisandub neist päris hästi. Selle kohta puudub täpsem ülevaade, igatahes võib see muutuda veelgi suuremaks probleemiks. Lämmastiku-fosfori suhe on Peipsis igatahes paigast ära.


Mismoodi see suhe paigast ära on?


Selles mõttes, et lämmastikku on kõvasti vähemaks jäänud, fosfori hulk on jäänud endiseks või isegi suurenenud. Sinivetikad, millest paljud on mürgised, fikseerivad lämmastikku atmosfäärist, neid selle puudus ei piira. Kui lämmastiku-fosfori suhe muutub väikeseks, saavad nad eelise teiste vetikate ees. Oleme pidevalt juba aastaid rõhutanud, et Peipsis tuleb fosfor kontrolli alla saada. Igasugused ideed, et Pihkva puhastusseadmetesse lisada lämmastikupuhastus ja mitte fosfori oma, on kindlalt kahjulikud. Eeskätt tuleb fosfor ärastada. Samas on oht, et kui Venemaale tuleb rahasüst läänest, üritatakse ehitada just lämmastiku ärastamise struktuuri, mis hiljem töötab eriliste kuludeta. Fosforiärastuseks on hiljem vaja pidevalt kalleid kemikaale osta. Peipsi jaoks on kriitiline lämmastiku-fosfori suhte piir 30 – alla selle suureneb sinivetikate osatähtsus hüppeliselt.


Kuidas on Peipsi olukord viimase 15 aasta jooksul muutunud?


Kipub halvenema, sest veeõitsengud ja kalade suremine on sagenenud. Midagi sellist polnud 1980ndatel. Lämmastikku oli siis nii palju, et vesi ei õitsenud, nüüd on see iga-aastane probleem. See on tingitud teisest küljest ka kliima soojenemisest. Sagenenud on ekstreemsed olukorrad: kestvad põuad, tugevad tormid. Tuulevaikne, soe periood soodustab sinivetikate vohamist.


Peipsi veetaset pole vist viimastel aastatel tahetud tõsta ega langetada, nagu 1930ndatel sooviti seda 30 cm alandada?


Konverentsiaruteludes on veetase kindlasti jutuks olnud, sest mõlema järve veetase on praegu väga madal. Teatud määral mõjub vee kvaliteedile sügavam järv hästi: läbipaistvus suureneb, väheneb talvise ummuksisse jäämise oht. Teisest küljest tekitab see uusi probleeme. Vee raamdirektiiv rõhutab seda, et veekogud peavad jääma võimalikult looduslähedasse seisundisse. Selles suhtes on meie suurjärved unikaalsed: neid pole reguleeritud. Lääne-Euroopas on olukord vastupidine ja praegu püütakse seal taastada endist looduslähedast seisundit.


Mida tooks Peipsile ja Võrtsjärvele kaasa veetaseme tõstmine?


Ehkki kõrgem veetase võiks nende veekvaliteeti mingil määral parandada, võib see kaasa tuua üleujutuste probleemid, eriti Võrtsjärve puhul. Emajõe lang on väga väike ja Pede jõgi tuleb sisse Emajõe alguses. Kui tehakse pais ja siis pannakse prognoosiga mööda ning hakatakse põua kartuses vett koguma, kuid ootamatult tuleb hoopis suurem vihmaperiood, siis Võrtsjärve veest ei saa enam kuidagi lahti: paisu võib avada, aga pigem hakkab rohke veega Emajõgi tagurpidi voolama. See protsess toimib väga suure inertsiga ning kõik põllud, metsad ja inimeste elamised ujutatakse üle. Kui selles saab süüdistada paisu, siis on kohtutee kindel. Kui loodus on süüdi, siis süüdistatakse umbmääraselt teadlasi, et nad ei luba paisu ehitada (naerab). Siiani pole Võrtsjärve veetaset reguleeritud ja jumal tänatud, et seda pole tehtud enne, kui kõik võimalikud keskkonnamõjud on välja selgitatud ja kasud-kahjud hinnatud.


Miks Võrtsjärves surevad kalad tavaliselt talvel, Peipsis aga suvel?


Võrtsjärves on see üsna lihtne. Võrtsjärve vee maht võib muutuda kuni kolm korda. Kui järv jäätub, siis rohkem hapnikku vette juurde ei tule ja selle hapnikuhulgaga peavad kõik hingajad talve üle elama. Kui vett on kolm korda vähem, on ka hapnikku sama palju vähem. Kui sulaveega hapnikurikast vett juurde ei tule või läbipaistmatu jää tõttu ei saa vetikad fotosünteesida, siis saab hapnik kevadeks otsa. Eriti raske on angerjal, kes talvitub mudas ega lähe kuhugi mujale hapnikurikkamat vett otsima.


Äkki peaks siis järve hapnikku juurde pumpama?


Võrtsjärv on selleks liiga suur. Kui 1996 oli senine rekordiline madalvesi, siis mõtlesime ja kalkuleerisime, palju maksaks näiteks jäält sahkadega lume äralükkamine: saime järve kohta uskumatult suured numbrid. Viimane plaan oli panna vette tiivikud, mis vett kogu aeg segaksid. See hoiaks mõnedki piirkonnad jääst vabad. Seda kasutatakse vahel sadamate lahtihoidmiseks. Tookord seda ei proovitud, kuna 1996. aasta talv oli jumala abiga pehme. Pigem oleks siis pidanud ümbruskonna kirikutes tänupalvusi korraldama (naerab).

Aga Peipsis on kalade suremine palju keerulisem. Kui on palju fosforit ja vähe lämmastikku, siis sooja ja tuulevaikse suve korral hakkab vesi õitsema. Tekib palju biomassi, mis hakkab lagunema. Rohked vetikad tekitavad päeval hapniku ülekülluse ning öösel hingavad nii palju, et hapnik võib veest kaduda. Sellised väga tugevad hapniku kõikumised võivad kalad ära tappa.

Kui öösel biomass laguneb, siis selle käigus suureneb ammooniumi hulk. Päevane fotosüntees suurendab vee pH-d. Kui vees on palju ammooniumi ja suur pH, siis tekib ammoniaak. See võib tekkida hetkega ja kiirelt kaduda. Paneb kaladele matsu ära ja kuni surnud kalad ükskord randa jõuavad, pole vees enam midagi mõõta ega põhjust leida. Ka sinivetikate toksiinid tulevad mängu. Võib-olla iga tegur üksinda polekski kaladele nii ohtlik, aga koostoime võib olla saatuslik.


Kas Euroopa teiste suurte järvede probleemid on sarnased?


Eks eutrofeerumine kummitab kõikjal arenenud maailmas nii väikesi kui ka suuri järvi. Madalate järvede ökosüsteemi oluline mõjutaja on veetase. Madalas Balatonis ollakse samuti veetasemega hädas, see kipub langema. Meie kliimavöötmes on raske Võrtsjärve ja Peipsi sarnast madalat suurjärve leida. Rootsi järved ning Laadoga ja Onega on tunduvalt sügavamad. Ilmeni järv on madal ja suhteliselt sarnane ka oma väga kõikuva veetasemega, aga seal on väga tugev veevahetus, mitmeid kordi aastas. Võrtsjärves vahetub vesi aastase tsükliga, Peipsis kahe aastaga. See pole küll väga aeglane, kuid ka mitte väga kiire.


Mis vahe on üldse väike- ja suurjärvedel peale suuruse?


Suurjärvedes on alati tugevam lainetus ja see on oluline põhjasetete liigutaja või taimestiku arengu piiraja. Väikeste järvede suhteline sügavus on alati palju suurem ning seetõttu on sette ja vee vaheline ainevahetus märksa aeglasem.

Suhtelisest sügavusest oleneb ka kihistumine: Peipsi ja Võrtsjärv pole kihistunud, nende vesi seguneb jäävabal ajal täies ulatuses, kuid seitsme meetri sügavune väikejärv on suvel enamasti kihistunud. Kihistunud järvedes on õhuga kontaktis vaid ülemine läbisegunenud veekiht, seal on ka piisavalt valgust vetikate arenguks. Selle all on hüppekiht, kus hapniku hulk ja temperatuur kiiresti langeb, ning kõige all on põhjakiht, mis üldse ei puutu kokku ülemise veekihiga. Vetikad kasvavad, surevad, langevad vaikselt põhja. Kui neist põhjas suve jooksul lämmastik ja fosfor vabanevad, siis ei satu need enne sügisest segunemisperioodi uuesti ülemisse veekihti ja vetikad ei saa neid samal suvel enam uuesti kasutada. See muudab järve aineringe märksa aeglasemaks.

Järve ökosüsteemi funktsioneerimise seisukohast ei olegi niivõrd oluline tema suurus, vaid eelkõige see, kas ta suvel kihistub ning talvel jäätub.

Samas, sotsiaalmajanduslikus mõttes on suured järved riigile märksa olulisemad kui väikesed ja nende probleemid leiavad alati suuremat kõlapinda. Piiriveekogude puhul, nagu Peipsi ja mitmed teised Euroopa suurjärved, lisandub ka poliitiline tähtsus. Inimmõju suurtele järvedele on enamasti pikaajalisem ja tunduvalt tugevam kui väikejärvedele, näiteks üsna suures mahus kalapüügiga võib suurjärvedel olla tegeldud juba aastakümneid või isegi sajandeid.


Peipsi ja Võrtsjärv on järve arengu mõttes ilmselt üsna keskealised?


Nojah, eks see ole suhteline ja oleme seda selgitanud ka viimasel ajal väga moes olevate võrdlustingimuste (reference conditions) meetodi järgi. Muutumatu algseisundi otsingute käigus hinnatakse, milline oli järv enne tugeva inimmõju algust. Euroopa veepoliitika ei sea õnneks rangeid kontsentratsioonipiire, vaid sunnib hindama, milline oli järv looduslikuna ja kui palju ta nüüdisajaks on muutunud. Kui muutused on tugevad, on seisund halb ja vastupidi.

Peipsi ja Võrtsjärve algseisu kohta püüdsime selgitada, kui palju valgla parameetrite järgi võiks neis järvedes fosforit olla, kui inimmõju üldse poleks. Arvutuste järgi tuli välja, et Võrtsjärve muutused pole väga suured. Troofsus on küll suur, aga Võrtsjärv on ka looduslikult suure toitelisusega järv. Inimmõju pole teda väga palju muutnud, praegune seisund on üsna hea. Peipsi muutused olid suhteliselt palju suuremad, talle ei saa hinnangut “hea” anda. Pigem ikka kesine. Siin on kindlasti võimalik seisundit parandada, eelkõige fosfori hulga vähendamise kaudu.


Peipsi on vist oma suuruse tõttu ka piirkonniti üsna erinevas seisus. Meenub, et Vene poolelt Raskopeli lahest on leitud isegi oligotroofseid taimeliike, näiteks muda-lahnarohtu.


Laias laastus on Pihkva järve olukord kõige kehvem ja kõige parem on suure Peipsi põhjaosa seisund. Raskopeli laht on muidugi omaette fenomen.

Oleme järvede arengut uurinud ka paleolimnoloogiliselt, vaadanud settes olevaid ränivetikajäänuseid. 1950–60ndate vahel hakkas nii Peipsis kui ka Võrtsjärves eutrofeerumine märgatavalt tugevnema. Litoraali liikide hulk vähenes ja planktiliste oma suurenes. Kui põhi on kaetud taimedega ja vesi taimede jaoks piisavalt läbipaistev, siis on rohkem litoraali liike. Need kinnituvad taimedele. Madala järve puhul toimub hüsterees: põhjataimestik hoiab põhjasetteid paigal ja kui ka reostuskoormus suureneb, järve seisund ei muutu. Ühel hetkel võib aga seisund minna hulluks: planktonvetikad võtavad võimust, vesi muutub sogaseks ja põhjaveetaimed ei saa enam hakkama. Reostuse vähenedes hoiavad planktonvetikad vett tükk aega sogasena, seetõttu peab reostust märksa tugevamini vähendama, enne kui põhjataimed uuesti hakkavad kasvama.

See on klassikaline näide väikeste järvede puhul, kus lainetuse mõju pole nii oluline. Suurel akvatooriumil ei saa põhjataimed hakkama nagunii, sest lainetus on nii tugev. See võiks kehtida siiski lahesoppide puhul, kus põhjataimestik võiks hakkama saada.

Lääne-Euroopa hinnangud vee kvaliteedi kohta erinevad meie omadest: meil veetaimi eriti ei sallita, häirivad ujumist ja kasvatavad järve kinni. Lääne-Euroopas kipuvad veetaimed kaduma, kuna vesi on kohati ikka väga solgine, seal on hakatud hindama selget vett veetaimede vahel.

Meie ei saa Peipsile kuidagi head hinnangut anda, samas tahaksid hollandlased kasutada Peipsit oma järvede jaoks puutumatu järve näitena. Seal on asi ikkagi niipalju hullem (naerab).

Vee raamdirektiiv kohustab Euroopa riike viima kõik veekogud 2015. aastaks heasse seisundisse. Kõlab väga viisaastakuplaani moodi, aga selle nimel tõesti riigid pingutavad. See paneb riigid mõtlema, mida järvede heaks teha saab: tuleb algne seisund kindlaks teha, loodud on interkalibreerimise töörühmad, et hinnata seisundit ühtmoodi.

Eks see oleneb ka geograafilistest piirkondadest: on oluline, kas järv jäätub või mitte. Lõuna- ja Kesk-Euroopa järvede modelleerijad võivad olla üllatunud, et mudel ei saa meie järvede peal üldse töötada, sest meil tuleb järvedele talvel jää peale.


Kas on uuritud muutusi ka kaugemale ajas tagasi?


Võrtsjärves on rida palju pikem, teada ligikaudu kolm tuhat aastat tagasi. Oleme kõrvutanud sette ränivetikaid ja mõõdetud veetasemeid ning on selgunud, et enne 1960ndaid oli planktiliste vormide protsent ränivetikate koosluses oluliselt seotud veetasemega, pärast enam mitte. Kuni eutrofeerumine polnud nii oluline, mõjutas Võrtsjärve vetikakooslust eelkõige vee sügavus: mida madalam vesi, seda parem bentilistel vetikatel, ja sügavamas järves planktilistel. Eutrofeerumise mõju aga teatud määral maskeerib seda seost. Nii, et ega Võrtsjärvgi inimmõjust puutumata ei ole jäänud ja 1980ndatel oli tema seisund üsna nigel, kuid viimasel ajal on olukord paranenud.


Peipsi seisundit ei saa Eesti ju suurt rohkem parandada, kui Venemaalt tuleb saastet edasi?


Muud polegi teha, kui üritada Venemaaga kontakte arendada, neile näiteks fosfori saatuslikku mõju selgitada ja survet avaldada selle koormuse vähendamiseks. See on raske ja ettearvamatu protsess, näiteks piiriveekogude ühiskomisjonis lubatakse küll andmeid saata ja koormusi arvutada, aga järgmine kord on seis endine ja räägitakse jälle sama juttu.


Kas Võrtsjärvega polegi midagi teha, enam paremaks ei saagi?


Eks siin ole omad probleemid. Kõige suurem mõjutaja ja oht looduslikule seisundile on muutlik veetase. Samas ei saa öelda, et tahaksime seda muuta: see on looduslik, loodusest tingitud. Me ei tea, mis juhtub Emajõe ja Alam-Pedjaga, kui Võrtsjärve reguleerida. Seoseid on niivõrd palju. Ei saa täie kindlusega väita, et Võrtsjärve angerja päästmise nimel ei rikuta ära tunduvalt rohkem muid asju.


Kas aegridade põhjal saab ka ennustada, milliseks kujunevad Võrtsjärv ja Peipsi praeguse seisu jätkudes näiteks paarikümne aasta pärast?


Troofsuse puhul on lootus, et seisund paraneb. Veetase on tihedalt seotud kliimaga. Oleme uurinud kliimaindeksite seost veetasemega Võrtsjärves. Üks oluline neist, Põhja-Atlandi ostsillatsiooniindeks (NAO), mis arvutatakse õhurõhu erinevuse alusel põhja (Islandi) ja lõuna (Assooride) vahel, peegeldab kliimamuutusi Atlandi ookeanil, Põhja-Ameerikas ja Euroopas. Seda on registreeritud 19. sajandist alates.

Viimasel neljakümnel aastal on märgatav NAO väärtuse suurenemine, mida seostatakse globaalsete kliimamuutustega. Samas on Peipsi ja Võrtsjärve veetase väga heas seoses selle indeksi väärtusega: mida suurem NAO-indeks, seda rohkem on Võrtsjärves vett. Kui kliima soojeneb ja NAO-indeks suureneb, peaksid Võrtsjärve veetaseme probleemid edaspidi veidi leevenema. Aga kes teab, võib-olla mingist hetkest alates muutub aurumine olulisemaks kui vee juurdetulek.

Peipsi puhul muutuvad oluliseks ekstreemsed ajad, näiteks veeõitsenguid soodustavad pikad soojad ja tuulevaiksed perioodid. Keskmised näitajad on üks asi, aga kui mingi lühema aja jooksul pannakse ökosüsteemile pauk ära, ei maksa see keskmine näitaja midagi. Tuleb ekstreemumeid uurida, aga neid ei oska väga hästi ennustada.


Kuidas Eesti järveuurijate tase tundub teiste maade omadega võrreldes?


Me ei pea silmi maha lööma, ega muidu poleks ka suurjärvede konverentsi siin korraldatud. Aga ka meil on omad probleemid: oleme ju nõukogude süsteemist tulnud, korralikes ajakirjades hakkasime oma tulemusi avaldama alles üsna hiljuti ja oleme lääne teadusühiskonnas uustulnukad. Samas, meid on hästi vastu võetud ja meiega arvestatakse. Nõukogudeaegse teadustegevuse väärtuslik pärand on pikad andmeread, mida projektipõhine lääne teadus pole tihti saanud endale lubada.



Järveuurijat Tiina Nõgest küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet