Eesti Looduse fotovõistlus
2007/2



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2007/2
Hea looduspildi saladus: kannatlikkus ja pika objektiiviga fotoaparaat

Aavo Põlenik on sündinud 13. veebruaril 1938 Viljandimaal praeguses Kõo vallas Kobinsaare külas. Lõpetanud Kirivere mittetäieliku keskkooli ning Tallinna kinotehnikakooli. 1953–1955 olnud kolhoosis traktoril haakija. Alates 1955 töötanud kinodes mehhaanikuna, 1976. aastast Tartu kinos Ekraan kinomehaanikuna. Avaldanud loodusfotosid Eesti Looduses ja teistes väljaannetes ning hulga piltpostkaarte ja Fred Jüssi õhutusel ka kaardikomplekte.

Kuidas sa jõudsid looduse ja eriti just lindude pildistamiseni?


Olen peaaegu metsas sündinud. Linde on rohkem näha ja kuulda kui loomi, nad on huvipakkuvad. Esimesed võtted, kus lind ka äratuntav oli, tegin 1962. aastal. Olen ikka öelnud, et mis praegu viga linde pildistada! On vaid üks mure: kust saada kokku raha, et osta aparatuur. Kui mina alustasin, oli muresid rohkem, olulisim – kust neid asju üldse saada? Oli üks Meka Tallinnas, Pika tänava komisjonipood, sealt sai vahel üht-teist. Siis tuli asju kokku sobitada: seda polnud, et ostad ühe firma asjad, ja õnnestub klapitada üksnes neid. Zenidid ja muu Vene aparatuur oli põhiline, hiljem ka Praktika. Need käisid aga keermega. Kui said kätte bajonetiga toru, tuli see ümber ehitada keerme peale ning loomingulist tööd oli märksa rohkem.

Välkudega oli oma probleem. Tollal oli hiiglama raske Lutš, 300-voldise patareiga. Seda polnud tavaliselt saada ja oli hea, kui mõni tuttav Moskvasse läks ja sealt tõi. Nii et põhiline aeg kulus siis konstrueerimisele.

Esimesed linnupildid tegin Jupiter 11-ga, 135-millimeetrise objektiiviga. Kotkale sellega ligi ei lähe, aga “prügilindu” saab sellega küll jäädvustada – riista saab poest ikka, valik on lai.

Nõukogude ajal polnud ju ka filme saada.


Filmidega oli asi eriti huvitav. Diapositiive hakkasin tegema siis, kui tuli Orwo Chrom. Orwo Colori peale ma varem ei teinud. Materjal oli, nagu ta oli, kuid sellest jäi mul külge üks viga, mis saadab mind surmatunnini. Orwol oli kalduvus mingi tooni poole ja eeskätt rohelisse. Kui võõrtoon nihkub loodust pildistades rohelisse, on seda võtet pärast küllaltki vastik vaadata. Nüüdsetel meestel on põhimure, kuidas raha kokku saada. Orwo filmi aeti partiide kaupa taga, sest partiid olid erisuguse kvaliteediga. Seda vaadati emulsiooninumbrite järgi. Kui film enam-vähem kõlbas, siis hangiti seda kas või Eesti teisest otsast.

Mulle jäi külge viga pildistada lindu liiga suurelt. Et koledat rohelist tooni lämmatada, pidi lind katma kaadrist väga suure osa. Fred Jüssi on mulle kunagi öelnud, et anna ikka linnule hingamisruumi ka. Kui see soovitus mul meelde tuleb, siis jätan ka. Aga kui meelde ei tule, siis ei mahu mul pisike lind praegugi kaadrisse ära. (Naerab.)


Sel juhul peab ju linnule väga lähedale saama?


Võttekaugusega oli varem tõesti rohkem vaeva. Varblasesuuruse linnu pildistad näiteks 300-millimeetrise objektiiviga kahe meetri pealt ära. Aga Jupiter 11-ga tuli juba meetri kaugusele saada. Lihtsalt läheb rohkem aega: paned varjendi üles, harjutad linnu sellega ära ja tasapisi, vaksa kaupa nihutad ligemale. Väikeste lindudega see nii hull ei ole, oleneb linnust. Muidugi on juhtunud, et lind ei harjugi, ja tuleb kodinad kokku panna. Aga kui aega anda, harjuvad nad ära küll.


Siis peaks ju ka kõrgel, puu otsas passima, sest kõiki linde ei saa ju maast pildistada?


Seda küll, aga eks neid linde ole maas ka küllaltki palju. Nooremast peast sai muidugi puu otsa ka ronitud, kui lähedal juhtus olema sobiv puu. Ei lähe ju sama puu otsa, millel on pesa! Maa peal või nii naba kõrgusel ukerdad ikka kuidagi juurde. Ainult aega ja kannatust peab olema, ja eriala peab selleks aega jätma.

Olen ikka uurinud, mis headest pildistajatest pärast saab. Mõni hakkab koolis pildistama ning kui ta hiljem ameti õpib ja pere loob, siis tal pole enam aega. Kunagi jäi mulle silma hea käega poiss Kõiv, aga nüüd on ta kadunud. Kui elu hakkab oma nõudma, siis pole midagi parata. Looduse pildistajal peab päevavarga moodi töö olema. (Naerab.)


Sa pole viimasel ajal võistlustel osalenud ega oma pildiraamatuid avaldanud, kuid pildistanud oled ju seniajani?


Ma ei ole üldse midagi kuskile saatnud. Kui keegi sellest juttu teeb, olen lohutanud, et edevamaid mehi on maailmas küllaga. Praegu on ju mitu väga hea käega meest, kellele pildistamine on elukutse. Omal ajal need paar näitust siin kino fuajees polnud ka minu algatusel. Aga kodus seinte peal on mul pilte palju, tapeedi eest.

Vahel on siiski pilte küsitud ja eks neid ole ka ilmunud. Ise ma neid ei paku, aga kui keegi küsib ja mul on sobiv foto, siis annan ikka: näiteks õpikutes on mu linnupilte avaldatud. Mul pole kinnismõtet, et iga huviala peaks tingimata mu taskut paisutama, kannan selle rahuga kulude kirja.


Tänapäeval kasutatakse digitehnikat. Kas sina pole sellega kaasa läinud?


Digitehnika ei anna mulle mingit eelist. Neil, kes palju pildistavad, tuleb juba arvesse võtta filmi kulu. Samuti on digitehnikast kasu neil, kes tahavad fotosid arvutis töödelda. Ma pildistan praegu täis 5–10 filmi aastas, mul poleks sellest mingit võitu. See aparatuur, mis mul filmiga töötamise olemas, võimaldab kõike, mida üldse teha oskan. Digiaparatuuri jaoks peaks kuskilt väga jõuka sugulase leidma, seebikarbiga ei saa ju seda tööd teha. Tööriist peab olema kõrgel tasemel, kõrgemal kui ma ise.

Praegu on mul Yashica FX3, mille bajonett on vindiks üle viidud. See on külmakindel aparaat ja lubab kasutada välku 125.-ndiku puhul. Üht ümberehitatud Canon A1 kasutan eeskätt seetõttu, et tal mootor vinnastab – teinekord on vaja, et vinnastamise ajal oleks masin paigal. Kasutan ka pensionäri FUJICA ST-701, põhiaeg kulub küll selle masina läbivaatamisele.


Ilmselt sellest kunagisest tehnika isetegemisest pärinevad ka su parandajaoskused – kui Tartus kellegi mehaaniline fotoaparaat või binokkel katki läheb, otsitakse ikka sind üles.


See kuulsus mu hinge eriti ei soojenda, aga alati ei õnnestu kõrvale vingerdada. Siin võlgnen tänu kunagisele teenindusmaja mehaanikule: küll ta võttis hoogu ja leidis vabandusi, miks ta ei saa mu fotoaparaati parandada. Ei jäänudki muud üle, kui tuli masin endal lahti võtta ja ära parandada. Nii hakkasingi lihtsamatest töödest peale. Suur remondimehekuulsus on üle pakutud, ega ma imet teha ei saa. Vanematel aparaatidel, mis tehtud rauast nagu Vene ajal, mitte plastiräbust nagu praegu, saab ju üht-teist ära teha.


Kas vajaduse korral treid ise puuduva jupi juurde?


Kui vaja, siis saab ka seda tehtud. Fotokaamera lagunemine ei tähenda ju tavaliselt seda, et ta läheb lausa puruks, pigem kiilub miski kinni. Muidugi võib ka mõni detail katki minna, aga neid saab enamasti järele teha. Rohkem tuleb Vene aparaatidel seda ette, et vabakäigud ja lõtkud on liiga suured ja masin jooksebki hunnikusse. Uusi juppe hirmus palju vaja ei lähe.

Digiaparaatidel ei pääse paraku millelegi ligi: nad on nii tihkelt elektroonikat täis, et vähestele mehaanilistele osadele ei saa juurde. Parandan selliseid masinaid ainult siis, kui omanik on julgust täis ja ütleb, et tal pole sellega nagunii midagi teha. Et kui asja ei saa, ära hakka kokku panemagi. Mõned üksikud kordaminekud on mul ju olnud, aga see on rohkem kriidiga jää peale kirjutatud võimalus. Kaamera lahtivõtmine nõuab kõvasti vaeva, ja pealegi, kui oled ta tükkideks lammutanud, ei kõlba ju pärast tagasi anda kilekotitäit juppe, peaks ikka masina uuesti kokku panema. (Naerab.) Seetõttu olen digikaameratest hoidnud nii kaugele, kui saab.


Sul on kujunenud omad pildistamiskohad, kuhu aastast aastasse naased?


Muidugi, peamiselt Puhtu. Sinna sattusin peaaegu nelikümmend aastat tagasi tänu Jüri Keskpaigale, kes oli seal juhataja. Kui ta ülikoolis käis, maadlesime koos samas spordiklubis. Tema mu sinna meelitas ja sinna ma olen jäänudki. Tema enam Puhtus ei tegutse, aga mina käin seal ikka edasi. Puhtu eelis seisneb selles, et seal ei kogune uudishimulike klubi ümber sinu, kui oma telgi üles paned. Kui ongi tudengite praktikum, siis need on samasugused veidrikud ja austavad omasuguseid – kui näevad, et keegi on midagi üles pannud, ei lähe sinna nina sisse toppima. Puhtus on hulganisti linde paljudest liikidest – ei pea palju liikuma.

Tartu ümbruses käin ikka jõgede ääres, olen võtnud, s.o. pildistanud nii Ahja kui ka Võhandu ääres. Omal ajal liikusin märksa rohkem, nüüd olen paiksem, ja Puhtu ongi hea, vahemaad on väikesed. Kui mul linnast küll saab, võtan oma telgi ja magan natuke Võhandu ääres, ega tingimata ei peagi fotokott kaasas olema.


Mis linnuliike sa eriti hea meelega pildistad?


Erilisi lemmikuid mul Puhtus polegi. Armastan jäälindu, kes on väga fotogeeniline ja kannatliku meelega, pole mingi pipar. Ma ei aja taga neid linnuliike, keda ma veel pole pildistatud. Pildistan ikka neid, keda saan jäädvustada paremini kui seni: näiteks ilusam pesakoht või ümbrus. Ka haruldusi pole ma jahtinud, mul pole pähegi tulnud näiteks kotkaid pildistada. Kuigi mul on kotka foto. Kotkas on kaitse all ja tema ligi ei tohi ma trügida, tegin nii, et ta trügis minu juurde.


Mingi sööda peale siis?


Ei, ma ei andnud talle mingit altkäemaksu. Omal ajal oli Puhtus Toome ninal saarepuul oks, nagu väljasirutatud käsi, kus ta vahel istumas käis. Polnud küll täpselt teada, millal. Tuli hommikul kuue-seitsme ajal, istus seal mõned tunnid ning läks minema. Kas ta käis seal paar päeva järjest või pidas nädala vahet, seda ei teadnud kunagi. Tegin sinna alla kunstliku heinasao ja käisin seal siis hommikuti magamas. Lõpuks kotkas tuligi. Aga õnnetuseks tuli neid koguni kaks ja tol ajal mul suumi veel polnud. Oli Tair-3 fotosnaiper ja nad ei mahtunud mõlemad kaadrisse. Kõrvuti nad seal oksal istusid. Fotoaparaat Praktika teeb paraku kaks lolli plaksu: võtmise ja vinnastamise ajal. Kotkad on erksad linnud ja ega ma palju pildistada saanud, natukese aja pärast läksid nad lendu.


Kas sul tuvist on ikka pilti tehtud?


Kodutuvi mul tõesti pole, aga metstuvi ehk meigas on, õigemini asitõend, et olen teda pildistanud. Tema, kurivaimuga, ei tahaks ma rohkem õiendada, ma ei tundnud tol korral ta kombeidki. Passisin pesa juures terve päeva, aga tema toob poegadele hommikul terve pugutäie teri, söödab selle neile sisse ega näita nägugi enne järgmist päeva.


Kas Puhtus on neljakümne aastaga midagi muutunud?


Mets on ikka pisut muutunud: käib kõvem torm üle ja mõni sulle tuttav puu on pärast küljeli maas. Metsas on kõike rikkalikult – ega seda ühe inimese elu jooksul üles ei võta. Kadunud Kumari ütles, et pildista merelinde ka. Aga ma pole seda siiani teinud, sest ma ei tunne nende kombeid ja hingeelu. Ma võin ju küll mõelda, et nüüd lähen merelinde pildistama, aga kui kord olen Puhtus, siis leian end peagi metsast – metsalinde ma tunnen, ja merd ei paista enam kusagilt.

Sant lugu on see, et rannas tungib roog peale. Kui oled seal aastakümneid käinud, võib küll öelda, et on koledaks läinud ja roogu kasvanud. Kes praegu läheb esimest korda, ütleb ikka, et küll on ilus!


Roolinde saab siis nüüd edukamalt pildistada.


Roos elajaid on muidugi palju ja neid tuleb järjest juurde. Rästas-roolind lärmab öösel, ja kui nad veel kõik korraga laulma hakkavad! Puhtus pardimaja lähedal Karukivi juures pesitsesid pütid ja kajakad, neid pole seal enam ühtki.


Mis on Puhtu metsalinnustikus aastakümnetega muutunud?


Värvuliste pesitsemine on viimasel ajal kehvemaks muutunud. Varesed on tulnud, olen näinud neid seal kolmkümmend tükki korraga, ja ka ronk tegi oma elamise paadikuuri juurde – kui neil hakkavad pojad kaela kandma, tulevad nad kogu perega pesi rüüstama. Esimesel pesitsusajal, kui mets alles läbi paistab, pole linnupildistajal seal midagi teha: ükski rästas ei saa seal pesitseda. Vainurästas on vist kõige targem, ta on Puhtus pesitsemisest täiesti loobunud. Laulu- ja musträstad siiski üritavad, nad ikka munevad varestele omletti. Kevadel peaks juba näha olema sabata noori rästaid, praegu pole neid Puhtus peaaegu ühtki. Alles teine kurn, kui puud on lehes, on pisut edukam: siis jääb röövlitel ka midagi kahe silma vahele. Suluspesitsejad on muidugi paremini kaitstud. Mõnikord on linnul pesa kaugele näha ja varesed seda ei võta ning samas on pealtnäha hästi varjatud pesa järgmine päev rüüstatud.


Kas sa talvel ka pildistad?


Paar viimast talve pole viitsinud välja minna, varem sai ikka pildistatud. Siis tuleb linde võluda altkäemaksuga. Kõige parem, kui saad kuuseokstest onni ehitada. Riidest onni võib ju ka panna, aga parem on siiski loodusliku materjaliga katta, siis eriti ei võõrastata. Talvel näeb neid linde ka, keda suvel tähele ei pane, nagu tavaline rasva-Ants.


Kas on juhtunud, et pesa on pildistamise pärast hukka saanud?


Paar korda on tõesti juhtunud, et pesa hävib. Üks kord pesitses madalal kaelustuvi. Panin oma onni üles, toksisin vaiad maasse, kuid lind istus kogu aeg pesal, ei läinud ära. Kui hakkasin ära minema, läks tema teisele poole, ja ma olin kindel, et nii kartmatu lind tuleb oma pesale tagasi. Aga ta kurivaim ei tulnud. Kui pojad on väiksed, tuleb vaadata, et emalind ikka käiks. Emalind soojendab öösel poegi – kui ema ei tule, võib pesakond hukkuda. Isalind käib päeval süüa toomas.


Kuidas praegune Eesti loodusfoto tundub?


Väga hea käega pildistajaid on, mulle näiteks Začeki pildid väga meeldivad ning Ader, aga temast me ei räägi, ta on proff. Samuti Jaanus Järva ning mitmed teised – meie loodusfotol pole midagi häbeneda.


Kuidas sa teise tehtud looduspilte hindad?


Mul ei tule ette, et oleksin kedagi väga kritiseerinud või arvanud, et ma oleksin sel hetkel parema foto teinud: ma ei tea ju, kuidas ta seda tegi või sinna juurde pääses. Muidugi, mõnel fotograafil on pilt ja teisel asitõend, et ta kohal käis. Kõrgem pilotaaž on ikkagi lennu pealt tabatud lind, kellel elu sees, sest fotosid kivi otsas tukkuvatest kajakatest sigineb palju täiesti iseenesest.


Kuidas sa linnud selgeks said?


Ma ei tunne neid kaugeltki nii hästi, kui arvatakse! Enamasti olen neid teadnud enne pildistamist, aga on juhtunud küll, et olen pildistanud, ja hea sõber, kadunud Heinrich Veromann määras pärast liigi ära. Omal ajal käisin usinasti LUSi ornitoloogiasektsioonis ja eks Puhtus on ka ornitoloogid võtta olnud. Määrajad on olemas ja kui looduses lindu näed, tahaks ju ikka teada, kellega on au kohtuda.

Eks ornitoloogidki ole mõnede linnuliikide määramisega hädas. Kas või soo- ja põhjatihane – välimääraja järgi on väga lihtne, aga lähed ornitoloogiga metsa, jääb liik mõnikord määramata, tunnused pole selgelt väljendunud, ja teeks siis lind häält ka!


Kas mõnest liigist linde on raskem pildistada kui teisi?


Metsalindudel suurt vahet pole. Ent samast liigist linnud käituvad hoopis erimoodi. Näiteks tavaline metsvint – kunagi ei tea ette, kuidas ta käitub. Mõni on väga julge, aga enamasti on nad väga piredad. Olen näinud metsvinte, kus pesal käib kas ainult ema, ainult isa või mõlemad, ning on ka juhuseid, kus pikka aega ei käi kumbki. Muidugi võib juhtuda, et mõni on väga julge ja tegutseb julgelt juba enne, kui onn püsti saab.

Mida väiksem lind, seda julgem. Mingi mälu on neil ka. Olen kunagi pildistanud kodukakku. Kakud on enamasti agressiivsed ja lendavad hääletult. Ta pesa oli kaunis kõrgel, murdunud männi tüükas. Iga kord, kui sinna läksin, andis ta mulle vastu pead: tuli hääletult selja tagant. Kui pojad said suuremaks, kukkus üks neist pesast välja. Kuidas ta tagasi viia, kui ronimiseks on vaja kaht kätt? Panin ta endale pea peale ja viisin tagasi. Käisin pesa juures pärast palju kordi, kuid kakk ei rünnanud mind hiljem kunagi.


Mida võiks algajale loodusfotograafile soovitada?


Tänapäeval ei maksaks Jupiter 11-ga küll alustada. Vähemalt 300-millimeetrise objektiivi peaks endale hankima. Muidugi pole vaja 1000-millimeetrist objektiivi: see on raske, selle jaoks ehita peaaegu et betoonist vundament ning pealegi on sügavusteravus ja valgusjõud väike. Varitsusonnita väiksemaid linde ei näe, suuri luiki saab muidugi ka ilma. Põhiline: vaja on kannatust, pikkamööda linnule läheneda.

Tehnikat nii väga palju vaja polegi. Nüüdisajal on suumobjektiivid, selline kolme-neljasajani ulatuv võiks olla. Paar välklampi ka – metsas pole loomuliku valgusega midagi teha, kaht välku oleks ikka tarvis.

Statiiv on muidugi tähtis, aga ma kasutan seda ise haruharva: välguga pole seda tarvis ja putkast pildistades toetad aparaati niigi. Ma ei viitsi statiivi kaasa vedada: korralik on raske ja kergel pole mõtet, väriseb. Kui on teada, et kaamera peab tundide kaupa paigal olema, olen statiivi siiski kasutanud.


Kas lind välklampi ei karda?


Looduses lööb ikka välku ja seda nad tähele ei pane. Kuid helide suhtes on linnud väga tundlikud. Talvel kasukas natuke ragiseb ja ongi plats lindudest korrapealt tühi.


Millised on kõige suuremad juhused, mida on õnnestunud tabada?


Suurimad juhused on jäänud tabamata. Tegin näiteks lõokesest fotot ja panin ta pesa lähedale kivi. Ma ei teadnud tema kombeid. Näiteks lambahänilane ronib igal juhul pesa juures kivist üle, kuid metskiur läheneb pesale kas või vihmaussi kombel, kuid ühelgi kõrgemal asjal ta ei peatu. Lõokese pesa juurde kivikesele istus välja-loorkull, ent ma polnud selleks valmis, ja pilt jäigi tegemata.


Kas looduse pildistamisel on mõtet?


Eks enda jaoks muidugi – ma pole seda kunagi tahtnud omale tuluallikaks teha. Kui keegi tahaks sellega teenida, tuleb endal kirjutada ka. Eestimaa on väike ja palju neid proffe ikka siia mahub. Eelkõige endale ja alles siis teistele! Looduse pildistajal peab olema eesli kannatus ja natuke ka enesevalitsust: kui on näha, et lind ei tule pildi peale, tuleb oma koli kokku korjata ja sellega leppida. Lõpptulemus peab olema selline: mina olen pildi saanud ning lind on oma pojad üles kasvatanud.

Kui on tegemist perekonnainimesega, on vaja ka head ja flegmaatilist naist, kes ei vihaseks või teist meest otsima, kui oma mees üksi metsa kaob! Elusa looduse pildistamine ei võrdu alati perekondliku jalutuskäiguga rohelusse.



Loodusfotograaf Aavo Põlenikku küsitlenud Toomas Kukk
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet