Eesti Looduse fotovõistlus
2007/05



   Eesti Looduse
   viktoriin


   Eesti Looduse
   fotovõistlus 2012




   AIANDUS.EE

Eesti Loodus
Intervjuu EL 2007/05
Eesti ilmaolud kliimauurijaid imestama ei pane

Jaak Jaagus on sündinud 24. detsembril 1956 Tartus. Lõpetas 1980 Tartu ülikooli geograafina. Kaitses kandidaaditöö 1989. aastal Leningradi hüdrometeoroloogiainstituudis. 1980–1991 Sakus Eesti agrometeoroloogia laboratooriumis teadur, 1991. aastast on töötanud TÜ geograafia instituudis, alates 1996 dotsent. Uurinud meteoroloogiliste väljade ruumilist ja ajalist muutlikkust; Eesti sademete-, õhutemperatuuri- ja lumikattere˛iimi; kliima pikaajalisi muutusi ja nende mõju jõgede äravoolule, atmosfääri tsirkulatsiooni mõju ilmastiku kõikumistele Eestis. Eesti geograafia seltsi ja Eesti looduseuurijate seltsi liige.

p>Ilma teema on alalõpmata kõne all, eriti siis, kui väljas midagi ebaharilikku sünnib. Viimane suur üllatus oli möödunud talv. Kuidas klimatoloogid selliseid tavapäratuid ilmaolusid hindavad?


Ma ei arva, et midagi väga erakordset on olnud. Meie ilmastikule on üleüldse iseloomulikud üsna suured kõikumised. Ühel aastal võib näiteks aprilli keskel olla lumi maas ja talvine ilm ning teisel aastal peaaegu suvi. Sellised suured erinevused aastati on iseloomulikud just meie üleminekuaastaaegadele ja ka talvele.

Kui meenutada 1980ndate aastate lõpu ja 1990ndate alguse talvesid, siis need olid tervikuna märksa soojemad kui 2007/2008. aasta. Mullune talv oli mõnevõrra erandlik aga selle poolest, et detsember ja jaanuari esimene pool oli väga soe, mil mõõdeti nende kuude kohta ka rekordiliselt kõrged päevased õhutemperatuurid. Ent seejärel saabus külm aeg, mistõttu tervikuna see talv väga soe ei olnudki.

Teine tähelepanuväärne aeg oli kevadise võrdpäevsuse ajal: 21.–23. märtsi paiku. Nendel päevadel oli soe, päeval 15 kraadi ja enamgi. Mõni jõudus isegi peenrad ära teha ning esimesed seemnedki mulda panna.

Meie ilmastikule omaste kõikumiste taustal ei saagi väga öelda, et meie ilmaga nüüd midagi lahti oleks. Et ajakirjanduses sellistest ebaharilikest ilmaoludest aeg-ajalt juttu tehakse, on loomulik: see, mis väljas sünnib, mõjutab inimesi väga otseselt. Ilm jääb ilmselt alatiseks jututeemaks.

Klimatoloogid teevad vahet kliima muutumisel ja kõikumisel. Kust see piir tõmmatakse?


Seda piiri pole täpselt paika pandud. Mõneti on see suhteline või ka tinglik. Kõik oleneb ajaskaalast, mille kliimat uurida. Kui me vaatleme tuhandeaastasi või veelgi pikemaid ajavahemikke, siis võrdlemisi reeglipäraselt on vaheldunud jääajad ja -vaheajad. Isegi neid tsükleid võib pidada kliima kõikumisteks.

Kliima on oma sisult ikkagi pikaajaline ilmade re˛iim ja üheaastased äärmused ning kõikumised sellesse ei puutu, sest pikaajalises re˛iimis võivad need tasanduda. Kui näiteks uurida temperatuuri aegridu aastase sammuga, siis tihtipeale võivad nendes ilmneda väga suured erinevused. Aastad ei ole selles mõttes vennad ja niisuguse suure võnkumise taustal on kliimamuutust raske järeldada. Et üldse teha statistiliselt usaldusväärseid järeldusi, on maailma meteoroloogiaorganisatsioonis kokku lepitud, et vähemalt kolmkümmend aastat peaks olema see periood, mille jooksul rehkendatakse kliimanäitajate keskmised väärtused.

Selleks, et rääkida kliima muutustest, on vaja väga pikka vaatlusrida. Kui selle keskmistes näitajates on muutused sees, siis võib kõneleda kliimamuutustest. Kuid tihtipeale võetakse seejuures võrdluseks inimese või ka inimkonna eluiga, mis on tegelikult suhteliselt lühike; vaadeldakse lühemaid perioode ja räägitakse, et selle ajavahemiku jooksul, näiteks saja aasta jooksul on kliima muutunud. Ka tänapäeva kliima soojenemist järeldatakse viimase viiekümne kuni saja aasta ehk 20. sajandi jooksul tehtud ilmavaatluste põhjal.


Praegune suundumus on soojenemine. Suurt süüd selles nähakse inimtegevusel. Kelle panust võiks siiski suuremaks pidada?


See on üks tänapäeva klimatoloogia tähtsamaid küsimusi, millele ei osata üheselt vastata.

Inimtegevuse mõjul paiskub atmosfääri veelgi süsihappegaasi ja muid kasvuhoonegaase. Arvatakse, et see on üks kliima soojenemise olulisi põhjustajaid. On loodud lausa selliseid mudeleid, mille abil püütakse erisuguseid mõjutusi hinnata, kuid nende puhul on määramatus üsna suur.

Inimtegevuse süü kliimasoojenemises on siiski väga vaieldav, kuigi poliitikute jaoks on asi ühene ning on hulgaliselt argumente, mis seda seisukoha lubaksid eelistada. Võrdlemisi palju on aga neid, kes on sellele seisukohale selgelt vastu ja peavad mitmesuguseid looduslikke, sealhulgas kosmilisi mõjutusi palju tähtsamaks.


Mulle tundub, et kliima soojenemises nähakse ennekõike halba. Miks see nii on?


Loomulikult võib iga selline muutus tuua nii häid kui ka halbu tagajärgi, mõjuda mõnele taime- või loomaliigile soodsalt, teiste arengut aga samas pärssida.

Kui tänapäeva kliimasüsteemis kaob mingi mõjutuse tõttu dünaamiline tasakaal, ei osata selle tagajärgi ette näha. Kui räägitakse kas või tuumakatastroofist, mille käigus samuti maakera tasakaal muutub, siis keegi ei tea, mismoodi hakkaksid loodusprotsessid edasi arenema. Muutuste tõttu seisab inimkond teadmatuse lävel. Selle ees tuntakse hirmu ega osata valmistuda.

Kliimasoojenemise negatiivsematest tagajärgedest on ehk kõige tõsisem lõunapoolsematel aladel kliima muutumine kuivemaks ja seetõttu veevarude vähenemine. Tõenäoliselt jäävad väga suured alad, mis praegu on viljakandvad, veepuuduse kätte. Põhjapoolsematel aladel muutuvad kliimaolud arvatavasti üldiselt soodsamaks. Lähispolaaraladel ja ka meil ei juhtu midagi hullu, kui pisut soojem on.

Ilmselt on aga väga palju niisuguseid mõjutusi, mida teadlased ei oska praegu adekvaatselt hinnata.


Kliima soojenemise kõrval on räägitud sedagi, et hakkab jahenema. Millele see teooria tugineb?


Kliima jahenemise kohta on mitu teooriat. Üks üldisem seletus on seotud järgmise jääajaga, mis kunagi umbes kümne tuhande aasta jooksul läheneb. Need kosmilised tegurid, mis on põhjustanud jääaegade vaheldumist, hakkavad sedapidi mõjutama, et kliima võiks jahedamaks minna.

Võrdlemisi reaalne kliimajahenemise mehhanism on aga seotud Euroopale sooja toova Golfi hoovusega. Soojema kliima tingimustes hakkab hoovus ja selle mõju Euroopa ilmastikule aegamisi nõrgenema. Soojemat õhku siia enam nii palju ei jõua, mistõttu hakkabki kliima jahenema.

Paraku on kliimasüsteem niisuguses ebapüsivas olekus, et see võib muutuda nii- ja naapidi. Kindlasti ei julgeks ma ennustada, millised on ilmastikuolud kümne või kahekümne aasta pärast. Võib-olla on siis tõesti jahedam. Kuid kõik niisugused tulevikuennustused on siiski pigem spekulatsioonid. Mina olen oma uuringutes kasutanud üksnes olemasolevaid andmeid. Kuni praegusajani võib nende andmete põhjal järeldada vaid soojenemistendentsi nii Eestis kui ka mujal Põhja-Euroopa aladel.


Mõned ajad tagasi räägiti palju El Nińo’st. Kas mingeid seoseid on leitud ka Eesti ilma ning El Nińo nähtuse vahel?


Seost on püütud otsida nii Eesti kui ka üldiselt Euroopa ilmastiku puhul. Omal ajal uurisin ka mina seda ning tõepoolest ilmnes väga tagasihoidlik seos meie ilmaoludega. Kui oli tugev El Nińo ehk lõunaostsillatsiooni indeks näitas El Nińo ehk sooja faasi, siis olid meie kevaded suhteliselt sajusemad. Kui oli külm faas, siis olid kevaded meil kuivemad.

Keerulisemaid statistilisi meetodeid kasutades on ka mõned teised uurijad näidanud, et mõningaid seoseid võib välja tuua. Need avalduvad atmosfääri tsirkulatsiooni kaudu, sest El Nińo on mingil määral seotud Põhja-Atlandi ostsillatsiooniga, mis omakorda avaldab mõju meie talve ilmastikule.

Siiski tuleb rõhutada, et need seosed ei ole otsesed. Selle nähtusega kaasnevad ulatuslikud ilmastikukõikumised eelkõige troopilises piirkonnas ja lõunapoolkeral. Meie jääme ses mõttes El Nińo tegevusalast peaaegu teisele poole maakera.


Kliimauurijatele on Eesti võrdlemisi hea koht teaduse tegemiseks. Öeldakse, et Eesti asub kliima poolest huvitavas piirkonnas. Mis mõttes see kliima meil nii eriline on?


Eriliseks võib meie kliimat pidada ehk selle poolest, et mujal maakeral, kuskil kaugemates piirkondades enamasti ei leia selliseid kliimaolusid nagu Eestis. Ainult lähialadel Lätis, Loode-Venemaal, Lõuna-Soomes ja osalt ka Kesk-Rootsis on kliimaolud Eesti omadega võrdlemisi sarnased. Mujal on need märksa teistsugused: kontinentaalsemad või merelisemad või kiirgusre˛iimilt erinevad. Näiteks Põhja-Ameerika Suure järvistu piirkond, mis on looduslikult Eestiga sarnane, paikneb tunduvalt väiksemal laiuskraadil, mistõttu on sealne kiirgusre˛iim teine.

Kliima uurimise mõttes on Eesti väga soodsa koha peal: paljud mõjutegurid avaldavad siin ilmastikule üsna suurt mõju. Näiteks Läänemeri mõjutab Eesti-siseseid kliimaerinevusi oluliselt. Võrdlemisi väikese maa-ala peale on nii meso- kui ka mikroklimaatilised (maastiku erisustest põhjustatud) erinevused suured. Seetõttu on Eesti meso- ja mikroklimaatiliste iseärasuste uurimiseks olnud soodne paik. Eestit on nimetatud lausa „mikrokliima varaaidaks”. Näiteks meist ida pool Venemaal on tohutu suur ala, kuid üksikud regionaalsed kliimaerinevused jäävad tagasihoidlikuks.

Oma uuringutes oleme koostanud kaarte Euroopa kohta, et näidata Põhja-Atlandi ostsillatsiooniindeksi korrelatsiooni talve keskmise õhutemperatuuriga. Läänemere piirkonnas, seejuures Eestis ja Loode-Venemaal on see korrelatsioon kõige tugevam. Kui läänevool on tugev, siis jõuab soe õhk ookeanilt meie alale välja ning mõjutab väga oluliselt siinset ilma. Kui see vool on nõrgem ja soe õhk meie alale ei ulatu, siis määravad meie ilmastiku ära külmad mandri kohal kujunenud õhumassid.

Viimastel aastakümnetel on kliimasoojenemine kõige tugevamini avaldunud just Eesti, Läti ja Loode-Venemaa piirkonnas. Meil on kõige enam soojenenud märtsikuu. Sellest mõnevõrra vähem on tõusnud veebruari ja aprilli ning märksa vähem jaanuari ja mai õhutemperatuur. Ülejäänud kuudel aastast pole kuu keskmine õhutemperatuur tõusnud.


Eestis on ilma vaadeldud üsna pikka aega ja kunagi oli ilmavaatluskohti praegusest tunduvalt rohkem. Kas nüüdse vaatlusvõrgu tihedusega võib rahul olla?


Meteovõrgustikku on praegusajaks omajagu hõrendatud. Kõige tihedam oli see 1960.–1970. aastatel. Ilmajaamade arv selle aja jooksul oluliselt vähenenud ei ole, küll aga on lõpetatud töö paljudes väiksemates vaatluspostides.

Kas see võrk on piisav või mitte, oleneb konkreetsest näitajast, mida uurida. Täiesti heaks võib seda pidada igapäevaste ilmaennustuste tarbeks või selleks, et saada üldine pilt ilmastiku olukorrast Eestis.

Kui aga eeldada, et kõik Eesti erisugused maastikupiirkonnad peaksid olema ilmajaamadega kaetud, siis on lünki küll. Näiteks on katmata Lõuna-Eesti kõrgustikud. Täisilmajaam võiks püsivalt tegutseda kas Otepää või Haanja kõrgustikul. Neis piirkondades on mõned ilmastikunäitajad selgelt erinevad kui madalamatel aladel.

Loomulikult on kliimauurijatele hea, kui vaatlusvõrk on tihe ning andmeid tuleb palju. Kuskilt jookseb siiski majandusliku otstarbekuse piir, mistõttu pole mõtet meteovõrgustikku lõpmatult tihedaks ajada.

Viimasel ajal on palju juurde tulnud automaatseid mõõtmisjaamu, mis jäävad välja riiklikust mõõtevõrgust. Kõige enam on selliseid pandud maanteede äärde. Neid on mitukümmend ja nendega mõõdetakse ning salvestatakse üsnagi suur hulk andmeid, mida siiamaani pole saadud ega jõutud veel töödelda. Maanteeilmajaamad on mõeldud eelkõige selleks, et mõõta (tee)olusid mingis kindlas kohas ehk mikrokliima tingimusi. Riikliku meteovõrgu vaatlusjaamade asukohavalik lähtub aga sellest, et jaama asukoht kirjeldaks võimalikult vähe piirkonna mikrokliima erisusi ja kajastaks eeskätt üldkliimaolusid. Seetõttu asuvad need pigem lagedamate kohtade peal, kus kohalikud mõjud on väiksemad.


Praegusajaks on paljud vaatluspunktid asendatud automaatjaamadega. Kas see on toonud kaasa ka probleeme andmete kogumisel ning võrdlemisel sajanditagustega?


Peaaegu kõik Eesti meteoroloogia ja hüdroloogia instituudi ilmajaamad on alates 2003. aasta sügisest läinud üle automaajaamade tarvitusele. Alguses oli nende ülesseadmisega muret ja probleeme omajagu, kuid praeguseks on kõik arvatavasti juba heas töökorras.

Ilmaandmed tulevad nüüd pisut teistmoodi, aga mõnes mõttes on need palju paremini kättesaadavad kui varem. Ka Internetis saab neid pidevalt vaadata.

Andmekogumisviisi vahetuse puhul tuleb paratamatult arvestada, et mõningaid probleeme võib esile kerkida. Mingil määral võib kannatada andmete võrreldavus: mõõtmisvahendite muutused võivad aegritta tekitada nihkeid, kuid mitte alati. Näiteks temperatuuriandmete puhul see nii suur probleem kindlasti ei ole. Selliseid “vigu” saab kas või arvutuslikult tasandada. Aegrea homogeensus on oluline just pikkade aegridade analüüsi puhul. Seejuures on tähtis, et vaatlusi oleks tehtud ühtmoodi, ühes kohas, ühesuguse mõõteriistaga. Mõnikord võib neid muutusi arvestamata jõuda andmeanalüüsil pisut valedele järeldustele.


Eestis on üksjagu asjaarmastajatest ilmavaatlejaid: küll uuritakse seapõrna või otsitakse märke metsloomade käitumisest. Võib nende ennustustes tõetera sees olla?


Ilmselt on. Näiteks võiks tuua seapõrna järgi ennustamise, mida Vadim ˇelnin tegi juba aastakümneid tagasi. See on võrdlemisi edukaks osutunud.

Selline ilmaennustus toetub arusaamale, et looduses peaksid olema teatavad seosed või et loodusel peaks olema võime ette näha seda, missugune ilm võiks tulla; loodus mingil määral kohaneb juba ette selle ilmaga, mida on oodata.

Niisugust ilmaennustusviisi pole teaduslikult uuritud. Minu teada ei ole tehtud ka mingit statistilist analüüsi loodusnäitajate põhjal antud ennustuste paikapidavuse kohta. Ma arvan, et selliselt on võimalik pigem üldisemas plaanis ilma käiku ette näha või anda kvalitatiivselt hinnanguid. Näiteks seda, kas tuleb külm või soe talv. Ei usu aga, et näiteks praegu kevadel oleks võimalik täpselt ennustada augusti teise nädala keskmist õhutemperatuuri või sademete hulka.

Mul on hästi meelde jäänud üks seik, kui osalesin ilmatarkade kokkutulekul Jõgeval 2005. aastal. Oli augusti algus ja ilmad olid väga vihmased ning tundus juba, et sügis tulebki kätte. Tuntud ilmatark Liisu Raplamaalt ütles aga oma loodusvaatluste järgi täiesti kindlalt, et on oodata veel ilusat suve ja soe aeg läheb pikalt edasi. Tegelikult oligi nii, see ennustus osutus õigeks: augusti keskel läks kuivaks ja järgneva septembrikuu jooksul oli väga kena suvine ilm. Ilmatark oli tookord oma ennustuses raudkindel. Ta rõhutas, et tuleb loodust jälgida ja osata vaadata. Ma usun tõesti, et neil, kes elavad maal ja looduse keskel, on kogemuslikud tähelepanekud, mis paljudel juhtudel lubavad õigesti ilma ennustada.


Kas vanarahva ütlused ilma kohta peavad nüüdisajal paika? Ilmaolud on ju mõneti muutunud.


Vanarahva ütlusi on mitmesuguseid. Mõned neist käivad igapäevase ilmaennustuse kohta: näiteks, kui taevas on niisugused pilved, siis võib varsti sadu oodata. Ma arvan, et säärased paar päeva ette kuulutavad tähelepanekud peavad praegusajalgi paika, sest protsessid on ikka samasugused.

Mul on meeles, kui 1980ndatel Vadim ˇelnini mainitu, et need looduse märgid, mille järgi tema on aastakümnete jooksul ilma ennustanud, enam hästi paika ei pea. Pikaaegseid ennustusi – nagu külm talv, soe suvi jms. – ei maksaks enam usaldada.


Käimas on rahvusvaheline polaaraasta, sinagi oled ühe suurprojektiga seotud. Millega on tegu ja kuidas eestlased sinna kaasati?


Meid kaasati sellesse võrdlemisi juhuslikult. Minu noorem kolleeg Mait Sepp on oma uuringuteks kasutanud Venemaal koostatud tsüklonite andmebaasi, kus on kirjas kõik põhjapoolkera tsüklonid, mis on õhurõhuväljade andmete põhjal saadud. Ta analüüsis selle andmebaasi alusel Eesti ilma mõjutavate tsüklonite sageduse ja liikumisteede muutusi. Mait esines ühel konverentsil ja ilmselt sealt hakkaski rahvusvaheline koostöö arenema.

Mõne aja pärast kutsuti meid osalema Arktika tsüklonite uurimises. See oli osake suurest Euroopa Liidu 6. raamprogrammi projektist ”Damocles”, mis on mõeldud Põhja-Jäämere basseini merejää, mere ja atmosfääriprotsesside uuringuteks. Selle piirkonna kohta pole piisavalt andmeid, seetõttu ongi korraldatud rahvusvaheline polaaraasta.

Projektitaotluse käigus tuli atmosfääriosa juhi Timo Vihmaga Soome meteoroloogia instituudist jutuks, et nende mõõtmiste käigus võiks teha ilmavaatlusi Põhja-Jäämerel olevas Vene polaarjaamas. Timo Vihma kahtles, kas keegi tahab seal mõõtmisi teha. Aga mulle tundus, et siiski võiks, ja üleüldse oleks see väga huvitav ning kasulik, mistõttu pakkusingi meid välja. Ja nii see Arktika ekspeditsioon tuli, mingil määral tahtmatult, sest meil ei ole suuri kogemusi selles vallas.

Esmalt oli kavatsus teha need välitööd Vene polaarjaamas. Alles hiljem selgus, et üks Vene baas oli oma tegevuse hiljuti lõpetanud ja järgmine pidavat alustama alles 2007. aasta sügisel. Seejärel ilmnes võimalus teha töid prantslaste laeval Tara, mis pannakse jäässe triivima. Ka paljud selle projekti teised uurimisrühmad plaanitsesid kasutada seda laeva, et oma mõõtmisi teha.

Tara alustas triivi Põhja-Jäämere merejääs 2006. aasta sügisel ja siis viisid Erko Jakobson ning Timo Palo osa meie varustust uurimislaevale. Tookord läksid nad kohale Vene jäälõhkujal ja jäid vaid lühikeseks ajaks, et paigaldada mõõteseadmed ning need tööle panna.

Alates tänavu aprillist on seal aga tõsisem töö käimas: Tarale ei läinud mitte ainult meie inimesed, vaid ka umbes kolmkümmend teadlast projekti teiste partnerite hulgast. Seekord jääb Erko paariks nädalaks, Timo aga septembrini. Ilmselt on meie aparatuur sellel uurimisväljal veel järgmiselgi suvel.


Millal Tara peaks jääst välja jõudma?


2008. aasta suve lõpus või sügisel ehk kaks aastat pärast seda, kui laev triivi alustas. Säärane on eeldus; jäätriiviga peaks ta jõudma kuskile Gröönimaa ja Teravmägede vahele, nii nagu omal ajal Fridtjof Nanseni laev Fram. Kui meil möödunud aasta detsembris oli Bremenis “Damoclese” aastakoosolek, siis peakoordineerija Jean-Claude Gascard avaldas siiski kahtlust, et võib-olla laev ei triivigi nii ruttu välja. Selles mõttes on tegu võrdlemisi avantüristliku ettevõtmisega: keegi ei tea täpselt, kus ja kas Tara jääst välja jõuab. Paljud asjad on seejuures ettenägematud, erinevalt teistest teadusprojektidest, kus tööplaan on väga täpselt paika pandud.

Ootamatustega tuleb selle projekti juures igatahes arvestada. Näiteks eelmisel sügisel, kui kõik mõõteriistad said Tara juurde jääle välja pandud ning töökorda seatud, tuli mõne päeva pärast torm, mis lõhkus jää. Hea, et üldse jõuti aparatuur jää pealt ära korjata.


Sinu eestvõttel on ilmunud üksjagu kliimateemalisi kogumikke. Millal võiks oodata sinu raamatut Eesti kliimast?


Siiamaani ilmunud kogumikud on TÜ geograafia instituudi toimetiste sarjast ja need on eelkõige seotud Eesti teadusfondi uurimistoetustega. Kogumikud on välja antud uurimisraha toel ja kajastavad uuringute tulemusi. Oma töid on neis avaldanud paljud Eesti kliimauurijad. Sellel kevadel peaks ilmuma taas üks samalaadne artiklitekogu.

Aga mahukamat raamatut Eesti kliimast on mul tõesti kavatsus kirjutada. Seda olen kunagi ka avalikult lubanud. Algus on tehtud: sisukord on olemas ja osa peatükke kirjutatud. Paraku on muude tegemiste kõrvalt väga vähe aega jäänud, nõnda pole juba ligemale aasta saanud raamatut kirjutada. Siiski arvan, et mõne aasta pärast saab see ehk valmis.



KLIIMAUURIJAT JAAK JAAGUST KÜSITLENUD KATRE PALO
28/11/2012
26/11/2012
05/10/2012
09/07/2012
26/06/2012
26/06/2012
22/05/2012

Loe Uudistajat
E-posti aadress:
Liitun:Lahkun: 
Serverit teenindab EENet